LASIX RETARD

Tursed.
Arteriaalne hüpertensioon.

Soovitud ravitoime saavutamiseks võetav annus peaks olema võimalikult väike.

Furosemiidi manustatakse veeni ainult juhtudel, kui suukaudne ravi ei ole võimalik, piisavalt
efektiivne või vajalik on väga kiire toime. Intravenoosselt manustamiselt on soovitatav üle minna
suukaudsele nii ruttu kui võimalik.

Täiskasvanutel on furosemiidi maksimaalne soovitatud annus nii intravenooselt kui suu kaudu 1500
mg ööpäevas.

Kui ei ole määratud teisiti, on annustamispõhimõtted täiskasvanutel järgmised:

Südame-, maksa- või neerude funktsioonihäiretest põhjustatud tursed
Algannus on tavaliselt 1 kõvakapsel 1 kord ööpäevas, eelistatult hommikul. Rasketel juhtudel võib
ravi alustada kahe kõvakapsliga.
Säilitusannus on 1 kõvakapsel päevas või 2...3 päeva järel. Ebapiisava toime korral võib manustada 2
kõvakapslit päevas või 2...3 päeva järel.

Nefrootilise sündroomi korral peab annuse määramisel olema ettevaatlik kõrvaltoimete suurenenud
ohu tõttu.

Hüpertensioon
Tavaliselt manustatakse 1 kõvakapsel 1 kord ööpäevas monoteraapiana või kombineeritult teiste
ravimitega. Rasketel juhtudel võib ravi alguses manustada 2 kõvakapslit ööpäevas.

Kõvakapslid tuleb katki närimata alla neelata koos piisava koguse veega (1/2...1 klaasitäit).
Kõvakapslid peab manustama tühja kõhuga.

1/9

Ravi kestus sõltub näidustusest ja haiguse raskusastmest.

Lapsed
Lasix Retard ei sobi lastele toimeaine suure sisalduse tõttu. Lastel on furosemiidi soovitatav annus
suu kaudu manustamisel 2 mg/kg kehakaalu kohta ja maksmiaalne ööpäevane annus 40 mg.

Lasix Retard kõvakapsleid ei tohi võtta patsiendid, kellel on:
- ülitundlikkus furosemiidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes; sulfoonamiididele
(nt sulfoonamiidantibiootikumid ja sulfanüüluuread) allergilistel patsientidel või esineda
ristsensitiivsus furosemiidile;
- neerupuudulikkus, millega kaasneb anuuria;
- maksakooma või koomaeelne seisund;
- raskekujuline hüpokaleemia;
- raskekujuline hüponatreemia;
- hüpovoleemia või dehüdratatsioon
- imetamine (vt lõik 4.6).
Lasix Retard 60 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel ei sobi lastele toimeaine suure
sisalduse tõttu.

Uriini vaba väljavool peab olema tagatud, vastasel korral võib äkiline uriiniteke põhjustada uriini
retentsiooni koos põie ületäitumisega. Kuseteede osalise obstruktsiooniga (nt põie
tühjenemishäiretega, prostata hüperplaasiaga või ureetra stenoos) patsiendid vajavad eriti hoolsat
jälgimist, eriti ravi algfaasis.
Eriti hoolikalt tuleb jälgida patsiente, kellel on:
- hüpotensioon;
- oht vererõhu järsu languse tekkeks, nt pärgarterite või ajuveresoonte märkimisväärse stenoosi
korral;
- latentne või manifesteerunud diabeet (vajalik on regulaarne veresuhkru sisalduse
kontrollimine);
- podagra (regulaarselt on vajalik jälgida kusihappe sisaldust vereseerumis);
- hepatorenaalne sündroom, st väljendunud neerutalitluse häire koos kaasneva maksahaigusega;
- hüpoproteineemia (nt nefrootilise sündroomi korral), vajalik on annuse kohandamine;
- urineerimishäired (nt prostata hüpertroofia, hüdronefroos, ureeteri stenoos).

Pikaajalisel ravil furosemiidiga peab regulaarselt kontrollima seerumi elektrolüütide (eriti naatriumi,
kaaliumi, kaltsiumi), bikarbonaatide, kreatiniini, uurea ja kusihappe ja veresuhkru sisaldust. Eriti
tähelepanelik peab olema patsientide puhul, kellel on suurenenud oht elektrolüütide tasakaalu häire
tekkeks või tõsise dehüdratatsiooni korral (oksendamine, kõhulahtisus, rohke higistamine).
Hüpovoleemia, dehüdratatsioon, väljendunud elektrolüütide või happe-leelistasakaalu häired tuleb
vajadusel korrigeerida. Vajalikuks võib osutuda furosemiidravi ajutine katkestamine.

Kehakaalu langus suurenenud uriini eritumise tõttu ei tohi ületada 1 kg/päevas, sõltumata eritunud
uriini hulgast.

Kasutamine koos risperidooniga
Eakatel dementsusega patsientidel risperidooniga läbiviidud platseebo-kontrollitud uuringutes ilmnes
suurem risk suremuse tekkeks neil patsientidel, keda raviti korraga furosemiidi ja risperidooniga
(7,3%; keskmine vanus 89 aastat, vanusevahemik 75…97 aastat) võrreldes nende patsientidega, keda
raviti ainult risperidooniga (3,1%; keskmine vanus 84 aastat, vanusevahemik 70…96 aastat) või ainult

2/9
furosemiidiga (4,1%; keskmine vanus 80 aastat, vanusevahemik 67…90 aastat). Risperidooni
kasutamisel koos teiste diureetikumidega (põhiliselt tiasiiddiureetikumide kasutamisel väikestes
annustes) sarnaseid leide ei täheldatud.
Nende leidude seletamiseks ei ole kindlaks tehtud patofüsioloogilist mehhanismi ja surma põhjustes ei
ole leitud seaduspära. Sellele vaatamata tuleb olla ettevaatlik ja enne kasutamist hoolikalt kaaluda
riski ja kasu suhet risperidooni kombinatsioon- või kaasuval ravil teiste diureetikumidega. Suremuse
esinemissagedus ei tõusnud patsientide seas, kes kasutasid risperidooni samaaegselt koos teiste
diureetikumidega.
Ravist sõltumata oli dehüdratatsioon peamiseks suremuse riskifaktoriks ning seetõttu tuleb seda
vältida eakatel dementsusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Üksikjuhtudel on furosemiidi intravenoosne manustamine 24 tunni jooksul pärast kloraalhüdraadi
manustamist põhjustanud naha punetust, higistamist, rahutust, iiveldust, vererõhu tõusu ja
tahhükardiat. Seetõttu peab vältima furosemiidi ja kloraalhüdraadi samaaegset manustamist.

Aminoglükosiidide (nt kanamütsiin, gentamütsiin, tobramütsiin) ja teiste ototoksiliste ravimite
ototoksilisus võib suureneda samaaegsel furosemiidi manustamisel. Kuna see võib põhjustada
pöördumatu kahjustuse, ei tohi neid ravimeid ja furosemiidi ilma meditsiinilise hädavajaduseta
samaaegselt manustada.

Furosemiidi ja tsisplatiini samaaegne manustamine võib põhjustada kuulmise kahjustust. Kui ravi ajal
tsisplatiiniga osutub vajalikuks diureesi forsseerimine furosemiidiga, peab selle annus olema väike (nt
40 mg normaalse neerufunktsiooni korral) ning vedelikubilanss positiivne, muidu võib tsisplatiini
nefrotoksilisus võimenduda.

Furosemiidi ja sukralfaati tohib manustada ainult 2-tunnise vahega teineteise suhtes, kuna sukralfaat
vähendab furosemiidi imendumist soolest ja seega ka selle toimet.

Furosemiid vähendab liitiumisoolade eritumist, mistõttu tugevneb liitiumi kardio- ja nefrotoksiline
toime. Kui patsient kasutab raviks samaaegselt liitiumi ja furosemiidi, tuleb vere liitiumisisaldust
regulaarselt kontrollida.

Furosemiid võib tugevdada teiste vererõhku langetavate ravimite toimet. Ravi diureetikumidega võib
põhjustada raskekujulist vererõhu langust ja neerutalitluse halvenemist (k.a neerupuudulikkus) eriti
kombinatsioonravi korral AKE inhibiitorite või angiotensiin II retseptori antagonistidega olukorras,
kus AKE inhibiitorit või angiotensiin II retseptori antagonisti manustatakse esimest korda või
esmakordselt suurendatud annuses. Seetõttu tuleks võimalusel kaaluda furosemiidravi ajutist
katkestamist või vähemalt annuse vähendamist 3 päeva enne ravi alustamist AKE inhibiitori või
angiotensiin II retseptori anatagonistiga või nende planeeritavat annuse suurendamist.

Risperidoon: enne kasutamist tuleb hoolikalt kaaluda riski ja kasu suhet risperidooni kombinatsioon-
või kaasuval ravil furosemiidi või teiste diureetikumidega. Vt lõik 4.4 seoses suurenenud suremuse
riskiga eakatel dementsusega patsientidel, kes kasutavad samaaegselt risperidooni.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nt indometatsiin, atsetüülsalitsüülhape) võivad nõrgendada
furosemiidi toimet. Patsientidel, kelle ringleva vere maht on vähenenud (hüpovoleemia või
dehüdratatsioon), võib tekkida äge neerupuudulikkus. Salitsülaatide suurte annuste toksilisus võib
furosemiidiga koosmanustamisel suureneda.

Manustamisel koos fenütoiiniga võib furosemiidi toime nõrgeneda.


3/9
Kortikosteroidide, karbenoksolooni ja lahtistite kauakestev samaaegne kasutamine furosemiidiga võib
lisada kaaliumivaeguse tekke ohtu. Sarnaselt toimib ka lagritsa söömine suurtes kogustes.

Furosemiidi manustamisel samaaegselt südameglükosiididega peab arvestama, et furosemiidi mõjul
tekkiva hüpokaleemia ja/või hüpomagneseemia mõjul on müokardi tundlikkus südameglükosiididele
suurenenud. Kirjeldatud elektrolüütide muutused võivad lisada pikenenud QT intervalli sündroomi
põhjustavate ravimite (nt terfenadiin, I ja III klassi antiarütmilised ravimid) toksilisust.

Furosemiidi manustamisel koos teiste hüpertensioonivastaste ravimite, diureetikumide või vererõhku
potentsiaalselt langetavate ravimitega on oodata vererõhu tugevamat langust.

Probenetsiid, metotreksaat ja teised intensiivse renaalse tubulaarsekretsiooniga ravimid võivad
furosemiidi toimet nõrgendada. Furosemiid võib pärssida nende ravimite eritumist neerude kaudu.
Furosemiidi ja loetletud ravimite suurte annuste samaaegne manustamine võib põhjustada ravimite
kontsentratsiooni tõusu vereplasmas ja suurendada furosemiidi ja kaasuva ravi kõrvaltoimete ohtu.

Antidiabeetiliste ja sümpatomimeetiliste ravimite (nt adrenaliin, noradrenaliin) toime võib furosemiidi
mõjul nõrgeneda. Kuraaretaoliste lihaslõõgastite ja teofülliini toime võib furosemiidi mõjul
tugevneda.

Furosemiid võib tugevdada nefrotoksiliste ravimite toksilist toimet neerudele. Nefrotoksiliste
antibiootikumide (nt aminoglükosiididid, tsefalosporiinid, polümüksiinid) samaaegsel manustamisel
furosemiidiga võib tekkida neerutalitluse häire.

Samaaegsel ravil tsüklosporiin A (võib pidurdada kusihappesoolade eritumist neerudes) ja
furosemiidiga, võib ravimite koosmõju tulemusel suureneda oht hüperurikeemilise artriidi tekkeks.

Kontrastainetest põhjustatud nefropaatiast ohustatud patsientide ravil furosemiidiga on suurem oht
neerutalitluse häire tekkeks, võrreldes eelneva intravenoosse hüdratatsiooniga enne kontrastainete
manustamist.

Furosemiidi võib kasutada raseduse ajal ainult juhul, kui loodetav kasu ületab võimalikku ohtu
lootele, kuna furosemiid läbib platsentaarbarjääri. Furosemiidi kasutamisel raseduse ajal tuleb jälgida
loote kasvu.
Furosemiid eritub rinnapiima ja pidurdab laktatsiooni. Seetõttu ei tohi furosemiidi manustamise ajal
last rinnaga toita (vt lõik 4.3).

Tulenevalt individuaalsest ravivastusest võivad patsiendi reaktsiooni- ja kontsentratsioonivõime ning
sellest tulenevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime halveneda. See väljendub enam ravi
alguses, ravimi vahetamisel või samaaegsel alkoholi tarbimisel.

Kõrvaltoimete sagedus pärineb kirjandusest, mis viitab uuringule, kus kasutati furosemiidi 1387
patsiendil kõikides annustes ja näidustustel. Kui kõrvaltoime esinemissagedus ühe ja sama
kõrvaltoime jaoks oli erinev, valiti väljendamiseks kõrgem esinemissagedus.
Kõrvaltoimed on esitatud, kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse jaotust: väga sage (≥1/10); sage
(≥1/100; <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000; <1/100); harv (≥1/10 000; <1/1000); väga harv (<1/10 000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).


4/9
Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage: hemokontsentratsioon.
Aeg-ajalt: trombotsütopeenia.
Harv: leukopeenia, eosinofiilia.
Väga harv: agranulotsütoos, aplastiline või hemolüütiline aneemia.

Närvisüsteemi häired
Sage: maksapuudulikkusega patsientidel võib esineda hepaatiline entsefalopaatia (vt lõike 4.3 ja 4.4).
Harv: paresteesia.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: kuulmishäired (enamasti mööduv), eriti neerupuudulikkuse või hüpoproteineemiaga (nt
nefrootilise sündroomi korral) patsientidel ja/või kui intravenoosset furosemiidi on manustatud liiga
kiiresti. Furosemiidi suukaudse või intravenoosse manustamise järgselt on teatatud kurtuse juhtudest,
mis mõnikord on olnud pöördumatu.
Väga harv: tinnitus.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: iiveldus.
Harv: oksendamine, diarröa.
Väga harv: äge pankreatiit.

Neerude ja kuseteede häired
Sage: uriini mahu suurenemine.
Harv: tubulointerstitsiaalne nefriit.
Teadmata: naatriumi sisalduse tõus uriinis, kloriidide sisalduse tõus uriinis, uriinipeetus (kuseteede
osalise obstruktsiooniga patsientidel, vt lõik 4.4), nefrokaltsinoos/nefrolitiaas enneaegsetel imikutel
(vt lõik 4.4), neerukahjustus (vt lõik 4.5).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: pruritus, urtikaaria, lööbed, bulloosne dermatiit, erythema multiforme, pemfigoid,
eksfoliatiivne dermatiit, purpur, fotosensitiivsus.
Teadmata: Stevens’i-Johnson’i sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, äge generaliseerunud
eksantemaatiline pustuloos, ravimist tingitud lööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega.

Ainevahetus- ja toitumishäired (vt lõik 4.4)
Väga sage: elektrolüütide tasakaalu häired (sh sümptomaatilised), dehüdratatsioon ja hüpovoleemia
(eriti eakatel patsientidel), kreatiniini sisalduse tõus veres, trigütseriidide sisalduse tõus veres.
Sage: hüponatreemia, hüpokloreemia, hüpokaleemia, kolesterooli sisalduse tõus veres, kusihappe
sisalduse tõus veres ja podagra atakid, uriini mahu suurenemine.
Aeg-ajalt: glükoosi tolerantsuse häire. Latentne diabeet võib manifesteeruda (vt lõik 4.4).
Teadmata: hüpokaltseemia, hüpomagneseemia, uurea sisalduse tõus veres, metaboolne alkaloos.
Furosemiidi väär- ja/või pikaajalisest kasutamisest tekkinud pseudo-Bartter’i sündroom
(hüpokloreemia, hüpokaleemiline metaboolne alkaloos ja teisene hüperaldosteronism normaalse või
madala vererõhuga, mis on põhjustatud naatriumi kaost neerude kaudu).

Vaskulaarsed häired
Harv: vaskuliit.
Teadmata: tromboos.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv: palavik.

Immuunsüsteemi häired

5/9
Harv: tõsised anafülaktilised või anafülaktoidsed reaktsioonid (sh anafülaktiline šokk).

Maksa- ja sapiteede häired
Väga harv: kolestaas, transaminaaside aktiivsuse tõus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Ägeda või kroonilise üleannustamise kliiniline pilt sõltub vedeliku ja elektrolüütide kaotuse ulatusest.
Üleannustamine võib põhjustada hüpovoleemiat, dehüdratsiooni, hemokontsentratsiooni ja südame
rütmihäireid (k.a atriventrikulaarne blokaad ja vatsakeste virvendus). Hüpotensioon võib süveneda
šokini, võivad tekkida äge neerupuudulikkus, tromboos, delirioosne seisund, lõtv halvatus, apaatia ja
segasus.

Furosemiidil puudub vastumürk. Kui ravimi suukaudsest manustamisest on möödas vähe aega, on
süsteemse imendumise piiramiseks soovitatav teostada maoloputus või manustada aktiveeritud sütt.

Rasketel juhtudel peab jälgima elutähtsaid näitajaid, regulaarselt kontrollima vedeliku- ja
elektrolüütide tasakaalu, happe-leelistasakaalu, veresuhkrut ja uriini lämmastikuühendite sisaldust
ning vajadusel korrigeerima kõik kõrvalekalded.

Urineerimistakistusega patsientidel (nt prostata hüperplaasia) peab tagama vaba uriini äravoolu, sest
ootamatu rohke uriini eritumine võib põhjustada uriinipaisu ja põie väljavenimise.

Hüpovoleemia ravi: vedelikukao asendamine.
Hüpokaleemia ravi: kaaliumikao asendamine.
Tsirkulatoorse kollapsi ravi: pikaliasend koos ülestõstetud jalgadega, vajadusel šoki ravi.

Esmaabi anafülaktilise šoki korral
Esimeste nähtude (nt nahareaktsioon, uritkaaria, kuumatunne, rahutus, peavalu, higistamine, iiveldus)
ilmnemisel tuleb luua veenitee. Lisaks tavapärastele meetmetele tuleb patsient panna pikaliasendisse
ülestõstetud jalgadega ning tagada hingamisteede avatus.

Ravimeetmed esmaabiks
- kohene adrenaliini manustamine i.v.
Süstelahus kontsentratsiooniga 1:1000 lahjendatakse 10 ml-ni, või kasutades valmis süstelahust
kontsentratsiooniga 1:10000, manustatakse aeglaselt veeni 1,0 ml (0,1 mg), kontrollides
samaaegselt pulssi, vererõhku ja võimalike rütmihäirete teket. Adrenaliini manustamist võib
vajadusel korrata.
- seejärel kaotatud vedeliku asendamine i.v., nt kolloidlahused, Ringeri lahus
- seejärel glükokortikoidid i.v., nt 250…1000 mg prednisolooni (v selle derivaati, nt
metüülprednisolooni, ekvivalentses annuses). Glükokortikoidide manustamist võib vajadusel
korrata
Ülaltoodud annused kehtivad normaalkaaluliste täiskasvanute puhul, lastele peab annust kohandama
vastavalt kehakaalule.
Teised ravimeetmed vastavalt kliinilistele sümptoomidele: kopsude kunstlik ventilatsioon,
antihistamiinid.
Südameseiskuse korral elustamine vastavalt eeskirjadele.



6/9
5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakoterapeutiline rühm: lingudiureetikumid ATC-kood: C03CA01

Furosemiid on tugeva-, kiire- ja lühitoimeline lingudiureetikum. Furosemiid blokeerib Na+,2Cl- , K+
ühise kandja ja nende ioonide tagasiimendumise Henle lingu ülenevas osas. Selle tulemusena võib
erituda kuni 35% glomerulaarfiltraadis sisalduvast naatriumist.
Suurenenud naatriumieritus tingib ka suurenenud uriinierituse (tänu vee osmootsele seondumisele) ja
suurenenud kaaliumierituse neerutuubuli distaalses osas. Kaltsium- ja magneesiumioonide eritumine
suureneb samuti. Lisaks mainitud elektrolüütide kaole võib väheneda kusihappe eritumine ning
happe-leelistasakaal võib nihkuda metaboolse alkaloosi suunas.

Furosemiid katkestab tubuloglomerulaarse tagasiside mehhanismi macula densa’s, mistõttu ravimi
salureetiline toime ei nõrgene.

Furosemiidi mõjutab annussõltuvalt reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi (RAAS).

Südamepuudulikkuse korral vähendab furosemiid kiiresti südame eelkoormust, laiendades
venoosseid mahuveresooni. Nimetatud varajast toimet veresoontele vahendavad prostaglandiinid ning
toime eelduseks on normaalne neerutalitlus koos RAAS aktiveerumise ja intaktse prostaglandiinide
sünteesiga.

Furosemiidi vererõhku langetav toime on tingitud naatriumkloriidi suurenenud eritumisest, veremahu
vähenemisest ja veresoonte silelihaste vasokonstriktoorse reaktiivsuse vähenemisest.

Suukaudsel manustamisel imendub 60…70% furosemiidist. Südamepuudulikkuse või nefrootilise
sündroomiga patsientidel võib imendumine väheneda kuni alla 30%.

Lasix Retard’i absoluutne biosaadavus on ligikaudu 35%.

Suukaudsel manustamisel on eeldatav toime algus 30 minuti pärast. Maksimaalne
plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu 3,5 tunni pärast. Toime kestab 4...8 tundi.

Ligikaudu 95% furosemiidist seondub vereplasma valkudega.
Furosemiidi jaotusruumala on 0,2 l/kg (vastsündinutel 0,8 l/kg).

Furosemiid metaboliseeritakse maksas vaid vähesel määral (ligikaudu 10%) ja eritub peaaegu
muutumatul kujul (2/3 neerude kaudu ja 1/3 sapiga soolestiku kaudu).

Furosemiidi poolväärtusaeg on normaalse neerufunktsiooni korral ligikaudu 1 tund, pikenedes kuni 3
tunnini terminaalse neerupuudulikkuse korral.

Äge toksilisus
Ägeda toksilisuse uuringuid on läbi viidud erinevate loomaliikidega. Suukaudsel manustamisel oli
furosemiidi DL rottidel ja hiirtel vahemikus 1050...4600 mg/kg, merisigadel 243 mg/kg.
50

Krooniline toksilisus

7/9
Kroonilise toksilisuse uuringud on läbi viidud rottide ja koertega. 6 ja 12 kuud pärast ravimi
manustamist täheldati mõlemal loomaliigil muutusi neerudes (sh koldeline fibroos, kaltsifikatsioon)
neis katserühmades, kus annused ületasid inimestel tavaliselt kasutatavaid raviannuseid 10…20 korda.

Mutageensus ja kartsinogeensus
Imetajate rakkude ja bakterite in vitro uuringutel on saadud nii positiivseid kui ka negatiivseid
tulemusi. Geen- ja kromosoommutatsioone on siiski õnnestunud indutseerida ainult suurte
tsütotoksiliste furosemiidi annustega.
Kartsinogeensusuuringus suurenes rinnanäärme kartsinoomi esinemissagedus emastel hiirtel, kellele
manustati furosemiidi 17,5 korda suuremas annuses, kui inimestele mõeldud terapeutiline annus 60
mg.
Kantserogeensusuuringus isastel rottidel, kellele manustati ravimit annuses 15 mg/kg ööpäevas,
täheldati kasvajate esinemissageduse tõusu. Tulemust võib pidada juhuslikuks, kuna kasvajate
esinemissagedus ei tõusnud teises grupis, kellele manustati 30 mg/kg,.

Epidemioloogiliste andmete alusel ei ole Lasix inimesele kartsinogeenne.

Reproduktiivne toksilisus
Furosemiid läbib platsentaarbarjääri ja tema sisaldus nabaväädi veres on sama kõrge kui ema
vereseerumis. Furosemiidist tingitud väärarengute kohta inimestel ei ole tänini teatatud. Lõpliku
otsuse tegemiseks võimaliku kahjuliku mõju kohta embrüole/lootele ei ole piisavalt andmeid.
Võimalik on loote uriinitekke intensiivistumine. Enneaegsete laste ravimisel furosemiidiga on
täheldatud urolitiaasi.

Furosemiidi manustamisel tiinetele rottidele annuses 75 mg/kg 7…11 ja 14…18 tiinuspäeval täheldati
vastsündinud isenditel diferentseerunud neerupäsmakeste väiksemat arvu.

Sahharoos, maisitärklis, povidoon 25000, talk, Å¡ellak, steariinhape, alumiiniumhüdroksiid, kollane
raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), indigokarmiin (E132), želatiin.

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

30 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit PVC/Alu blisterpakendis.

Erinõuded puuduvad.

8/9