Kardiostimulatsioon Autor: Jüri Voitk

Kardiostimulatsioon on 1950. aastate lõpus kasutusele võetud ravimeetod, mis reguleerib südame tööd enesetunnet halvendava aeglase südamerütmi korral. Peamised vaevused aeglustunud rütmi puhul on nõrkus, peapööritus, väsimus, aeglase pulsi taustal tekkivad südamekloppimishood, tasakaaluhäired, õhupuudus ja/või teadvusekadu. Enne kardiostimulatsiooni rakendamist peab arst koostöös haigega tuvastama vaevuste ja aeglase rütmihäire seose ning tehtud uuringutele tuginedes määrama kindlaks vajamineva südamerütmuri tüübi. 

Kardiostimulatsioon ei ole südamehaiguse raviviis. Südamerütmur ei saa kõrvaldada löögiaegluse või rütmihäire põhjusi. Samuti ei toimi ta rütmihäirete korral, millega kaasneb pulsi kiirenemine. Seega vähendab kardiostimulatsioon haige vaevusi siis, kui nende põhjuseks on aeglane rütm.

Kardiostimulaator ehk südamerütmur ehk südamestimulaator ehk tehisrütmur on väikese tikutoosi suurune patareienergial töötav elektrooniline aparaat, mis saadab südame rütmi reguleerimiseks nõrku, inimesele mittetajutavaid elektriimpulsse. Südamerütmur implanteeritakse ehk paigaldatakse rindkere ülaosa rangluualusesse piirkonda naha alla. Südame töö tajumiseks ja  elektriimpulsi  kohaletoimetamiseks ühendatakse rütmur südamega veeni kaudu otsapidi südamesse viidud ühe või mitme elektroodi abil. 

Südame paremas kojas asuv inimese oma rütmigeneraator – siinussõlm – tekitab rahuolekus 50–80 impulssi ehk erutust minutis. Siinussõlm on võimeline reageerima füüsilise või psüühilise pinge seisundile impulsside sagenemisega. Edasi liigub erutus läbi kodade ja vatsakeste vahel asuva atrioventrikulaarsõlme vatsakestesse.

Aeglase siinussõlme rütmiga, kuid hästi töötava atrioventrikulaarsõlmega inimesele piisab ühest elektroodist, mis paigaldatakse südamekotta. Kui erutusjuhtivus on atrioventrikulaarsõlmes langenud või blokeerunud, siis tuleb lisada elektrood ka vatsakesse. Tänapäeval kasutatakse teatud tingimuste kokkulangemisel südamepuudulikkuse raviks ka kolme elektroodiga rütmureid, mille korral stimuleeritakse südame paremat ja vasakut vatsakest eraldi elektroodidega. Niisuguste rütmurite osakaal on siiski väike.

Kardiostimulaator tajub südame tööd ja saadab elektriimpulsse välja vaid vajaduse tekkimisel ja südame ajalist tsüklit arvestades väga täpselt ajastatuna: ta lülitub automaatselt välja, kui patsiendil ei ole rütmihäireid. Enamik rütmureid suudab tajuda inimese kehalist aktiivsust ja vastavalt sellele muudab stimulatsiooni sagedust kiiremaks või aeglasemaks. Kardiostimulaatori tööd saab programmeerimisseadmega telemeetria teel igal ajahetkel seadistada iga konkreetse haige vajadusi arvestavalt.

Südamerütmuri implanteerimine toimub röntgeniaparatuuri kontrolli all ning kestab tavaliselt 1–1,5 tundi. Operatsioon toimub kohaliku tuimastusega ja inimene on protseduuri ajal ärkvel. Tuimastussüsti järel tehakse nahale 3–4 cm pikkune lõige. Seejärel otsitakse üles veen, mille kaudu juhitakse röntgeniaparatuuri kontrolli all üks või mitu elektroodi südamesse sobivasse kohta. Inimene ei tunne juhtmete liikumist südamesse. Enne elektroodide ühendamist rütmuriga kontrollitakse, kuidas patsient oma südame tööd tajub, mõõdetakse vooluringi takistus ja väikseim stimuleerimist tagav energia. Naha alla tehakse nn tasku, kuhu asetatakse eelnevalt elektroodidega ühendatud südamerütmur. Operatsiooni lõpetuseks suletakse haav õmbluste ning plaastriga.

Enamik inimesi saab koju operatsioonijärgsel päeval. Probleemide või kaasuvate haiguste korral võib haiglaperiood venida ka pikemaks. Implantatsiooniga kaasnevate tüsistustena võib 1–2%-l haigetest tekkida infektsioon, rütmuri “taskusse” verevalum, elektroodide sisseviimisel veresoonte või kopsukelme vigastus, ka võib elektrood nihkuda kinnituskohast. Kõik need tüsistused on harva esinevad ja ravitavad.

Operatsioonijärgsed piirangud esimestel päevadel on seotud värske haavaga. Haav tuleb hoida puhta ja kuivana. Kui haav punetab, kuumab või sellest hakkab eralduma vedelikku, tuleb pöörduda arsti poole. Lõikuspoolse käega peaks esimestel päevadel vältima ülemääraseid liigutusi, aga kätt ei tohi ka lausa kaela siduda. Mõne nädala möödudes pole liigutamispiiranguid ja õlaliigese liikuvuse tagamiseks on isegi soovitatav teha võimlemisharjutusi, sh käe tõstmist üles. Vältima peaks tugevaid lööke vahetult rütmuri piirkonda.

Kardiostimulaatoriga inimene peab käima regulaarsel järelkontrollil. Esmane järelkontroll on 1–3 kuud pärast operatsiooni ja järgmised 1–2-aastaste vahedega. Järelkontrollil jälgitakse rütmuri tööd, reguleeritakse see aparaadi mälus talletatud informatsiooni põhjal inimesele sobivaimaks, pidades silmas patarei kõige energiasäästlikumat režiimi. Rütmuri keskmine tööiga on 10–15 aastat. Patarei ei tühjene ootamatult mõne päeva või nädalaga ja järelkontrollil saab arst prognoosida pikka aega ette, millal vahetada rütmur patarei tühjenemise tõttu. Plaaniväliselt tuleb pöörduda järelkontrolli juhul, kui on taastunud implantatsioonieelsed vaevused, kui südame löögisagedus on muutunud aeglasemaks kui rütmurile lubatud alampiir või kui on tekkinud selged infektsiooninähud “tasku” kohal. Plaanivälise kontrolli vajaduse määrab perearst või rütmuri ebaadekvaatse töö avastanud arst.

Pärast paigaldamist antakse inimesele kardiostimulaatori identifitseerimiskaart, kus on kirjas aparaadi liik ja muu oluline informatsioon. Seda kaarti on soovitatav alati kaasas kanda. Kui peaks vaja minema erakorralist meditsiiniabi, leiavad meditsiinitöötajad kaardilt kiiresti vajalikku teavet.

Edasises elus südamerütmur olulisi piiranguid ei sea. Enamik inimesi ei taju seda üldse. Harvadel juhtudel võivad liigutustega koos esineda nõrgad, võõrkehast tingitud aistingud. Koduses tegevuses piirangud puuduvad. Töökorras kodutehnika (mikrolaineahi, televiisor, röster, raadio- ja teleripuldid, elektrisoojenduskotid jms) ei mõjuta rütmuri tööd. Saunaskäimisele pole samuti piiranguid, küll aga peab arvestama vanusest või südamehaigusest tingitud soovitustega.

Kardiostimulaatori tööd võivad segada elektrilised või magnetilised tegurid – elektromagnetiline interferents. Selle põhjuseks on halvas tehnoseisundis ja ebapiisavalt maandatud elektriseadmed, suured tööstuslikud elektrigeneraatorid, lennujaamade metalliotsijad, kaarkeevitusseadmed ja mõned meditsiinis kasutatavad aparaadid. Lennujaama metalliotsijast on soovitatav rütmuri identifitseerimiskaarti näidates kõrvalt mööda minna. Kardiostimulaatoriga inimesel ei soovitata töötada elukutselise keevitajana. Mobiiltelefoniga rääkimisel piiranguid ei ole. Vältida tuleks telefoni kandmist vahetult rütmuri kohal rinnataskus. Kaupluste turvaväravate läbimine on ohutu, kuid ei ole soovitatav nende vahele seisma jääda.

Meditsiiniseadmetest ei mõjuta rütmuri tööd röntgeniaparatuur, diagnostiline ultraheliaparaat ega kompuutertomograaf. Arstiga on aga vaja konsulteerida enne protseduure, mis mõjutavad rütmuri tööd. Nendeks on tuumamagnetresonantsuuringud, elektriline kardioversioon (südame rütmi muutmine normaalseks elektrilöögi abil), litotripsia (kuse- ja sapikivide purustusravi), kiiritusravi, neurostimulatsioon, diatermia, kirurgilistel lõikustel elektriskalpelli kasutamine jt. Soovitatav on mis tahes terviserikke korral raviarsti alati informeerida südamerütmuri olemasolust. Igasuguse ettetuleva probleemi tekkimisel peab pöörduma perearsti või kardiostimulatsiooniga tegeleva spetsialisti poole.