Lapse hirm paksuks minna võib viia söömishäireni

Lapse hirm paksuks minna võib viia söömishäireni

Mullu selgus Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringust, et ligi veerand kooliteed alustavatest Eesti lastest on ülekaalus või rasvunud. Kuigi ülekaalu ohtudega hirmutatakse pidevalt, ei peaks laps kasvama paksuks minemise hirmus, sest see võib viia teise äärmuse, näiteks söömishäireni.    

«Olen 12 aastat vana, kaalun 39 kg ja olen 154 cm pikk. Kui ülekaalus olen?»; «Mul on mure seoses sõbrannaga. Ta on 13 ja kaalub 30–34 kg. Pikkus on 145 cm. Ta tahab oma kõhurasvast vabaneda ja see tundub minu jaoks ohtlik, kuna ta treenib ennast üle.»

Need on vaid paar näidet TAI toitumisekspertide nõuandenurgast, kust ilmneb, et lapse mure kaalu ning normidele vastamise pärast algab juba üsna varakult, kirjutab Postimees.

Funktsionaalse toitumise ja mänguterapeudi Sirli Kivisaare hinnangul leidub palju mõjutajaid, mis panevad lapsele pähe kahtluse, kas tema kehakaal on ikka normikohane. «Üks on kindlasti see, mida nad kuulevad meediast või loevad seoses kaalu langetamisega. Teine põhjus võib olla, et selles eas hakkavad toimuma teismeea muutused,» sõnas ta.

Kui tüdrukul hakkavad tekkima naiselikud vormid, võib see tekitada muret, kas ta hakkabki nüüd paksuks minema. «Võrreldakse ennast sõbrannadega, võrreldakse kehakaalu, mõtlemata sellele, milline inimene välja näeb – kas ta on pikem või lühem, kas on teistsugune kehaehitus jne. Mõni laps ongi selline, et kaalub hästi vähe ja tunneb muret, kuidas temal selle kaaluga on,» lisas TAI ekspert Tagli Pitsi, kes veebis noorte toitumisküsimustele vastab.

Suur hirm kaalus juurde võtta

Kivisaare sõnul võib määravaks osutuda ka perekonna suhtumine, näiteks see, kuidas ema ja naissoost tuttavad räägivad oma kehast ja kaalust. Seegi mõjutab, kuidas isa või meestuttavad suhtuvad sellesse, kui keegi on kaalus märgatavalt juurde võtnud, ja kuidas nad seda kommenteerivad.

Perel ei maksa üle reageerida ega muretseda seepärast, kui tütrel hakkabki varakult tekkima naiselikku pehmust, sest see paneb ka last ennast muretsema. «Arvatakse ka seda, et söömishäirete algus on nihkunud ealiselt nooremaks, sest teismeea hormonaalsed muutused algavad tänapäeval kõvasti varem,» lisas Kivisaar.

Pitsi kogemus veebis nõustamisel näitab, et esmalt tahavad lapsed saada kinnitust, kas nad on siis ülekaalus või mitte. «Väga paljud saab maha rahustada ja öelda, et pole hullu midagi,» sõnas ta.

Samas leidub ka murelapsi, kes on oma kirjelduse põhjal alakaalu lähedal, kuid kurdavad ikka, et on kusagilt pehmekesed, ja uurivad, kuidas dieeti pidada. «Ilmselt on seal väga suur väline surve kas meedia või sõprade poolt, või miks mitte ka treeneri poolt, kui on tegu näiteks iluvõimlejaga. Siis on oht jõuda söömishäireni, aga inimesed on individuaalsed, mõnele ei mõju see niimoodi,» selgitas Pitsi.

Kui tüdrukul on tekkinud siiski suur mure oma kaalu pärast ning ta on üles korjanud info, et kaal hakkab langema vähem süües, võib isegi nooruke koolilaps püüda end näljutada. Pitsi tõdes, et kui last ülekaalu pärast narritakse, võib ta lõpetada saiakeste ja kookide söömise, ent väga lihtne on minna esialgu väikse piiramisega liiale ning jõudagi söömishäireni.    

Loe pikemalt Postimehest

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada