LORISTA H

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel losartaani või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei
anna küllaldast tulemust.

Lorista H'd võib manustada samaaegselt teiste antihüpertensiivsete ravimitega.
Lorista H tabletid tuleb neelata alla koos klaasitäie veega.
Lorista H'd võib manustada koos toiduga või ilma.

Hüpertensioon
Losartaan ja hüdroklorotiasiid ei ole ette nähtud esmaseks raviks, vaid patsientidele, kellel ravi ainult
losartaankaaliumi või hüdroklorotiasiidiga ei anna küllaldast tulemust.
Soovitatav on üksikute komponentide (losartaani ja hüdroklorotiasiidi) annuse tiitrimine.
Kliinilise näidustuse korral võib kaaluda otsest üleminekut monoteraapialt fikseeritud kombinatsiooni
kasutamisele patsientidel, kellel ei ole saavutatud vererõhu piisavat langust.
Tavaline säilitusannus on üks Lorista H tablett (50 mg losartaani/12,5 mg HCTZ) üks kord ööpäevas.
Patsientidel, kes ei allu piisavalt Lorista H annusele, võib annust suurendada ühe Lorista H 100/25 mg
tabletini (100 mg losartaani/25 mg HCTZ) üks kord ööpäevas. Maksimaalne annus on üks Lorista H
100/25 mg tablett üks kord ööpäevas. Antihüpertensiivne toime saabub üldjuhul kolme kuni nelnädala jooksul pärast ravi alustamist.
Saadaval on Lorista H 100/12,5 mg tabletid (100 mg losartaani/12,5 mg HCTZ) patsientidele, kes on
tiitritud annuseni 100 mg Lorista H, kuid vajavad täiendavat vererõhu kontrolli.

Kasutamine neerukahjustusega ja hemodialüüsi saavatel patsientidel
Mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...50 ml/min) patsientidel ei ole annuse
korrigeerimine vajalik. Losartaani ja hüdroklorotiasiidi tablette ei soovitata kasutada hemodialüüsi
saavate patsientide ravis.
Losartaani/HCTZ tablette ei tohi kasutada raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min)
haigete raviks (vt lõik 4.3).

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Lorista H on vastunäidustatud raske maksakahjustusega haigete raviks (vt lõik 4.3).

Kasutamine vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga patsientidel
Vähenenud intravaskulaarne vedelikumaht ja/või naatriumivaegus tuleb korrigeerida enne
losartaani/HCTZ tablettide manustamist.
Kasutamine eakatel
Eakatel ei ole annuse korrigeerimine tavaliselt vajalik.

Kasutamine lastel ja noorukitel (vanuses < 18 aasta)
Lastel ja noorukitel kasutamise kogemus puudub. Seetõttu ei tohi losartaani/hüdroklorotiasiidi laste ja
noorukite ravis kasutada.

Lorista H'd võib manustada samaaegselt teiste antihüpertensiivsete ravimitega.

- Ülitundlikkus losartaani, sulfoonamiidi derivaatide (nt hüdroklorotiasiidi) või ravimi ükskõik
millise abiaine suhtes.
- Raviresistentne hüpokaleemia või hüperkaltseemia.
- Raske maksakahjustus, kolestaas ja sapiteede obstruktiivsed haigused.
- Refraktaarne hüponatreemia.
- Sümptomaatiline hüperurikeemia/podagra.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Raske neerukahjustus (st kreatiniini kliirens < 30 ml/min).
- Anuuria.

Losartaan
Angioödeem
Angioödeemi (näo, huulte, kõri ja/või keele turse) anamneesiga patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt
lõik 4.8).
Hüpotensioon ja vähenenud intravaskulaarne vedelikumaht
Vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga ja/või naatriumivaegusega patsientidel (nt suurtes
annustes diureetilise ravi, piiratud soolatarbimise, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu) võib tekkida
sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimese annuse manustamist. Need seisundid tuleb
korrigeerida enne Lorista H tablettide manustamist (vt lõigud 4.2 ja 4.3).
Elektrolüütide tasakaaluhäired
Neerukahjustuse korral on diabeediga ja diabeedita haigetel elektrolüütide tasakaaluhäirete esinemine
tavaline ja need tuleb korrigeerida. Seetõttu tuleb hoolikalt jälgida kaaliumikontsentratsiooni seerumis
ja kreatiniini kliirensit. Eriti hoolikas tuleb olla südamepuudulikkusega patsientidel ja neil, kellel
kreatiniini kliirens on vahemikus 30...50 ml/min.
Losartaani/hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine koos kaaliumi säästvate diureetikumidega ning
kaaliumi asendajate ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajatega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).
Maksafunktsiooni häired
Farmakokineetiliste andmete alusel on tsirroosihaigetel losartaani kontsentratsioon plasmas
märkimisväärselt suurenenud, mistõttu tuleks kerge kuni mõõduka maksakahjustusega haigete
ravimisel Lorista H'd kasutada ettevaatusega. Puudub losartaanravi kasutamise kogemus raske
maksakahjustuse korral. Seetõttu on raske maksakahjustusega patsientidele Lorista H manustamine
vastunäidustatud (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).

Neerufunktsiooni häired
Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tulemusena on tekkinud neerufunktsiooni
häired, sh neerupuudulikkus (eriti patsientidel, kelle neerufunktsioon sõltub reniini-angiotensiini-
aldosterooni süsteemist, nt raskekujulise südamepuudulikkuse või eelnevalt olemas olnud
neerufunktsiooni häirega patsiendid).
Nagu ka teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite puhul, võib
mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeruarteri stenoosiga patsientidel suureneda uurea
sisaldus veres ja kreatiniini sisaldus seerumis; need neerufunktsiooni muutused võivad olla ravi
lõpetamise järgselt pöörduvad. Mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeruarteri stenoosiga
patsientidel tuleb losartaani kasutada ettevaatusega.

Neerusiirdamine
Hiljuti neerusiirdamise läbinud patsientide puhul kogemus puudub.
Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt reniini-angiotensiinisüsteemi
inhibeerivatele hüpertensioonivastastele ravimitele. Seetõttu ei ole Lorista H tablettide kasutamine
soovitatav.
Koronaarhaigus ja aju veresoonkonna haigus
Nagu kõikide antihüpertensiivsete ravimite kasutamisel, võib liigne vererõhu langus südame
isheemiatõve või aju veresoonkonna haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.
Südamepuudulikkus
Häirunud või normaalse neerutalitlusega südamepuudulikkusega patsientidel on, nagu teistegi reniini-
angiotensiinisüsteemi kaudu toimivate ravimite manustamisel, arteriaalse hüpotensiooni ja (sageli
ägeda) neerupuudulikkuse tekkerisk.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, tuleb eriti ettevaatlik olla kasutamisel aordi- ja mitraalklapi
stenoosi ning obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.
Etnilised eripärad
Nagu angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite kasutamisel, on losartaan ja teised
angiotensiini antagonistid mustanahalistel inimestel ilmselt väiksema tõhususega vererõhu langetajad
kui mittemustanahalistel. Selle põhjuseks on ilmselt madala reniinitaseme suurem esinemissagedus
mustanahaliste hüpertooniahaigete seas.
Rasedus
Ravi AIIRA-dega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui jätkuv AIIRA-ravi ei ole
äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele
ravile, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaksmääratud ohutus. Raseduse diagnoosimisel
tuleb ravi AIIRA-dega kohe lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja
4.6).

Hüdroklorotiasiid
Hüpotensioon ja vedeliku/elektrolüütide tasakaalu häired
Nagu igasuguse antihüpertensiivse ravi korral, võib mõnedel patsientidel tekkida sümptomaatiline
hüpotensioon. Haigeid tuleb jälgida vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäirete kliiniliste nähtude
tekke suhtes, sh vedelikumahu vähenemine, hüponatreemia, hüpokloreemiline alkaloos,
hüpomagneseemia või hüpokaleemia, mis võivad ilmneda kõhulahtisuse või oksendamise korral.
Nendel patsientidel tuleb perioodiliselt sobivate intervallide järel kontrollida elektrolüütide sisaldust
seerumis. Tursetega patsientidel võib kuuma ilmaga tekkida lahjenduslik hüponatreemia.

Ainevahetus- ja endokriinsüsteemi häired
Tiasiidravi võib mõjutada glükoositolerantsust; seetõttu võib olla vajalik antidiabeetiliste ravimite, sh
insuliini annuste kohandamine (vt lõik 4.5). Tiasiidravi ajal võib latentne diabeet manifesteeruda.
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga, põhjustades seetõttu kaltsiumi seerumitaseme
mõõduka ja ajutise suurenemise. Märkimisväärne hüperkaltseemia võib olla latentse
hüperparatüreoidismi ilminguks.
Tiasiidide kasutamine tuleb katkestada enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uurimiseks rakendatavate
testide läbiviimist.
Seoses tiasiidirühma diureetikumide kasutamisega võib tekkida ka kolesterooli ja triglütseriidide
taseme suurenemine.
Teatud patsientidel võivad tiasiidid soodustada hüperurikeemia ja/või podagra teket. Kuna losartaan
vähendab kusihappe sisaldust, siis losartaan kombinatsioonis hüdroklorotiasiidiga nõrgendab
diureetikumi hüperurikeemilist toimet.
Maksakahjustus
Tiasiide tuleb ettevaatusega kasutada maksafunktsiooni häire või progresseeruva maksahaigusega
patsientidel, kuna see võib põhjustada intrahepaatilist kolestaasi ja vähimadki vedeliku ja
elektrolüütide tasakaaluhäired võivad esile kutsuda maksakooma.
Lorista H on raske maksakahjustusega patsientidele vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.2).

Tiasiidide kasutamisel võivad ülitundlikkusreaktsioonid tekkida nii haigetel, kellel on varem esinenud
allergiat või bronhiaalastmat, kui ka neil, kellel varasem allergia anamneesis puudub. Tiasiidide
kasutamise järgselt on esinenud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist.
Abiaine
Antud ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev
pärilik galaktoosi talumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

Losartaan
Rifampitsiin ja flukonasool vähendavad aktiivse metaboliidi sisaldust. Nende koostoimete kliinilisi
tagajärgi ei ole hinnatud.

Sarnaselt teistele angiotensiin II või tema toimeid blokeerivatele ravimitele põhjustab ka losartaani
samaaegne kasutamine koos kaaliumi säästvate diureetikumidega (spironolaktoon, triamtereen,
amiloriid), kaaliumi sisaldavate preparaatide või kaaliumi sisaldavate keedusoola asendajatega
kaaliumi kontsentratsiooni tõusu vereseerumis. Nende ravimite samaaegne kasutamine ei ole soovitav.
Nagu ka teiste naatriumi eritumist mõjutavate ravimite puhul, võib väheneda liitiumi eritumine.
Seetõttu tuleb liitiumisoolade samaaegsel manustamisel angiotensiini II retseptori antagonistidega
hoolikalt jälgida seerumi liitiumitaset.

Angiotensiin II antagonistide manustamisel koos mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (sh
selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes annustes) ja mitteselektiivsete
mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA) võib antihüpertensiivne toime väheneda.
Samaaegne angiotensiin II antagonistide või diureetikumide ja MSPVA manustamine võib
neerutalitluse häirumise riski suurendada, sealhulgas on võimalik ka ägeda neerupuudulikkuse teke ja
seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, eriti eelnevalt halvenenud neerutalitlusega patsientidel.
Sellise kombinatsiooni manustamisel tuleb olla ettevaatlik, eriti eakate puhul. Patsiendid peavad olema
hästi hüdreeritud ja nende neerufunktsiooni tuleb jälgida nii sellise kombinatsiooniga ravi alustamisel
kui ka regulaarselt ravimite kasutamise ajal.
Olemasoleva neerufunktsiooni häirega patsientidel võib mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, sh
selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegne
manustamine viia neerufunktsiooni edasise halvenemiseni. Nimetatud neerufunktsiooni muutused on
tavaliselt ravi lõpetamise järgselt pöörduvad.

Teised ained, mis soodustavad hüpotensiooni, nagu tritsüklilised antidepressandid,
antipsühhootikumid, baklofeen, amifostiin: losartaani samaaegne kasutamine koos nende ravimitega,
mis alandavad vererõhku põhi- või kõrvaltoimena, võib tõsta hüpotensiooni riski.

Hüdroklorotiasiid
Järgmised ravimid võivad omada koostoimeid tiasiidirühma diureetikumidega:

Alkohol, barbituraadid, narkootilised preparaadid või antidepressandid
Ortostaatiline hüpotensioon võib tugevneda.

Diabeediravimid (suukaudsed diabeediravimid ja insuliin)
Ravi tiasiidiga võib mõjutada glükoositaluvust. Vajalik võib olla diabeediravimi annuse kohandamine.
Metformiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, sest võimalik hüdroklorotiasiidi kasutamisega seotud
funktsionaalse neerupuudulikkuse teke võib tekitada laktatsidoosi.

Teised hüpertensiooniravimid
Aditiivne toime.
Kolestüramiin ja kolestipoolvaigud
Anioone vahetavate resiinide juuresolekul väheneb hüdroklorotiasiidi imendumine. Kolestüramiini või
kolestipoolvaikude ühekordsed annused seovad hüdroklorotiasiidi ja vähendavad selle imendumist
seedetraktist vastavalt kuni 85% ja 43%.

Kortikosteroidid, AKTH
Suureneb elektrolüütide eritumine, eriti hüpokaleemia.

Vasopressoorsed amiinid (nt adrenaliin)
Võimalik organismi vastuvõtlikkuse vähenemine vasopressoorsete amiinide toimele, kuid see mõju ei
ole piisavalt suur, et takista nende kasutamist.

Mitte-depolariseerivad müorelaksandid (nt tubokurariin)
Võimalik on tundlikkuse suurenemine müorelaksandi toimele.

Liitium
Kuna diureetilise toimega ravimid vähendavad liitiumi renaalset kliirensit, suureneb oluliselt liitiumi
toksiliste toimete oht ja seetõttu samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.
Podagra raviks kasutatavad preparaadid (probenetsiid, sulfiinpürasoon, allopurinool)
Urikosuuriliste preparaatide annuse kohandamine võib olla vajalik, sest hüdroklorotiasiid võib
suurendada seerumi kusihappesisaldust. Vajalik võib olla probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse
suurendamine. Tiasiidi samaaegne manustamine võib suurendada allopurinooli
ülitundlikkusereaktsioonide esinemissagedust.
Antikolinergilised preparaadid (nt atropiin, biperideen)
Tiasiidi-tüüpi diureetikumide biosaadavus suureneb seedetrakti motoorika vähenemise ja mao
tühjenemise aeglustumise tõttu.

Tsütotoksilised preparaadid (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat)
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste preparaatide eritumist neerude kaudu ja võimendada nende
müelosupressiivset mõju.
Salitsülaadid
Suurte salitsülaadiannuste kasutamisel võib hüdroklorotiasiid võimendada salitsülaatide toksilist
toimet kesknärvisüsteemile.
Metüüldopa
Hüdroklorotiasiidide ja metüüldopa samaaegsel kasutamisel on esinenud hemolüütilise aneemia
üksikjuhte.
Tsüklosporiin
Tsüklosporiini samaaegne kasutamine võib suurendada hüperurikeemia ja podagra-tüüpi tüsistuste
riski.
Digitaalise glükosiidid
Tiasiididest põhjustatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia võivad soodustada digitaalisest
põhjustatud südamerütmihäirete teket.
Ravimid, mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumisisalduse muutused
Seerumi kaaliumisisalduse ja EKG korrapärane jälgimine on soovitatav juhul, kui
losartaani/hüdroklorotiasiidi manustatakse samal ajal ravimitega, mille toimet mõjutavad seerumi
kaaliumisisalduse muutused (nt digitaalise glükosiidid ja arütmiavastased ravimid) ja järgnevalt
loetletud ravimid (sh osad arütmiavastased ravimid), mille manustamisele võib järgneda torsades de
pointes (ventrikulaarane tahhükardia) ning mille manustamisel hüpokaleemia on torsades de pointes’i
(ventrikulaarse tahhükardia) teket soodustav tegur:
- Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);
- III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);
- mõned psühhoosivastased ravimid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin,
trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid,
haloperidool, droperidool);
- muud (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin i.v., halofantriin, misolastiin,
pentamidiin, terfenadiin, vinkamiin i.v.).
Kaltsiumisoolad
Kaltsiumi eritumise vähendamise tõttu võivad tiasiiddiureetikumid põhjustada seerumi
kaltsiumitaseme tõusu. Kaltsiumiasendajate kasutamise vajadusel tuleb jälgida vere kaltsiumisisaldust
ja kohandada kaltsiumi annust selle järgi.

Toime laborianalüüsidele
Tiasiidid võivad mõjutada kõrvalkilpnäärmete funktsiooni uuringuid, kuna nad põhjustavad muutusi
kaltsiumi ainevahetuses (vt lõik 4.4).
Karbamasepiin
Sümptomaatilise hüponatreemia oht. Vajalik kliiniline ja bioloogiline jälgimine.
Joodi sisaldavad kontrastained
Diureetikumidest põhjustatud dehüdratsiooni tekkel on suurenenud ägeda neerupuudulikkuse
tekkerisk, eriti suuri joodiannuseid sisaldavate preparaatide kasutamisel.
Enne manustamist on vajalik patsientide rehüdreerimine.
Amfoteritsiin B (parenteraalne), kortikosteroidid, AKTH või stimuleerivad lahtistid
Hüdroklorotiasiid võib intensiivistada elektrolüütide tasakaaluhäireid, eriti hüpokaleemiat.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Angiotensiin II retseptorite antagonistide (AIIRA) kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole
soovitatav (vt lõik 4.4). AIIRA'de kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on
vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogiline tõendusmaterjal teratogeensuse riski kohta AKE inhibiitorite kasutamisel raseduse
esimese trimestri jooksul ei ole olnud lõplikult kindel, kuid siiski ei saa välistada väikest riski
suurenemist. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta AIIRA'dega, võivad
samasugused riskid olemas olla selle ravimiklassi jaoks. Välja arvatud juhul, kui ravi AIIRA'dega ei
ole äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele
ravile, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaksmääratud ohutus. Raseduse diagnoosimisel
tuleb ravi Lorista H'ga koheselt lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on ravi Lorista H'ga raseduse teisel ja kolmandal trimestril toksiline inimlootele
(põhjustab vähenenud neerutalitlust, oligohüdramnioni, pidurdab kolju luustumist) ja vastsündinule
(põhjustab neerupuudulikkust, hüpotensiooni, hüperkaleemiat) (vt ka lõik 5.3).
Kui ravi Lorista H'ga on toimunud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav neerutalitluse ja
kolju ultraheliuuring.
Lapsi, kelle emad on kasutanud raseduse ajal Lorista H'd, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes
(vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse ajal on andmed piiratud, eriti esimesel trimestril.
Loomkatsed ei ole piisavad.
Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Lähtudes hüdroklorotiasiidi farmakoloogilisest
toimemehhanismist võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril kahjustada loote-
platsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul ikterust, elektrolüütide tasakaalu
häireid ja trombotsütopeeniat.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegsete tursete, rasedusaegse hüpertensiooni või
preeklampsia raviks plasmamahu vähenemise ja platsentaarse hüpoperfusiooni tõttu, omamata
kasulikku toimet haiguse kulule.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel, välja arvatud harvad
situatsioonid, kui muud ravi ei saa kasutada.

Imetamine
Puuduvad andmed Lorista H kasutamise kohta imetamise ajal. Hüdroklorotiasiid eritub inimese
rinnapiima. Seetõttu ei ole Lorista H kasutamine imetamise ajal soovitatav. Eelistatavad on
alternatiivsed ravivõimalused, millel on paremini tõestatud ohutusprofiil rinnaga toitmise ajal, eriti kui
imetatakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Siiski tuleb autojuhtimisel ja masinatega töötamisel arvestada sellega, et antihüpertensiivse raviga
(eriti ravi alustamisel või annuse suurendamisel) võib mõnikord kaasneda pearinglus või uimasus.

Allpool esitatud kõrvaltoimed on klassifitseeritud organsüsteemi klasside ja esinemissageduse kaupa
järgneva klassifikatsiooni kohaselt:
Väga sage ≥ 1/10
Sage ≥ 1/100 kuni < 1/10
Aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100
Harv ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000
Väga harv ≤ 1/10 000
Teadmata ≤ 1/10 000
(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kliinilistes uuringutes losartaankaaliumsoola ja hüdroklorotiasiidiga ei ole esinenud kõrvaltoimeid,
mis oleksid spetsiifilised sellele kombinatsioonile.
Kõrvaltoimed on piirdunud nendega, mida on kirjeldatud losartaankaaliumi ja/või hüdroklorotiasiidi
puhul.

Essentsiaalse hüpertensiooni kontrollitud kliinilistes uuringutes oli pearinglus ainus ravimiga seotud
kõrvaltoime, mida esines sagedamini kui platseebo puhul 1% või enamal losartaani ja
hüdroklorotiasiidiga ravitud patsientidest.

Lisaks nendele toimetele on ravimil turuletulekujärgselt täheldatud järgmisi täiendavaid
kõrvaltoimeid:.

Maksa ja sapiteede häired
Harv: hepatiit.

Uuringud
Harv: hüperkaleemia, ALT aktiivsuse tõus.

Täiendavad kõrvaltoimed, mis on esinenud kombinatsioonraviskeemi kuuluvate toimeainete eraldi
kasutamisel ja võivad tekkida ka ravi ajal Lorista H’ga, on järgmised:

Losartaan

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: aneemia, Henochi-Schönleini purpur, ekhümoos, hemolüüs.

Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaktilised reaktsioonid, angioödeem, urtikaaria.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: anoreksia, podagra.

Psühhiaatrilised häired
Sage: unetus.
Aeg-ajalt: ärevus, ärevushäire, paanikahäire, segasus, depressioon, ebanormaalsed unenäod, unehäired,
unisus, mäluhäire.

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus.
Aeg-ajalt: närvilisus, paresteesiad, perifeerne neuropaatia, treemor, migreen, sünkoop.

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: nägemise hägustumine, põletav/torkiv tunne silmades, konjunktiviit, nägemisteravuse
langus.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: vertiigo, tinnitus.

Südame häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, sternalgia, stenokardia, II astme
atrioventrikulaarne blokaad, peaajuveresoonte häire, müokardiinfarkt, palpitatsioonid, arütmiad
(atriaalne fibrillatsioon, siinusbradükardia, tahhükardia, ventrikulaarne tahhükardia, ventrikulaarne
fibrillatsioon).

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha, ülemiste hingamisteede infektsioon, ninakinnisus, sinusiit, siinuste häire.
Aeg-ajalt: ebamugavustunne kõris, farüngiit, larüngiit, düspnoe, bronhiit, ninaverejooks, riniit,
respiratoorne turse.

Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu, iiveldus, kõhulahtisus, düspepsia.
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, hambavalu, suukuivus, flatulents, gastriit, oksendamine.
Maksa ja sapiteede häired
Teadmata: maksafunktsiooni häired.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: alopeetsia, dermatiit, nahakuivus, erüteem, nahaõhetus, valgustundlikkus, sügelus, lööve,
urtikaaria, higistamine.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihaskramp, seljavalu, valu jalgades, müalgia.
Aeg-ajalt: valu käsivartes, puusavalu, liigeste turse, valu põlvedes, lihas-skeleti valu, valu õlgades,
jäikus, artralgia, artriit, valu puusades, fibromüalgia, lihasnõrkus.
Teadmata: rabdomüolüüs.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: nüktuuria, sage urineerimine, kuseteede infektsioon.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: libiido langus, impotentsus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia, väsimus, valu rinnus.
Aeg-ajalt: näopiirkonna turse, palavik.

Uuringud
Sage: hüperkaleemia, hematokriti ja hemoglobiini väärtuste vähene langus.
Aeg-ajalt: uurea ja kreatiniini tasemete vähene tõus vereseerumis.
Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse ja bilirubiini tasemete tõus.

Hüdroklorotiasiid

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia, leukopeenia, purpur,
trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaktiline reaktsioon.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: anoreksia, hüperglükeemia, hüperurikeemia, hüpokaleemia, hüponatreemia.

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: unetus.

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu.

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: mööduv nägemise hägustumine, ksantopsia.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: nekrotiseeriv angiit (vaskuliit, naha vaskuliit).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: respiratoorsed häired, sh pneumoniit ja kopsuturse.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: sialoadeniit, spasmid, maoärritus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus.

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt: ikterus (intrahepaatiline kolestaas), pankreatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: valgustundlikkus, urtikaaria, toksiline epidermaalne nekrolüüs.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: lihaskrambid.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: glükosuuria, interstitsiaalne nefriit, neerufunktsiooni häire, neerupuudulikkus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: palavik, pearinglus.

Lorista H üleannustamise ravi kohta spetsiifilised andmed puuduvad. Ravi on toetav ja
sümptomaatiline. Lorista H kasutamine tuleb lõpetada ja patsienti tuleb hoolikalt jälgida. Ravivõtetest
võib rakendada oksendamise esilekutsumist, eeldusel, et üleannustamisjuhtum avastati kiiresti,
dehüdratsiooni ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimist ning hepaatilise kooma ja hüpotensiooni ravi
vastavalt selleks kohastele protseduuridele.

Losartaan
Losartaani üleannustamise kohta inimestel on andmeid piiratult. Kõige tõenäolisemateks
üleannustamise ilminguteks on hüpotensioon ja tahhükardia, kuid parasümpaatilise (vaguse)
stimulatsiooni tagajärjel võib tekkida ka bradükardia. Sümptomaatilise hüpotensioon esinemisel tuleb
alustada toetava raviga.
Losartaani ega tema aktiivset metaboliiti ei ole võimalik hemodialüüsil eemaldada.

Hüdroklorotiasiid
Kõige sagedamini esinevad sümptomid tulenevad diureesi suurenemise tagajärjel tekkivast
elektrolüütide kaotusest (hüpokaleemia, hüpokloreemia ja hüponatreemia) ning dehüdratsioonist. Kui
patsiendile manustati ka digoksiini, võib hüpokaleemia süvendada südame rütmihäireid.

See, millisel määral eritub hüdroklorotiasiid dialüüsil, ei ole teada.

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid ja diureetikumid,
ATC-kood: C09DA01

Losartaan-hüdroklorotiasiid
Lorista H toimeained omavad aditiivset vererõhku alandavat toimet, st omavahel kombineeritult
kutsuvad nad esile ulatuslikuma vererõhu languse kui kumbki koostisosa eraldi võttes. Selline toime
arvatakse olevat tingitud nende toimeainete vastastikusest täiendavast toimest. Diureetilise toime tõttu
põhjustab hüdroklorotiasiid reniini aktiivsuse suurenemist vereplasmas, aldosterooni sekretsiooni
suurenemist, vereseerumi kaaliumitaseme langust ning angiotensiin II taseme tõusu.
Losartaani manustamine põhjustab angiotensiin II kõigi füsioloogiliselt oluliste toimete blokaadi;
aldosterooni sekretsiooni inhibeerimise kaudu võib ravim vähendada diureetikumravist tingitud
kaaliumikaotust.

Losartaanil esineb mõõdukas ja ajutine urikosuuriline toime. On näidatud, et hüdroklorotiasiid võib
põhjustada kusihappe taseme mõõdukat tõusu, losartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsioon kaldub
nõrgendama diureetikumi poolt esilekutsutud hüperurikeemiat.

Lorista H tablettide hüpertensioonivastane toime püsib 24 tunni jooksul. Vähemalt 1-aastase kestusega
kliinilistes uuringutes leiti, et kogu uuringuperioodi vältel oli ravimi hüpertensioonivastane toime
stabiilne. Hoolimata sellest, et ravim kutsub esile märkimisväärse vererõhu languse, ei avaldanud
Lorista H manustamine südame löögisagedusele kliiniliselt märkimisväärset toimet. Kliinilistes
uuringutes, milles kasutati ravimit, mille koostisse kuulusid 50 mg losartaani ja 12,5 mg
hüdroklorotiasiidi, vähenes 12-nädalase ravi järgselt enne ravimi manustamist istuvas asendis
mõõdetud diastoolne vererõhu väärtus keskmiselt 13,2 mmHg võrra.

Lorista H on tõhus vererõhu langetaja meestel ja naistel, mustanahalistel ja mitte- mustanahalistel,
noorematel (<65-aastased) ja eakatel (≥65-aastased) patsientidel ning tõhus kõikides hüpertensiooni
staadiumides.

LosartaanLosartaan on sünteetiline suu kaudu manustatav angiotensiin II retseptorite (AT1-retseptorite)
antagonist. Tugev vasokonstriktor angiotensiin II on reniini-angiotensiini süsteemi tähtsaim aktiivne
hormoon, millel on oluline osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II seondub AT1-
retseptoritega, mida esineb paljudes kudedes (sh veresoonte silelihastes, neerupealistes, neerudes ja
südames) ning indutseerib seal mitmesuguseid bioloogilisi reaktsioone, põhjustades muuhulgas
vasokonstriktsiooni ning aldosterooni vabanemist. Angiotensiin II stimuleerib ka silelihasrakkude
proliferatsiooni.
Losartaan blokeerib selektiivselt AT1-retseptorid. Nii losartaan kui ka tema farmakoloogiliselt aktiivne
karboksüülhappe metaboliit (E-3172) blokeerivad kõiki angiotensiini II füsioloogiliselt olulisi toimeid
nii in vitro kui in vivo tingimustes, sõltumata tema sünteesimise allikast ja meetodist.

Losartaanil ei ole agonistlikku toimet ning ta ei blokeeri teiste hormoonide retseptoreid ega
ioonkanaleid, mis on olulised kardiovaskulaarses regulatsioonis. Peale selle ei inhibeeri losartaan
AKE’t (kininaas II), ensüümi, mis lagundab bradükiniini. Seega ei tugevne bradükiniini poolt
vahendatud soovimatud toimed.

Kuna losartaani manustamise tulemusel blokeeritakse angiotensiin II vahendatud negatiivse tagasiside
mehhanism reniini sekretsioonile, suureneb vereplasmas reniini aktiivsus. Kuna reniini aktiivsus
vereplasmas suureneb, suureneb selle tagajärjel omakorda angiotensiin II tase vereplasmas. Hoolimata
sellest, et angiotensiin II tase vereplasmas suureneb, säilib losartaani hüpertensioonivastane toime ning
aldosterooni kontsentratsiooni langus vereplasmas, mis viitab losartaani efektiivsele angiotensiin II
retseptoreid blokeerivale toimele. Pärast losartaani ärajätmist vähenesid reniini aktiivsus plasmas ja
angiotensiin II väärtused kolme päeva jooksul algväärtusteni.
Nii losartaanil kui tema aktiivsel põhimetaboliidil on palju suurem afiinsus AT1- kui AT2-retseptorite
suhtes. Aktiivsel metaboliidil on losartaanist 10...40 korda suurem aktiivsus kehakaalu alusel.

Ühes uuringus, mis disainiti spetsiaalselt köha esinemissageduse hindamiseks losartaanravi saanud
patsientidel võrreldes AKE inhibiitoreid saanud patsientidega, oli köha esinemissagedus losartaani või
hüdroklorotiasiidi saanud patsientidel samasugune ning seejuures märkimisväärselt väiksem kui AKE-
inhibiitorravi saanud patsientidel. Lisaks sellele ilmnes 4131 patsiendil läbiviidud 16 topelt-pimedat
uuringut hõlmanud analüüsis, et spontaanselt teatatud köha esinemissagedus oli losartaan-ravi korral
(3,1%) sarnane platseeborühmas teatatud sagedusele (2,6%) või hüdroklorotiasiidirühma näitajale
(4,1%) - samas kui AKE inhibiitorit saanud patsientidel oli köha esinemissagedus 8,8%.

Mittediabeetikutest hüpertoonikutel, kellel esineb proteinuuria, vähendab losartaankaaliumi
manustamine märkimisväärselt proteinuuriat ning albumiini ja IgG fraktsioonide eritumist. Losartaan
säilitab glomerulaarfiltratsiooni kiiruse ja vähendab filtreeruvat fraktsiooni. Üldiselt põhjustab
losartaan kusihappe taseme languse vereseerumis (reeglina <0,4 mg/100 ml), mis püsib ka pikaajalise
ravi korral.

Losartaan ei mõjuta autonoomseid reflekse ega avalda püsivat toimet vereplasma noradrenaliinile.

Vasaku vatsakese funktsiooni puudulikkuse korral avaldab losartaan annustes 25 mg ja 50 mg
positiivset hemodünaamilist ja neurohormonaalset toimet, mida iseloomustavad müokardiaalse indeksi
suurenemine ja kopsukapillaaride rõhu (PCWP) vähenemine, süsteemse vaskulaarse resistentsuse
vähenemine, keskmise arteriaalse vererõhu langus ja südame löögisageduse vähenemine ning
aldosterooni ja noradrenaliini taseme langus vereringes.
Hüpotensiooni tekkesagedus neil südamepuudulikkusega patsientidel sõltus manustatud annustest.

Hüpertensiooni uuringud
Kontrollitud kliinilistes uuringutes saavutati kerge kuni mõõduka essentsiaalse hüpertensiooniga
patsientidel losartaani üks kord ööpäevas manustamisel statistiliselt märkimisväärne süstoolse ja
diastoolse vererõhu langus. Kui vererõhu väärtusi mõõdeti võrdlevalt 24 tundi pärast annuse
manustamist ja 5...6 tundi pärast manustamist, leiti, et ravimi vererõhku langetav mõju püsib 24 tunni
jooksul. Ravimi antihüpertensiivne toime säilitas ka normaalsed ööpäevased vererõhu kõikumised.
Vererõhu langus vahetult enne uue ööpäevase annuse manustamist moodustas 70...80% vererõhu
langusest, mis saavutati 5...6 tundi pärast ravimi manustamist.

Kui hüpertensiooniga patsientidel losartaani kasutamine katkestati, ei järgnenud sellele vererõhu
väärtuse järsku tõusu. Hoolimata märkimisväärsest vererõhku langetavast toimest ei mõjuta losartaani
manustamine kliiniliselt olulisel määral südame löögisagedust.

Losartaani toime on samaväärne nii meessoost kui naissoost patsientidel, nii noorematel (<65-
aastastel) kui eakatel hüpertensiooniga patsientidel.

LIFE-uuring
LIFE (The Losartan Intervention For Endpoint reduction in hypertension) uuring oli randomiseeritud,
aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud kolmekordne pimeuuring, millest võttis osa 9193
hüpertensiooniga patsienti vanuses 55…80 eluaastat, kellel oli EKG uuringul kindlaks tehtud vasaku
vatsakese hüpertroofia. Patsiendid randomiseeriti saama 50 mg losartaani või 50 mg atenolooli üks
kord ööpäevas. Kui vererõhu sihtväärtust (< 140/90 mm Hg) ei õnnestunud saavutada, siis lisati
kõigepealt hüdroklorotiasiid (12,5 mg) ja edasise vajaduse korral võis suurendada losartaani või
atenolooli annust 100 mg-ni üks kord ööpäevas. Kui see oli vajalik vererõhu sihtväärtuse
saavutamiseks, lisati teisi antihüpertensiivseid ravimeid, kuid nendeks ei olnud AKE inhibiitorid,
angiotensiin II antagonistid ega beetablokaatorid.

Keskmine jälgimise aeg oli 4,8 aastat.

Esmane tulemusnäitaja oli kardiovaskulaarne haigestumuse ja suremuse ühisnäitaja, mida mõõdeti
kardiovaskulaarse surma, insuldi ja müokardiinfarkti kombineeritud esinemissageduse vähenemise
järgi. Kahes grupis langes vererõhk märkimisväärselt sarnaste tasemeteni. Esmase kombineeritud
tulemusnäitaja riski vähendas losartaan 13,0% (p=0,021, 95% usaldusvahemik 0,77...0,98) võrreldes
atenolooliga. See oli peamiselt tingitud insuldi esinemissageduse vähenemisest. Losartaani
manustamisel vähenes insuldi tekkerisk 25% võrreldes atenolooliga (p = 0,001, 95% usaldusvahemik
0,63...0,89). Kardiovaskulaarse surma ja müokardiinfarkti esinemissagedus ei erinenud oluliselt
ravirühmade vahel.

Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid on tiasiididiureetikum. Tiasiiddiureetikumide antihüpertensiivse toime täpne
mehhanism on ebaselge. Tiasiidid mõjutavad elektrolüütide reabsorptsioonimehhanisme distaalsetes
neerutuubulites, suurendades otseselt naatriumi- ja kloriidioonide eritumist peaaegu võrdsetes
koguses. Hüdroklorotiasiidi diureetiline toime vähendab plasmamahtu, suurendab plasma reniini
aktiivsust ja aldosterooni sekretsiooni koos sellest tuleneva kaaliumi- ja bikarbonaadikao
suurenemisega uriinis ning seerumi kaaliumisisalduse vähenemisega. Reniini-aldosterooni ühendust
vahendab angiotensiin II ja seetõttu muudab manustamine koos angiotensiin II retseptori
antagonistidega tiasiiddiureetikumidega seotud kaaliumikao vastupidiseks.

Suukaudsel manustamisel algab diurees 2 tunni jooksul, maksimaalne toimetugevus on täheldatav
ligikaudu 4 tunni möödumisel ning toime püsib 6...12 tundi; antihüpertensiivne toime kestab kuni 24
tundi.

Imendumine
Losartaan
Suukaudsel manustamisel imendub losartaan hästi ja läbib esmase maksapassaaži, mille käigus
moodustuvad losartaanist aktiivne karboksüülhappe metaboliit ja teised inaktiivsed metaboliidid.
Losartaani tablettide puhul on süsteemne biosaadavus ligikaudu 33%. Losartaani keskmine
maksimaalne kontsentratsioon kujuneb ühe tunni jooksul ning tema aktiivsel metaboliidil 3...4 tunni
jooksul. Losartaani võtmine standardeine ajal ei avaldanud ravimi plasmakontsentratsiooni profiilile
kliiniliselt märkimisväärset toimet.

Jaotumine
Losartaan
Losartaan ja tema aktiivne metaboliit seonduvad mõlemad vereplasma valkudega rohkem kui 99%
ulatuses, peamiselt albumiiniga. Losartaani jaotusruumala on 34 L. Katsed rottidel on näidanud, et
losartaan läbib hematoentsefaalset barjääri halvasti või ei läbi seda üldse.

Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri; hematoentsefaalset barjääri see ei läbi, kuid ravim eritub
rinnapiima.

Biotransformatsioon
Losartaan
Ligikaudu 14% intravenoosselt või suu kaudu manustatud losartaanist transformeerub aktiivseks
metaboliidiks. 14C-märgistatud losartaankaaliumi suukaudsel ja intravenoossel manustamisel
moodustas detekteeritud tsirkuleerivast radioaktiivsest signaalist peamise osa losartaani ja losartaani
aktiivse metaboliidi koostisse kuuluva märgise signaal. Losartaani minimaalset muundumist aktiivseks
metaboliidiks on täheldatud ainult 1% uuritud isikutest.

Lisaks aktiivsele metaboliidile moodustuvad ka inaktiivsed metaboliidid, sh kaks peamist külgmise
butüülahela hüdroksüülimise tulemusel tekkivat metaboliiti ning vähemtähtis metaboliit, N-2
tetrasoolglükuroniid.

Eritumine
Losartaan
Losartaani kliirens vereplasmas on ligikaudu 600 ml/min ja aktiivse metaboliidi kliirens 50 ml/min.
Losartaani renaalne kliirens on ligikaudu 74 ml/min ning tema aktiivse metaboliidi vastav näitaja 26
ml/min. Losartaani suukaudsel manustamisel eritub muutumatul kujul uriiniga ligikaudu 4%
manustatud annusest ning ligikaudu 6% annusest eritub uriiniga aktiivse metaboliidina. Losartaani ja
tema aktiivse metaboliidi farmakokineetika on losartaankaaliumi kuni 200 mg suukaudsete annuste
korral lineaarne.

Suukaudsel manustamisel vähenevad losartaani ja tema aktiivse metaboliidi kontsentratsioonid
vereplasmas polüeksponentsiaalselt, kusjuures terminaalne poolväärtusaeg on losartaanil 2 tundi ning
tema aktiivsel metaboliidil 6...9 tundi. Ravimi kasutamisel annuses 100 mg üks kord ööpäevas ei
kumuleeru losartaan ega tema aktiivne metaboliit märkimisväärselt vereplasmas.

Losartaan ja tema metaboliidid erituvad nii sapi kui uriiniga. Kui inimestele manustati suukaudselt
14C-märgistatud losartaani, eritus 35% radioaktiivselt märgistatud ainetest uriiniga ja 58%
väljaheitega.

Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiiresti neerude kaudu. Ravimi vereplasma
kontsentratsiooni monitoorimisel vähemalt 24 tunni jooksul jäi ravimi poolväärtusaeg vereplasmas
vahemikku 5,6...14,8 tundi. Vähemalt 61% suukaudselt manustatud annusest eritub muutumatul kujul
24 tunni jooksul.

Patsientide erirühmad
Losartaan-hüdroklorotiasiid
Losartaani ja tema aktiivse metaboliidi kontsentratsioon vereplasmas ning hüdroklorotiasiidi
imendumine eakamatel hüpertensiooniga patsientidel ei erine märkimisväärselt noorematel
hüpertensiooniga patsientidel täheldatud väärtustest.

Losartaan
Kui ravimit manustati suukaudselt kerge kuni mõõduka alkohoolse maksatsirroosiga patsientidele, oli
losartaani ja tema aktiivse metaboliidi kontsentratsioonid vastavalt 5 korda ja 1,7 korda kõrgemad kui
vabatahtlikel noortel meestel.
Losartaani ja tema aktiivset metaboliiti ei ole võimalik hemodialüüsil elimineerida.

Konventsionaalsetest üldfarmakoloogia, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringutest saadud
prekliinilised andmed ei näita erilist ohtu inimestele. Losartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni
toksilisuse potentsiaali hinnati kuni 6 kuud kestval korduval suukaudsel manustamisel rottidele ja
koertele ning nendes uuringutes tekkinud muutused olid peamiselt põhjustatud losartaanist.
Losartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustamine kutsus esile punavere parameetrite
(erütrotsüütide arvu, hemoglobiini ja hematokriti) languse, uurea-lämmastiku tõusu seerumis, südame
kaalu (ilma histoloogilise korrelaadita) vähenemise ja seedetrakti muutused (limaskesta kahjustused,
haavandid, erosioonid, verejooksud). Losartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga ravitud rottidel
või küülikutel ei leitud tõendeid teratogeensuse kohta. Ravimi manustamisel emasrottidele enne
viljastumist ja tiinuse ajal täheldati toksilist toimet loodetele, mis avaldusid liigsete roiete arvu
mõningases suurenemises F1 põlvkonnas. Nagu ainult losartaaniga tehtud uuringutes, täheldati
kõrvaltoimeid loodetele ja vastsündinutele, sealhulgas toksilisi toimeid neerudele ja loodete surma
juhul, kui tiinetele rottidele manustati losartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni gestatsiooni
hilisperioodis ja/või laktatsiooni ajal.

Tableti sisu:
Preželatiniseeritud maisitärklis
Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Makrogool 4000
Kinoliinkollane (E104)
Talk
Titaandioksiid (E171)

Ei kohaldata.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30 C. Hoida originaalpakendis.

Al/PVC/PVDC läbipaistev blisterpakend, kartongkarp.
Pakendi suurused: 10, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90 ja 98 õhukese polümeerikattega tabletti pakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.