Salakaval tööstress murrab neid, kes ei oska end säästa

Salakaval tööstress murrab neid, kes ei oska end säästa Confido coach ja äriklientide psühholoogiline nõustaja Tiina Keskküla.
Allikas: Tairo Lutter/Postimees

Enda teadlik säästmine on tööstressiga silmitsi seistes väga oluline, ütleb erameditsiinikeskuse Confido coach ja äriklientide psühholoogiline nõustaja Tiina Keskküla.    

«Kui stressitase tõuseb liiga pikaks ajaks liiga kõrgele, kaasneb sellega mingisugune emotsionaalne haigus, näiteks depressioon, ärevushäired, või siis füüsiline haigus – sageli murravad maha külmetushaigused või jäävad haigeks selg, põlved, puusad,» räägib Keskküla Postimehele. Pidevas stressiseisundis ei saa organism jõuvarusid koondada rakutasandi tõhusasse toimimisse ja parandustöödesse.

«Kui kurname end ära ega suuda aega maha võtta, siis lükkab keha meid ise pikali, et saaksime puhata. Olen seda kogenud,» kõneleb Keskküla, kes oli 20 aastat personalifirma juhtivpartner. «Olin lõpuks suures stressis ja selg oli nii haige, et olin pidevalt kodus pikali ega saanud end üldse liigutada. Keha ei jaksanud enam ja andis selgelt mõista, et tuleb aeg maha võtta. Füüsilise ja vaimse poolega korraga tegeledes muutus kõik paremaks.» Inimene on kõige paremas töökorras siis, kui keha toodab võrdselt organismi aktiveerivat adrenaliini ja põneva eesmärgi saavutamisele innustavat õnnehormooni dopamiini.

Negatiivsed mõtted ei lase ajul puhata

Aju on pidevas valmisolekus, et selgitada välja, kas on vaja kaitset või saab end rahulikult tunda. Kui signaal annab teada hädaohust, saadab aju kehale märguande: võitle, tardu või põgene! «Aju ei tee füüsilisel ja emotsionaalsel rünnakul vahet. Kui sind ajab koer taga, siis tänu keha toodetavatele stressihormoonidele, adrenaliinile ja kortisoolile oled võimeline ka üle aia hüppama. Kui koged emotsionaalset rünnakut, näiteks keegi ütleb halvasti, siis saadab aju kehale samamoodi signaali hakata tootma adrenaliini, ja kui asi on väga hull, siis kortisooli,» selgitab Keskküla. Kui ketrame negatiivseid mõtteid edasi ka kodus, ei saa keha rahulikumasse seisundisse ümber lülituda. «Nii anname kehale kogu aeg signaali, et ole võitlusvalmis! Adrenaliini ja kortisooli tootmine jätkub.» Adrenaliin tekib ja kaob kiiresti. Kortisool, mis on keha talitlust oluliselt enam kurnav stressihormoon, kaob verest aeglasemalt. «Kui ei teki rahunemisvõimalust, on stressiseisund püsiv. Kui see kestab väga kaua, järgneb sellele depressioon,» sõnab Keskküla.

Nõustaja lisab, et London Business Schooli uuringu järgi vaevab 90 protsenti juhte nn kiirustamishaigus – tormatakse, püütakse olla kogu aeg kättesaadavad ja terava tähelepanuga, sest muidu on oht millestki ilma jääda. «See on lumepalliefekt – kui aju liiga palju pingutad, siis ei jõua aju enam keskenduda ega midagi vastu võtta,» märgib Keskküla.

«Tööstressi või läbipõlemisega on nagu alkoholismiga – alles siis, kui probleemi tunnistad, saab hakata sellega tegelema,» ütleb ta. Läbipõlemisest räägitakse tavaliselt töökeskkonnas ja arstiteadus seda ei diagnoosi, samas on võimalik seda teatud ilmingute järgi ära tunda. Harvardi ülikooli teadlased on leidnud, et läbipõlemisel on kolm põhilist astet: kurnatus, küünilisus ja ebatõhusus. Kurnatud inimene on pidevalt väsinud ja püüab suhtlemist vältida. Teda võib ära tunda selle järgi, et ta ei jõua hommikul õigeks ajaks tööle, sest on ülimalt väsinud, ega saa õhtul töölt kuidagi ära mindud, sest kogu aeg on tunne, et midagi on veel teha jäänud. Küünilisust käsitletakse tööst ja inimestest eemale hoidmisena, ent teiste tõrjumine võib lähikondsetele paista ebaviisakana. Ebatõhusus tekitab inimeses tunde, et ta ei saa asjadega hakkama. «Kogu aeg tundub, et ma ei ole piisavalt hea. Inimene võib asjadega hakkama saada, aga kuna aju on nii väsinud, tajub ta, et ei suuda nii hästi toimida kui puhanuna ja sestap tekib ebatõhususe tunne.»    

Kolm läbipõlemisastet ei pruugi alati esineda koos. Keskküla ütleb, et tal on olnud täiesti kurnatud kliente, kes pole samas ebatõhusad ega küünilised. Suhtlemisest on nad just energiat ammutanud.

Kui inimene ei ole tasakaalus, võib lihtsamini ette tulla konflikte. «Ründajaks on tavaliselt see pool, kes saab endaga parajasti halvemini hakkama. Tasakaalus inimene ei ründa kunagi, vaid mõtleb, selgitab ja ütleb oma arvamuse.» Keskküla lisab, et kui ülemus väljendab pettumust tehtud või tegemata töö suhtes väga emotsionaalselt, võib tegelik põhjus peituda hoopis temas endas. «Teisi süüdistades kaitseme iseennast millegi eest. Kui inimesed räägivad, et kolleegid ründavad neid pidevalt, oleme olukorda vaadelnud teise nurga alt ja arutlenud, kas nad ikka ründavad või hoopis kaitsevad ennast. On inimene sinu vastu või tegelikult lihtsalt enda poolt?»

Tööl peab ka lõbus olema

Tore ja motiveeriv on töötada ettevõttes, kus on olemas sotsiaalne turvalisus, piisav iseseisvus, vajalikud oskused ehk meisterlikkus ja eesmärk. Sotsiaalne turvalisus tähendab piisavat tunnustust ja tagasisidet töökeskkonnas, iseseisvus aga võimalust täita tööülesandeid nii, et keegi seda kogu aeg ei kontrolli, meisterlikkuse all peetakse silma seda, et töötaja oskused ja kogemused vastavad sellele, mida temalt oodatakse.

«Ja peab olema ka lõbus,» lisab Keskküla. Samas võib juhtuda, et tööandja pakub küll motiveerivat töökeskkonda, aga inimene pole ikka õnnelik. Siin tuleb Keskküla sõnul juba enda kallal tööd teha ja oma soove paremini teadvustada. «Kui ma ise aru ei saa, mida ma tahan, miks ma midagi teen ja kuidas saaksin seda teistmoodi teha, on keeruline rahulolu tagaval rajal püsida. Kui inimene ei suuda teadvustada oma vajadusi, võimekust ja seisundit, on ka tööandjal raske teda kaitsta.» Ta toob eeskujuks LHV panga personalipoliitika, kus antakse igale töötajale aastas kindel summa vaimse tervise toetust, mille eest ta saab käia psühholoogilisel nõustamisel, kui tekib mingi mure. Probleem võib olla võrsunud koduselt pinnalt. «Kui inimesel tekib töö juures pinge, siis sageli on see seotud ka koduste asjadega,» tähendab Keskküla. Nõustajaga rääkides on kergem mõista, kus on probleemi kese ja milliseid samme võiks astuda.

Keskküla loodab, et vaimsele tervisele tähelepanu pööramine saab Eesti ettevõtetes tavaliseks nähtuseks. Samuti peaks riik tema arvates hoiduma nii vaimse kui füüsilise tervise toetuse maksustamisest, et töötajate eest hoolitsemine ei oleks ettevõttele karistus.

«Mulle näib, et praegu suhtutakse vaimse tervisega tegelemisse veidi pelglikult ja umbusklikult – tegelikult on see peamiselt enese elust avarama ja selgema pildi saamine, enne kui ummikusse joostakse. Kui jalaluu on murtud, on kõigile iseenesestmõistetav, et inimene võtab töövõimetuslehe ja istub kodus, aga kui lehel on märge «emotsionaalselt kurnatud», tundub veidi imelik koju jääda,» toob Keskküla näite.

Ta kinnitab, et sageli tuleb muuta vaid enda suhtumist. Hea näide on Kaia Kanepi, kes viskas reketi nurka ja arvas, et loobub tipptennisest. Mentoriga koostööd tehes mõistis ta, et tegelikult meeldib tennis talle väga, aga väsitasid hoopis teiste ootused. «See on selge näide, et üksnes suhtumise muutmisest muutub kogu elu. Aeg-ajalt tasuks kõigil aeg maha võtta ja küsida endalt, miks ma teen seda, mida teen. Kui see «miks» ei anna vastust või tekitab halva tunde, tuleks küsida, kas ja kuidas saab teisiti teha. Kui ikka vastust ei tule, on mõttekas kellegagi nõu pidada.»

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada