Immuniseerimine Autor: Marje Oona

Immuniseerimine on nakkushaiguste ennetamise viis. Selle all mõistetakse üldjuhul nakkushaiguste ärahoidmist vaktsiini manustamise teel ehk vaktsineerimist. Teatud juhtudel toimub nakkushaiguse ennetamine ka antikehade ehk immunoglobuliinide manustamise teel. Seda nimetatakse passiivseks immuniseerimiseks ning saadav immuunsus ehk nakkuskindlus on lühiajaline.

Vaktsineerimine tänapäevases tähenduses sai alguse rohkem kui 200 aastat tagasi, kui inglise arst Edward Jenner 1796. aastal pookis inimestele veiserõugeid ning avastas selle tagajärjel tekkiva immuunsuse inimese rõugete suhtes. Rõuged, mis 18. sajandil tapsid iga seitsmenda lapse Venemaal ning iga kümnenda lapse Rootsis ja Prantsusmaal, juuriti ülemaailmse rõugevastase immuniseerimisprogrammi abil täielikult välja – alates 1978. aastast ei ole maailmas esinenud mitte ühtegi rõugejuhtu. Eestis pole pärast 1937. aastat keegi rõugeisse haigestunud. Tänu vaktsineerimisele on kadumas ka lastehalvatus ehk poliomüeliit. Vaktsineerimine on tõhus ning ohutu viis ära hoida raskeid haigusi. Parem on haiguse teket ennetada kui haigust ja selle tüsistusi ravida, seda enam, et paljudel vaktsiini abil välditavatel nakkushaigustel puudub tõhus ravi.

Vaktsineerimine annab kindla kaitse nakkushaiguste vastu: lapseeas tehtud B-viirushepatiidi vaktsiini tõhusus on 95–100%, leetrite, punetiste ja mumpsivaktsiini tõhusus ligikaudu 95% ning difteeriavaktsiini tõhusus 97–98%. Mõnevõrra madalama efektiivsusega on läkaköha- ja tuberkuloosivaktsiin. Läkaköhavaktsiini tõhusus haiguse ärahoidmisel on ligikaudu 80–85%, ent isegi kui vaktsineeritud laps läkaköhasse haigestub, põeb ta haigust kergemal kujul.

Vaktsineerimine ei kaitse mitte ainult seda inimest, kellele vaktsiini on manustatud, vaid toob palju laiemat kasu. Kui valdav osa inimestest on nakkushaiguse suhtes immuunsed, siis see ei saagi levida, sest haigustekitaja ei leia vastuvõtlikku inimorganismi, keda nakatada. Nii kaitseb ühe inimese vaktsineerimine ka kõiki teisi ning tõkestab haiguste levikut.

Vaktsineerimisele on väga vähe vastunäidustusi. Vaktsiini manustamine on vastunäidustatud, kui sellele vaktsiinile või tema koostisosadele on tekkinud anafülaktilist tüüpi ülitundlikkus. Munaallergia ei ole leetrite, punetiste ja mumpsivaktsiinile vastunäidustuseks. Raseduse ajal ja immuunpuudulikkuse korral on vastunäidustatud elusvaktsiinid.

Kui lapsel on palavik või kui ta on raskesti haige, lükatakse vaktsineerimine edasi kuni lapse paranemiseni. Kergekujuline haigus (nt nohu) pole vaktsineerimisel takistuseks. 

Vaktsineerimisel võib ilmneda kõrvaltoimeid: vaktsineeritul tõuseb palavik, süstekoht on valus, punetav ja turses. Palaviku langetamiseks ning süstekoha valu leevendamiseks sobib paratsetamool, turses ja punetavale süstekohale võib panna jaheda kompressi. Teiste kõrvaltoimete tõenäosus on väike: tuberkuloosivaktsiin võib ühel juhul 1000 kuni 10 000 vaktsineerimise kohta põhjustada kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemist ja lümfisõlmepõletikku, mumpsivaktsiin aga ühel vaktsineeritul sajast mõne nädala möödudes turset kaela piirkonnas. Väga harva tekivad palavikukrambid, laialdane turse jäseme piirkonnas, vereliistakute vähesus jt lühiajalised kõrvaltoimed. Immuniseerimisega seotud anafülaktilise reaktsiooni või püsivate jääknähtude risk on üliväike, suurusjärgus üks juhtum miljoni kohta.

Anafülaktilise reaktsiooni korral on vajalik kiire esmaabi, seetõttu soovitatakse pärast vaktsiinisüsti saamist viibida vähemalt 15 minutit tervishoiuasutuses. Kõikidest vaktsineerimisjärgsetest kõrvalnähtudest tuleks teavitada perearsti, et need nähud korrektselt registreerida ja välja ravida.

Vaktsineerimisest saadavat kasu võidakse vahel alahinnata ning sellega seonduvaid riske ülehinnata, sest nakkushaiguste tegelik ohtlikkus on hakanud ununema. Vaktsiinid kaitsevad ainult kindlate nakkushaiguste eest ega mõjuta haigestumist teistesse haigustesse. Vaktsineerimise aeg võib juhuslikult kokku langeda mõne muu haiguse või tervisehäda tekkega, kuid see ei tähenda põhjuslikku seost nende vahel ega anna alust vaktsineerimise ohutuses kahelda. On tähtis teada, et kõikide vaktsiinidega on korraldatud palju teadusuuringuid ning ei ole leitud, et vaktsineerimised põhjustaksid püsivaid ajukahjustusi, autismi, suhkurtõbe, imikute äkksurma, astmat või muid haigusi ning vaevusi. Üks levinumaid väärarvamusi on, et vaktsiinide manustamine nõrgestab immuunsüsteemi. Tegelikult tugevdab vaktsineerimine immuunsust, seda siiski nende nakkushaiguste osas, mille vastu on vaktsineeritud. Vaktsineerimine ei muuda inimest teistele nakkushaigustele vastuvõtlikumaks, vaktsineeritud ei põe mittevaktsineeritutega võrreldes sagedamini ei külmetus- ega muid haigusi. Samas on maailmas teada juhtumeid, kui hirmud ja vääruskumused on põhjustanud küllalt laialdast vaktsineerimisest keeldumist, mis omakorda on soodustanud nakkushaiguste puhangute taasteket (nt läkaköhapuhangud

1970.–80. aastatel Suurbritannias, Rootsis ja Jaapanis ning leetritepuhangud 21. sajandi algul Iirimaal ja Suurbritannias). Vaktsineerimiste tähtsust nakkushaiguste kiire leviku tõkestamisel illustreerib veenvalt Hollandi näide. Hollandis keelduvad ühe religioosse kogukonna liikmed vaktsineerimistest, mistõttu selles kogukonnas esineb regulaarselt massilist haigestumist leetritesse ja punetistesse, mis on põhjustanud surmajuhtumeid ning arenguhäiretega laste sünde. Et Hollandis on enamik elanikkonnast vaktsineeritud, pole need haigused seal laiemalt levinud. Küll aga on haiguspuhangud levinud kiiresti sama religioosse kogukonna liikmete hulka Kanadas.

Vt ka anafülaksia, immuniseerimiskava, vaktsiin.