Langetõbi Autor: Ain-Elmar Kaasik

Langetõbi ehk epilepsia on kesknärvisüsteemi haigus, mida iseloomustavad korduvad spontaansed (iseeneslikud) epileptilised hood, mis ravimata või puudulikult ravitud juhtudel lühendavad haigete eluiga ning põhjustavad sotsiaalse ja kehalise puude. Samas on selle haiguse ravi enamasti edukas, nii et epilepsiahood lakkavad täielikult ja inimene saab elada täisväärtuslikku elu. Kahjuks ei ole haigus alati väljaravitav, mis tingib ravimite pideva tarvitamise, ennetamaks hoogusid. 

Epilepsia on tihti esinev haigus. Epilepsiahaigestumus (35,4 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas) ja -levimus (5,3 epilepsiahaiget 1000 elaniku kohta) Eesti täiskasvanud elanikkonnas sarnaneb Euroopa ja USA vastavate näitajatega. Ka lapseea epilepsiahaigestumus ja -levimus on võrreldavad mainitud riikide omaga. Arengumaades on need näitajad  oluliselt  suuremad.  Eestis  on  ligi 10 000 epileptikut, mis moodustab umbes 0,7% elanikest. Epileptilisi hoogusid esineb sagedamini, kui seda haigust tunnistatakse. Hood võivad olla provotseeritud, näiteks lastel kõrge palaviku tõttu või täiskasvanul alkoholijoobe järelnähtude faasis. Epilepsiat aga diagnoositakse üksnes siis, kui inimesel on olnud vähemalt kaks provotseerimata, spontaanset haigushoogu. Diagnoos sõltub hoogude laadist, mida mõnikord on üsna raske hinnata. Oluline abimeetod langetõve kindlakstegemisel on elektroentsefalograafia, kuid sellel täheldatavad muutused ei ole diagnoosi vältimatuks tingimuseks.

Epilepsia põhjus on epileptilise kolde (kollete) kujunemine ajus. Närvirakud (neuronid) nendes kolletes genereerivad perioodiliselt normaalsest kümneid või sadu kordi tugevamaid impulsse, mis ajus levides kutsuvad esile haigushoo. Kolde kujunemise järgi eristatakse primaarset (iseseisvat) ja sekundaarset (nt ajukasvajast tingitud või ajutraumajärgset) epilepsiat. Ligikaudu kahel kolmandikul primaarse epilepsia juhtudest ei ole võimalik mingit haiguspõhjust kindlaks teha. Epilepsia on eluaegne haigus vaid 20–30% juhtudest. Sageli kestab selle tõve aktiivne periood umbes 10 aastat. Hoogusid vältiv ravi aitab kaasa aju haigusliku aktiivsuse vaibumisele. Hoogudevahelisel ajal on enamik epileptikuid täiesti terved, sageli väga võimekad inimesed. Siiski võib hirm hoogude ees ja kaasinimeste suhtumine neid psühholoogiliselt ebasoodsalt märgistada. Epileptilised hood võivad olla väga mitmekesised.

Eristatakse osalisi ja üldisi hoogusid. Osaliste hoogude korral võivad esineda mitmesugused krambid, kuid teadvus on selge või vähe häiritud. Osalistel hoogudel on hiljem siiski soodumus üldisteks muutuda. Üldised hood haaravad kogu keha, kuid võimalikud on ka üksnes hetkelised “äraolekud” ehk absaansid, mille puhul teadvusetus tekib vaid hetkeks ilma motoorsete nähtudeta. Sagedamini esineb siiski toonilis-kloonilisi hoogusid, mille puhul inimene kukub (langetõbi), kaotab teadvuse ja kogu ta keha lihaskond tõmbub tooniliselt kokku. Krambihoo toonilises faasis lakkab ajutiselt ka hingamine. See taastub järgnevas – kloonilises faasis, mil inimese jäsemete, näo- ja kehalihased tõmblevad vaplevalt. Krambihoole võib eelneda aura. Suure krambihoo järel taastub teadvus aeglaselt, hämaroleku faasi läbides. Kõik hood ei ole siiski selliselt klassifitseeritavad. Mõnikord võivad hoogudena esineda teadvuse hämarolekud, düsfooriahood (haiglase oleku tunne) ja muud paroksüsmi (haiguse äkkhoog) tüüpi käitumishäired. Epileptilised hood võivad aja jooksul ka oma laadi muuta.

Epilepsiat põdev inimene vajab haigushoo korral kaasinimeste abi ja mõistvat suhtumist.

Esmaabi langetõvehoo puhul ei tohi olla ülemäära aktiivne. Kui hoog on alanud, pole seda võimalik peatada, tavaliselt möödub see 1–5 minuti jooksul iseenesest. Siiski on vaja tagada inimese turvalisus, jälgida, et ta end hoo ajal ei vigastaks. Haigele ei tohi püüda midagi suhu asetada, ta tuleks pöörata küljele, kuid vaplevaid tõmblusi jäsemetes ei tohi takistada. Kiirabi on vaja kutsuda siis, kui hood korduvad (seeriakrambid) või kestavad kauem kui 10 minutit ning haige teadvus ei taastu. Viivitamatut arstlikku läbivaatust vajavad haiged, kes on end krambihoo ajal vigastanud. Sageli toimub teadvuse taastumine pärast hoogu aeglaselt. Kui niisugune seisund tekib avalikus kohas, on samuti vaja kutsuda kiirabi.

Eestis on registreeritud kõik põhilised epilepsiaravimid. Neist enim kasutatavad on karbamasepiin, valproehape ja selle soolad. Epilepsiaravimeid peab võtma täpselt ettekirjutuse järgi. Vaheajad ravis võivad soodustada haigushoogude sagenemist, mõnikord koguni nn epileptilise staatuse kujunemist, mil krambihood järgnevad üksteisele ning teadvus vahepeal ei taastu. Epileptilise staatuse tekke ohu korral vajavad haiged haiglaravi. Epileptikud peavad pöörama tähelepanu küllaldasele unele. Alkoholi tarvitamine on täielikult keelatud. Vältida tuleks kutsevalikut, mis on seotud tööga kõrguses, veekogude läheduses või kõrgepingeseadmetega.

Vt ka aura, hämarolek, paroksüsm.