Uneapnoe sündroom Autor: Marek Metsmaa

Uneapnoe sündroom. Sündroomi olemuseks on une ajal tekkivad perioodilised hingamispeetused. Magades langeb kõri-neelulihaste toonus, õhu juurdepääs hingetorru väheneb või katkeb ning kujuneb hingamispaus. Uneapnoele on iseloomulik valjuhäälne ja ebaregulaarne norskamine, sagedaste ärkamistega rahutu uni. Uneaegsetest hingamishäiretest moodustavad obstruktiivset laadi hingamishäired umbes 95%.

Obstruktiivseks uneapnoe episoodiks peetakse ülemiste hingamisteede takistusest tingitud õhuvoolu seiskust kestusega üle 10 sekundi. Uneapnoe sündroomi korral võib 7tunnise une jooksul selliseid hingamispeetusi tekkida üle 30 korra. Ekstreemsetel juhtudel kestab hingamisseisak kuni 2 minutit, mida võib juba võrrelda lühikese lämbumisepisoodiga. Perioodilise õhuvoolu lakkamise ja sellest tuleneva ebapiisava kopsualveoolide ventilatsiooni tõttu langeb veres hapniku osarõhk ning tõusevad süsihappegaasi osarõhk ja rindkeresisene rõhk. Inimene tunneb hapnikupuudust, mistõttu ärkab üles ning ta hingamisteed avanevad tugeva norsatusega. Korduvate ärkamiste tõttu öö jooksul kujuneb unedefitsiit. Organismile tähendab selline katkendlik uni tugevat stressi, inimene ei puhka öösel välja, päeval tuleb ette unisust, tähelepanu hajumist, töövõime langust, mälu halvenemist, äkilist uinumist, eriti kui on tegemist monotoonse töö või situatsiooniga. Iseäranis ohtlik on uneapnoe sündroom autojuhtidele, sest liiklusõnnetuste oht unisuse tõttu on suur.

Uneapnoe sündroomi esineb rohkem 40–65-aastastel, meestel umbes 10 korda enam. Naistel täheldatakse sündroomi harilikult pärast menopausi. Riskitegurid on järgmised: 1) rasvumine (kehamassiindeks üle 30), 80% sündroomi all kannatajatest on ülekaalulised; 2) rasvkoe ladestumine kaelapiirkonda; 3) neelupiirkonna pehmete kudede ja lümfikoe hüpertroofia (k.a suur kurgunibu, suured kurgumandlid, adenoidid, pikenenud pehmesuulagi, kitsas neeluõõne suuosa); 4) näokolju luulised iseärasused; 5) ninahingamise takistus (ninapolüübid, ninavaheseina kõverus); 6) ülemiste hingamisteede ägedad ja kroonilised haigused; 7) endokriinsed häired; 8) alkohoolsete jookide ja rahustite tarvitamine (eriti enne uinumist). Haiguse kestes areneb hingamispuudulikkus, süveneb südamepuudulikkus, tekivad südame rütmihäired.

Uneapnoe kindlakstegemisel on oluline anamnees, mis võetakse nii haigelt kui ka lähedastelt, kes teavad haige norskamisest ja uneprobleemidest, ning päevase unisuse kvantitatiivne määramine. Viimast tehakse Epworthi unisuse skaala alusel, mis kujutab endast küsimustikku inimese suigatamise kohta ühes või teises situatsioonis (nt lugedes, televiisorit vaadates, lihtsalt istudes), kui ta tegelikult ei ole väsinud. Vastusevariandid on 0 (mitte kunagi) kuni 4 (peaaegu alati), ja mida suurem on punktide summa, seda tõsisem on obstruktiivse uneapnoe sündroomi võimalus. Lisaks tehakse kogu uneaega hõlmav pulssoksümeetriline uuring, mille korral mõõdetakse erilise anduri abil veres hapniku osarõhu ja südame löögisageduse muutusi. Haiglatingimustes kasutatakse ka kompleksset “uneuuringut”, mis võimaldab üheaegselt määrata vere hapnikuga küllastatust, südame löögisagedust, õhuvoolu kiirust ninas ja suus, hingamisliigutuste amplituudi rindkerel ja kõhul, kehaasendi muutumisi, norskamise vibratsiooni kaelal.

Ravi eesmärk on parandada elukvaliteeti ja töövõimet, vähendada uneapnoest põhjustatud kaebusi ning vältida tüsistusi. Oluline on muuta elustiili: vähendada kehakaalu, piirata alkoholi tarbimist, loobuda rahustite tarvitamisest. Tähtis on järgida unehügieeni (piisav uneaeg, mugav voodi, madal peaalune, magada enam külili või kõhuli). Raskematel haigusjuhtudel lastakse haigel une ajal hingata läbi vastava maski.

Kirurgilisteks meetoditeks on ninavaheseina kõverduse õgvendamine, pehmesuulae ja/või alalõualuu korrigeeriv kirurgia, keelepäraplastika. Arsti poole tuleb pöörduda, kui esineb häirivat norskamist, päevast unisust ja öist sagedast ärkamist.

Vt ka norskamine.