Ajuripatsihaigused Autor: Hiie Tupits

Ajuripatsihaigused. Ajuripatsil ehk hüpofüüsil on organismi hormonaalses tasakaalus võtmepositsioon, sest seal toimub enamiku neuroendokriinsete (närvisüsteemi ja sisenõristusega seotud) mehhanismide reguleerimine. Ajuripats paikneb koljupõhimikul ning koosneb ees- ja tagasagarast.

Ajuripatsihaigused võib liigitada ees- ja tagasagara talitlushäireteks ning need omakorda vaeg- ja liigtalitlusseisunditeks. Et ajuripatsis toodetakse mitmeid hormoone, oleneb haiguse kliiniline pilt sellest, milliste hormoonide liia või puudusega on tegemist. Tähtsamad ajuripatsist pärit hormoonid on türeotropiin (TSH) ehk kilpnääret stimuleeriv hormoon, kortikotropiin (AKTH) ehk neerupealise koort stimuleeriv hormoon, gonadotropiinid (FSH ja LH) ehk suguelundeid stimuleerivad hormoonid, somatotropiin (STH) ehk kasvuhormoon, prolaktiin (PRL) ehk piimaeritust käivitav hormoon, vasopressiin (ADH) ehk kuseeritust vähendav hormoon. Need hormoonid reguleerivad organismi kasvu ja arengut, elundite talitlust ja veeainevahetust. Ajuripatsi enese talitlust juhib aga omakorda vaheajus paiknev hüpotalamus ning lisaks sellele on ajuripatsi aktiivsus reguleeritud perifeersete hormoonide ja ajuripatsi enda hormoonide tagasiside kaudu. Sihtelundi talitluse aktiveerumine vähendab negatiivse tagasisidemehhanismi kaudu ajuripatsi vastava hormooni eritumist. Näiteks kilpnäärme talitluse aktiveerumise ja kilpnäärmehormoonide taseme tõusu puhul pidurdub hüpofüüsis kilpnääret stimuleeriva hormooni eritumine.

Üks tavalisemaid ajuripatsi talitlushäire põhjusi on adenoom ehk healoomuline näärmekoe kasvaja. Samas esineb ajuripatsi adenoome väga sageli, ilma et nad häiriksid vastava elundi talitlust. Tihtipeale avastatakse nad juhuslikult mingil muul põhjusel tehtud piltuuringu kõrvalleiuna. Need healoomulised kasvajad liigitatakse suuruse poolest mikroadenoomideks (läbimõõt alla 10 mm) ja makroadenoomideks (läbimõõt üle 10 mm). Hüpofüüsis paiknevad makroadenoomid võivad oma mõõtmete tõttu ohustada ümbritsevaid ajukudesid, nägemisnärve, silmaliigutajanärve ja sisemisi uneartereid. Hüpofüüsi mahu suurenemise puhul ei tarvitse alati olla tegemist kasvajaga. Ka näiteks ajuripatsipõletik võib suurendada ajuripatsi mahtu ja simuleerida kasvajat. Veel võivad ajuripatsi talitlust häirida traumad, vereringehäired või immuunsüsteemi kahjustus.

Ajuripatsi alatalitluse ehk hüpopituitarismi puhul on tegemist ühe või mitme ajuripatsi hormooni puudusega. Alatalitluse põhjuseks võib olla ajuripatsi kahjustus seoses kasvaja, trauma, kiirituse, põletiku või verevalumiga. Esineb ka kaasasündinud alatalitlust, selle mõned vormid on pärilikud, mõned seotud geneetiliste mutatsioonidega. Haigustunnused olenevad sellest, kas kahjustatud on ajuripatsi ees- või tagasagar ja millise seal toodetava hormooni puudusega on tegemist. Eessagara kahjustuse puhul tekib vastava hormooni poolt juhitud sihtelundi alatalitlus: adrenokortikotroopse hormooni vaeguse korral soikub neerupealiste talitlus, kilpnääret stimuleeriva hormooni vaeguse puhul tekib kilpnäärme alatalitlus, gonadotropiinide ja luteiniseeriva hormooni vaegus põhjustab hüpogonadismi ehk suguelundite alaarengut, somatotroopse hormooni puudus tekitab kasvupeetust. Hüpofüüsi tagasagara kahjustuse korral tekib antidiureetilise (kuseeritust vähendava) hormooni puuduse tõttu rohke veekaotus, mida nimetatakse suhkruta diabeediks.

Haiguspilt oleneb suuresti sellest, millises eas haigestutakse. Kasvuhormooni puudus lapseeas ning gonadotropiinide puudus sugulise küpsemise eas on väga tõsiste tagajärgedega. Samas põhjustab kasvuhormooni vaegus probleeme ka täiskasvanul, ehkki täiseas vajab inimene seda hormooni oluliselt vähem kui lapsena. Vererasvades ja hüübimissüsteemis tekivad ebasoodsad muutused, luukude hõreneb, kehakaal tõuseb, rasv ladestub vöö piirkonda, väheneb lihasmass ja füüsiline jõudlus, halveneb psühhosotsiaalne toimetulek, suureneb passiivsus, vaevab üleväsimus. Ateroskleroosi areng kiireneb ja südamelihase infarkti risk suureneb. On võimalik, et kasvuhormooni väikeste dooside süstimine selle puudumise või vähesuse korral täiskasvanueas vähendab südame- ja veresoontehaiguste riski ning parandab enesetunnet. Türeotropiinivaeguse korral on sümptomid samad mis kilpnäärme enese haigestumisest tingitud kilpnäärme alatalitluse puhul. Haiguspilti võib võimendada ajuripatsi alatalitlusega kaasnev kehvveresus. Gonadotropiinivaeguse tõttu tekib fertiilses (viljakas) eas naisel alati menstruatsioonitsükli häire, menstruatsioonid võivad ka sootuks lakata. Kortikotropiinivaegus koos gonadotropiinipuudusega põhjustab naistel täieliku androgeenide (meessuguhormoonide) toodangu lakkamise, mis kajastub libiido languses, lihasejõu vähenemises ja kehvveresuses. Prolaktiinivaegus ei põhjusta meestel teadaolevaid vaevusi. Naistel ei teki selle hormooni puudumisel pärast sünnitust piimaeritust.

Vt ka akromegaalia, gigantism, kilpnäärme vaegtalitlus, suhkruta diabeet.