Ajuvapustus/peapõrutus 16.05.17 / Perearst

Külastaja küsib:

Tere! Kirjeldan asja mis juhtus minuga kuskil 7-8 aastat tagasi. Nimelt olin ekstreemspordi huviline ja käisin rattaga sõitmas rulapargis. Kuna tegevus oli pidevalt aktiivne siis tekkis adrenaliin ja hull julged trikid, trikid aga kahjuks ebaõnnestusid. Eriti viimane kus kukkumine oli kuklaga umbes 2,5m kõrguselt vastu asfaldit ja oli sujuv pildi kadumine, tunne tol hetkel oli nagu oleksin magama jäänud, järgmine hetk mida mäletan kus ma olin kodus põrandal pikali, seda kuidas ma koju sain ei mäleta, tuttavate jutu järgi olin omal jalul koju tuigerdanud. Kodus põrandal pikali olles tuli töölt koju mu ema kes muidugi mu sonimise, enaselge jutu ja mitme kordse oksendamise tagajärjel arvas et olen purjus. Ainus mida ma öelda suutsin oli see, et ma kukkusin ja taaskord teadvus kadus ja järgmine pilt mida mäletan oli 2 tundi hiljem Pärnu Haigla EMO-s, kus viidi mind palatisse ja jäin sinna nädalaks ja peale seda pidin kodus olema kuuaega põhiliselt lamama voodis. Kuid tänaseks olen jõudnud järeldusele et mul on hakanud see trauma välja lööma, sest pidevalt olen kurnatud, väsinud, kehva unega, pidevalt käib pea ringi, tihedased tasakaalu häired, peavalud, rääkimine on raskem. Kool jäi pooleli sest viimased 2 aastat mis mul käia oli, ma ei suutnud, ei olnud jõudu selleks ja koolitee jäi poolikuks. Kui tekib pähe mingi mõte ja soovin seda kellelegi rääkida siis mu jutt muutub väga segaseks. Kuna poole jutu pealt kaob mul järg ära ja seda ma ise kohe aru ei saagi. Samuti kui mingit mõtet mõtlen siis mõte muutub väga keeruliseks ja hakkab pea ringi käima ja tekib just kui tunne et mu hing või miskit tahab kehast väljuda. Selline madratsisse vajumise tunne tekib. Ja selline asi ei ole nüüd päev tagasi tekkinud vaid viimased kaks aastat on see, ma ise küll algselt arvasin et see pole hullu ja on loomulik aga viimasel ajal saan aru et see siiski pole loomulik. Ja kui ma ema käest uurisin Haiglas oldud aja kohta siis mingiseid uuringuid ei tehtud, mingiseid pilte ka mitte kuna tol hetkel ma ei osanud öelda et kukkumine toimus nii kõrgelt ja meeletu kiirusega. Ja ema ei oskand ka öelda kuna tema ju ei teadnud. Ma ausalt öeldes ei tea mida teha selles osas.

Arst vastas:

dr Madis Veskimägi

Perearst

Tõstamaa Tervisekeskus

Tere !
Karta on, et tegemist on peaajupõrutuse järgse seisundiga. Üsna ebameeldiv seisund kõigile. Eriti midagi nagu teha polegi. Abi võib olla mõnest ravimist, perekonnast nootroopikumid, esindajaks nootropiil. Ravim, mis peaks parandama peaaju ainevahetust. Ja muidugi- perearst, vajadusel neuroloogi konsultatsioon, täpsustavad uuringud ja edasine juba sellele vastavalt. Taastusravi, rehabilitatsioon, psühhoteraapia, mälutreening jm.
Head tervist soovides,
Madis Veskimägi

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.