Vananeva ühiskonna probleem: dementsusega patsiendid

Üha suuremaks probleemiks on muutunud eelnimetatud vanuserühma haigused, millest üks sagedasemaid ajuhaigusi on dementsus, lähitulevikus üks oluline meditsiini- ja sotsiaalabi kulutuste allikas.

 

Teada on, et võimalused aidata dementsuse diagnoosiga haigeid meditsiinivahenditega on piiratud – märksa rohkem vajaksid tähelepanu ja hoolt dementsusega patsientide hooldajad ning lähedased, kelle kanda on mõõtmatu hoolduskoormus. Perearst ega kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekanne kõike ega kõigini ei jõua, vaja on vastastikust kaasamist ja koostööd. Ühte ja ainuõiget retsepti selleks anda on võimatu: kohalikke omavalitsusi on palju ja igaüks neist korraldab sotsiaalhoolekannet omal viisil; perearstide töökoormus, nimistute suurus ja vanuseline jaotus piirkonniti on väga erinev. On omavalitsusi, kus on hästi või väga hästi arenenud teenuste võrk ja toetused, ning on selliseid, kus teenuseid ja abivõimalusi on kasinalt. Sotsiaalabi osakondades töötavad koolitatud sotsiaaltööspetsialistid, kes oskavad mure ära kuulata ning koos patsiendi lähedasega olukorda vaagides ka lahenduse leida. Alljärgnevalt ülevaade sellest, millised on põhijoontes sotsiaalhoolekande võimalused abi osutada.

 

Iga omavalitsuse sotsiaalabi osakond nõustab oma piirkonna elanikke. Osakonnast saab kõige täpsema teabe selle kohta, millised abi võimalused, teenused ja rahalised toetused konkreetses piirkonnas olemas on ning kuidas taotletakse abi. Kui teil on endal ettekujutus sellest, millist abi teie patsiendile või tema lähedastele vaja on, on asjad ka korraldatavad. Perearsti või pereõe kontakt omavalitsusega võib patsiendi ja tema lähedaste igasugust asjaajamist kergemaks muuta eelkõige psühholoogilises mõttes. Igas omavalitsuses makstakse rahalisi sotsiaaltoetusi. Kohaliku omavalitsuse eelarvest makstavad erinevad rahalised toetused on omavalitsustes tihti määratud otstarbe järgi: ravimite ostmise toetus, abivahendite ja põetusvahendite ostmise toetus, kütte ostmise toetus jm. Makstavate sotsiaaltoetuste nimekiri, toetuse taotlemise tingimused ja makstavad n-ö piirsummad erinevad omavalitsuseti. Perearstil oleks igati hea teada, millised on tema piirkonna kohaliku omavalitsuse võimalused, et patsiendile vajalik ravim või põetusvahend ei jääks rahaliste raskuste tõttu ostmata.

 

Riiklikult on kehtestatud toimetulekupiir, millest allapoole jäävate sissetulekute puhul maksab kohalik omavalitsus seadusega ettenähtud korras riiklikku toimetulekutoetust.

 

Dementsusega lähedast hooldades vajab hooldaja tema jaoks erinevaid abivahendeid. Et neid soodsalt osta või rentida ning mähkmeid soodushinnaga osta, tuleb taas võtta kontakti kohaliku omavalitsuse sotsiaalabi osakonnaga, kes väljastab patsiendile isikliku abivahendi kaardi. Osa omavalitsusi on saanud õiguse ise neid väljastada, teised käivad ja toovad abivahendi kaardi maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnast.

 

Omavalitsuse sotsiaalabi osakond osutab või korraldab hooldajale ja hooldatavale transpordiabi. See on kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustus!

 

Peale nõustamise ja rahaliste toetuste maksmise korraldab iga kohalik omavalitsus koduhooldusteenust. Juhul kui ollakse üksinda oma dementsusega lähedast hooldamas (nt eakate paarid), võib olla abi koduhooldusteenusest. Koduhooldustöötaja toob vajaduse korral kauplusest toidu jm vajaliku, aitab sauna- või vannipäeval pesta, aitab korraldada arsti juures käike, käib vajaduse korral apteegis, toob abivahendeid ja mähkmeid, vajaduse korral aitab kütet tuppa tuua, koristada jne. Koduhooldusteenuse korraldus varieerub omavalitsuseti. Sotsiaalhoolekande spetsialistide kodukülastuse võib dementsusega eaka koju korraldada ka perearst/pereõde, andes sotsiaalhoolekandele teada olemasolevatest probleemidest.

 

Tartus ja Tallinnas osutatakse dementsusega inimestele päevahoiuteenust. Väiksemates omavalitsustes ei ole teenus veel kättesaadav. Abi saab osakonnast ka dementsusega lähedasele sobiva hooldekodu koha otsimisel. Tõsi, raha ei pruugi alati selle teenuse eest tasumiseks saada. Sobiva hooldekodu leidmine ei ole kerge ülesanne. Perekonnaseaduse põhjal eelistab kohalik omavalitsus rahalise toetamise ehk hoolduskulude katmise vajaduse puhul seadusjärgseid ülalpidajateta kliente. Kui dementsusega patsiendil on olemas seadusjärgsed ülalpidajad (lapsed, lapselapsed), hinnatakse perekonna majanduslikku toimetulekut ning kaasfinantseerimise otsus langetatakse lähtuvalt hinnatud vajadustest.

 

Hooldamise vormi, kus hooldust ja järelevalvet vajav isik paigutatakse hooldekodusse lühikeseks ajaks, nimetatakse intervallhoolduseks. Säärast hooldust on sageli vaja nii selleks, et lähedasest hooldaja saaks enda kroonilisi haigusi ravida, kui ka üha sagedamini selleks, et hooldaja saaks puhata. Lühiajalist hooldust korraldatakse tihtipeale hooldusravi haiglate ja harvemini hooldekodude kaudu. Hooldekodud pakuvad lühiajalist hooldust ainult siis, kui on vabu kohti.

 

Dementsusega isiku teovõimest ja eestkoste seadmisest

 

Andes patsiendi lähedasele teada, et diagnoos on dementsus (olenemata selle põhjustajast), tuleks kohe informeerida sedasama lähedast, et oleks mõistlik koos üle vaadata lähedase kohustused ning asjaajamistarve erinevate ametiasutustega seni, kuni patsiendi mälu ei ole sügavalt kahjustunud ning ta suudab oma tegudest aru saada, neid juhtida ja otsustada. See on esimesi soovitusi, mida dementsusega isiku lähedastele anda. Dementsuse varases staadiumis on isik veel teovõimeline. Ta suudab asjadest aru saada ja otsuseid teha, oma õigusi ja huve kaitsta. Dementsuse süvenedes võib isik asjadest aru saada ja otsuseid teha, kuid võime oma õigusi ja huve kaitsta tal kaob. Sellisel juhul on tegu juba teovõime piiratusega ning üheski ametiasutuses sellises seisundis isik iseseisvalt ühtegi juriidilise tähendusega tehingut teha ei saa ega tohi.

 

Piiratud teovõimega isikule tuleb perekonnaseaduse järgi seada tema varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks eestkoste. Dementsusega isikuid on pahatahtlikel võimalik üsna lihtsalt enda huvides ära kasutada. Tihti toimuvad sellised tehingud niisuguses dementsuse staadiumis, kus näib, et isik saab veel aru, mis tehinguid ta teeb, ning notarid, kes tehinguid vormistavad, ei ole suutnud tuvastada isiku tegelikku teovõime piiratust dementsuse tõttu. Pettuste eest saame koos, st perearstid ja sotsiaaltöötajad, dementsusega patsiente ja nende lähedasi kaitsta, kui teame sääraste tegude võimalikkust. Seega soovitame lähedastele: palun kandke oma dementsuse diagnoosiga lähedaste eest hoolt ja hakake eestkoste seadmise vajalikkust oma lähedasele võimalikult varakult teadvustama. Kindlasti on eestkostet vaja seada juhul, kui dementsusega patsiendil tuleb teha eri pangatoiminguid või ajada asju erinevate ametiasutustega. Juhul kui eestkoste on määramata, saab dementsusega isikut esindada üksnes eestkosteasutus ehk kohalik omavalitsus. Eestkostet vajava isiku abikaasa, sugulased ja hõimlased, samuti kohtunik, politseinik, raviasutuse juht, perekonnaseisuametnik, prokurör või muu ametiisik, kellel on andmeid eestkostet vajava isiku kohta, on kohustatud sellest teatama eestkosteasutusele eestkostet vajava isiku elukoha järgi. Eestkosteasutus on kohalik omavalitsus, kelle territooriumil eestkostet vajav isik elab.

 

Eestkoste seadmise otsustab kohus eestkosteasutuse või selle isiku avalduse järgi, kelle üle eestkoste seatakse. Seega on tulevasel eestkostetaval õigus esitada ka ise kohtule avaldus temale eestkostja määramise kohta. Tõsi, seda tuleks teha ajal, mil isik on veel võimeline otsuseid langetama ja enda huve kaitsma. Eestkoste seadmise otsustamiseks vajalikud andmed kogub ning valmistab kohtule ette eestkosteasutus. Eestkostet korraldab eestkosteasutus. Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. See tähendab, et kuni kohtu otsuseni on ainult eestkosteasutusel õigus dementset erinevates tehingutes esindada.

 

Eestkostet teeb kohtu määratud eestkostja. Kohaliku omavalitsuse korraldusega määratud hooldaja ei ole üldjuhul eestkostja. Tal ei ole volitusi patsienti esindada ega tehinguid teha. Ettepaneku määrata eestkostjaks isik teeb eestkosteasutus, kes uurib isiku tausta, mille kaudu peab ta olema veendunud, et isik tuleb eestkostjana oma ülesannetega toime. Isikut võib eestkostjaks määrata üksnes tema kirjalikul nõusolekul. Eestkostjat valides arvestab kohus isiku omadusi ja võimeid eestkostja kohustusi täita ning tema suhteid isikuga, kelle üle eestkoste seatakse. Eestkoste seatakse eestkostet vajava isiku elukoha järgi. See tähendab, et kui eestkostet vajav isik elab Harjumaal ja tulevane eestkostja Võrumaal, otsustab eestkoste määramise isikule Harju Maakohus. Tähele tuleb panna asjaolu, et kuigi isik võib ise avaldada soovi, keda ta enda eestkostjaks soovib, peab ettepaneku tegema ka eestkosteasutus. Kui eestkostet vajava isiku soovitav eestkostja kandidaat ja eestkosteasutuse ettepanek ei kattu, peab kohus eestkostja kandidaatide üle otsuse langetama.

 

Eestkostja ei või olla alaealine; piiratud teovõimega isik; eestkostja või hooldaja kohustuste täitmiselt kõrvaldatud isik; samuti isik, kes muul põhjusel ei ole suuteline täitma eestkostja kohustusi.

 

Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja. Ta on kohustatud hoolitsema eestkostetava ja tema ülalpidamise eest ning lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest.

 

Eestkostega kaasnevad eestkostjale perekonnaseadusest tulenevad tehingute piirangud, mis kaitsevad eestkostetava huve. Kui eestkostja soovib mingil põhjusel eestkostja rollist vabaneda, peab ta eestkoste lõpetamiseks ise esitama või esitab eestkosteasutus põhjendatud avalduse kohtule. Üldjuhul lõpeb eestkoste dementse eestkostetava surmaga.

 

Sotsiaalabi osakondadest võib olla abi dementsusega patsientide ja nende lähedaste/hooldajate elukvaliteedi parandamiseks. Selleks ei maksa peljata ega probleeme pisendada, vaid julgelt küsida, kuidas saab omavalitsus patsienti või tema hooldajat selles olukorras toetada. Kui omavalitsuse sotsiaalabi korraldajad ei tea, missugused on piirkonna elanike tegelikud vajadused, siis ei arendata ka olemasolevaid ega uusi teenuseid.

Artikli autor on Eve Võrk, MA (sotsiaaltöö),