Kas varakult diagnoositud dementsus parandab haiguse prognoosi?

Dementsuse teemal arutasid Eesti Arsti toimetuses neuroloog Ülla Linnamägi, perearstid dots Ruth Kalda ja dr Pille Ööpik. Kirja pani peatoimetaja Väino Sinisalu.

Dementsus ei ole omaette haigus, vaid seisundit, mille puhul häiruvad inimese kognitiivsed võimed, mistõttu ta ei ole võimeline igapäevaeluga toime tulema ega töötama. Mäluhäire on kõige iseloomulikum dementsuse sümptom, kuid mäluhäire ainsa ilminguna ei anna alust dementsuse diagnoosimiseks. Sagedasemad dementsuse vormid – ligi 70% juhtudest – on Alzheimeri tõbi ja vaskulaarne dementsus. Üldjuhul dementsuse sümptomaatika progresseerub ja need haiged ei tule enam iseseisva eluga toime, vajades kõrvalabi ja hooldust.

Dementsed inimesed on suur koormus omastele ja ühiskonnale. Seetõttu on oluline need haiged varakult välja selgitada. Paljudel juhtudel on võimalik sümptomite progresseerumist pidurdada ning haige toimetulekuvõimet soodustada, harvem ka ravida.

Dementsusele iseloomulik sümptom on esmajoones lühiajalise mälu halvenemine. Selles tulenevalt tekib neil inimestel raskusi igapäevaeluga ja tööga toimetulekul, samuti on raskusi eneseväljenduse ja kõnest arusaamisega. Halveneb orientatsioon ajas ja kohas, häirub abstraktne mõtlemine. Dementsele inimesele on iseloomulikud initsiatiivi puudus, meeleolu ja isiksuse muutused ning sellest tulenevad käitumishäired. Kõige üldisemalt on dementsuse põhjuseks peaaju neuronite funktsiooni häire või hukkumine.

Dementsuse kõige sagedasemad vormid on neurodegeneratiivne Alzheimeri tõbi ja vaskulaarne (multilokaalne) dementsus. Viimane kujuneb sagedasti insuldi järel, kuid võib ka aeglaselt progresseeruda põhjustatuna mitmete väikeste infarktikollete kujunemisest suurajus. Oluline on meeles pidada, et dementsuse põhjuseks võivad olla ka mitmed ravitavad haigused, nii süsteemsed kui ka peaaju haaravad.

Dementsuse sümptomeid võivad põhjustada süsteemsed metaboolsed haigused, s.o hüpotüreoidism, hüpoglükeemia, B₁₂-vitamiini defitsiit organismis (pernitsioosne aneemia); mitmesugused toitumishäired, näiteks kroonilistel alkohoolikutel B₁-vitamiini defitsiit; emotsionaalsed probleemid, mis on iseloomulikud depressioonile ja väljenduvalt sageli dementsusega sarnaste ilmingutena. Mitmesugused akuutsed ja kroonilised infektsioonid (meningiit, entsefaliit, ravimata süüfilis, oportunistlikud infektsioonid AIDSi-haigetel, HI-viirus, mis kahjustab ka otseselt närvirakke) põhjustavad kognitiivsete funktsioonide häired. Dementsusnähte võivad põhjustada ka harvemini esinevad, kuid nüüdisajal efektiivselt ravitavad peaaju haigused: normaalrõhu hüdrotseefalia ja krooniline subduraalne hematoom.

Praktikas on ülioluline võimalikult varakult ära tunda ravitavad dementsuse põhjused ja neid vastavalt ravida. Perearstide esindajate kinnitusel on Eesti perearstid üldiselt tuttavad dementsuse diagnoosimise ja nende haigete käsitlemisega. Probleem on sageli selles, et need haiged ei jõua õigel ajal arsti juurde.

Tavaliselt nooremate (alla 60 a) inimeste omaksed ja töökaaslased aitavad aktiivselt kaasa psüühikahäirega inimeste jõudmisele arsti juurde. Perearstid on tuttavad vaimse tervise miniuuringuga ja seda nad ka vajaduse korral teevad. Keerukam on vanemaealiste inimeste pöördumisega arsti poole juhul, kui neil esinevad kognitiivse funktsiooni häired. Haige inimene ise on üldjuhul initsiatiivitu ja omaksed ei oska dementsuse sümptomeid adekvaatselt hinnata, arvates, et need on lihtsalt vananemise tunnused. Palju sõltub siin perearsti aktiivsusest, tema valmidusest probleemi näha. Üldiselt peaks iga üle 65 a vanune inimene vähemalt kord aastas külastama perearsti. Tartu linna tervishoiuosakond on siin head initsiatiivi üles näidanud ning propageerib ja toetab ka rahaliselt seda põhimõtet.

Kiiremini jõuavad arstiabini need dementsed inimesed, kel kujuneb psühhoos või agressiivsus: tavaliselt toovad lähedased need psühhiaatri vastuvõtule.

Dementsuse sümptomaatika ilmumisel tuleb selgitada selle võimalikud põhjused. Enamasti suunab perearst need haiged eriarsti – neuroloogi või psühhiaatri – vastuvõtule. Hädavajalik on kõigile neile haigetele teha aju visualiseerimisuuring. Magnetresonantstomograafiline uuring on sel puhul üldiselt informatiivsem, kuid samas kallim kui kompuutertomograafiline uuring.

Dementsus on kindlasti meditsiiniline, kuid ka tõsine sotsiaalne probleem. Dementne vajab varem või hiljem hooldamist. See tekitab kõigepealt probleeme perekonnale, aga on ka kogu ühiskonna probleem. Pahatihti peab haiget hooldav perekonnaliige jääma koduseks, ühiskonnale läheb kaotsi tema tööpanus. Vabu inimesi, kes oleks valmis haiget inimest hooldama, meil peaaegu ei ole. Perekonnal pole sageli ka piisavalt võimalusi neid palgata. Sotsiaalabi ja hooldusasutuste võrgustik on meie riigis veel väljakujunemisjärgus. Arenenud sotsiaalabi süsteemiga riikides pööratakse suurt tähelepanu hoolduse kvaliteedile, on välja töötatud ja ellu viidud dementsete inimeste tegelusteraapia põhimõtted eelkõige igapäevaste toimingutega hakkamasaamiseks.

Ka meil tuleb oluliselt rohkem hakata pöörama tähelepanu dementse inimese hooldajate ja omaste õpetamisele. Ellu tuleks kutsuda hooldajate organisatsioon, mis võiks olla abiks hooldajate koolitamisel ja psühholoogilisel toetamisel. Valmimas on raamat, kus on toodud soovitused dementse inimese hooldamiseks.

Kuna sageli on nende haigete hooldajateks eakad pereliikmed, on esmatasandi arstidel vaja pöörata suuremat tähelepanu nende terviseprobleemidele ja neid ka sel alal nõustada. Sageli on abiks ka see, kui hooldaja saab oma probleemid meditsiinipersonalile ära rääkida ja leiab neilt mõistmist ja toetust ning saab ka praktilisi soovitusi.

Loe täisversiooni artiklist ajakirjast Eesti Arst

Kas see artikkel oli kasulik?