BERLIPRIL 20 MG

Toimeained: enalapriil

Ravimi vorm: tablett

Ravimi tugevus: 20mg 30TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on BERLIPRIL 20 MG ja milleks seda kasutatakse

Berlipril 20 mg sisaldab toimeainet, mida nimetatakse enalapriilmaleaadiks. See kuulub AKE
(angiotensiini konverteeriva ensüümi) inhibiitoriteks nimetatavate ravimite rühma.

Berlipril 20 mg kasutatakse:
kõrge vererõhu (hüpertensiooni) raviks;
- südamepuudulikkuse (südametalitluse nõrgenemise) raviks. See võib vähendada
- haiglaravi vajadust ja pikendada eluiga;
südamepuudulikkuse sümptomite ennetamiseks. Need sümptomid on õhupuudus,
- väsimus pärast kerget füüsilist koormust (nagu kõndimine) või jalalabade ja
pahkluude turse.

See ravim toimib veresoonte laiendajana ja langetab vererõhku. Tavaliselt hakkab ravim
mõjuma ühe tunni jooksul ja toime kestab vähemalt 24 tundi. Mõnel inimesel on vaja ravimit
võtta mitu nädalat enne, kui ilmneb parim toime vererõhule.

2. Mida on vaja teada enne BERLIPRIL 20 MG võtmist

Ärge võtke Berlipril 20 mg
- kui olete enalapriilmaleaadi või selle ravimi mis tahes koostisosa (loetletud lõigus 6)
suhtes allergiline;
- kui teil on kunagi tekkinud allergiline reaktsioon selle ravimiga sarnast tüüpi ravimile,
mida nimetatakse AKE inhibiitoriks;
- kui teil on kunagi esinenud teadmata põhjusega või pärilikkuse tõttu näo, huulte, suu
või kõri turse, mille tõttu teil oli raske neelata või hingata (angioödeem);
- kui teil on diabeet või neeruprobleemid ja te võtate vererõhu langetamiseks ravimit,
mis sisaldab aliskireeni;
-
kui te olete üle 3 kuu rase (Berlipril 20 mg tarvitamist on soovitatav vältida ka raseduse
varases faasis, vt lõik „Rasedus”).
Ärge võtke seda ravimit, kui mis tahes eelpool toodust kehtib teie kohta. Kui te ei ole milleski
kindel, pidage enne selle ravimi võtmist nõu oma arsti või apteekriga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Berlipril 20 mg võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:
- kui teil on südamehaigus;
- kui teil on aju veresoontega seotud haigus:
- kui teil on probleeme verega, nagu valgete vereliblede vähesus või puudumine
(neutropeenia/agranulotsütoos), väike vereliistakute arv (trombotsütopeenia) või
vähenenud punaliblede arv (aneemia);
- kui teil on maksaprobleeme;
- kui teil on neeruprobleeme (sealhulgas neerusiirdamine). Nende tõttu võib suureneda
vere kaaliumisisaldus, mis võib olla tõsine. Arstil võib olla vaja teie Berlipril 20 mg
annust muuta või jälgida teie vere kaaliumisisaldust;
- kui teile tehakse dialüüsi;
- kui te olete hiljuti olnud haige ja rohkesti oksendanud või kui teil on olnud raske
kõhulahtisus;
- kui te olete piiratud soolasisaldusega dieedil, võtate kaaliumi sisaldavaid
toidulisandeid, kaaliumi säästvaid aineid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid;
- kui te olete üle 70 aasta vana;
- kui teil on diabeet. Teil tuleb jälgida oma vere glükoosisisaldust, et see ei oleks väga
väike, eriti ravi esimesel kuul. Ka kaaliumisisaldus veres võib olla suurem;
- kui teil tekib püsiv kuiv köha;
- kui teil on kunagi esinenud allergiline reaktsioon, millega kaasnes näo, huulte, keele
või kõri turse koos neelamis- või hingamisraskustega. Te peate olema teadlik, et
mustanahalistel patsientidel on suurem risk selliste reaktsioonide tekkeks AKE
inhibiitoritele;
- kui teil on madal vererõhk (te võite seda tunda nõrkuse või pearinglusena, eriti püsti
seistes);
- kui teil on kollageenne vaskulaarne haigus (nt erütematoosluupus, reumatoidartriit või
sklerodermia); kui te saate immuunsüsteemi pärssivat ravi, kui te võtate ravimit nimega
allopurinool (podagraravim) või prokaiinamiid (südame rütmihäirete ravim) või liitiumi
(teatud tüüpi depressiooni ravim) või mis tahes kombinatsioon nimetatutest.

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle
ravimi kasutamist nõu oma arstiga. Selle ravimi kasutamine ei ole soovitatav raseduse varases
faasis ja seda ei tohi võtta, kui te olete üle kolme kuu rase, sest see võib sellel ajal põhjustada
teie lapsele tõsist kahju (vt lõiku „Rasedus”).

Te peate olema teadlik, et see ravim langetab mustanahalistel patsientidel vererõhku vähem
tõhusalt kui muu nahavärviga patsientidel.

Kui te ei ole kindel, kas miski ülalnimetatust kehtib teie kohta, pidage enne selle ravimi
võtmist nõu oma arsti või apteekriga.

Kui teil seisab ees protseduur
Kui teil on kavas mis tahes protseduur alltoodutest, öelge oma arstile, et te võtate Berlipril
20 mg:

mis tahes operatsioon või anesteesia (ka hambaarsti juures);


protseduur verest kolesterooli eemaldamiseks, mida nimetatakse lipiidafereesiks ehk

LDL-afereesiks;

desensibiliseeriv ravi allergilise reaktsiooni vähendamiseks mesilase või herilase

nõelamisele.
Kui mis tahes nimetatust kehtib teie kohta, rääkige enne protseduuri oma arsti või
hambaarstiga.

Lapsed ja noorukid
Andmed enalapriilmaleaadi kasutamise kohta kõrge vererõhuga lastel on piiratud. Kasutamise
kohta muudel näidustustel andmed puuduvad. Tõhusus- ja ohutusandmed enalapriilmaleaadi
kasutamise kohta on olemas ainult üle 6-aastaste kõrge vererõhuga laste kohta, seetõttu võib
Berlipril 20 mg lastel kasutada ainult kõrgvererõhutõve raviks.
Vastsündinutel ja neeruhaigusega lastel ei tohi Berlipril 20 mg kasutada.

Muud ravimid ja Berlipril 20 mg
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis
tahes muid ravimeid.
Berlipril 20 mg võib mõjutada mõnede ravimite toimet ja vastupidi - mõned ravimid võivad
mõjutada Berlipril 20 mg toimet.
Eriti oluline on, et teavitaksite oma arsti või apteekrit järgmiste ravimite võtmisest:

teised vererõhku langetavad ravimid, nagu beetablokaatorid, angiotensiini retseptori

blokaatorid, nitroglütseriin ja teised nitraadid, vee väljaajamise tabletid
(diureetikumid) või ravim nimega aliskireen;

kaaliumi sisaldavad ravimid (sealhulgas soolaasendajad);


diabeediravimid (sealhulgas suukaudsed diabeedivastased ravimid ja insuliin);


liitium (teatud tüüpi depressiooni puhul kasutatav ravim);


depressiooniravimid, mida nimetatakse tritsüklilisteks antidepressantideks;


psüühiliste haiguste puhul kasutatavad ravimid, mida nimetatakse

antipsühhootikumideks;

teatud köha- ja külmetusevastased ravimid ning kaalulangetusravimid, mis sisaldavad

sümpatomimeetilisi aineid;

teatud valuvastased või artriidiravimid, sealhulgas kullapreparaadid;


mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, sealhulgas COX-2 inhibiitorid (põletikku

vähendavad ravimid, mida võidakse kasutada ka valu vaigistamiseks);

aspiriin (atsetüülsalitsüülhape);


verehüüvete lahustamiseks kasutatavad ravimid (trombolüütikumid);


alkohol.


Kui te ei ole kindel, kas miski ülaltoodust kehtib teie kohta, pidage enne Berlipril 20 mg
võtmist nõu oma arsti või apteekriga.

Berlipril 20 mg koos toidu, joogi ja alkoholiga
Berlipril 20 mg võib võtta koos toiduga või ilma. Enamasti võetakse Berlipril 20 mg tablette
veega. Alkohol tugevdab AKE inhibiitorite vererõhku langetavat toimet.

Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate, arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle
ravimi kasutamist nõu oma arstiga.

Rasedus
Teavitage oma arsti, kui te arvate, et olete rase (või kavatsete rasestuda). Teie arst soovitab
teil lõpetada Berlipril 20 mg võtmise enne rasestumist või kohe, kui olete rasedusest teada
saanud. Arst soovitab teil tarvitada teisi ravimeid Berlipril 20 mg asemel. Berlipril 20 mg ei
ole soovitatav raseduse varases faasis ja seda ei tohi kasutada, kui te olete üle 3 kuu rase, sest
see võib pärast kolmandat raseduskuud põhjustada teie lapsele tõsist kahju.

Imetamine
Teavitage oma arsti, kui te imetate või hakkate imetama. Vastsündinute (esimesed nädalad
pärast sündi) ja eriti enneaegsete laste imetamine ei ole ravi ajal selle ravimiga soovitatav.
Vanemate laste korral hindab teie arst ravi kasulikkuse ja riski suhet imetamise ajal võrreldes
teiste ravimitega.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Seda ravimit võttes võite te tunda end uimase või unisena. Kui see nii on, ärge juhtige autot
ega käsitsege mingeid tööriistu ega masinaid.

Berlipril 20 mg sisaldab laktoosi
Berlipril 20 mg sisaldab laktoosi, mis on teatud tüüpi suhkur. Kui arst on teile öelnud, , et te
ei talu teatud suhkruid, siis pidage enne Berlipril 20 mg võtmist nõu oma arstiga.

3. Kuidas BERLIPRIL 20 MG võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole
milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Väga oluline on, et te jätkate selle ravimi võtmist täpselt nii kaua, kui arst on

määranud.

Ärge võtke rohkem tablette, kui on ette nähtud. Neelake tablett alla tervelt (ärge

tabletti purustage ega närige). Võtke see sisse koos suure klaasitäie vedelikuga (nt
veega). Berlipril 20 mg võib võtta koos toiduga või ilma. Tavaliselt võetakse
ööpäevane annus korraga hommikul või vajaduse korral jagatuna kaheks annuseks,
mis võetakse hommikul ja õhtul.

Te peate olema eriti ettevaatlik siis, kui te võtate oma esimese annuse või kui teie annust on
suurendatud. Võtke kohe ühendust oma arstiga, kui tunnete pearinglust või uimasust.
Enne ja pärast ravi alustamist Berlipril 20 mg tablettidega tuleb hoolikalt jälgida vererõhku ja
neerutalitlust, kuna on teatatud vererõhulanguse ja (harvem) sellele järgneva
neerupuudulikkuse juhtudest. Kui te saate uriinieritust suurendavaid ravimeid, tuleb
võimaluse korral enne Berlipril 20 mg võtmise alustamist nende annuseid vähendada. Ravi
alguses Berlipril 20 mg-ga tekkiv vererõhulangus ei tähenda, et see jääb nii ka pikaajalisel
ravil ning seega ei ole see takistuseks ravimi edasisel kasutamisel. Jälgida tuleb ka vere
kaaliumisisaldust ning neerutalitlust.

Tableti poolitamine
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Asetage tablett kõvale alusele poolitusjoonega
ülespidi. Nüüd murdke tablett mööda poolitusjoont, nagu on näidatud joonistel 1 ja 2.
Poolitamisel suruge mõlema käe nimetissõrmega tableti ülemisele pinnale.

Joonis 1 ja 2. Berlipril 20 mg tableti poolitamine.

Kõrge vererõhk

Tavaline algannus on 5 mg enalapriilmaleaati kuni 20 mg enalapriilmaleaati (vastab

ühele Berlipril 20 mg tabletile) üks kord ööpäevas.

Mõned patsiendid võivad vajada väiksemat algannust.


Tavaline pikaajaline annus on 20 mg enalapriilmaleaati (vastab ühele Berlipril 20 mg

tabletile) üks kord ööpäevas.

Maksimaalne pikaajaline annus on 40 mg enalapriilmaleaati (vastab kahele Berlipril

20 mg tabletile) üks kord ööpäevas.


Südamepuudulikkus

Tavaline algannus on 2,5 mg enalapriilmaleaati üks kord ööpäevas.


Arst suurendab annust järk-järgult, kuni on saavutatud teie jaoks õige annus.


Tavaline pikaajaline annus on 20 mg enalapriilmaleaati üks kord ööpäevas võetuna

korraga või kaheks annuseks jagatuna.

Maksimaalne pikaajaline annus on 40 mg enalapriilmaleaati (vastab kahele Berlipril

20 mg tabletile) ööpäevas, jagatuna kaheks annuseks.

Neeruprobleemidega patsiendid
Teie ravimiannust muudetakse selle järgi, kui hästi teie neerud töötavad:

mõõdukad neeruprobleemid - 5 mg enalapriilmaleaati kuni 10 mg enalapriilmaleaati

ööpäevas;

rasked neeruprobleemid - 2,5 mg enalapriilmaleaati ööpäevas;


kui teile tehakse diaüüsi - 2,5 mg enalapriilmaleaati ööpäevas. Neil päevadel, kui

teile dialüüsi ei tehta, võidakse annust muuta selle järgi, kui madal on teie vererõhk.

Eakad patsiendid
Teie annuse määrab arst selle järgi, kui hästi teie neerud töötavad.

Kasutamine lastel
Kogemusi Berlipril 20 mg kasutamise kohta kõrge vererõhuga lastel on vähe. Kui laps oskab
tabletti alla neelata, määratakse annus lapse kehakaalu ja vererõhuväärtuste alusel. Tavalised
algannused on:

kehakaaluga 20...50 kg - 2,5 mg enalapriilmaleaati ööpäevas;


kehakaaluga üle 50 kg - 5 mg enalapriilmaleaati ööpäevas.


Annust võib muuta lapse vajaduse järgi:

lastel kehakaaluga 20...50 kg võib kasutada maksimaalselt 20 mg enalapriilmaleaati

ööpäevas;

lastel kehakaaluga üle 50 kg võib kasutada maksimaalselt 40 mg enalapriilmaleaati

ööpäevas.

Selle ravimi kasutamine vastsündinutel (esimestel sünnijärgsetel nädalatel) ja

neeruprobleemidega lastel ei ole soovitatav

Joonis 1 ja 2. Berlipril 20 mg tableti poolitamine.




Kui te võtate Berlipril 20 mg rohkem kui ette nähtud
Kui te olete võtnud Berlipril 20 mg ettenähtust rohkem, pöörduge kohe oma arsti poole või
haigla erakorralise meditsiini osakonda. Võtke ravimi pakend kaasa. Tekkida võivad
järgmised nähud: peapööritustunne või uimasus. Seda põhjustab äkiline või liigne
vererõhulangus.
Kui te unustate Berlipril 20 mg võtta

Kui te unustate tableti võtta, jätke see võtmiskord vahele.


Võtke järgmine annus tavalisel ajal.

Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Berlipril 20 mg võtmise
Ärge lõpetage oma ravimi võtmist, kui arst ei ole teile seda öelnud.taastuda.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Selle ravimiga võivad tekkida järgmised kõrvaltoimed.

Lõpetage Berlipril 20 mg võtmine ja pöörduge arsti poole, kui te märkate midagi
järgmistest nähtudest:

näo, huulte, keele või kõri turse, mis võib põhjustada hingamis- või neelamisraskusi;


käte, jalgade või pahkluude tursed;


kui teil tekib nahapinnast kõrgem punetav lööve (kublad).


Te peate olema teadlik, et mustanahalistel patsientidel on suurem risk selliste reaktsioonide
tekkeks. Kui teil tekib mingi eelpool nimetatu seisund, lõpetage Berlipril 20 mg võtmine ja
pöörduge kohe arsti poole.
Kui te selle ravimi võtmist alustate, võite ennast tunda nõrgana või uimasena. Sel puhul aitab
lamamine. Uimasust põhjustab vererõhu langemine. Ravimi võtmist jätkates peaksid need
nähud mööduma. Kui see teile muret teeb, rääkige oma arstiga.
Muud kõrvaltoimed:

Väga sage (rohkem kui 1-l ravitud patsiendil 10-st):


pearinglus- või nõrkustunne;



hägune nägemine;



köha;



iiveldus.



Sage (kuni 1-l ravitud patsiendil 10-st):


madal vererõhk, muutused südamerütmis, kiired südamelöögid, stenokardia või valu

rinnus;

peavalu, minestamine (sünkoop);



maitsemuutused, õhupuudus;



kõhulahtisus või kõhuvalu, lööve;



väsimus, depressioon;



allergilised reaktsioonid jäsemete, näo, huulte, keele või kõri tursega koos neelamis-
või hingamisraskustega;

kaaliumisisalduse tõus veres, kreatiniinisisalduse suurenemine veres (tavaliselt

tehakse see kindlaks vereanalüüsi abil).



Aeg-ajalt (kuni 1-l ravitud patsiendil 100-st):

vererõhu äkiline langus püstitõusmisel (ortostaatiline hüptensioon);


kiired või ebakorrapärased südamelöögid (südamepekslemine ehk palpitatsioonid);


südameinfarkt (tõenäoliselt väga madala vererõhu tõttu teatud suure riskiga

patsientidel, sealhulgas neil, kellel on südame- ja aju vereringe probleeme;

aneemia (sealhulgas aplastiline ja hemolüütiline);


insult (tõenäoliselt väga madala vererõhu tõttu teatud suure riskiga patsientidel);


segasus, unetus või unisus, närvilisus;


torkimis- või tuimustunne nahal;


peapööritus (vertiigo);


kumin või kohin kõrvus (tinnitus);


ninavesisus, kurgu valu või kähedus;


bronhide spasmitaoline ahenemine (bronhospasm) / astma;


toidu liikumise aeglustumine seedetraktis (sealhulgas sooleummistus), kõhunäärme

põletik;

oksendamine, seedehäired, kõhukinnisus, isutus, ärritunud magu, suukuivus,

maohaavand (peptiline haavand);

suurenenud higistamine;


halvenenud neerutalitlus, neerupuudulikkus;


sügelus või nõgeslööve;


juuste väljalangemine;


lihaskrambid, kuumad hood, üldine haiglane enesetunne, kõrge kehatemperatuur

(palavik), impotentsus;

uriini suur valgusisaldus (määratakse analüüsi abil);


väike veresuhkru- või naatriumisisaldus, suur uureasisaldus veres (määratakse

vereanalüüsi abil).

Harv (kuni 1-l ravitud patsiendil 1000-st):

Raynaud’ sündroom, mille puhul käed ja jalad võivad halvenenud vereringe tõttu

muutuda väga külmaks ja valgeks;

muutused verepildis, nagu valgete ja punaste vereliblede arvu vähenemine,

vähenenud hemoglobiinisisaldus ja hematokrit, vereliistakute arvu vähenemine,
luuüdi depressioon, suurenenud lümfisõlmed;

autoimmuunhaigused;


veidrad unenäod või uneprobleemid;


muutused kopsukoes (kopsu infiltraadid);


nina põletik, kopsude allergiline põletik (allergiline alveoliit / eosinofiilne

kopsupõletik);

põskede sisemise pinna, igemete, keele, huulte, kurgu põletik;


vähenenud uriiniteke;


multiformne erüteem (mitmekujuline nahaverevus);


tõsised nahareaktsioonid, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom / epidermise toksiline

nekrolüüs, mille puhul tekivad nahal punetus ja ketendus, villid või haavandid või
naha pindmise kihi irdumine alumistest kihtides;

tmaksaprobleemid, nagu halvenenud maksatalitlus, maksapuudulikkus, maksapõletik,

ikterus (naha või silmade kollasus), maksaensüümide või bilirubiinisisalduse
suurenemine (määratakse vereanalüüsi abil)

meestel rinnanäärmete suurenemine.



Väga harv (kuni 1-l ravitud patsiendil 10 000-st):

turse sooltes (soolte angioödeem).


Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH), mis toob kaasa väikese

naatriumisisalduse veres (sümptomid võivad olla väsimus, peavalu, iiveldus,
oksendamine).

On kirjeldatud haigusnähtude kompleksi, mille hulka võivad kuuluda järgmised
kõrvaltoimed: palavik, serooskelmete põletik (serosiit), veresoonte põletik (vaskuliit),
lihasvalu / lihaste põletik (müalgia/müosiit), liigesevalu / liigeste põletik (artralgia/artriit),
muutused teatud laboratoorsete analüüside tulemustes (positiivsed antinukleaarsed antikehad,
settereaktsiooni kiirenemine, eosinofiilia ja leukotsütoos). Võib esineda ka nahalöövet,
valgustundlikkust või teisi nahareaktsioone.

Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime
võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise
teavitada riikliku teavitussüsteemi www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem
infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas BERLIPRIL 20 MG säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast
kõlblikkusaega. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas
visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Berlipril 20 mg sisaldab

-
Toimeaine: üks tablett sisaldab 20mg enalapriilmaleaati.

-
Teised abiained on želatiin, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat, kerge

magneesiumkarbonaat, veevaba kolloidne ränidioksiid, naatriumtärklisglükolaat (tüüp A),
punane raudoksiid (E172).

Kuidas Berlipril 20 mg välja näeb ja pakendi sisu
Roosakad, kergelt kaksikkumerad längus nurkadega ühepoolse poolitusjoonega tabletid.
Berlipril 20 mg on müügil pakendites, milles on 30, 50 või 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


Müügiloa hoidja:
BERLIN-CHEMIE AG (MENARINI GROUP)
Glienicker Weg 125
12489 Berlin
Saksamaa

Tootja:
BERLIN-CHEMIE AG
Glienicker Weg 125
12489 Berlin
Saksamaa

või

Menarini - Von Heyden GmbH
Leipziger Str. 7-13
01097 Dresden
Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku
esindaja poole:
OÜ Berlin-Chemie Menarini Eesti
Paldiski mnt 27/29
10612 Tallinn
Eesti
Telefon: 667 5001

Infoleht on viimati uuendatud: septembris 2014



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

BERLIPRIL 5 mg, tabletid
BERLIPRIL 10 mg, tabletid
BERLIPRIL 20 mg, tabletid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Berlipril 5 mg
Iga tablett sisaldab 5 mg enalapriilmaleaati.

Teadaolevat toimet omav abiaine: 171 mg laktoosmonohüdraati (vt lõigud 4.4 ja 6.1).

Berlipril 10 mg: iga tablett sisaldab 10 mg enalapriilmaleaati.
Teadaolevat toimet omav abiaine: 166 mg laktoosmonohüdraati (vt lõigud 4.4 ja 6.1).

Berlipril 20 mg: iga tablett sisaldab 20 mg enalapriilmaleaati.
Teadaolevat toimet omav abiaine: 156 mg laktoosmonohüdraati (vt lõigud 4.4 ja 6.1).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Tablett

Berlipril 5 mg: peaaegu valged, kergelt kaksikkumerad längus nurkadega ühepoolse
poolitusjoonega tabletid.

Berlipril 10 mg: kreemikad, kergelt kaksikkumerad längus nurkadega ühepoolse
poolitusjoonega tabletid.

Berlipril 20 mg: roosakad, kergelt kaksikkumerad längus nurkadega ühepoolse
poolitusjoonega tabletid.

Tablette on võimalik jagada kaheks võrdseks annuseks.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Arteriaalne hüpertensiooni ravi.
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi.
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse vältimine vasaku vatsakese asümptomaatilise
düsfunktsiooniga patsientidel (vasaku vatsakese väljutusfraktsioon väiksem või võrdne 35%).

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Lk 1/16
Annus määratakse individuaalselt, lähtudes patsiendi seisundist (vt lõik 4.4) ja vererõhu
allumisest ravile.
Toit ei mõjuta enalapriilmaleaadi imendumist.

Hüpertensioon
Sõltuvalt hüpertensiooni raskusastmest ja patsiendi seisundist (vt allpool) on algannus 5 mg
kuni maksimaalselt 20 mg. Enalapriili võetakse üks kord ööpäevas. Kerge hüpertensiooni
puhul on soovitatav algannus 5 mg kuni 10 mg ööpäevas. Tugevalt aktiveeritud reniini-
angiotensiini-aldoseterooni süsteemiga patsientidel (näiteks renovaskulaarne hüpertensioon,
soolade ja/või vedelikupuudus, kardiaalne dekompensatsioon või raske hüpertensioon) võib
algannuse manustamine kutsuda esile olulise vererõhu languse. Sellistel juhtudel on
soovitatavaks algannuseks 5 mg või vähem ning ravi tuleb alustada meditsiinilise järelevalve
all.

Kui patsient on eelnevalt saanud ravi suurte diureetikumi annustega, võib selle tulemusel olla
tekkinud vedelikupuudus ja ravi alustamisel enalapriilmaleaadiga võib tekkida hüpotensiooni
risk. Selliste patsientide puhul soovitatakse ravi alustada 5 mg või väiksema annusega.
Võimaluse korral on soovitatav diureetilise ravi ärajätmine 2...3 päeva enne Berliprili
manustamist. Samuti tuleb jälgida neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust.

Tavaline säilitusannus on 20 mg ööpäevas. Maksimaalne annus on 40 mg ööpäevas.

Südamepuudulikkus/vasaku vatsakese asümptomaatiline düsfunktsioon
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravis kasutatakse Berliprili täiendava ravimina
diureetikumidele ja vajaduse korral südameglükosiididele või beetablokaatoritele.
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse või vasaku vatsakese asümptomaatilise düsfunktsiooni
korral on Berliprili algannus 2,5 mg. Ravi tuleb alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all,
et määrata kindlaks ravimi algne toime vererõhule. Kui südamepuudulikkuse ravi algul
sümptomaatilist hüpotensiooni ei teki (või pärast selle tõhusat ravimist), võib Berliprili annust
järk-järgult suurendada tavalise säilitusannuseni 20 mg, mida manustatakse kas korraga või
kaheks annuseks jaotatuna. See oleneb patsiendi ravimitaluvusest. Annust soovitatakse tiitrida
2...4 nädala jooksul. Maksimaalne annus on 40 mg ööpäevas, mida manustatakse kaheks
annuseks jaotatuna.

Soovitatav
Berliprili
annuste
tiitrimine
südamepuudulikkuse/vasaku
vatsakese
asümptomaatilise düsfunktsiooniga patsientidel

Nädal
Annus (mg ööpäevas)
1. nädal
1. kuni 3. päev: ühekordse annusena 2,5 mg ööpäevas*
4. kuni 7. päev: 5 mg ööpäevas kaheks annuseks jaotatuna
2. nädal
10 mg ööpäevas ühekordse annusena või kaheks annuseks jaotatuna
3. ja 4. nädal
20 mg ööpäevas ühekordse annusena või kaheks annuseks jaotatuna
* neerufunktsiooni langusega või diureetikume võtvate patsientide puhul tuleb järgida
ettevaatusabinõusid (vt lõiku 4.4).

Enne ravi alustamist Berlipriliga ja ravi ajal tuleb hoolikalt jälgida vererõhku neerufunktsiooni (vt lõiku 4.4), sest on kirjeldatud hüpotensiooni ja (harvemini) kaasuva
neerupuudulikkuse teket. Diureetikume saavatel patsientidel tuleb enne ravi alustamist
Berlipriliga võimaluse korral nende annust vähendada. Pärast Berliprili esimese annuse
manustamist ilmnev hüpotensioon ei tähenda ilmtingimata, et see kordub ravimi pikaaegse
kasutamise ajal ega välista ravimi edasist kasutamist. Samuti tuleb ravi ajal jälgida seerumi
kaaliumisisaldust ja neerufunktsiooni.

Lk 2/16
Annustamine neerupuudulikkuse korral
Üldiselt tuleb neerupuudulikkusega patsientidel enalapriili manustamise intervalle pikendada
ja/või annust vähendada.

Kreatiniini kliirens (ml/min)
Algannus (mg ööpäevas)
30 < CrCl < 80 ml/min
5...10 mg
10 < CrCl ≤ 30 ml/min
2,5 mg
CrCl ≤ 10 ml/min
2,5 mg dialüüsipäeval**
** vt lõik 4.4
Enalaprilaat on dialüüsitav. Dialüüsivabadel päevadel tuleb annust kohandada sõltuvalt
vererõhu vastusest.
Enalapriili kasutamine samal ajal reniini inhibiitori aliskireeniga on vastunäidustatud
neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 4.5).

Vanemad inimesed
Annuste määramisel tuleb vanemate patsientide puhul lähtuda neerufunktsioonist (vt lõik
4.4).

Lapsed
Berliprili kasutamise kogemused kliinilistes uuringutes hüpertensiooniga lastel on piiratud (vt
lõike 4.4, 5.1 ja 5.2).
Tablette neelata oskavatele patsientidele määratakse annus individuaalselt, arvestades
patsiendi seisundit ja vererõhu allumist ravile. Soovitatav algannus on 20...50 kg kehakaaluga
patsientidele 2,5 mg ja ≥50 kg kehakaaluga patsientidele 5 mg. Berliprili manustatakse üks
kord ööpäevas. Annust tuleb kohandada vastavalt patsiendi vajadustele. Maksimaalne
ööpäevane annus on 20...50 kg kehakaaluga patsientidele 20 mg ja ≥50 kg kehakaaluga
patsientidele 40 mg (vt lõiku 4.4).
Vastavate andmete puudumise tõttu ei soovitata Berliprili kasutada vastsündinutel ja lastel,
kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus on <30 ml/min/1,73m2.

Suukaudseks kasutamiseks.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus enalapriilmaleaadi, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või ükskõik millise
teise AKE inhibiitori suhtes.
- AKE inhibiitorite varasema manustamisega seoses tekkinud angioödeem;
- pärilik või idiopaatiline angioödeem;
- enalapriili kasutamine samal ajal reniini inhibiitori aliskireeniga on vastunäidustatud
diabetes mellitus'e või neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens
< 60 ml/min) (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 4.5);
- raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sümptomaatiline hüpotensioon
Tüsistumata hüpertensiooniga haigetel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni harva. Berliprili
manustavatel hüpertensioonihaigetel võib hüpotensioon tõenäoliselt tekkida tsirkuleeriva
plasma hulga vähenemise või elektrolüütide tasakaalu häire foonil, st diureetilise ravi,
soolapiirangutega dieedi, dialüüsravi toimel, aga ka kõhulahtisuse või oksendamise korral (vt
lõike 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilist hüpotensiooni on täheldatud südamepuudulikkusega
haigetel (koos kaasneva neerupuudulikkusega või ilma). Sagedamini võib see esineda
Lk 3/16
südamepuudulikkuse raskemate vormidega haigetel, kelle ravis kasutatakse suurtes annustes
lingudiureetikume, või kellel esinevad hüponatreemia või neerufunktsiooni häired. Neil
patsientidel tuleb ravi alustada arstliku järelevalve all ja neid haigeid tuleb hoolikalt jälgida,
kui Berliprili ja/või samaaegselt kasutatava diureetikumi annust muudetakse. Samuti tuleb
jälgida südame isheemiatõve ja ajuveresoonkonna haigustega patsiente, kellel võib tugev
vererõhu langus lõppeda müokardiinfarkti või ajuinsuldiga.

Hüpotensiooni tekkimisel tuleb haige panna lamama ja vajadusel manustatakse veeni
füsioloogilist lahust. Mööduv hüpotensioon ei ole vastunäidustus ravimi edasisele
kasutamisele. Ravi saab tavaliselt probleemideta jätkata pärast vererõhuväärtuste
normaliseerumist tsirkuleeriva plasmamahu suurendamise järgselt.

Mõnel südamepuudulikkusega patsiendil, kellel on normaalne või madal vererõhk, võib
Berliprili toimel vererõhk veelgi langeda. Selline ravivastus on prognoositav ja ei ole
tavaliselt ravi lõpetamise näidustus. Hüpotensiooni sümptomite ilmnemisel võib vajalikuks
osutuda annuse vähendamine ja/või diureetikumi ja/või Berliprili manustamise lõpetamine.

Aordi- või mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teiste vasodilataatoritega tuleb vasaku vatsakese väljavoolu takistusega patsientidele
manustada AKE inhibiitoreid ettevaatlikult ja vältida nende kasutamist kardiogeense šoki ja
hemodünaamiliselt olulise väljavoolutakistuse puhul.

Neerufunktsiooni puudulikkus
Neerufunktsiooni puudulikkusega (kreatiniini kliirens <80 ml/min) patsientidel tuleb
enalapriilmaleaadi algannust kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2)
ja edaspidi arvestada patsiendil täheldatud ravivastust. Regulaarne kaaliumi- ja
kreatiniinisisalduse jälgimine kuulub nende patsientide puhul tavapärase ravipraktika juurde.

Enalapriilmaleaadi kasutamisega seoses on kirjeldatud neerupuudulikkuse teket. Seda
enamasti patsientidel, kellel esineb raske südamepuudulikkus või raske neeruhaigus (sh
neeruarteri stenoos). Viivitamatul diagnoosimisel ja vastava ravi rakendamisel on
enalapriilmaleaadiga seoses tekkinud neerupuudulikkus üldiselt pöörduv.

Mõnel hüpertensiooniga patsiendil, kellel ei ole varem ilmset neeruhaigust esinenud, on
enalapriilmaleaadi ja diureetikumi koosmanustamisel tekkinud vere uurea- ja
kreatiniinisisalduse suurenemine. Sellisel juhul võib vajalikuks osutuda enalapriili annuste
vähendamine ja/või diureetikumi manustamise katkestamine. Selline olukord võib viidata
võimalikule neeruarteri stenoosile (vt lõiku 4.4 - Renovaskulaarne hüpertensioon)

Renovaskulaarne hüpertensioon
Kahepoolse neeruarteri stenoosi või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientide
ravimisel AKE inhibiitoritega on täheldatud hüpotensiooni riski suurenemist ja
neerufunktsiooni häireid.
Neerufunktsiooni vähenemisega võivad kaasneda vaid väikesed seerumi kreatiniini muutused.
Nende patsientide puhul tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all, kasutades
väikeseid annuseid, suurendades ravimi annust ettevaatlikult ja jälgides samaaegselt
neerufunktsiooni.

Neerusiirdamine
Hiljuti siiratud neeruga patsientidel Berliprili kasutamise kogemused puuduvad. Seetõttu ei
ole ravi Berlipriliga soovitatav.

Maksapuudulikkus
Lk 4/16
Harvadel juhtudel on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise
ikterusega, progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ja lõpeb (mõnikord) surmaga. Selle
sündroomi tekkemehhanism ei ole teada. Kui AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel
tekib ikterus või märkimisväärne maksaensüümide aktiivsuse tõus, tuleb AKE inhibiitorite
manustamine lõpetada ja haiget meditsiiniliselt jälgida.

Neutropeenia/agranulotsütoos
AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud neutropeenia/agranulotsütoosi,
trombotsütopeenia ja aneemia teket. Normaalse neerufunktsiooni ja teiste komplitseerivate
faktoriteta patsientidel tekib neutropeeniat harva. Enalapriilmaleaati tuleb äärmise
ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esineb veresoonte kollageenhaigus, kes saavad
immunosupresseerivat ravi, kes kasutavad allopurinooli või prokaiinamiidi või kellel esineb
mitu komplitseerivat faktorit samaaegselt. Eelnev kehtib eelkõige neerufunktsiooni häire
esinemise korral. Osadel sellistest patsientidest tekkisid tõsised infektsioonid, mis vähestel
juhtudel ei allunud intensiivsele antibakteriaalsele ravile. Kui need patsiendid kasutavad
enalapriilmaleaati, on soovitatav perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu. Samuti tuleb
patsientidele öelda, et nad peavad arsti kõikidest nakkusenähtudest teavitama.

Ülitundlikkus/angioneurootiline turse
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite, sh Berliprili kasutamisel on esinenud näo,
jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri angioneurootilist turset. Turse võib tekkida kogu
raviperioodi vältel. Angioneurootilise turse tekkimisel tuleb Berliprili manustamine otsekohe
lõpetada ja tagada haige pidev järelevalve sümptomite täieliku kadumiseni. Ka nendel
juhtudel, kui turse haarab ainult keelt ilma hingamisdistressita, võib patsient vajada
pikemaajalist jälgimist, sest ravi antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi olla
piisav.

Väga harva on seoses kõri- või keeletursena avalduva angioödeemiga registreeritud
surmajuhtusid. Keele, häälepaelte või kõripiirkonna angioödeemiga patsientidel võib tekkida
hingamisteede obstruktsioon, eriti nendel juhtudel, kui patsiendile on tehtud hingamisteede
operatsioon.
Kui tursest on haaratud keel, häälepaelad või kõri, mistõttu on risk hingamisteede
obstruktsiooni tekkeks, tuleb otsekohe rakendada erakorralist ravi, mis võib seisneda
epinefriini subkutaanses manustamises lahjenduses 1 : 1000 (0,3…0,5 ml) ja/või
hingamisteede vabana hoidmises.

Mustanahalistel patsientidel, kes saavad ravi AKE inhibiitoritega, on kirjeldatud suuremat
angioödeemide esinemissagedust kui teistsuguse nahavärviga patsientidel.

Kui haigel on varem esinenud AKE inhibiitorraviga mitteseotud angioödeemi, siis AKE
inhibiitorite manustamisel võib oht angioödeemi tekkeks olla suurenenud (vt ka lõiku 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal kiletiivaliste mürgi suhtes
Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said AKE
inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi ajal kiletiivaliste mürgi suhtes. Selliste reaktsioonide
vältimiseks katkestatakse ravi AKE inhibiitoritega ajutiselt enne iga desensibiliseerimist.

Anafülaktilised reaktsioonid LDL-afereesi ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said
dekstraansulfaadiga läbiviidud LDL-afereesiga (väikese tihedusega lipoproteiinide)
samaaegselt AKE inhibiitoreid. Kui LDL-afereesi kasutamine on näidustatud, siis tuleb AKE
inhibiitor ajutiselt vahetada mõne muu hüpertensiooni või südamepuudulikkuse raviks
kasutatava ravimi vastu.
Lk 5/16

Hemodialüüsravi saavad patsiendid
Hemodialüüsravi saavatel patsientidel, kelle ravis kasutati suure voolutusvõimega
dialüüsimembraane (nt „AN 69®“) ja samal ajal ka AKE inhibiitoreid, on kirjeldatud
anafülaktiliste reaktsioonide teket. Nende patsientide puhul tuleb mõelda teist tüüpi
dialüüsimembraani või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse preparaadi kasutamisele.

Diabeediga patsiendid
Diabetes mellitus’ega patsientidel on vastunäidustatud enalapriili kasutamine koos
aliskireeniga (vt lõik 4.3).
Suukaudseid diabeedivastaseid ravimeid kasutavate või insuliinravi saavate patsientide puhul
tuleb jälgida hüpoglükeemia esinemist, eriti kombineeritud AKE inhibiitorravi esimestel
kuudel (vt lõik 4.5).

Köha
Mõnikord tekib AKE inhibiitorite kasutamisel köha. Tüüpilisel juhul on köha kuiv, püsiv ja
kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitoritest tingitud köhaga tuleb arvestada köha
diferentsiaaldiagnostikas.

Kirurgia/anesteesia
Ulatuslike operatsioonide või anesteesia ajal, kui kasutatakse hüpotensiooni esilekutsuvaid
aineid, blokeerib enalapriilmaleaat angiotensiin II tekke pärast reniini kompensatoorset
vabanemist. Kui hüpotensiooni tekkimise põhjuseks on eeltoodud mehhanism, saab seda
korrigeerida vereplasma mahu suurendamisega.

Hüperkaleemia
AKE inhibiitoritega (sh enalapriilmaleaadiga) ravitud patsientidel on täheldatud
kaaliumisisalduse suurenemist seerumis. Hüperkaleemia võib eelkõige tekkida
neerupuudulikkuse, neerufunktsiooni halvenemise, vanuse (> 70 aasta), diabeedi, kaasuvate
häirete, eriti vedelikupuuduse, ägeda südamepuudulikkuse, metaboolse atsidoosi esinemisel,
aga ka kaaliumi säästvate diureetikumide (nt spironolaktooni, eplerenooni, triamtereeni või
amiloriidi), kaaliumipreparaatide ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate võtmisel ning
selliste ravimite manustamisel, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt
hepariin). Kaaliumipreparaatide, kaaliumi säästvate diureetikumide või kaaliumi sisaldavate
soolaasendajate kasutamine neerufunktsiooni häirega patsientidel võib viia märkimisväärse
kaaliumisisalduse suurenemiseni seerumis. Hüperkaleemia võib põhustada tõsiseid, vahel
surmaga lõppevaid, südame rütmihäireid. Kui enalapriili ja mõne eespool nimetatud ravimi
manustamine on vältimatu, tuleb neid kasutada ettevaatlikult ja määrata sageli seerumi
kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja enalapriili samaaegne kasutamine ei ole üldiselt soovitatav (vt lõiku 4.5).

Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi topeltblokaad
Vastuvõtlikel inimestel on kirjeldatud hüpotensiooni, sünkoopi, insulti, hüperkaleemiat ja
neerufunktsiooni muutusi (sealhulgas ägedat neerupuudulikkust), eriti RAAS-i toimivate
ravimite kombineerimisel. Seepärast ei ole soovitatav reniini-angiotensiini-aldosterooni
süsteemi topeltblokeerimine, kombineerides angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorit
ja aliskireeni või angiotensiin II retseptorite antagonisti.
Enalapriili kasutamine samal ajal aliskireeniga on vastunäidustatud diabetes mellitus’e või
neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) (vt lõik 4.3).

Laktoos
Lk 6/16
Berlipril sisaldab laktoosi ja seega ei tohi seda kasutada need patsiendid, kellel esineb
harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi
imendumishäire. Berlipril sisaldab vähem kui 200 mg laktoosi tableti kohta.

Kasutamine lastel
Üle 6-aastastel hüpertensiooniga patsientidel on kogemused ravimi ohutuse ja tõhususe osas
piiratud, kuid teiste näidustuste osas puuduvad kogemused täielikult. Farmakokineetika
andmed üle 2 kuu vanuste laste kohta on piiratud (vt ka lõike 4.2, 5.1 ja 5.2). Berliprili
kasutamise näidustuseks lastel on ainult hüpertensioon.

Andmete puudumise tõttu ei soovitata enalapriili kasutada vastsündinutel ja lastel, kellel
neerude glomerulaarfiltratsiooni kiirus on < 30 ml/min/1,73 m2 (vt lõiku 4.2).

Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal.
Kui ravi AKE inhibiitoritega saab asendada, siis rasedust planeerivatel patsientidel tuleb ravi
vahetada ohutumate preparaatide vastu, millel on raseduse korral tõestatud ohutusprofiil.
Raseduse tuvastamise korral tuleb ravi AKE inhibiitoritega lõpetada nii kiiresti kui võimalik
ja vajaduse korral alustada ravi asenduspreparaadiga (vt lõigud 4.3 ja 4.6 ).

Etnilised erinevused
Sarnaselt kõikidele AKE inhibiitoritele vähendab ka enalapriil mustanahalistel vererõhku
vähem tõhusalt kui teistsuguse nahavärviga inimestel. Seda tõenäoliselt seoses madala
reniinitaseme suure levimusega mustanahaliste hüpertensiooniga patsientide populatsioonis.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kaaliumi säästvad diureetikumid või kaaliumipreparaadid
AKE inhibiitorid vähendavad diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Samaaegne kaaliumi
säästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või amiloriid),
kaaliumipreparaatide või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate kasutamine võib põhjustada
olulist seerumi kaaliumisisalduse suurenemist. Kui hüpokaleemia esinemisega seoses on
nende ravimite samaaegne kasutamine näidustatud, tuleb seda teha ettevaatusega ja sageli
kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõiku 4.4).

Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid)
Varasem ravi diureetikumide suurte annustega võib ravi alustamisel enalapriiliga põhjustada
vedelikupuudust ja suurendada hüpotensiooni riski (vt lõiku 4.4). Hüpotensiivset toimet saab
vähendada diureetikumi ärajätmisega, suurema hulga vedeliku või soolade manustamisega
või ravi alustamisega enalapriili väikese annusega.

Teised hüpertensioonivastased ravimid
Nende ravimite samaaegne kasutamine võib võimendada enalapriili hüpotensiivset toimet.
Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite samaaegne kasutamine võib
vererõhku veelgi alandada.

Liitium
AKE inhibiitorite ja liitiumi samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud pöörduvat
liitiumisisalduse suurenemist seerumis ja toksiliste toimete sagenemist. Tiasiiddiureetikumide
samaaegne kasutamine võib liitiumitaset veelgi tõsta ja suurendada riski liitiumi toksiliste
toimete tekkeks. Enalapriili manustamine koos liitiumiga ei ole soovitatav. Kui see
kombinatsioon osutub aga vajalikuks, tuleb hoolikalt jälgida liitiumitaset seerumis (vt lõiku
4.4).
Lk 7/16

Tritsüklilised antidepressandid / antipsühhootikumid / anesteetikumid / narkootilised ained
AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel koos teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste
antidepressantide ja antipsühhootikumidega võib vererõhku langetav toime tugevneda (vt
lõiku 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d ehk NSAID-id)
MSPVA-de pidev kasutamine võib vähendada AKE inhibiitorite vererõhku langetavat toimet.
Nii MSPVA-del (sealhulgas COX-2 inhibiitorid) kui ka AKE inhibiitoritel on seerumi
kaaliumisisaldust suurendav toime ja nad võivad põhjustada neerufunktsiooni häire
süvenemist. Need toimed on tavaliselt mööduvad. Harvadel juhtudel võib tekkida äge
neerupuudulikkus, seda eelkõige neerufunktsiooni häirega patsientidel (eriti vanemaealistel
või vedelikupuudusega patsientidel, ka nendel patsientidel, kes saavad diureetikumravi).
Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja kaaluda tuleb neerufunktsiooni jälgimist
samal ajal ravi alustamisega ja pärast seda perioodiliselt.

Kullapreparaadid
Harva on täheldatud samal ajal süstitavaid kullapreparaate (naatrium aurotiomalaat) ja AKE
inhibiitoreid, sealhulgas enalapriili saavatel patsientidel nitroidreaktsioone (sümptomiteks on
näo õhetus, iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite hüpertensioonivastast toimet.

Diabeedivastased ravimid
Epidemioloogiliste uuringute põhjal võib AKE inhibiitorite ja diabeedivastaste ravimite
(insuliin, suukaudsed antidiabeetilised ravimid) samaaegne manustamine põhjustada
veresuhkrut vähendava toime tugevnemist ja suurendada hüpoglükeemia tekkeohtu.
Tõenäosus sellise koostoime tekkeks oli suurem kombineeritud ravi kasutamise esimestel
nädalatel ja neerupuudulikkusega patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi topeltblokaad
Ei
ole
soovitatav
reniini-angiotensiini-aldosterooni
süsteemi
topeltblokeerimine,
kombineerides angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorit ja aliskireeni või angiotensiin
II retseptorite antagonisti (vt lõik 4.4).
Enalapriili kasutamine samal ajal aliskireeniga on vastunäidustatud diabetes mellitus’e või
neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) (vt lõik 4.3).


Alkohol
Alkohol tugevdab AKE inhibiitorite hüpotensiivset toimet.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ravimid ja beetablokaatorid
Enalapriili
kasutamine
koos
atsetüülsalitsüülhappe
(kardioloogilistes
annustes),
trombolüütiliste ravimite ja beetablokaatoritega on ohutu.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
AKE inhibiitoreid ei ole soovitav raseduse esimesel trimestril kasutada (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud
4.3 ja 4.4).
Lk 8/16
Epidemioloogilised uuringud teratogeensuse riski kohta kokkupuutel AKE inhibiitoritega
raseduse esimesel trimestril on vastukäivad, kuid siiski ei saa väikest riski suurenemist
välistada.
Kui ravi AKE inhibiitoritega saab asendada, siis rasedust kavandavatel patsientidel tuleb ravi
vahetada ohutumate preparaatide vastu, millel on raseduse korral tõestatud ohutusprofiil.
Raseduse tuvastamisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega kohe lõpetada ja vajaduse korral
alustada alternatiivse raviga.
AKE inhibiitorite ekspositsioon raseduse teisel ja kolmandal trimestril kutsub inimesel esile
fetotoksilisuse (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise
peetumine) ja neonataalse toksilisuse (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt
lõik 5.3). Emal on esinenud oligohüdramnioni, eeldatavasti loote neerufunktsiooni
nõrgenemise tõttu, ning see võib põhjustada jäsemete kontraktuure, näo-kolju väärarendeid ja
kopsude hüpoplastilist arengut.
Kui on olnud kokkupuude AKE inhibiitoritega raseduse teisel trimestril, on soovitatav
neeufunktsiooni ja kolju ultraheliuuring. Vastsündinuid, kelle ema on võtnud AKE
inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni tekkimise osas (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad väga väikest kontsentratsiooni rinnapiimas (vt
lõik 5.2).
Kuigi need kontsentratsioonid on kliiniliselt ebaolulised, ei ole Berliprili kasutamine
soovitatav enneaegsete vastsündinute imetamisel ja paari nädala jooksul pärast sünnitust, sest
esineb hüpoteetiline kardiovaskulaarsete ja neerude kõrvaltoimete risk, samuti seetõttu, et
puudub piisav kliiniline kogemus.
Vanemate imikute puhul võib kaaluda Berliprili kasutamist imetaval emal, kui ravi on emale
vajalik ja last jälgitakse võimalike kõrvaltoimete suhtes.

Fertiilsus
Reproduktiivtoksilisuse uuringud viitavad, et enalapriilil puudub toime rottide fertiilsusele ja
reproduktiivsusele.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhtimise ja liikuvate masinatega töötamise puhul tuleb arvestada, et ravi ajal võib
aeg-ajalt tekkida pearinglus või väsimus.

4.8. Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissageduse hindamisel on võetud aluseks järgmised kokkuleppelised
sagedused.
Väga sage: >1/10
Sage :>1/100 kuni <1/10
Aeg-ajalt: >1/1000 kuni <1/100
Harv: >1/10 000 kuni <1/1000
Väga harv: (<1/10 000)
Teadmata: (ei ole võimalik hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: aneemia (sealhulgas aplastiline aneemia ja hemolüütiline aneemia).
Harv: neutropeenia, hemoglobiini ja hematokriti vähenemine, trombotsütopeenia,
agranulotsütoos, luuüdi depressioon, pantsütopeenia, lümfadenopaatia, autoimmuunsed
haigused.

Lk 9/16
Endokriinsüsteemi häired
Teadmata: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH)

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: hüpoglükeemia (vt lõiku 4.4).

Närvisüsteemi ja psühhiaatrilised häired
Sage: peavalu, depressioon.
Aeg-ajalt: segasus, unisus, unetus, närvilisus, paresteesia, peapööritus.
Harv: ebanormaalsed unenäod, unehäired.

Silma kahjustused
Väga sage: hägune nägemine.

Südame ja vaskulaarsed häired
Väga sage: peapööritus.
Sage: hüpotensioon (sealhulgas ortostaatiline hüpotensioon), minestus, valu rindkeres,
südame rütmihäired, stenokardia, tahhükardia.
Aeg-ajalt:
ortostaatiline
hüpotensioon,
palpitatsioonid,
müokardiinfarkt
või
tserebrovaskulaarne atakk1 (võimalik, et tingituna liigsest vererõhu langusest suure riskiga
patsientidel; vt lõik 4.4).
Harv: Raynaud’ fenomen.
*1 Kliinilistes uuringutes oli esinemissagedus platseebo ja aktiivse kontrolli rühmade vahel
võrreldav.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage: köha.
Sage: düspnoe.
Aeg-ajalt: ninavoolus, kurgu valulikkus või karedus, bronhospasm/astma.
Harv: kopsuinfiltraadid, riniit, allergiline alveoliit/eosinofiilne pneumoonia.

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhulahtisus, kõhuvalu, maitsetundlikkuse häired.
Aeg-ajalt: iileus, pankreatiit, oksendamine, seedehäire, kõhukinnisus, isutus, maoärritus,
suukuivus, peptiline haavand.
Harv: stomatiit/aftoossed haavandid, glossiit
Väga harv: soolte angioödeem.

Maksa- ja sapiteede häired
Harv: maksapuudulikkus, hepatotsellulaarne või kolestaatiline hepatiit, hepatiit sh nekroos,
kolestaas (sh ikterus).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, ülitundlikkus/angioneurootiline ödeem: on teatatud näo, jäsemete, huulte, keele,
häälepaelte ja/või kõri angioneurootilisest ödeemist (vt lõiku 4.4).
Aeg-ajalt: liigne higistamine, kihelus, nõgeslööve, alopeetsia.
Harv: multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, eksfoliatiivne dermatiit, toksiline
epidermise nekrolüüs, pemfigus, erütroderma.

On teatatud haigusnähtude kompleksist, mille hulka võivad kuuluda: palavik, serosiit,
vaskuliit, lihasvalu/lihaste põletik, liigesevalu/liigeste põletik, positiivsed antinukleaarsed
Lk 10/16
antikehad, settereaktsiooni kiirenemine, eosinofiilia ja leukotsütoos. Võib esineda ka
nahalöövet, valgustundlikkust või teisi nahareaktsioone.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neerufunktsiooni häired, neerupuudulikkus, proteinuuria.
Harv: oliguuria.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: impotentsus.
Harv: günekomastia.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: asteenia.
Sage: väsimus.
Aeg-ajalt: lihaskrambid, õhetushood, kõrvade kumisemine, halb enesetunne, palavik.

Uuringud
Sage: hüperkaleemia, seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine.
Aeg-ajalt: uureasisalduse suurenemine seerumis, hüponatreemia.
Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, seerumi bilirubiinisisalduse suurenemine.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa
väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel
palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9. Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimestel on vähe andmeid. Olulisemad kirjeldatud üleannustamise
nähud on umbes 6 tundi pärast ravimi manustamist ilmnev hüpotensioon koos reniini-
angiotensiini süsteemi blokeerimisega ja stuupor. AKE inhibiitorite üleannusest tingitud
nähtudena võivad muuhulgas tekkida vereringešokk, elektrolüütide tasakaalu häired,
neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine, bradükardia,
pearinglus, ärevus ja köha.

Pärast 300 mg ja 440 mg enalapriilmaleaadi manustamist tõuseb enalaprilaaditase seerumis
vastavalt 100- ja 200-kordseks võrreldes tavaliste terapeutiliste annuste manustamisega.

Üleannustamise raviks tuleb manustada veeni füsioloogilist lahust. Hüpotensiooni tekkimisel
asetatakse patsient šokiasendisse. Võimaluse korral võib kaaluda angiotensiin II infusiooni
ja/või katehhoolamiinide intravenoosset manustamist. Kui ravimit võeti hiljuti, võetakse
kasutusele enalapriilmaleaadi elimineerimiseks sobivad meetmed (näiteks oksendamise
esilekutsumine, maoloputus, absorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine). Enalaprilaat on
üldvereringest hemodialüüsi teel eemaldatav (vt lõik 4.4). Ravile allumatu bradükardia puhul
tuleb asetada südamestimulaator. Pidevalt tuleb jälgida elulisi näitajaid ja seerumi
elektrolüütide- ning kreatiniinisisaldust.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid,
Lk 11/16
ATC-kood: C09AA02

Toimemehhanism

Berlipril (enalapriilmaleaat), enalapriili maleaatsool, on kahe aminohappe - L-alaniini ja
L-proliini derivaat. Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on peptidüüldipeptidaas, mis
katalüüsib angiotensiin I konversiooni angiotensiin II-ks. Angiotensiin II on
vasokonstriktoorse toimega. Pärast imendumist hüdrolüüsitakse enalapriilmaleaat
enalaprilaadiks, mis on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor. AKE inhibeerimise
tagajärjel väheneb angiotensiin II sisaldus seerumis, mis viib plasma reniini aktiivsuse
suurenemise (reniini vabanemise negatiivse tagasiside blokeerimise tõttu) ja aldosterooni
sekretsiooni vähenemiseni.

AKE on identne kininaas II-ga. Seega võib Berlipril blokeerida ka bradükiniini,
tugevatoimelise vasodilataatorpeptiidi degradatsiooni. Kuid selle ülesanne enalapriili
terapeutilise toime juures vajab selgitamist.

Samal ajal, kui Berliprili vererõhku langetava toime mehhanism arvatakse peamiselt seisnevat
reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi (millel on põhiroll vererõhu regulatsioonis)
pärssimises, avaldab enalapriil hüpertensioonivastast toimet isegi seerumi vähese
reniinisisaldusega patsientidel.

Farmakodünaamilised toimed

Berliprili manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk (nii lamavas kui ka
seisvas asendis) pulsilöökide olulise sagenemiseta.

Sümptomaatilist ortostaatilist hüpotensiooni esineb harva. Mõnedel patsientidel võtab
optimaalsete vererõhuväärtuste saavutamine aega mitu nädalat. Pärast Berliprili manustamise
järsku katkestamist ei ole täheldatud vererõhu kiiret tõusu.

AKE tõhus inhibeerimine saabub tavaliselt 2...4 tundi pärast enalapriili annuse suukaudset
manustamist. Vererõhku langetav toime ilmneb tavaliselt 1 tunni möödudes, maksimaalne
toime avaldub 4...6 tundi pärast manustamist. Toime kestus sõltub annusest. Soovitatavate
annuste kasutamisel kestab hüpertensioonivastane ja hemodünaamiline toime vähemalt 24
tundi.

Kliiniline tõhusus ja ohutus
Essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel läbi viidud hemodünaamika uuringutes kaasnes
vererõhu langusega veresoonte perifeerse vastupanu vähenemine koos südame väljutusmahu
suurenemisega; pulsisagedus ei muutunud või muutus minimaalselt. Berliprili manustamise
järgselt tekkis neerude perfusiooni suurenemine; glomerulaarfiltratsiooni kiirus ei muutunud.
Ei tekkinud naatriumi ega vee retentsiooni. Patsientidel, kellel oli enne ravi väike
glomerulaarfiltratsiooni kiirus, see tavaliselt suurenes.

Lühiajalistes kliinilistes uuringutes, mis viidi läbi neeruhaigusega diabeetikutel ja
mittediabeetikutel, täheldati pärast enalapriilmaleaadi manustamist albuminuuria ja IgG ning
üldvalgu uriiniga eritumise vähenemist.

Tiasiiddiureetikumide manustamine koos Berlipriliga võimendab viimase vererõhku
langetavat toimet. Berlipril võib vähendada või ära hoida tiasiidide poolt põhjustatud
hüpokaleemia.

Lk 12/16
Südamepuudulikkusega patsientidel, keda ravitakse südameglükosiidide ja diureetikumidega,
on enalapriilmaleaadi suukaudsel või parenteraalsel manustamisel tekkinud perifeerse
vaskulaarse resistentsuse vähenemine ja vererõhu langus. Südame väljutusmaht suurenes,
samal ajal kui pulsisagedus (mis on südamepuudulikkusega patsientidel tavaliselt kiirem)
vähenes. Vähenes ka kopsukapillaaride kinnikiilumisrõhk. Paranes koormustaluvus ja
südamepuudulikkuse raskusaste (määratud New Yorgi Südameassotsiatsiooni NYHA
klassifikatsiooni põhjal). Need toimed jäid püsima ka pikaajalise ravi vältel.

Kerge kuni keskmise raskusastmega südamepuudulikkuse korral pidurdas enalapriil südame
laienemist/suurenemist ja südamepuudulikkuse teket, mis väljendus vasaku vatsakese
diastoolse ja süstoolse lõppmahu vähenemises ning paranenud väljutusfraktsioonis.

Mitmekeskuselises randomiseeritud platseebokontrolliga topeltpimedas uuringus (SOLVD
preventsiooniuuring) hinnati enalapriilmaleaadi toimet vasaku vatsakese asümptomaatilise
düsfunktsiooniga (LVEF < 35%) patsientide populatsioonis. Kokku 4228 patsienti
randomiseeriti kas platseebo- (n = 2117) või enalapriilmaleaadigruppi (n = 2111).
Platseebogrupis täheldati südamepuudulikkust või surmajuhtumeid 818 patsiendil (38,6%)
võrreldes 630 patsiendiga enalapriilmaleaadigrupis (29,8%) (riski vähenemine: 29%; 95%-
lised usalduspiirid: 21...36%; p < 0,001). 518 patsienti platseebogrupist (24,5%) ja 434
enalapriilmaleaadigrupist (20,6%) surid või hospitaliseeriti seoses esmakordse
südamepuudulikkuse tekkega või senise seisundi halvenemisega (riski vähenemine 20%;
95%-lised usalduspiirid: 9...30%; p < 0,001).

Mitmekeskuselises randomiseeritud platseebokontrolliga topeltpimedas uuringus (SOLVD
raviuuring) uuriti vasaku vatsakese süstoolsest düsfunktsioonist (väljutusfraktsioon <35%)
tingitud sümptomaatilise südame paispuudulikkusega patsientide populatsiooni. Kokku 2569
tavapärast südamepuudulikkusevastast ravi saavat patsienti randomiseeriti kas platseebo-(n = 1284) või enalapriiligruppi (n = 1285). Platseebogrupis täheldati 510 surmajuhtu (39,7%)
võrreldes 452 surmajuhuga enalapriilmaleaadigrupis (35,2%) (riski vähenemine: 16%; 95%-
lised usalduspiirid: 5...26%; p = 0,0036). Platseebogrupis täheldati 461 kardiovaskulaarsetest
haigustest tingitud surmajuhtu võrreldes 399 surmajuhuga enalapriilmaleaadigrupis (riski
vähenemine: 18%, 95%-lised usalduspiirid: 6...28%, p < 0,002) peamiselt seoses
progressiivsest südamepuudulikkusest tingitud surmajuhtude arvu vähenemisega (251
platseebogrupis vs. 209 enalapriilmaleaadigrupis; riski vähenemine: 22%, 95%-lised
usalduspiirid: 6...35%). Südamepuudulikkuse süvenemise tõttu suri või hospitaliseeriti vähem
patsiente (736 platseebogrupis ja 613 enalapriiligrupis; riski vähenemine: 26%; 95%-lised
usalduspiirid: 18...34%; p < 0,0001). Kogu SOLVD uuringu vältel vähendas enalapriil vasaku
vatsakese düsfunktsiooniga patsientidel müokardiinfarkti riski 23% (95%-lised usalduspiirid:
11...34%; p < 0,001) ja ebastabiilsest stenokardiast tingitud hospitaliseerimise riski 20%
(95%-lised usalduspiirid: 9...29%; p < 0,001).

Lapsed
Üle 6-aastastel hüpertensiooniga lastel on ravimi kasutamise kogemused piiratud. Kliinilises
uuringus, milles osales 110 hüpertensiooniga 6...16-aastast patsienti, kelle kehakaal oli
≥20 kg ja glomerulaarfiltratsioon >30 ml/min/1,73 m2, said patsiendid kehakaaluga <50 kg
0,625 mg, 2,5 mg või 20 mg enalapriilmaleaati ööpäevas, ja patsiendid kehakaaluga ≥50 kg
1,25 mg, 5 mg või 40 mg enalapriilmaleaati ööpäevas. Üks kord ööpäevas manustatud
enalapriilmaleaat alandas vererõhu madalaimat näitajat annusest sõltuvalt. Enalapriili
annusest sõltuv antihüpertensiivne efektiivsus oli ühtlane kõikides alagruppides (vanus,
Tanneri skaala, sugu, rass). Kõige väiksemad uuritud annused 0,625 mg ja 1,25 mg (vastasid
keskmiselt annusele 0,02 mg/kg üks kord ööpäevas) ei taganud aga püsivat
antihüpertensiivset efektiivsust. Uuringus kasutatud maksimaalne annus oli 0,58 mg/kg (kuni
40 mg) üks kord ööpäevas.
Lk 13/16
Lastel täheldatud kõrvaltoimed ei erinenud täiskasvanud patsientidel kirjeldatud
kõrvaltoimetest.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Suukaudselt manustatud enalapriil imendub kiiresti, maksimaalne kontsentratsioon plasmas
saabub 1 tunni jooksul. Uriinist leitud enalapriili koguse põhjal imendub suu kaudu
manustatud enalapriilmaleaadist ligikaudu 60%. Suu kaudu manustatud Berliprili imendumist
ei mõjuta toidu olemasolu seedetraktis.

Suu kaudu manustatud enalapriil hüdrolüüsitakse pärast imendumist kiiresti ja ulatuslikult
enalaprilaadiks, mis on tugevatoimeline angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor.
Enalaprilaadi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub umbes 4 tundi pärast enalapriili
tableti manustamist. Enalaprilaadi efektiivne poolväärtusaeg pärast enalapriilmaleaadi
annuste korduvat manustamist on 11 tundi. Normaalse neerufunktsiooniga isikutel saavutati
enalaprilaadi püsikontsentratsioon pärast 4 päeva kestnud ravi.

Jaotumine
Terapeutiliselt olulises kontsentratsioonivahemikus seondub enalaprilaat inimese
plasmavalkudega kuni 60% ulatuses.

Biotransformatsioon
Pärast enalaprilaadiks muundumist ei ole enalapriilmaleaadi puhul leitud teisi olulisi
metabolismiteid.

Eritumine
Enalaprilaat eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat (40%)
ja muutumatul kujul enalapriilmaleaat (ligikaudu 20%).

Neerupuudulikkus
Neerupuudulikkusega patsientidel suureneb enalapriili- ja enalaprilaadisisaldus seerumis.
Kerge kuni keskmise neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 40...60 ml/min)
oli pärast 5 mg enalapriilmaleaadi manustamist üks kord ööpäevas enalaprilaadi
kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) tasakaalukontsentratsiooni staadiumis ligikaudu
kaks korda suurem kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Raske neerupuudulikkuse
korral (kreatiniini kliirens ≤ 30 ml/min), suurenes AUC ligikaudu 8 korda. Pärast
enalapriilmaleaadi korduvannuste manustamist saavutatud enalaprilaadi efektiivne
poolväärtusaeg ja aeg tasakaalukontsentratsiooni saavutamiseni on sellise raskusastme
neerupuudulikkuse puhul pikenenud (vt lõiku 4.2).

Enalaprilaati saab üldvereringest eemaldada hemodialüüsi abil. Dialüüsi kliirens on
62 ml/min.

Lapsed
Korduvannuste farmakokineetika uuring viidi läbi 40 hüpertensioonihaigel poisil ja tüdrukul
vanuses 2 kuud kuni ≤16 aastat, kellele manustati suu kaudu 0,07...0,14 mg/kg
enalapriilmaleaati ööpäevas. Laste puhul ei erinenud enalaprilaadi farmakokineetika
täiskasvanute omast (võrrelduna olemasolevate andmetega). Andmed viitavad AUC tõusule
(kehakaalu järgi kohandatud annus) vanuse suurenedes. Kui aga annust kohandati kehapinna
järgi, siis AUC suurenemist ei ilmnenud. Püsikontsentratsiooni staadiumis oli enalaprilaadi
kuhjumise keskmine efektiivne poolväärtusaeg 14 tundi.

Lk 14/16
Imetamine
Pärast 20 mg suukaudse annuse manustamist viiele sünnitanud naisele oli 4…6 tundi pärast
annuse manustamist keskmine maksimaalne enalapriilisisaldus rinnapiimas 1,7 µg/l
(0,54…5,9 µg/l).
Keskmine maksimaalne enaprilaadisisaldus oli 1,7 µg/l (1,2…2,3 µg/l); maksimumid
saavutati erinevatel ajahetkedel 24 tunni jooksul. Kasutades andmeid maksimaalse
rinnapiimas sisalduva enaprilaadi kohta, on ainult rinnapiima saava imiku maksimaalne
tarbimine umbes 0,16% ema kehakaalule kohandatud annusest.
Naisel, kes on saanud 10 mg suukaudset enalapriili 11 kuu jooksul, oli 4 tundi pärast annuse
manustamist maksimaalne enalapriilisisaldus rinnapiimas 2 µg/l ja maksimaalne
enalaprilaadisisaldus umbes 9 tundi pärast annuse manustamist 0,75 µg/l. Totaalne enalapriili-ja enalaprilaadisisaldus rinnapiimas 24 tunni jooksul oli vastavalt 1,44 µg/l ja 0,63 µg/l.
Enalaprilaadisisaldus ei olnud mõõdetav (< 0,2 µg/l) 4 tundi pärast ühekordset 5 mg
enalapriili manustamist ühel emal ja pärast 10 mg manustamist kahel emal;
enalapriilisisaldust ei määratud.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Tavapärased
farmakoloogilise
ohutuse,
kroonilise
toksilisuse,
genotoksilisuse,
kartsinogeensuse ja reproduktiivtoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud
spetsiaalseid kahjulikke toimeid inimesele. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole
näidanud enalapriilmaleaadi kahjulikku toimet rottide viljakusele ja reproduktiivsusele,
samuti ei ole täheldatud teratogeenset toimet. Uuringus, kus emastele rottidele manustati
ravimit enne viljastumist ja kogu tiinuse vältel, suurenes laktatsiooniperioodis järglaste
suremus. Ravim läbib platsentaarbarjääri ja imendub rinnapiima. Angiotensiini konverteeriva
ensüümi inhibiitorite puhul on kirjeldatud toksilisi toimeid lootele (põhjustab loote
kahjustumist ja/või surma), kui ravimit manustada raseduse teisel ja kolmandal trimestril.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Želatiin
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumstearaat
Kerge magneesiumkarbonaat
Veevaba kolloidne ränidioksiid
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)

10mg: pruun raudoksiid (E172)
20mg: punane raudoksiid (E172)

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

Avamata pakendis 3 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Lk 15/16

Berlipril 5 mg ja Berlipril 20 mg: hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Berlipril 10 mg: hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Tabletid on pakendatud Al/Al blisterpakendisse.

Berlipril 5 mg:
Pakendis on 20, 30, 50 või 100 tabletti.

Berlipril 10 mg ja Berlipril 20 mg:
Pakendis on 30, 50 või 100 tabletti.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. Müügiloa hoidja

BERLIN CHEMIE AG (MENARINI GROUP)
Glienicker Weg 125
12489 Berliin
Saksamaa

8. Müügiloa number

BERLIPRIL 5 mg: 183197.
BERLIPRIL 10 mg: 401102.
BERLIPRIL 20 mg: 401202.

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE
KUUPÄEV

BERLIPRIL 5 mg: 12.12.1997/30.11.2012
BERLIPRIL 10 mg: 06.12.2002/30.11.2012
BERLIPRIL 20 mg: 06.12.2002/30.11.2012

10. Teksti läbivaatamise kuupäev


Ravimiametis kinnitatud septembris 2014
Lk 16/16