Turistide haigused Autor: Tiiu Aug

Turistide haigused. Kogu maailmas, sealhulgas ka Eestis, on inimesi haaranud rännukihk. Järjest rohkem külastatakse eksootilisi maid, kus turisti ohustavad hoopis teistsugused haigused kui oma kodukohas. Et naasta reisilt tervena, tuleb ennast enne reisi kurssi viia sihtmaa olude ja ohtudega ning arvestada keskkonnateguritest tingitud võimalike terviseprobleemidega.

Inimese ööpäevarütmi tähtsaim regulaator on valguse-pimeduse rütm. Kiirel reisimisel üle ajavööndite piiride tekib ajavahestress. Tüüpilisemad sümptomid, mis ilmnevad kohe pärast pikka lendu, on füüsilise ja psüühhilise võimekuse langus, väsimus, unetus, peavalu. Läände lennates on reisija unisem õhtul ja järgmisel päeval. Idasuunalistel reisidel ollakse õhtul erksam, vaevab aga unetus. Läände suundujad kohanevad kiiremini kui itta reisijad.

Lõuna poole reisimisel tuleb arvestada tugeva päikesekiirguse ja -põletuse ohuga. Päikesepõletus troopikas toob kaasa rasked põletushaavad. Tugev kuumus ja niiskus koos kehalise pingutusega võivad põhjustada kurnatust, vedeliku ja soolade kadu, viia kuumarabanduseni. Kõrgmäestikus matkates võib madala õhurõhu tõttu esineda unetust, südame- ja kopsuhaigetel haiguse ägenemist. Kiirel tõusul mäkke võivad tekkida mägitõve sümptomid, nagu peavalu, iiveldus, unetus, meeleolu langus. Kergematel juhtudel mööduvad need nähud pärast kohanemist iseenesest. Teadvuse hägunedes tuleb kannatanu tuua hõreda õhu piirkonnast kiiresti alla ja toimetada haiglaravile. Oluline on tõusta mäkke aegamööda, vältides väsimist ning juues piisavalt vedelikku. Kuumades piirkondades ja kõrgmäestikus reisides tuleb kanda sirmiga mütsi ja kvaliteetseid päikeseprille. Keha ei tohiks jätta katmata, sobivad on õhukesed naturaalsest materjalist rõivad.

Kõige sagedamini esineb turistil kõhulahtisust. Haigestumisoht on suurem soojal aastaajal ja neis maades, kus hügieenitase on madal. Kõhulahtisus tekib tavaliselt esimesel reisinädalal, see võib olla tingitud reisistressist või harjumatust toidust ja on mittenakkuslik. Kõhulahtisust täheldatakse sagedamini eakatel reisijatel. Esimesel päeval võib tõusta isegi palavik, kuid mitte alati. Seedehäire kestab 2–3 päeva, esineb iiveldust, oksendamist, kõhuvalu. Raskematel juhtudel on palavik kõrge, haiguse kestus pikem, väljaheites leidub lima ja verd.

Putukad ja loomad võivad levitada mitmeid viiruslikke, bakteriaalseid ja parasitaarseid nakkushaigusi. Sagedasemad kõhulahtisuse tekitajad on bakteritest salmonellad, Shigella’d ja kampülobakterid, viirustest rotaviirused ning algloomadest lambliad. 

Esmaabiks on tähtis korvata vedelikukaotus, andes haigele juua sageli, kuid väikestes kogustes. Oksendamise korral tuleks pakkuda külma jooki. Jälgida on vaja urineerimist. Kui haige, eriti laps, kaebab väsimust, muutub apaatseks, tuleb kohe pöörduda arsti poole. Juua võib tuntud firmade pudelivett. Kui see pole võimalik, tuleks vett keeta umbes 5 minutit. Mõnedes riikides, näiteks Indias, ei soovitata isegi hotellis juua kraanivett ega sellega hambaid pesta. Mõnikord võivad nakkusallikaks olla jääkuubikud. Looduses võib juua puhast allikavett.

Puu- ja juurvilju ei tohi süüa ilma pesemata. Pesta tuleks voolava vee all, puuvili tuleb ka ära koorida. Toidumürgistuste vältimiseks ei tohi süüa tänavalt või turult ostetud valmissööki, juua piima ega tarbida piimatooteid. Mõistlik oleks loobuda ka harjumatult vürtsiste toitude nautimisest. Nii kaugetes kui lähedastes maades reisides tuleb kinni pidada isikliku hügieeni nõuetest – eelkõige pesta käsi enne sööki ja pärast tualetis käimist.

Suguhaigustesse, nagu süüfilis, gonorröa, klamüdioos, HI-viirus, võib nakatuda kõikjal maailmas. Suureks ohuks on prostituudid, süstivad narkomaanid, kelle hulgas on levinud viiruslik B- ja C-hepatiit. Ainus kindel viis neisse haigustesse mitte nakatuda on vältida juhuslikke seksuaalkontakte.

Kõikides soojades maades, kus on soiseid alasid, võivad massiliselt paljuneda malaariasääsed. Malaariaohtlikku piirkonda sõites tuleb 2–3 nädalat varem alustada profülaktilise raviga, jätkata seda reisil ja ka pärast reisi. Malaariasse nakatumise ohtu vähendavad mõnevõrra moskiitovõrgud, sobiv riietus ja putukatõrjevahendid.

Mürgiste loomade hammustuste ja salvamiste vältimiseks tuleks liikuda ettevaatlikult, pöörata tähelepanu kaitsvale rõivastusele, eriti jalanõudele. Hammustuste või nõelamiste korral tuleb vigastatud jäse lahastada, kannatanu pikali asetada ning transportida kanderaamil haiglasse. Kui mürkmadu ei märgatud, on raske valida liigispetsiifilist seerumit. Rästikuhammustusevastane esmaabipakend on sobiv, olenemata mürgise looma liigist.

Enne reisi tuleks nõu pidada arstiga ja olenevalt reisi sihtpunktist lasta teha nakkusi ennetavaid vaktsineerimisi. Antikehad kujunevad vaktsineerimise järel alles 10–14 päeva jooksul, seega oleks vaja arsti poole pöörduda vähemalt 2 nädalat enne reisi. Veel parem on seda teha 3–4 nädalat varem, et immuunsus jõuaks täielikult välja kujuneda. Mõnedesse piirkondadesse lubatakse reisida alles siis, kui on ette näidata rahvusvaheliselt tunnustatud vaktsineerimiskaart. Eestis on kolm põhilist kohta, kuhu saab pöörduda küsimustega vaktsineerimise ja ennetava ravi kohta, kui ees seisab pikem reis mõne haiguse ohualale. Need on LääneTallinna Keskhaigla Merimetsa Nakkuskeskuse polikliinik, Tartu Ülikooli Kliinikumi polikliinik ja Pärnu Haigla.

Vt ka AIDS, gonorröa, HIV, immuniseerimine, kampülobakterenteriit, klamüdioos (urogenitaalne), malaaria, marutõbi, rotaviirusinfektsioon, salmonelloos, süüfilis, terviseohud kõrgmäestikus, troopilised viirushaigused, viirushepatiit.