SANORAL

Toimeained: olmesartaanmedoksomiil+amlodipiin

Ravimi vorm: õhukese polümeerikattega tablett

Ravimi tugevus: 40mg+5mg 28TK

Retseptiravim

Seotud teemad

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on SANORAL ja milleks seda kasutatakse

Sanoral sisaldab kahte toimeainet, olmesartaanmedoksomiili ja amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).
Mõlemad toimeained langetavad tõusnud vererõhku.

- Olmesartaanmedoksomiil kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse „angiotensiin II retseptorite
antagonistideks“. Need ravimid langetavad vererõhku veresoonte lõõgastamise teel.
- Amlodipiin kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse "kaltsiumikanalite blokaatoriteks".
Amlodipiin takistab kaltsiumiioonide liikumist veresoonte seina, mistõttu veresooned ei ahene
ja vererõhk langeb.

Mõlemad nimetatud toimeained takistavad veresoonte ahenemist, mistõttu veresooned jäävad
lõõgastunud olekusse ja vererõhk langeb.

Sanorali kasutatakse kõrgvererõhutõve raviks patsientidel, kelle vererõhk ei ole ainult
olmesartaanmedoksomiili või amlodipiini kasutamisel piisavalt langenud.

2. Mida on vaja teada enne SANORAL võtmist

Ärge võtke Sanorali:
- kui olete olmesartaanmedoksomiili või amlodipiini või teatud kaltsiumikanali blokaatorite
rühma suhtes, mida nimetatakse dihüdropüridiinideks, või selle ravimi mis tahes koostisosade
(loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
Kui te arvate, et teil võib olla ravimi suhtes allergia, siis rääkige enne Sanorali võtmist oma
arstiga;
- kui te olete enam kui 3 kuud rase (samuti on parem vältida Sanorali kasutamist raseduse
alguses, vt lõik: „Rasedus ja imetamine“);
- kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava
ravimiga, mis sisaldab aliskireeni;
- kui teil on raske maksahaigus, kui sapi sekretsioon on häiritud või sapi vool sapipõiest on
takistatud (nt sapikivide tõttu) või teil esineb kollatõbi (naha ja silmavalgete kollasus);
- kui teil on väga madal vererõhk;


- kui teie verevarustus kudedes on ebapiisav, mille sümptomiteks on nt madal vererõhk, aeglane
pulss, kiired südamelöögid (šokk, sh kardiogeenne šokk).
Kardiogeenne šokk on tingitud tõsistest südameprobleemidest;
- kui verevool südamest on takistatud (nt aordi kitsenemise tagajärjel (aordi stenoos));
- kui teie südame väljutusmaht on väike (mille tagajärjel tekib õhupuudus või perifeersed tursed)
pärast südameatakki (äge südameinfarkt).

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Sanorali võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Rääkige oma arstile, kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:
-
AKE-inhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud
neeruprobleemid.
-
aliskireen.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja
elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigus „Ärge võtke Sanorali“.

Teatage oma arstile, kui teil esineb ükskõik milline järgmine terviseprobleem:
- neeruhaigus või siiratud neer;
- maksahaigus;
- südamepuudulikkus või probleemid südameklappide või südamelihasega;
- korduv oksendamine, kõhulahtisus või ravi diureetikumide (vett väljutavad ravimid) suurte
annustega, või kui te olete soolavabal dieedil;
- veres kaaliumisisalduse tõus;
- neerupealiste (neerude ülaosas asuvad hormoone tootvad näärmed) probleemid.

Rääkige oma arstile kui teil tekib raske kõhulahtisus, mis on püsiv ja põhjustab olulist kehakaalu
langust. Arst hindab sümptome ja otsustab kuidas teie vererõhu ravi jätkata.

Nagu kõigi vererõhku langetavate ravimite korral, võib ülemäärane vererõhu langus südame või aju
verevarustuse häiretega patsientidel põhjustada südameataki või ajuinsuldi. Seetõttu jälgib arst
hoolikalt teie vererõhku.

Te peate ütlema oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Sanorali ei soovitata
raseduse varasel perioodil kasutada ja pärast kolmandat raseduskuud ei tohi Sanorali kasutada, sest
selles staadiumis kasutades võib see tõsiselt kahjustada veel sündimata last (vt lõik: „Rasedus ja
imetamine“).

Lapsed ja noorukid (alla 18-aastased)
Sanorali ei soovitata lastele ja alla 18-aastastele noorukitele.

Muud ravimid ja Sanoral
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, või olete hiljuti kasutanud mõnda allpool nimetatud
ravimitest:
- Teised vererõhku langetavad ravimid (hüpertooniavastased ravimid), sest Sanorali toime võib
tugevneda.
Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid:
Kui te võtate AKE-inhibiitorit või aliskireeni (vt ka teavet lõikudes „Ärge võtke Sanorali“ ja
„Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).
- Kaaliumipreparaadid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, diureetikumid (vett väljutavad
ravimid) või hepariin (verd vedeldav ja verehüüvete teket takistav ravim): nende ravimite
samaaegne kasutamine koos Sanoraliga võib suurendada vere kaaliumisisaldust.


- Liitium (meeleoluhäirete ja teatud depressioonivormide raviks kasutatav ravim): samaaegsel
kasutamisel koos Sanoraliga võib suureneda liitiumi toksiline toime. Kui te peate liitiumi
võtma, siis kontrollib arst teie vere liitiumisisaldust.
- Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d; ravimid, mida kasutatakse valu, turse ja
muude põletiku sümptomite raviks, sealhulgas artriidi raviks): samaaegsel kasutamisel koos
Sanoraliga võib suureneda neerupuudulikkuse tekkerisk. MSPVA-d võivad vähendada Sanorali
toimet.
- Kolesevelaamvesinikkloriid, ravim, mis langetab kolesterooli taset teie veres, võib vähendada
Sanorali mõju. Arst võib soovitada teil võtta Sanorali vähemalt 4 tundi enne
kolesevelaamvesinikkloriidi.
- Teatud antatsiidid (ravimid, mida kasutatakse seedehäire või kõrvetiste korral): Sanorali toime
võib veidi väheneda.
- HIV/AIDS-i ravimid (näiteks ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir) või seeninfektsioonide raviks
kasutatavad ravimid (näiteks ketokonasool, itrakonasool).
- Diltiaseem, verapamiil (südame rütmihäirete ja kõrgvererõhutõve ravimid).
- Rifampitsiin, erütromütsiin, klaritromütsiin (tuberkuloosi või muude infektsioonide korral
kasutatavad ravimid).
- Naistepuna ürt (Hypericum perforatum), taimne ravim.
- Dantroleen (infusioon kehatemperatuuri raskete kõrvalekallete korral).
- Simvastatiin, ravim mida kasutatakse vere kolesteroolitaseme ja rasvade (triglütseriidid)
alandamiseks.

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes
muid ravimeid.

Sanoral koos toidu ja joogiga
Sanorali võib võtta koos toiduga või ilma. Tablett tuleb neelata alla koos piisava koguse vedelikuga
(nt klaasitäie veega). Kui võimalik, siis võtke ravimit iga päev ühel ja samal ajal (näiteks
hommikusöögi ajal).
Sanorali võtmise ajal ei tohi tarbida greipfruudimahla ega greipfruuti. Selle põhjuseks on asjaolu, et
nii greipfruudimahl kui greipfruut võivad põhjustada toimeaine amlodipiin kontsentratsiooni
suurenemist veres, mis võib põhjustada Sanorali vererõhku langetava toime tugevnemist teadmata
määral..

Eakad patsiendid
Kui te olete üle 65-aastane, siis kontrollib teie arst ravimi kõigi annuste suurendamisel regulaarselt
teie vererõhku ja veendub, et see ei langeks liiga madalale.

Mustanahalised patsiendid
Nagu teiste sarnaste ravimite puhul, võib ka Sanorali toime mustanahalistele patsientidele olla
mõnevõrra nõrgem.

Rasedus ja imetamine
Rasedus
Te peate ütlema oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Arst soovitab üldjuhul
teil Sanorali kasutamine lõpetada juba enne rasestumist või niipea, kui saate teadlikuks oma
rasedusest ning soovitab teil Sanorali asemel hakata võtma mõnda muud ravimit. Sanorali ei soovitata
raseduse varasel perioodil kasutada ning seda ei tohi kasutada kui olete 3 ja enam kuud rase, kuna see
võib kasutamisel pärast kolmandat raseduskuud tõsiselt kahjustada veel sündimata last.
Kui te rasestute ravi ajal Sanoraliga, siis informeerige sellest kohe oma arsti.

Imetamine
Rääkige oma arstile, kui te imetate last või plaanite hakata imetama. Sanoral ei ole imetavale emale
soovitatav ning kui te soovite last imetada võib arst valida mõne sobivama raviviisi, eriti kui teie laps
on vastsündinu või sündinud enneaegselt.



Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Vererõhku langetavad ravimid võivad põhjustada uimasust, iiveldust, pearinglust või peavalu. Sellisel
juhul ärge juhtige nende sümptomite kadumiseni autot ega töötage liikuvate masinatega. Pidage nõu
oma arstiga.

3. Kuidas SANORAL võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski
kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

- Soovitatav Sanorali annus on üks tablett ööpäevas.

- Tablette võib võtta koos toiduga või ilma. Tablett tuleb neelata koos piisava koguse vedelikuga
(nt klaasi veega). Tablette ei tohi närida. Ärge võtke tablette greipfruudimahlaga.

- Kui võimalik, siis võtke ravimit iga päev ühel ja samal ajal (nt hommikusöögi ajal).

Kui te võtate Sanorali rohkem kui ette nähtud
Kui te võtate rohkem tablette kui ette nähtud, siis võib teie vererõhk langeda liiga madalale ja võivad
tekkida sellised sümptomid nagu pearinglus ning liiga kiire või aeglane südame löögisagedus.
Kui te võtsite rohkem tablette kui ette nähtud, või kui laps on mõned tabletid alla neelanud, siis
pöörduge kohe oma arsti poole või lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda. Võtke ravimi
pakend ja infoleht endaga kaasa.

Kui te unustate Sanorali võtta
Kui te unustate Sanorali võtta, siis võtke oma tavaline annus järgmisel päeval tavalisel ajal. Ärge
võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Sanorali võtmise
On oluline, et te võtate Sanorali nii kaua, kui arst on teile öelnud.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui
kõrvaltoimed tekivad, siis on need tavaliselt kergekujulised ega nõua ravi katkestamist.

Ehkki need kõrvaltoimed tekivad vähestel inimestel, võivad järgmised kaks olla tõsised:
-
ravi ajal Sanoraliga võivad tekkida allergilised reaktsioonid, mis võivad haarata kogu keha ja
millega kaasneb näo-, suu- ja/või kõriturse koos nahasügeluse ja lööbega. Sellisel juhul
lõpetage Sanorali võtmine ja võtke kohe ühendust oma arstiga.
-
tundlikel inimestel võib Sanoral langetada ülemäära palju vererõhku, mis võib olla ka allergilise
reaktsiooni tagajärg. See võib põhjustada tugevat pearinglust või minestust. Sellisel juhul
lõpetage Sanorali võtmine, võtke kohe ühendust oma arstiga ja heitke pikali.

Muud võimalikud Sanorali
Sageli esinevad kõrvaltoimed (tekivad vähem kui 1-l patsiendil 10-st):
pearinglus, peavalu, turse pahkluude piirkonnas, jalalabadel, säärtel või kätel, väsimus.



Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (tekivad vähem kui 1-l patsiendil 100-st):
pearinglus püstitõusmisel, jõuetus, käte või jalgade kirvendamine või tuimus, peapööritus, südame
puperdamine, kiire südamerütm, madal vererõhk koos selliste sümptomitega nagu uimasus ja
pearinglus, hingeldus, köha, iiveldus, oksendamine, seedehäire, kõhulahtisus, kõhukinnisus,
suukuivus, ülakõhuvalu, nahalööve, lihasspasmid, valu kätes ja jalgades, seljavalu, sagenenud
urineerimine, libiido vähenemine, võimetus saavutada või säilitada erektsiooni, nõrkus.

On täheldatud ka muutusi vereproovide tulemustes, milleks on:
vere suurenenud või vähenenud kaaliumisisaldus, vere suurenenud kreatiniinisisaldus, suurenenud
kusihappesisaldus ja maksafunktsiooni iseloomustavate ensüümide (gammaglutamüültransferaas)
sisalduse suurenemine.

Harva esinevad kõrvaltoimed (tekivad vähem kui 1-l patsiendil 1000-st):
ravimiallergia, minestus, näopunetus ja soojatunne, nõgeslööve, näoturse.

Muud kõrvaltoimed, mida on täheldatud ainult olmesartaanmedoksomiili või amlodipiini
kasutamisel, aga mitte Sanoraliga või suurema sagedusega

Olmesartaanmedoksomiil
Sage (vähem kui 1-l patsiendil 10-st)
Bronhiit, kurguvalu, nohu või ninakinnisus, köha, kõhuvalu, valu maopiirkonnas, gripp, kõhulahtisus,
seedehäire, iiveldus, valu liigestes või luudes, seljavalu, vere esinemine uriinis, kusetrakti nakkus,
valu rinnus, gripitaolised sümptomid ja valu. Muutused vereanalüüside tulemustes, näiteks
rasvasisalduse suurenemine (hüpertriglütserideemia) vere uurea- või kusihappesisalduse suurenemine
ning maksa- ja lihaste funktsiooni iseloomustavate ensüümide sisalduse suurenemine.

Aeg-ajalt ( vähem kui 1-l patsiendil 100-st)
Vereliistakute (teatud tüüpi vererakud, trombotsüüdid) arvu vähenemine, millega võivad kaasneda
veritsused või vere hüübimisaja pikenemine; kiire allergiline reaktsioon, mis võib haarata kogu keha
ja võib põhjustada hingamisraskusi ning kiiret vererõhu langust, mis võib põhjustada minestust
(anafülaktilised reaktsioonid); stenokardia (valu või ebamugavustunne rinnus, tuntud kui angina
pectoris); sügelus, nahalööve, allergiline nahalööve, lööve kupladena, näo paistetus, lihasvalu, üldine
halb enesetunne.

Harv (vähem kui 1-l patsiendil 1000-st)
Näo-, suu- ja kõri (hääleaparaadi) turse, äge neerukahjustus ja neerupuudulikkus, letargia.

Amlodipiin
Sage (vähem kui 1-l patsiendist 10-st)
Kõhuvalu, iiveldus, turse pahkluude piirkonnas, unisus, soojatunne näos ja näopunetus.

Aeg-ajalt (vähem kui 1-l patsiendil 100-st)
Raskus uinumisel, unehäired, meeleolu muutused sh ärevus, depressioon, ärritatavus; värinad,
maitsetundlikkuse muutused, minestus; nägemishäired sh topelt nägemine; helin kõrvus (tinnitus);
stenokardia halvenemine (valu või ebamugavustunne rinnus); nohu või ninakinnisus, juuste
väljalangemine, violetsed täpid või laigud nahal, mis on tingitud täppverevalumitest (purpur), naha
värvikaotus, ülemäärane higistamine, nahalööve, sügelus, liiges- või lihasvalu; urineerimise häired,
vajadus öösel urineerida, urineerimisvajaduse suurenemine; rindade suurenemine meestel;
rindkerevalu, valu, üldine halb enesetunne, kehakaalu suurenemine või vähenemine.

Harv (vähem kui 1-l patsiendil 1000-st)
Segasus.

Väga harv (vähem kui 1-l patsiendil 10000-st)
Valgete vererakkude arvu vähenemine, mis võib suurendada infektsioonide ohtu; teatud tüüpi
vererakkude, nagu trombotsüüdid, arvu vähenemine, mistõttu võib kergemini tekkida verevalumeid ja


pikeneda veritsusaeg; vere suhkrusisalduse tõus, lihaste jäikuse suurenemine või suurenenud
vastupanu passiivsete liigutuste suhtes (hüpertoonia); käte või jalgade kirvendamine või tuimus;
südameatakk ja ebaregulaarne südametöö, veresoonte põletik, pankrease- või maksapõletik,
maolimaskestapõletik, igemete paksenemine, maksaensüümide tõusnud tase, naha ja silmade kollasus,
naha suurenenud valgustundlikkus, allergilised reaktsioonid (sügelus, nahalööve, näo-, suu- ja/või
kõriturse koos sügeluse ja nahalööbega, muud allergilised seisundid koos nahapõletiku ja naha
irdumisega, mis võivad vahel olla eluohtlikud).

Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla
ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada
www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas SANORAL säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab selle
kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Sanoral sisaldab
- Toimeained on olmesartaanmedoksomiil ja amlodipiin (amlodipiinbesilaadina).
Üks tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).
- Teised koostisosad on:
Tableti sisu: eelželatiniseeritud maisitärklis, mikrokristalne tselluloos ränidioksiidiga,
naatriumkroskarmelloos ja magneesiumstearaat.
Tableti kate: polüvinüülalkohol, makrogool 3350, talk, titaandioksiid (E171) ja raud(III)oksiid (E172).

Kuidas Sanoral välja näeb ja pakendi sisu
Sanoral, 40 mg/5 mg: õhukese polümeerikattega kreemjat värvi ümmargune tablett, mille ühel küljel
on märgistus „C75“.

Sanoral õhukese polümeerikattega tabletid on saadaval pakendites, mis sisaldavad 14, 28, 30, 56, 90,
98 ja 10 × 28 või 10 × 30 õhukese polümeerikattega tabletti ning perforeeritud üheannuselistes
blisterpakendites, mis sisaldavad 10, 50 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja:
Menarini International Operations Luxembourg S.A.
1 Avenue de la Gare
L-1611 Luxembourg
Luksemburg

Tootjad:
Daiichi Sankyo Europe GmbH


Zielstattstrasse 48
D-81379 München
Saksamaa

Berlin-Chemie AG
Glienicker Weg 125
12489 Berliin
Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole:
OÜ Berlin-Chemie Menarini Eesti
Paldiski mnt 27/29
10612 Tallinn
Telefon: 6675001

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste
nimetustega:
Austria: Amelior
Belgia: Forzaten
Bulgaaria: Tespadan
Küpros: Orizal
TÅ¡ehhi Vabariik: Sintonyn
Taani: Alea
Eesti: Sanoral
Soome: Alea
Prantsusmaa: Axeler
Saksamaa: Vocado
Kreeka: Orizal
Ungari: Duactan
Island: Alea
Iirimaa: Konverge
Itaalia: Bivis
Läti: Sanoral
Leedu: Sanoral
Luksemburg: Forzaten
Holland: Belfor
Malta: Konverge
Norra Alea
Poola: Elestar
Portugal: Zolnor
Rumeenia: Inovum
Slovakkia: Folgan
Sloveenia: Olectan
Hispaania: Balzak

Infoleht on viimati uuendatud veebruaris 2015



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Sanoral, 20 mg/5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Sanoral, 40 mg/5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Sanoral, 40 mg/10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Sanoral, 20 mg/5 mg õhukese polümeerikattega tabletid:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 5 mg amlodipiini
(amlodipiinbesilaadina).

Sanoral, 40 mg/5 mg õhukese polümeerikattega tabletid:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 5 mg amlodipiini
(amlodipiinbesilaadina).

Sanoral, 40 mg/10 mg õhukese polümeerikattega tabletid:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 10 mg amlodipiini
(amlodipiinbesilaadina).

INN. Olmesartanum medoxomilum, amlodipinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Õhukese polümeerikattega tablett.

Sanoral, 20 mg/5 mg õhukese polümeerikattega tablett:
valge ümmargune 6 mm läbimõõduga õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on märgistus
„C73“.

Sanoral, 40 mg/5 mg õhukese polümeerikattega tablett:
kreemjat värvi ümmargune 8 mm läbimõõduga õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on
märgistus „C75“.

Sanoral, 40 mg/10 mg õhukese polümeerikattega tablett:
pruunikaspunane ümmargune 8 mm läbimõõduga õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on
märgistus"C77".

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

Kombineeritud ravim on näidustatud täiskasvanud patsientidel, kellel olmesartaanmedoksomiili või
amlodipiini monoteraapia ei taga piisavat vererõhu langust (vt lõigud 4.2 ja 5.1).

4.2. Annustamine ja manustamisviis


Täiskasvanud
Sanorali soovitatav annus on 1 tablett ööpäevas.

Sanoral 20 mg/5 mg on näidustatud patsientidele, kellel 20 mg olmesartaanmedoksomiili või 5 mg
amlodipiini monoteraapia ei taga piisavat vererõhu kontrolli.

Sanoral 40 mg/5 mg on näidustatud patsientidele, kellel vererõhk ei ole Sanoral 20 mg/5 mg abil piisavalt
kontrolli all.

Sanoral 40 mg/10 mg on näidustatud patsientidele, kellel vererõhk ei ole Sanoral 40 mg/5 mg abil
piisavalt kontrolli all.

Enne fikseeritud kombinatsioonile üleminekut on soovitatav ravimi individuaalsete komponentide
annuseid järk-järgult kohandada. Kliinilise näidustuse korral võib kaaluda ka kohest üleminekut
monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonile.

Kasutamise hõlbustamiseks võib olmesartaanmedoksomiili ja amlodipiini monoteraapiana saavatele
patsientidele määrata samade annustega Sanorali kombineeritud ravimit.

Sanorali võib võtta koos toiduga või ilma.

Eakad (üle 65-aastased)
Üldjuhul ei ole vaja eakate patsientide jaoks annust kohandada, aga annuse suurendamisel tuleb olla
ettevaatlik (vt lõik 4.4 ja 5.2).
Kui ravimi annust tuleb suurendada olmesartaanmedoksomiili suurima soovitava ööpäevase annuseni
40 mg, siis tuleb hoolikalt jälgida patsiendi vererõhu väärtusi.

Neerufunktsiooni kahjustus
Olmesartaanmedoksomiili suurim annus kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega (kreatiniini
kliirens 20…60 ml/min) patsientidel on 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas, sest
suuremate annuste kasutamise kogemus selles patsientide populatsioonis on piiratud. Sanorali kasutamine
raske neerufunktsiooni kahjustuse (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) korral ei ole soovitatav (vt lõigud 4.4
ja 5.2).
Mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on soovitatav jälgida seerumi kaaliumi- kreatiniinisisaldust.

Maksafunktsiooni kahjustus
Sanorali manustamisel kerge kuni mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidele tuleb olla
ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus
10 mg üks kord ööpäevas ja suurim annus 20 mg üks kord ööpäevas. Diureetikume ja/või muid
hüpertensioonivastaseid ravimeid saavatel maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on soovitatav
hoolikalt jälgida vererõhu väärtusi ja neerufunktsiooni. Olmesartaanmedoksomiili manustamise kogemus
raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientidele puudub.

Nagu kõigi kaltsiumi antagonistide puhul, pikeneb ka amlodipiini poolväärtusaeg maksafunktsiooni
kahjustusega patsientidel. Seetõttu puuduvad selles patsientide populatsioonis ka annustamissoovitused ja
Sanorali kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Amlodipiini farmakokineetikat ei ole uuritud raske
maksakahjustuse korral. Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini annustamist
alustada kõige väiksemast annusest ja annust aeglaselt tiitrida. Raske maksakahjustusega patsientidel on
Sanorali kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Lapsed
Sanorali ohutust ja efektiivsust lastel ja noorukitel alla 18 eluaasta pole uuritud. Vastavad andmed
puuduvad.

Manustamisviis:
Tablett tuleb neelata alla piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäie veega). Tabletti ei tohi närida ja tablett
tuleks võtta iga päev samal kellaajal.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeainete, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Raske maksapuudulikkus ja sapipais (vt lõik 5.2).

Sanorali samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või
neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Ravimis sisalduva amlodipiini tõttu on Sanoral vastunäidustatud veel järgmistel juhtudel:
-
raske hüpotensioon.
-
šokk (sh kardiogeenne šokk).
-
vasaku vatsakese väljavoolu takistus (nt kõrgema astme aordi stenoos).
-
hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat müokardiinfarkti.

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hüpovoleemia või organismi vähenenud naatriumisisaldusega patsiendid
Sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest annust, võib tekkida patsientidel, kellel on veremaht
ja/või naatriumisisaldus vähenenud intensiivse diureetikumravi, soola piirava dieedi, kõhulahtisuse või
oksendamise tagajärjel. Sellised seisundid tuleb enne Sanorali manustamist korrigeerida ja ravi alguses
patsienti hoolikalt jälgida.

Muud seisundid, millega kaasneb reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi stimulatsioon
Patsientidel, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad põhiliselt reniin-angiotensiin-
aldosteroonisüsteemi aktiivsusest (nt raske südame paispuudulikkusega või neeruhaigusega patsiendid,
sealhulgas neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi seda süsteemi mõjustavate ravimitega (nagu
angiotensiin II retseptori antagonistid) seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või, harvadel
juhtudel, ägeda neerupuudulikkuse tekkega.

Renovaskulaarne hüpertensioon
Kui kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühte töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsiente
ravitakse reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi mõjustavate ravimitega, esineb risk raske
hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.

Neerufunktsiooni kahjustus ja neerutransplantatsioon
Kui Sanorali kasutatakse neerufunktsiooni kahjustusega patsientide raviks, siis on soovitatav regulaarselt
jälgida seerumi kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust. Sanorali manustamine raske neerufunktsiooni
kahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei ole soovitatav (vt lõigud 4.2 ja 5.2).
Puudub kogemus Sanorali kasutamise kohta hiljutise neerutransplantatsiooniga patsientidel või
terminaalstaadiumis neerupuudulikkusega (st kreatiniini kliirens < 12 ml/min) patsientidel.

Reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne
kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus)
riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori
antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti
järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.

Maksafunktsiooni kahjustus
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on olmesartaanmedoksomiili ja amlodipiini ekspositsioon
suurenenud (vt lõik 5.2). Sanorali manustamisel kerge kuni mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega
patsientidele tuleb olla ettevaatlik. Mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientide ravis ei tohi
olmesartaanmedoksomiili annus ületada 20 mg ööpäevas (vt lõik 4.2). Maksafunktsiooni kahjustusega
patsientidel tuleb amlodipiini annustamist alustada annustamisvahemiku väiksemast otsast ning ettevaatlik
tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel Sanorali kasutamine raske maksafunktsiooni
.
kahjustuse korral on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Hüperkaleemia
Nagu teiste angiotensiin II antagonistide ja AKE inhibiitorite korral, võib ravi ajal tekkida hüperkaleemia,
eriti neerufunktsiooni kahjustuse ja/või südamepuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.5). Ohustatud
patsientidel on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.
Samaaegsel kasutamisel koos kaaliumipreparaatide, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi
sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega (näiteks hepariin
jt) tuleb olla ettevaatlik ning hoolikalt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Liitium
Nagu teiste angiotensiin II retseptorite antagonistide puhul, ei soovitata ka Sanorali ja liitiumi koos
manustada (vt lõik 4.5).

Aordi- või mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Amlodipiini sisalduse tõttu tuleb, nii nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, manustada Sanorali erilise
ettevaatusega patsientidele, kellel on aordi- või mitraalklapi stenoos või obstruktiivne hüpertroofiline
kardiomüopaatia.

Primaarne aldosteronism
Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt hüpertensioonivastastele ravimitele, mis
toimivad reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi pärssivalt. Seetõttu ei soovitata sellistel patsientidel
Sanorali kasutada.

Südamepuudulikkus
Reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi inhibeerimise tõttu võivad tundlikel patsientidel tekkida
neerufunktsiooni muutused. Raske südamepuudulikkusega patsientidel, kelle neerufunktsioon sõltub
reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi aktiivsusest, on ravi korral angiotensiini konverteeriva ensüümi
(AKE) inhibiitorite ja angiotensiini retseptori antagonistidega täheldatud oliguuriat ja/või progresseeruvat
asoteemiat ning (harvadel juhtudel) ägedat neerupuudulikkust ja/või surma.

Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatlikult. Pikaajalises platseebokontrollitud uuringus,
mis käsitles amlodipiini kasutamist raske südamepuudulikkusega (NYHA III ja IV) patsientidel oli
teatatud kopsuturse esinemissagedus suurem kui platseeborühmas. (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali
blokaatoreid, sh amlodipiin, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, sest
need võivad suurendada edaspidi kardiovaskulaarsete tüsistuste ja suremuse riski.

Tsöliaakia-sarnane enteropaatia
Väga harvadel juhtudel on teatatud pärast mõne kuu kuni aastatepikkust olmesartaani kasutamist raskest,
kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kehakaalulangusega, mis on tingitud arvatavasti lokaliseeritud
hilinenud ülitundlikkuse reaktsioonist. Patsientide soole biopsia on sageli näidanud hattude atroofiat. Kui
ravi ajal olmesartaaniga tekivad patsiendil need sümptomid, välistage teised etioloogiad. Kui teisi
etioloogiaid ei esine, tuleb kaaluda olmesartaanmedoksomiili kasutamise lõpetamist. Juhul, kui
sümptomid
kaovad
ja
biopsia
kinnitab
tsöliaakia-sarnast
enteropaatiat,
ei
tohi
ravi
olmesartaanmedoksomiiliga uuesti alustada.

Etnilised erinevused
Nagu teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on ka Sanorali vererõhku langetav toime mõnevõrra
nõrgem mustanahalistel kui mittemustanahalistel patsientidel, mis on võib-olla tingitud vähese
reniinisisalduse suuremast levimusest mustanahaliste patsientide populatsioonis.

Eakad patsiendid
Eakatel peab annuse suurendamine toimuma ettevaatusega (vt lõik 5.2)

Rasedus
Ravi angiotensiin II antagonistidega ei tohi raseduse ajal alustada. Välja arvatud juhtudel, mil angiotensiin
II antagonisti kasutamist peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerival naisel alustada ravi tõestatud
rasedusaegse ohutusega alternatiivse hüpertensioonivastase ravimiga. Raseduse kindlakstegemisel tuleb
ravi angiotensiin II antagonistiga kohe katkestada ja vajaduse korral alustada ravi mõne muu preparaadiga
(vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muu
Nagu iga antihüpertensiivse toimega ravimi korral, võib ülemäärane vererõhu langus südame
isheemiatõve või isheemilise tserebrovaskulaarse haigusega patsiendil põhjustada müokardiinfarkti või
ajuinsulti.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Võimalikud koostoimed, mis on seotud Sanorali kombineeritud ravimiga

Samaaegsel kasutamisel tuleb arvestada alljärgnevaga

Teised antihüpertensiivse toimega ravimid
Sanorali vererõhku langetav toime võib tugevneda samaaegsel kasutamisel koos teiste antihüpertensiivse
toimega ravimitega (näiteks alfablokaatorid, diureetikumid).

Võimalikud koostoimed, mis on seotud Sanorali toimeaine olmesartaanmedoksomiiliga

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav

AKE-inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid või aliskireen
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi (RAAS)
kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või
aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge
neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Seerumi kaaliumisisaldust mõjutavad ravimid
Samaaegne kasutamine koos kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate toidulisandite,
kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste seerumis kaaliumihulka suurendavate ravimitega (nt
hepariin, AKE inhibiitorid) võib suurendada kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4). Kui koos Sanoraliga
kirjutatakse välja seerumi kaaliumisisaldust mõjutavaid ravimeid, on soovitatav jälgida seerumi
kaaliumisisaldust.

Liitium
On teatatud mööduvast liitiumisisalduse suurenemisest seerumis ja toksilisusest, kui liitiumi manustati
koos angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja harva ka angiotensiin II antagonistidega. Seetõttu
ei soovitata Sanorali ja liitiumi korraga kasutada (vt lõik 4.4). Kui Sanorali ja liitiumi samaaegne
kasutamine on vajalik, on soovitatav seerumi liitiumisisaldust hoolikalt jälgida.

Samaaegsel kasutamisel tuleb olla ettevaatlik

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sealhulgas selektiivsed COX-2 inhibiitorid,
atsetüülsalitsüülhape (annuses > 3 g ööpäevas) ja mitteselektiivsed MSPVA-d
Angiotensiin II antagonistide samaaegsel manustamisel koos MSPVA-dega võib väheneda angiotensiin II
antagonistide hüpertensioonivastane toime. Lisaks sellele võib angiotensiin II antagonistide ja MSPVA-de
samaaegne kasutamine suurendada neerufunktsiooni halvenemise riski ja viia seerumi kaaliumisisalduse
suurenemisele. Seetõttu on sellise kombinatsioonravi alguses soovitatav jälgida neerufunktsiooni ja tagada
patsiendi adekvaatne hüdratsioon.

Sapphapete sekvestrant kolesevelaam
Sapphapete sekvestrandi kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine vähendab olmesartaani
süsteemset
ekspositsiooni
ja
maksimaalset
plasmakontsentratsiooni
ja
vähendab
t .
1/2
Olmesartaanmedoksomiili manustamine vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi vähendab
ravimite koostoime mõju. Tuleks kaaluda olmesartaanmedoksomiili manustamist vähemalt 4 tundi enne
kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 5.2).

Täiendav teave

Pärast ravi antatsiididega (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse vähest
langust.

Olmesartaanmedoksomiilil ei olnud olulist toimet varfariini farmakokineetikale ega farmakodünaamikale,
samuti digoksiini farmakokineetikale. Olmesartaanmedoksomiili manustamisel koos pravastatiiniga ei
täheldatud tervetel vabatahtlikel kliiniliselt olulisi toimeid kummagi koostisaine farmakokineetikale.

Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450
ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ja see ei avaldanud üldse või avaldas
minimaalset toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Olmesartaani ja ülalmainitud tsütokroom P450
ensüümide vahendusel metaboliseeritavate ravimite vahel ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid.

Võimalikud koostoimed, mis on seotud Sanorali toimeaine amlodipiiniga

Teiste ravimite toimed amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid
Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi
inhibiitorid, asooli-tüüpi seenevastased ravimid, makroliidid nagu erütromütsiin või klaritromütsiin,
verapamiil või diltiaseem) võib suurendada oluliselt amlodipiini plasmakontsentratsiooni. Kliiniliselt võib
PK muutus enam väljenduda eakatel. Seega võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad
Andmed CYP3A4 indutseerijate toime kohta amlodipiinile puuduvad. CYP3A4 indutseerijate (nagu
rifampitsiin, naistepuna) kooskasutamisel amlodipiiniga võib amlodipiini plasmakontsentratsioon langeda.
Amlodipiini ja CYP3A4 indutseerijate samaaegsel kasutamisel tuleb olla ettevaatlik.

Amlodipiini kasutamine koos greipfruudiga või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, kuna amlodipiini
biosaadavus võib mõnedel patsientidel suureneda, põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon)
Loomkatsed on näidanud verapamiili ja intravenoosse dantroleeni kasutamise järgselt letaalset vatsakeste
fibrillatsiooni ja kardiovaskulaarset kollapsit seoses hüperkaleemiaga. Hüperkaleemia ohu tõttu on
soovitatav patsientidel, kellel on soodumus maliigsele hüpertermiale ja maliigse hüpertermia ravis, vältida
kaltsiumikanali blokaatorite, nagu amlodipiin, kooskasutamist.

Amlodipiini toimed teistele ravimitele
Amlodipiini koosmanustamisel teiste vererõhku alandavate ravimitega tugevneb vererõhku alandavate
ravimite vererõhku alandav toime.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini, varfariini ega
tsüklosporiini toimet.

Simvastatiin
Amlodipiini 10 mg korduvate annuste koosmanustamine simvastatiiniga annuses 80 mg suurendas
simvastatiini ekspositsiooni 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Amlodipiini saavatel
patsientidel tuleb simvastatiini annust piiratal 20 mg-ni ööpäevas.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus (vt lõik 4.3)
Andmed Sanorali kasutamise kohta rasedatel puuduvad. Reproduktiivtoksilisuse uuringuid katseloomadel
ei ole Sanoraliga tehtud.

Olmesartaanmedoksomiil (Sanorali toimeaine)
Angiotensiin II antagonistide kasutamine raseduse esimeses trimestris ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).
Angiotensiin II antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed AKE inhibiitorite võimaliku teratogeense toime kohta kasutamisel raseduse
esimeses trimestris on vastukäivad, siiski ei saa mõningast riski suurenemist välistada. Et kontrollitud
epidemioloogilised andmed angiotensiin II antagonistide kohta puuduvad, ei saa seda riski välistada ka
selle klassi ravimite puhul. Välja arvatud juhtudel, mil angiotensiini II antagonistide kasutamist peetakse
hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerival naisel alustada ravi tõestatud rasedusaegse ohutusega
alternatiivse hüpertensioonivastase ravimiga. Raseduse kindlakstegemisel tuleb ravi angiotensiin II
antagonistiga kohe katkestada ja vajaduse korral alustada ravi mõne muu preparaadiga.

Raseduse teisel ja kolmandal trimestril on angiotensiin II antagonistidel tõestatud fetotoksiline toime
(vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, kolju luustumise aeglustumine) ja neonataalne toksilisus
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui naine on alates raseduse teisest trimestrist saanud angiotensiin II antagonisti, on soovitatav kontrollida
ultraheliuuringu abil neerufunktsiooni ja kolju luustumist. Vastsündinuid, kelle emad on kasutanud
angiotensiin II antagonisti, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Amlodipiin (Sanorali toimeaine)
Piiratud arvu rasedate kohta saadud andmed ei näita amlodipiini ega teiste kaltsiumikanali blokaatorite
kahjulikku toimet loote tervisele. Siiski võib pikeneda sünnituse kestus.

Seetõttu ei ole Sanorali soovitatav raseduse esimesel trimestril kasutada. Sanoral on vastunäidustatud
raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima. Ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Ei
ole teada, kas amlodipiin eritub rinnapiima. Sarnased dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid
erituvad rinnapiima.
Kuna olmesartaani ja amlodipiini kasutamise kohta imetamise ajal informatsioon puudub, ei ole Sanorali
kasutamine soovitatav ja tuleks eelistada alternatiivseid ravimeid, mille ohutusprofiil imetamise ajal on
paremini uuritud, eriti kui ema imetab vastsündinud või enneaegselt sündinud last.

Fertiilsus
Mõnedel patsientidel, keda on ravitud kaltsiumikanali blokaatoritega, on teatatud pöörduvatest
biokeemilistest muutustest spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimalikust toimest
viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati kõrvaltoimeid isaste rottide
viljakusele (vt lõik 5.3).

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Sanoral'il võib olla väike kuni mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Mõnikord võib hüpertensioonivastast ravi saavatel patsientidel esineda pearinglust, peavalu, iiveldust või
väsimust, mis võivad halvendada reageerimisvõimet. Soovitatav on olla ettevaatlik, eriti ravi alguses.

4.8. Kõrvaltoimed

Sanoral
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed ravi ajal Sanoraliga on perifeersed tursed (11,3%), peavalu
(5,3%) ja pearinglus (4,5%).

Sanorali kõrvaltoimed kliinilistes uuringutes, turuletulekujärgsetes ohutusuuringutes ja spontaanselt
teatatud kõrvaltoimed on summeeritud alltoodud tabelis, samuti ravimis sisalduvate üksikkomponentide
olmesartaanmedoksomiili ja amlodipiini kõrvaltoimed, mis baseeruvad nende teadaoleval ohutusprofiilil.

Kõrvaltoimete esinemissageduse klassifitseerimisel on kasutatud järgmisi kriteeriume.
Väge sage (≥ 1/10).
Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10).
Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100).
Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000).
Väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA
Kõrvaltoimed
Esinemissagedus
organsüsteemi

klassid
Olmesartaan/ Olmesartaan
Amlodipiin
amlodipiin
Vere ja
Leukotsütopeenia


Väga harv
lümfisüsteemi
Trombotsütopeenia

Aeg-ajalt
Väga harv
häired
Immuunsüsteemi
Allergiline reaktsioon /
Harv

Väga harv
häired
ülitundlikkus
Anafülaktiline reaktsioon

Aeg-ajalt

Ainevahetus- ja
Hüperglükeemia


Väga harv
toitumishäired
Hüperkaleemia
Aeg-ajalt
Harv

Hüpertriglütserideemia

Sage

Hüperurikeemia

Sage

Psühhiaatrilised
Segasus


Harv
häired
Depressioon


Aeg-ajalt
Unetus


Aeg-ajalt
Ärrituvus


Aeg-ajalt
Libiido vähenemine
Aeg-ajalt


Meeleolu muutused (sh ärevus)


Aeg-ajalt
Närvisüsteemi
Pearinglus
Sage
Sage
Sage
häired
Düsgeusia


Aeg-ajalt
Peavalu
Sage
Sage
Sage (eriti ravi
alguses)
Hüpertoonia


Väga harv
Hüpesteesia
Aeg-ajalt

Aeg-ajalt
Letargia
Aeg-ajalt


Paresteesia
Aeg-ajalt

Aeg-ajalt
Perifeerne neuropaatia


Väga-harv
Posturaalne pearinglus
Aeg-ajalt


Unehäired


Aeg-ajalt
Unisus


Sage
Minestus
Harv

Aeg-ajalt
Treemor


Aeg-ajalt
Silma kahjustused
Nägemise häired (sh kahekordne

Aeg-ajalt
nägemine)
Kõrva ja labürindi
Tinnitus


Aeg-ajalt
kahjustused
Peapööritus
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt

Südame häired
Stenokardia

Aeg-ajalt
Aeg-ajalt (sh
stenokardia
süvenemine)
Arütmia (sh bradükardia,


Väga harv
ventrikulaarne tahhükardia ja
atriaalne fibrillatsioon)
Müokardiinfarkt


Väga harv
Palpitatsioonid
Aeg-ajalt

Aeg-ajal
Tahhükardia
Aeg-ajalt


Vaskulaarsed
Hüpotensioon
Aeg-ajalt
Harv
Aeg-ajalt
häired
Ortostaatiline hüpotensioon
Aeg-ajalt


Nahaõhetus
Harv

Sage
Vaskuliit


Väga harv
Respiratoorsed,
Bronhiit

Sage

rindkere ja
Köha
Aeg-ajalt
Sage
Väga harv
mediastiinumi
Düspnoe
Aeg-ajalt

Aeg-ajalt
häired
Farüngiit

Sage

Riniit

Sage
Aeg-ajalt
Seedetrakti häired
Kõhuvalu

Sage
Sage
Muutunud sooletegevus (sh


Aeg-ajalt
kõhulahtisus ja kõhukinnisus)
Kõhukinnisus
Aeg-ajalt


Kõhulahtisus
Aeg-ajalt
Sage

Suukuivus
Aeg-ajalt

Aeg-ajalt
Düspepsia
Aeg-ajalt
Sage
Aeg-ajalt
Gastriit


Väga harv
Gastroenteriit

Sage

Igemete hüperplaasia


Väga harv
Iiveldus
Aeg-ajalt
Sage
Sage
Pankreatiit


Väga harv
Ülakõhuvalu
Aeg-ajalt


Oksendamine
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Tsöliaakia-sarnane enteropaatia

Väga harv

(vt lõik 4.4)
Maksa ja sapiteede
Maksaensüümide aktiivsuse tõus
Sage
Väga harv
häired
(enamasti koos
kolestaasiga)
Hepatiit


Väga harv
Kollatõbi


Väga harv
Naha ja
Alopeetsia


Aeg-ajalt
nahaaluskoe
Angioneurootiline turse

Harv
Väga harv
kahjustused
Allergiline dermatiit

Aeg-ajalt

Multiformne erüteem


Väga harv
Eksanteem

Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Eksfoliatiivne dermatiit


Väga harv
Hüperhidroos


Aeg-ajalt
Valgustundlikkus


Väga harv
Pruuritus

Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Purpura


Aeg-ajalt
Quincke ödeem


Väga harv
Lööve
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Naha värvikaotus


Aeg-ajalt
Stevensi-Johnsoni sündroom


Väga harv
Urtikaaria
Harv
Aeg-ajalt
Väga harv
Lihas-skeleti ja
Pahkluu paistetus


Sage
sidekoe kahjustused Artralgia


Aeg-ajalt
Artriit

Sage

Seljavalu
Aeg-ajalt
Sage
Aeg-ajalt
Lihasspasm
Aeg-ajalt
Harv
Aeg-ajalt
Müalgia

Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Valu jäsemetes
Aeg-ajalt


Skeletaalne valu

Sage

Neerude ja
Äge neerupuudulikkus

Harv

kuseteede häired
Hematuuria

Sage

Suurenenud urineerimissagedus


Aeg-ajalt
Urineerimishäire


Aeg-ajalt
Noktuuria


Aeg-ajalt
Pollakisuuria
Aeg-ajalt


Neerupuudulikus

Harv

Kuseteede infektsioon

Sage

Reproduktiivse
Erektiilne
Aeg-ajalt

Aeg-ajalt
süsteemi ja
düsfunktsioon/impotentsus
rinnanäärme häired Günekomastia


Aeg-ajalt
Üldised häired ja
Asteenia
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
manustamiskoha
Rindkerevalu

Sage
Aeg-ajalt
reaktsioonid
Näoturse
Harv
Aeg-ajalt

Väsimus
Sage
Sage
Sage
Gripitaolised sümptomid

Sage

Letargia

Harv

Ebamugavus

Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Turse
Sage

Sage
Valu

Sage
Aeg-ajalt
Perifeerne turse
Sage
Sage

Hüpostaatiline turse
Sage


Uuringud
Seerumi kreatiniinisisalduse
Aeg-ajalt
Harv

suurenemine
Seerumi kreatiinfosfokinaasi

Sage

sisalduse suurenemine
Seerumi kaaliumisisalduse
Aeg-ajalt


vähenemine
Seerumi uureasisalduse

Sage

suurenemine
Seerumi kusihappesisalduse
Aeg-ajalt


suurenemine
Seerumi gammaglutamüültrans-
Aeg-ajalt


feraasi aktiivsuse suurenemine
Kehakaalu langus


Aeg-ajalt
Kehakaalu tõus


Aeg-ajalt

Ajalises seoses angiotensiin II retseptori blokaatorite võtmisega on üksikjuhtudel täheldatud
rabdomüolüüsi. Amlodipiiniga ravitud patsientidel on teatatud ekstrapüramidaalse sündroomi
üksikjuhtudest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9. Üleannustamine

Sümptomid
Andmed Sanorali üleannustamise kohta puuduvad. Olmesartaanmedoksomiili üleannustamise kõige
tõenäolisemateks sümptomiteks on hüpotensioon ja tahhükardia, parasümpaatilise närvisüsteemi
stimuleerimisel võib esineda ka bradükardiat. Amlodipiini üleannustamine kutsub esile ülemäärase
perifeerse vasodilatatsiooni ja väljendunud hüpotoonia koos reflektoorse tahhükardiaga. On kirjeldatud
väljendunud ja kestvat süsteemset hüpotensiooni koos šoki ja letaalse lõppega.

Ravi
Kui üleannustamisest on möödunud vähe aega, võib kaaluda maoloputust. Tervetel vabatahtlikel läbi
viidud uuringus on näidatud, et aktiivsöe manustamine kas kohe või kuni 2 tunni vältel pärast amlodipiini
manustamist vähendab olulisel määral amlodipiini imendumist.

Kliiniliselt oluline hüpotensioon Sanorali üleannustamise tõttu vajab aktiivset kardiovaskulaarsüsteemi
toetavat ravi, sealhulgas südame ja kopsufunktsiooni monitoorimist, jäsemete ülestõstmist ning
tsirkuleeriva veremahu ja uriinierituse jälgimist. Veresoonte toonuse taastamiseks ja vererõhu tõstmiseks
võib manustada vasokonstriktorit, kui selle kasutamiseks ei ole vastunäidustusi. Kaltsiumikanalite
blokaadi neutraliseerimiseks võib intravenoosselt manustada kaltsiumglükonaati.

Et amlodipiin on peamiselt seotud plasmavalkudega, ei ole dialüüsist selle eemaldamisel eeldatavasti abi.
Ei ole teada, kas olmesartaan on dialüüsitav.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid ja kaltsiumikanali blokaatorid,
ATC-kood: C09DB02.

Toimemehhanism
Sanoral on angiotensiin II retseptori antagonisti olmesartaanmedoksomiili ja kaltsiumikanali blokaatorit
amlodipiinbesilaati sisaldav kombinatsioonravim. Nende toimeainete kombinatsioonil on aditiivne
hüpertensioonivastane toime, mis langetab vererõhku suuremal määral kui kumbki toimeaine üksi.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Sanoral
1940 patsiendil (71% kaukaasia rassist ja 29% mittekaukaasia rassist patsiendid) läbiviidud 8-nädalases
topeltpimedas randomiseeritud platseebokontrolliga faktoriaalse ülesehitusega uuringus täheldati Sanorali
ükskõik milliste annuste kombinatsiooni kasutamisel oluliselt suuremat diastoolse ja süstoolse vererõhu
langust kui ravimi kummagi toimeaine monoteraapia korral. Süstoolse/diastoolse vererõhu keskmine
muutus oli annusest sõltuv: -24/-14 mm Hg (Sanoral 20 mg/5 mg), -25/-16 mm Hg (Sanoral
40 mg/5 mg) ja -30/-19 mm Hg (Sanoral 40 mg/10 mg).
Sanoral 40 mg /5 mg langetas istuvas asendis mõõdetud süstoolset/diastoolset vererõhku 2,5/1,7 mm Hg
võrra rohkem kui Sanoral 20 mg/5 mg. Samamoodi alandas ka Sanoral 40 mg/10 mg istuvas asendis
mõõdetud süstoolset/diastoolset vererõhku 4,7/3,5 mm Hg võrra rohkem kui Sanoral 40 mg/5 mg.
Patsientide osakaal, kellel saavutati vererõhu eesmärkväärtus (< 140/90 mm Hg mittediabeetikutel ja
< 130/80 mm Hg diabeetikutel), olid Sanoral 20 mg/5 mg, Sanoral 40 mg/5mg ja Sanoral 40 mg/10 mg
rühmades vastavalt 42,5%, 51% ja 49,1%.
Enamusel juhtudest saavutati Sanorali kasutamisel hüpertensioonivastane toime esimese kahe ravinädala
jooksul.

Teises topeltpimedas randomiseeritud platseebokontrolliga uuringus hinnati amlodipiini lisamise tõhusust
kaukaasia rassist patsientide raviskeemi, kelle vererõhk ei olnud 8-nädalase 20 mg
olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga adekvaatselt kontrolli all.
Patsientidel, kes jätkasid ainult 20 mg olmesartaanmedoksomiili võtmist, alanes süstoolne/diastoolne
vererõhk pärast järgmist 8 ravinädalat -10,6/-7,8 mm Hg. 5 mg amlodipiini lisamisel 20 mg
olmesartaanmedoksomiilile langes süstoolne/diastoolne vererõhk pärast järgmist 8 ravinädalat
-16,2/-10,6 mm Hg (p = 0,0006).
Patsientide osakaal, kellel saavutati vererõhu eesmärkväärtus (< 140/90 mm Hg mittediabeetikutel ja
< 130/80 mm Hg diabeetikutel) oli 44,5% 20 mg /5 mg kombinatsiooni rühmas võrreldes 28,5% 20 mg
olmesartaanmedoksomiili rühmas.

Järgnevas uuringus hinnati erinevate olmesartaanmedoksomiili annuste lisamise tõhusust kaukaasia rassist
patsientide raviskeemi, kelle vererõhk ei olnud 8-nädalase 5 mg amlodipiini monoteraapiaga adekvaatselt
kontrolli all. Patsientidel, kes jätkasid ainult 5 mg amlodipiini võtmist, langes süstoolne/diastoolne
vererõhk pärast järgmist 8 ravinädalat -9,9/-5,7 mm Hg. 20 mg olmesartaanmedoksomiili lisamisel 5 mg
amlodipiinile alanes süstoolne/diastoolne vererõhk pärast järgmist 8 ravinädalat -15,3/-9,3 mm Hg ja
40 mg olmesartaanmedoksomiili lisamisel 5 mg amlodipiinile vähenes süstoolne/diastoolne vererõhk
-16,7/-9,5 mm Hg (p < 0,0001).
Patsientide osakaal, kellel saavutati vererõhu eesmärkväärtus (< 140/90 mm Hg mittediabeetikutel ja
< 130/80 mm Hg diabeetikutel), oli 29,9% patsientide rühmas, kes jätkasid 5 mg amlodipiini
monoteraapiat, 53,5% Sanoral 20 mg/5 mg rühmas ja 50,5% Sanoral 40 mg/5 mg rühmas.

Puuduvad randomiseeritud uuringute andmed kontrollimata hüpertensiooniga patsientide kohta, milles
oleks võrreldud Sanorali keskmist annust amlodipiini või olmesartaani maksimaalse annuseni suurendatud
monoteraapiaga.

Kolm uuringut kinnitasid, et üks kord ööpäevas manustatud Sanorali vererõhku langetav toime püsis kogu
24-tunnise annustamisintervalli vältel, kusjuures minimaalse ja maksimaalse vererõhku langetava toime
suhe (trough-to-peak ratio) oli süstoolse ja diastoolse vererõhu korral vastavalt 71% ja 82%. Lisaks sellele
kinnitas ravimi 24-tunnist tõhusust ambulatoorne vererõhu monitoorimine.

Sanorali antihüpertensiivne toime ei sõltunud vanusest ega soost ning oli sarnane nii diabeetikute kui ka
mittediabeetikute puhul.

Kahes avatud randomiseerimata jätku-uuringus täheldati 49…67% patsientidest, kes said ravi Sanoral
40 mg /5 mg kombinatsioonpreparaadiga, antihüpertensiivse toime püsimist ühe aasta vältel.

Olmesartaanmedoksomiil (Sanorali toimeaine)
Sanorali olmesartaanmedoksomiilkomponent on selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT )
1
antagonist. Organismis muudetakse olmesartaanmedoksomiil kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks
metaboliidiks olmesartaaniks. Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi tähtsaim
vasoaktiivne hormoon ja see mängib olulist osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II toimed
hõlmavad vasokonstriktsiooni, aldosterooni sünteesi ja vabanemise stimulatsiooni, südame stimulatsiooni
ja naatriumi tagasiimendumist neerutorukestes. Olmesartaan pärsib angiotensiin II vasokonstriktoorset ja
aldosterooni sekretsiooni stimuleerivat toimet, takistades selle seondumist AT1-retseptoriga kudedes,
sealhulgas silelihaskoes ja neerupealistes. Olmesartaani toime ei sõltu angiotensiin II sünteesiallikast või
-teest. Angiotensiin II (AT ) retseptorite selektiivne antagoniseerimine olmesartaani poolt põhjustab
1
reniinisisalduse ning angiotensiin I ja II kontsentratsiooni suurenemist plasmas ning vähendab mõningal
määral aldosterooni kontsentratsiooni plasmas.

Hüpertensiooni korral põhjustab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva pikaajalise arteriaalse
vererõhu languse. Ei ole andmeid esimese annuse manustamise järgselt tekkinud hüpotensiooni,
pikaajalisest ravist tingitud tahhüfülaksia või pärast ravi äkilist katkestamist tagasilöögi efektina tekkinud
vererõhu tõusu kohta.

Olmesartaanmedoksomiil manustatuna üks kord ööpäevas tagab vererõhu tõhusa ja püsiva alanemise kogu
24-tunniseks annustamisintervalliks. Manustamine üks kord ööpäevas kindlustab samasuguse vererõhu
languse kui samasuguse ööpäevase annuse manustamine kaks korda ööpäevas.

Pideva raviga saavutatakse suurim vererõhu langus 8 nädalaga pärast ravi algust, kuigi oluline vererõhku
langetav toime avaldub juba pärast kahenädalast ravi.

Olmesartaanmedoksomiili toime suremusele ja haigestumusele ei ole siiani teada.

ROADMAP (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention) uuringus, mis viidi
läbi II tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskifaktoriga
4447-l patsiendil, uuriti, kas ravi olmesartaaniga lükkab edasi mikroalbuminuuria teket. Jälgimisperioodi
jooksul, mille mediaanväärtus oli 3,2 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele
ravimitele, välja arvatud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid või angiotensiini
retseptori blokaatorid (ARB), ravi olmesartaani või platseeboga.
Uuringus täheldati esmase tulemusnäitaja - aeg mikroalbuminuuria tekkeni - riski vähenemist
olmesartaanirühmas. Pärast kohandamist vererõhu erinevuste suhtes ei olnud selle riski vähendamine
enam statistiliselt oluline, 8,2% patsientidest olmesartaanirühmas (178-l 2160-st) ja 9,8%-l patsientidest
platseeborühmas (210-l 2139-st) arenes mikroalbuminuuria.
Teiseste
tulemusnäitajatena
kardiovaskulaarseid
tüsistusi
täheldati
96
patsiendil
(4,3%)
olmesartaanirühmas ja 94 patsiendil (4,2%) platseeborühmas. Kardiovaskulaarse suremuse
esinemissagedus oli olmesartaanirühmas suurem kui platseeborühmas (15 patsienti (0,7%) vs 3 patsienti
(0,1%)), samas kui mittefataalse insuldi (14 patsienti (0,6%) vs 8 patsienti (0,4%)), mittefataalse
müokardiinfarkti (17 patsienti (0,8%) vs 26 patsienti (1,2%)) ja mittekardiovaskulaarse suremuse (11
patsienti (0,5%) vs 12 patsienti (0,5%)) esinemissagedus oli mõlemas uuringurühmas sarnane. Üldine
suremus oli olmesartaanirühmas numbriliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs 15 patsienti (0,7%)), mis oli
eelkõige seotud surmaga lõppenud kardiovaskulaarsete tüsistuste suurema arvuga.

ORIENT (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial)
uuringus hinnati olmesartaani toimeid renaalsetele ja kardiovaskulaarsetele ravitulemitele 577-l
randomiseeritud Jaapani ja Hiina päritolu II tüüpi diabeedi ja diagnoositud nefropaatiaga patsiendil.
Jälgimisperioodi vältel, mille mediaanväärtus oli 3,1 aastat, said patsiendid lisaks teistele
antihüpertensiivsetele ravimitele, sealhulgas AKE inhibiitorid, kas olmesartaani või platseebot.
Esmast
liittulemusnäitajat
(esimene
järgmistest
ilmingutest:
seerumi
kreatiniinisisalduse
kahekordistumine, lõppstaadiumis neeruhaiguse teke, mis tahes põhjusel surm) täheldati 116 patsiendil
olmesartaanirühmas (41,1%) ja 129 patsiendil platseeborühmas (45,4%) (riskisuhe: 0,97, 95%
usaldusvahemik 0,75...1,24; p = 0,791). Teisest kardiovaskulaarset liittulemusnäitajat täheldati 40-l
olmesartaaniga ravitud patsiendil (14,2%) ja 53-l platseeboga ravitud patsiendil (18,7%). See
kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja hõlmas kardiovaskulaarset surma, mida täheldati 10 patsiendil (3,5%)
olmesartaanirühmas võrrelduna 3 patsiendiga (1,1%) platseeborühmas, üldist suremust (19 patsienti
(6,7%) vs 20 patsienti (7,0%)), mittefataalset insulti (8 patsienti (2,8%) vs 11 patsienti (3,9%)) ning
mittefataalset müokardiinfarkti (3 patsienti (1,1%) vs 7 patsienti (2,5%)).

Amlodipiin (Sanorali toimeaine)
Sanorali amlodipiinkomponent on kaltsiumikanali blokaator, mis inhibeerib kaltsiumiioonide
transmembraanset sisenemist südame- ja silelihasrakkudesse läbi voltaažisõltuvate L-tüüpi
kaltsiumikanalite. Eksperimentaalsed andmed näitavad, et amlodipiin seondub nii dihüdropüridiini kui ka
mitte-dihüdropüridiini seondumiskohtadega. Amlodipiin on suhteliselt veresoontespetsiifiline, mistõttu
tema toime veresoonte silelihasrakkudele on tugevam kui südamelihase rakkudele. Amlodipiini
hüpertensioonivastase toime mehhanism on seotud ravimi otsese arterite silelihaseid lõõgastava toimega,
mille tulemusena väheneb nii perifeersete veresoonte vastupanu kui ka langeb vererõhk.

Hüpertensiooni korral põhjustab amlodipiin annusest sõltuva pikaajalise arteriaalse vererõhu languse. Ei
ole andmeid pärast esimese annuse manustamist tekkinud hüpotensiooni, pikaajalisest ravist tingitud
tahhüfülaksia või pärast ravi äkilist katkestamist tagasilöögi efektina tekkinud vererõhu tõusu kohta.

Pärast ravimi terapeutiliste annuste manustamist hüpertensiooniga patsientidele kutsub amlodipiin esile
vasodilatatsiooni, mille tulemusena langeb nii lamavas, istuvas kui ka seisvas asendis mõõdetud vererõhk.
Amlodipiini pikaajalisel manustamisel ei kaasne vererõhu langusega südame löögisageduse või plasma
katehhoolamiinide sisalduse olulist muutust. Normaalse neerufunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel
vähenes amlodipiini terapeutiliste annuste manustamise tulemusena neeruveresoonte vastupanu ning
suurenes glomerulaarfiltratsiooni kiirus ja efektiivne plasmavool neerudes filtratsioonifraktsiooni muutuse
või proteinuuria tekketa.

Südamepuudulikkusega patsientide hemodünaamika uuringud ja kliinilised koormustaluvuse uuringud
II...IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel näitasid, et amlodipiin ei halvenda koormustaluvust, ei
vähenda vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ega süvenda kliinilisi sümptomeid.

Platseebokontrollitud uuring (PRAISE), mis kavandati NYHA III...IV klassi südamepuudulikkusega
patsientide uurimiseks, kellele manustati digoksiini, diureetikume ja AKE inhibiitoreid, näitas, et
amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega patsientide suremuse ega suremuse/haigestumise
kombineeritud riski.

Amlodipiini pikaajalises platseebokontrollitud jätku-uuringus (PRAISE-2) NYHA III ja NYHA IV klassi
südamepuudulikkuse patsientidel ilma kliiniliste sümptomiteta või objektiivse leiuta, mis viidanuks
võimalikule isheemilisele haigusele, stabiilses annuses AKE inhibiitorite, digitaalise preparaatide ja
diureetikumide korral ei näidanud amlodipiin toimet üldisele ega kardiovaskulaarsele suremusele,
Samas patsientide grupis seostati amlodipiini kopsuturse suurenenud juhtude arvuga ehkki
südamepuudulikkuse seisundi halvenemine ei erinenud oluliselt platseeboga ravituist.

Südameinfarkti vältiva ravi uuring (ALLHAT)
Randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks
tehtava hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering
Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT) viidi läbi, et võrrelda uuemaid medikamentoosse ravi
meetodeid: amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg
ööpäevas (AKE inhibiitor) esimese rea ravina võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg
ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral. Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga
patsienti vanuses 55 aastat või vanemad ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel oli
vähemalt üks südame isheemiatõve (CHD) lisariskifaktor, mille hulka kuuluvad: eelnev müokardiinfarkt
või insult (> 6 kuud enne uuringusse kaasamist) või dokumenteeritult muu aterosklerootiline südame-
veresoonkonna haigus (CVD) (kokku 51,5% patsientidest), II tüüpi diabeet (36,1%), HDL-kolesterool
< 35 mg/dl (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese
hüpertroofia (20,9%), suitsetamine käesoleval hetkel (21,9%).
Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid fataalne südame isheemiatõbi või mittefataalne
müokardiinfarkt. Võrreldes kloortalidooniga ei täheldatud amlodipiinravi korral esmase tulemusnäitaja
osas statistiliselt olulist erinevust: suhteline risk (RR) 0,98, 95% usaldusintervall (CI) (0,90…1,07), p =
0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse (kombineeritud kardiovaskulaarse
tulemusnäitaja komponent) esinemissagedus oli amlodipiinravi rühmas märkimisväärselt suurem kui
kloortalidoonravi rühmas (10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% CI (1,25…1,52), p < 0,001). Samas ei esinenud
amlodipiinravi rühma ja kloortalidoonravi rühma vahel olulist erinevust kõigil põhjustel suremuse osas
(RR 0,96, 95% CI (0,89…1,02), p = 0,20).

Muu teave
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in
combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs
Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori
antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi
diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja
diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja
suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist
monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II
retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt
diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli
uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või
angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus,
südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu.
Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui
platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia,
hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Sanoral
Pärast Sanorali suukaudset manustamist saabuvad olmesartaani ja amlodipiini maksimaalsed
plasmasisaldused vastavalt 1,5…2 tunni ja 6…8 tunni pärast. Kahe toimeaine imendumise kiirus ja määr
Sanorali manustamisel on sarnane kahe toimeaine eraldi tablettidena manustamisel täheldatud imendumise
kiirusele ja määrale. Toit ei mõjuta Sanorali tablettides olevate olmesartaani ja amlodipiini biosaadavust.

Olmesartaanmedoksomiil (Sanorali toimeaine)
Imendumine ja jaotumine
Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise ajal muudetakse see soole limaskestas ja
portaalveres esinevate esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks
olmesartaaniks. Plasmas ega ekskreetides ei ole tuvastatud muutumatul kujul olmesartaanmedoksomiili
või külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus manustamisel
tablettidena oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) saabub ligikaudu 2 tunni jooksul
pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid
suurenevad peaaegu lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni
ligikaudu 80 mg.

Toidul on olmesartaani biosaadavusele minimaalne toime ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili
manustada koos toiduga või ilma.

Kliiniliselt olulisi soolisi erinevusi olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud.

Olmesartaan seondub hästi plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt väljatõrjumise tõttu
tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samal ajal manustatavate valkudega ulatuslikult
seonduvate toimeainetega on väike (nagu kinnitas kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine
olmesartaanmedoksomiili ja varfariini vahel). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline.
Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset manustamist on väike (16...29 l).

Biotransformatsioon ja eritumine
Olmesartaani totaalne plasmakliirens oli tavaliselt 1,3 l/h (CV, 19%) ja see oli suhteliselt aeglane
võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili
ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suuremalt jaolt
24 tunni jooksul pärast manustamist) ja ülejäänud osa tuvastatud radioaktiivsusest eritus väljaheitega.
Lähtudes süsteemsest biosaadavusest 25,6% võib arvutada, et imendunud olmesartaan elimineeritakse nii
neerude kaudu (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarse ekskretsiooni teel (ligikaudu 60%). Kogu määratud
radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani
enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Et suurem osa olmesartaanist eritub sapiga, on selle
manustamine sapiteede obstruktsiooniga patsientidele vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Olmesartaani lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg varieerus vahemikus 10...15 tundi pärast mitmekordset
suukaudset manustamist. Tasakaalukontsentratsioon saabus pärast esimeste annuste manustamist ja pärast
14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist kumuleerumist. Renaalne kliirens oli ligikaudu
0,5...0,7 l/h ega sõltunud annusest.

Ravimi koostoime
Sapphapete sekvestrant kolesevelaam:
Samaaegne 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamvesinikkloriidi manustamine
tervetel vabatahtlikel põhjustas olmesartaani C
28% ja AUC 39% vähenemist. Väiksemat mõju C
ja
max
max
AUC vähenemisele, vastavalt 4% ja 15%, täheldati, kui olmesartaanmedoksomiil manustati 4 tundi enne
kolesevelaamvesinikkloriidi. Olmesartaani eliminatsiooni poolväärtusaeg vähenes 50...52%, olenemata
sellest, kas seda manustatakse samaaegselt või 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 4.5).

Amlodipiin (Sanorali toimeaine)
Imendumine ja jaotumine
Pärast terapeutiliste annuste suukaudset manustamist imendub amlodipiin hästi ning maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 6...12 tunni jooksul pärast ravimi võtmist. Absoluutne biosaadavus on
hinnanguliselt vahemikus 64…80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud on näidanud, et
ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist seondub plasmavalkudega. Amlodipiini imendumist ei mõjuta
ravimi võtmine koos toiduga.

Biotransformatsioon ja eritumine
Lõplik eritumise poolväärtusaeg on ligikaudu 35...50 tundi ja see on vastavuses 1 kord ööpäevas
annustamisega. Amlodipiin metaboliseeritakse suures osas maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga
eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.

Olmesartaanmedoksomiil ja amlodipiin (Sanorali toimeained)

Patsientide eripopulatsioonid

Lapsed (alla 18-aastased)
Farmakokineetilised andmed laste kohta puuduvad.

Eakad (üle 65-aastased)
Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (65...75 aastased) suurenes olmesartaani kontsentratsioonikõvera
alune pindala (AUC) tasakaaluolekus ligikaudu 35% ja väga vanadel inimestel (≥ 75 aastased) ligikaudu
44% võrreldes noorema vanuserühmaga (vt lõik 4.2). See võib olla vähemalt osaliselt seotud
neerufunktsiooni ealise keskmise langusega antud earühmas. Sellest hoolimata soovitatakse eakatele
patsientidele samu annuseid kui noorematele, aga annuse suurendamisel tuleb olla ettevaatlik.

Aeg, mis kulub amlodipiini suurima plasmakontsentratsiooni saavutamiseks, on sarnane nii eakatel kui
noorematel kasutajatel.
Eakatel patsientidel võib amlodipiini kliirens väheneda, millest on tingitud AUC suurenemine ja
eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemine. AUC suurenemine ja poolväärtusaja pikenemine südame
paispuudulikkusega patsientidel olid selle eagrupi uuringus ootusprärased (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni kahjustus
Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel suurenes olmesartaani AUC tasakaaluolekus kerge, mõõduka
ja raske neerupuudulikkuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes kontrollrühma kuulunud tervete
vabatahtlikega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Amlodipiin metaboliseeritakse suures osas inaktiivseteks metaboliitideks. 10% lähteainest eritatakse
muutumatul kujul uriiniga. Amlodipiini plasmakontsentratsiooni muutused ei korreleeru neerufunktsiooni
kahjustuse raskusastmega. Neid patsiente võib ravida amlodipiini tavaannustega. Amlodipiin ei ole
dialüüsitav.

Maksafunktsiooni kahjustus
Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka
maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% suuremad võrreldes tervete kontrollrühma kuulunud
vabatahtlikega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse manustamist oli tervetel
vabatahtlikel ning kerge ja mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34%
ja 0,41%. Pärast korduvat manustamist mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidele oli
olmesartaani keskmine AUC ligikaudu 65% võrra suurem kui kontrollrühma kuulunud tervetel
vabatahtlikel. Tervetel ja maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel olid olmesartaani keskmised C
-i
max
väärtused sarnased. Maksafunktsiooni raske kahjustusega patsientidel ei ole olmesartaanmedoksomiili
farmakokineetikat uuritud (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on kliinilised andmed väga piiratud.
Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud ja poolväärtusaeg
pikenenud, mistõttu AUC on ligikaudu 40…60% võrra suurem (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Arvestades Sanorali toimeainete erinevat mittekliinilist toksilisuse profiili, ei ole kombinatsioonravimi
korral oodata toksilisuse suurenemist, sest mõlemal toimeainel on erinev sihtorgan
(olmesartaanmedoksomiilil neerud ja amlodipiinil süda).

Kolmekuulise kestusega olmesartaanmedoksomiili/amlodipiini kombinatsiooni korduva suukaudse
manustamise toksilisuse uuringus rottidel täheldati järgmisi muutusi: punaste vereliblede arvuga seotud
parameetrite vähenemine ja neerude muutused, mis võivad olla põhjustatud Sanorali
olmesartaanmedoksomiilkomponendist. Lisaks sellele täheldati muutusi sooletraktis (valendiku
laienemine ning difuusne niudesoole ja käärsoole limaskesta paksenemine), neerupealsetes
(glomerulaarsete kortikaalsete rakkude hüpertroofia ja fastsikulaarsete kortikaalsete rakkude
vakuoliseerumine) ja piimanäärme juhade hüpertroofiat, mida võis põhjustada Sanorali
amlodipiinkomponent. Need muutused ei olnud enam väljendunud, kui juba individuaalsete toimeainete
kasutamisel täheldatud muutused, samuti ei ilmnenud mitte ühtegi uut senikirjeldamata toksilisust ega
täheldatud sünergilist toksilist toimet.

Olmesartaanmedoksomiil (Sanorali toimeaine)
Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja koertel olid olmesartaanmedoksomiilil teistele AT retseptori
1
antagonistidele ja AKE inhibiitoritele sarnased toimed: vere suurenenud uurea- (BUN) ja
kreatiniinisisaldus; südame kaalu langus; punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin,
hematokrit); histoloogilised viited neerukahjustusele (regeneratiivsed lesioonid neeru epiteelis,
basaalmembraani paksenemine, neerutuubulite dilatatsioon). Need olmesartaanmedoksomiili
farmakoloogilisest toimest tingitud ebasoovitavad nähud on ilmnenud ka teiste AT retseptori
1
antagonistide ja AKE inhibiitorite prekliinilistes uuringutes ja neid saab vähendada naatriumkloriidi
samaaegse manustamisega suu kaudu. Mõlemal liigil ilmnes plasma reniini suurenenud aktiivsus ja neeru
jukstaglomerulaarsete rakkude hüpertroofia/hüperplaasia. Nendel muutustel, mis on tüüpilised AKE
inhibiitorite klassile ja teistele AT retseptori antagonistidele, ei näi olevat mingit kliinilist tähtsust.
1

Nagu teised AT retseptori antagonistid, suurendas olmesartaan
1
in vitro rakukultuurides kromosoomis
katkemiste teket. Selliseid toimeid ei ilmnenud mitmetes in vivo uuringutes, kus kasutati
olmesartaanmedoksomiili väga suurtes suukaudsetes annustes (kuni 2000 mg/kg kohta). Võrdlevate
genotoksilisuse uuringute üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline olmesartaani genotoksiliste
toimete olemasolu, kui seda kasutatakse kliinilistes tingimustes.
Kaheaastases kantserogeensusuuringus rottidel ja kuuekuulises kantserogeensusuuringus transgeensetel
hiirtel ei täheldatud olmesartaanmedoksomiilil kantserogeenset toimet.

Rottide reproduktiivsusuuringus ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja puudusid tõendid
teratogeense toime kohta. Nagu teiste angiotensiin II antagonistide puhul, oli ekspositsiooni järel
olmesartaanmedoksomiilile järglaste elulemus vähenenud ning pärast emasloomade ekspositsiooni tiinuse
hilises järgus või laktatsiooni ajal ilmnes neeruvaagna dilatatsioon. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele
ravimitele on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele kahjulikum kui tiinetele
rottidele, samas ei olnud viiteid lootetoksilisusele.

Amlodipiin (Sanorali toimeaine)
Reproduktiivtoksilisus
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktsiooniuuringutes on näidatud ligikaudu 50 korda suuremates
annustes kui soovitatav maksimaalne annus inimesel mg/kg kohta, et esines poegimise edasilükkumist,
pikaleveninud sünnitegevust ja järglaste elulemuse vähenemist..

Toime fertiilsusele
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni
10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m2 kohta),
kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega läbiviidud uuringus, kus isasloomi raviti
amlodipiinbesilaadiga 30 päeva jooksul annuses, mis on mg/kg kohta võrreldav inimesel kasutatava
annusega, leiti et vähenes plasma follikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus ja ka vähenes
sperma tihedus ning küpsete spermatiidide ja Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees ja mutagenees
Amlodipiiniga ravitud rottidel ja hiirtel kahe aasta jooksul, kontsentratsioonides mis arvutatuna
päevaannuse tasemele olid 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas, ei ilmnenud kartsinogeensuse tunnuseid.
Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele soovitatud annusele 10 mg; rottidel kaks
korda kõrgem∗) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud maksimaalse annusega.
Mutageensuseuuringud ei näidanud ravimist tulenevaid toimeid ei geeni ega kromosoomi tasemel.
∗ vastavalt 50 kg kaaluva patsiendi kohta.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Tableti sisu:
eelželatiniseeritud maisitärklis,
mikrokristalne tselluloos ränidioksiidiga (mikrokristalne tselluloos koos kolloidse ränidioksiidiga),
naatriumkroskarmelloos,
magneesiumstearaat.

Tableti kate:
polüvinüülalkohol,
makrogool 3350,
talk,
titaandioksiid (E171),
kollane raud(III)oksiid (E172) (Sanoral 40 mg / 5 mg ja Sanoral 40 mg / 10 mg),
punane raud(III)oksiid (E172) (Sanoral 40 mg / 10 mg).

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

OPA/alumiinium/PVC/alumiiniumblister.

Pakendid sisaldavad 14, 28, 30, 56, 90, 98 ja 10 × 28 või 10 × 30 õhukese polümeerikattega tabletti.

Perforeeritud üheannuselistes blisterpakendites on 10, 50 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

Menarini International Operations Luxembourg S.A.
1, Avenue de la Gare
L-1611 Luxembourg
Luksemburg

8. Müügiloa number

Sanoral 20 mg / 5 mg: 606208
Sanoral 40 mg / 5 mg: 606408
Sanoral 40 mg / 10 mg: 606308

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.10.2008
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 02.09.2013

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2015