Unehäired Autor: Jüri Ennet

Unehäired viitavad sageli mingile terviseprobleemile. Põhjuseks võivad olla mitmed hingeeluhäired (nt stress, depressioon, afektiivsed seisundid), isiksuse- või psüühikahäired (psühhoos). Sageli on unehäired tingitud psühhoaktiivsete ainete (alkoholi, narkootikumide, rahustite, uinutite) liigtarvitamisest või võõrutusnähtudest. Ka mitmete somaatiliste ehk kehaliste haigustega võivad kaasneda unehäired. Unehäirete klassifikatsioone on mitmeid. Mitteorgaaniliste unehäirete rühma kuuluvad: 1) düssomniad, mille korral on häiritud une kvaliteet, kestus või režiim. Düssomniad jagunevad omakorda insomniaks, hüpersomniaks ja une-ärkveloleku häireks; 2) parasomniad, mille korral esinevad une ajal episoodilised anormaalsed nähtused, näiteks uneskäimine, öine hirmusööst, uneärevus, unesrääkimine, norskamine. 

Unehäired on ravitavad. Pärast haige põhjalikku uurimist ning täpset diagnoosimist ravitakse põhihaigust, kasutatakse und soodustavaid ravimeid ning ravivõtteid, psühhoteraapiat, eneseabivõtteid (psühhoregulatsiooni, autogeenset treeningut, joogat), selgitatakse unehügieeni praktilist tähtsust.

Unesrääkimine ja norskamine tavaliselt ravi ei vaja. Uneapnoe sündroomi korral on vajalikud nii nina-kurguarsti, kopsuarsti kui ka neuroloogi uuringud. Esineb enamasti ülekaalulistel ja seetõttu on oluline oma kehakaalu jälgida.

Unetuse ehk insomnia korral on uinumine raskendatud, uni katkendlik, hommikuks ei ole inimene välja puhanud. Ta on mures unetuse tagajärgede pärast, kannatab stressi või depressiooni all, mis omakorda häirib tema kutsealast tegevust ja sotsiaalset suhtlemist. Insomnia puhul on tarvis ravida põhihaigust: hingeelu- või psüühikahäiret, somaatilist haigust või psühhoaktiivsete ainete tarvitamisega seotud nähte. Juhuslik insomnia on tavaline, kui aga unetus häirib igapäevaelu kvaliteeti, on vajalik arsti uuring ning abi. 

Unisus ehk hüpersomnia on kas liigne päevane unisus, pikenenud virgumisperioodiga seisund või päevased unehood, mis ei ole seotud magamatusega. Seisund põhjustab stressi ning meeleolu langust, kahjustab kutsetegevust või üldist elukvaliteeti. Ravi sõltub diagnoosist. Stimuleerivate ainetega tuleb olla ettevaatlik, sest esineb sõltuvuse oht.

Une-ärkveloleku häire korral ei sünkroniseeru indiviidi une- ja ärkveloleku rütm keskkonnatingimustest tuleneva rütmiga. Sellel häirel võivad olla psühhogeensed põhjused, aga seda soodustavad ka vahetustega töö (öötöö) või ajavööndite muutumisest tingitud kohanematus.

Uneskäimise ehk somnambulismi korral on uni ja ärkvelolek segunenud. Uneskõndija tõuseb voodist ja liigub toa/korteri piires ning pöördub ise voodisse tagasi. Tavaliselt toimub see uneaja esimesel kolmandikul. Teadvus on sügavalt hägunenud, uneskäijaga suhelda või teda äratada on raske. Ärkamisel ei mäletata sellest midagi. Esineb tavaliselt lapseeas. 

Öine hirmusööst esineb üldjuhul une esimesel kolmandikul: tekivad paanilised hirmuhood, rahutus, kõvahäälne häälitsemine, vegetatiivsed reaktsioonid (higistamine, südamekloppimine, kiire hingamine). Inimene tõuseb istukile, mõnikord ka lahkub voodist, nagu tahaks põgeneda. Teadvus on sügavalt hägunenud, mistõttu inimene hommikul peaaegu ei mäleta öiseid hirme. Arvestades öise hirmusööstu suurt sarnasust uneskäimisega, peetakse neid olemuslikult sama häire eri avaldumisvormideks. Uneskäimise ja öiste hirmusööstude esinemisel on oluline neuroloogiline uuring, et välistada närvitalitluse häireid. 

Uneärevus seostub painajalike unenägudega, mis inimesel on hommikul peensusteni meeles. Need unenäod on väga elavad ja suhteliselt sageli korduvad, tekitavad märgatavat stressi ning takistavad korralikult välja puhkamast. Samalaadsed häired võivad kaasneda ka mõne ravimi võtmise lõpetamisega.

Vt ka uneapnoe sündroom, uni.