KAPTOPRIL KRKA

Arteriaalne hüpertensioon. Kongestiivne ja müokardiinfarkti järgne südamepuudulikkus. Diabeetiline
nefropaatia.

Annused kohandatakse alati vastavalt patsiendi seisundile ja vajadustele. Võimalusel tuleks vähemalt
2…3 päeva enne kaptopriilravi alustamist lõpetada diureetikumi manustamine (või vähendada selle
annust) ning soolapiirangutega dieet. Pärast algannuse manustamist tuleks patsienti paari järgneva
tunni jooksul jälgida ning mõõta sageli tema vererõhku. Patsientidele, kellel on pärast algannuse
manustamist suur tõenäosus hüpotensiooni tekkeks, tuleks esimene annus manustada haiglas ning nad
peaksid vähemalt 5 tundi viibima hoolika arstliku järelvalve all. Selleks ajaks tuleks patsient panna
selili lamama.
Kaptopriilravi ajal on vajalik regulaarne arstlik kontroll - seda eriti ravi alguses või annuse
tiitrimisperioodi vältel. Arstliku läbivaatuse teostamise sageduse määrab arst.

Arteriaalne hüpertensioon

Soovitatav algannus on 12,5 mg 2…3 korda ööpäevas. Ajavahemik annuste suurendamiste vahel ei
tohi olla vähem kui 1 nädal. Üldiselt on piisavaks annuseks 25 mg 2…3 korda ööpäevas. Kui
rahuldavat ravitulemust ei saavutata ka annusega 50 mg 2…3 korda ööpäevas, tuleb raviskeemi lisada
diureetikum. Maksimaalne ööpäevane annus on 150 mg. Hüpovoleemia või hüponatreemiaga
patsientidele manustatakse ravi alguses kaptopriili väikeseid annuseid (6,25 mg või 12,5 mg) 2…3
korda ööpäevas.
Maliigse hüpertensiooniga patsientidel on soovitatavaks algannuseks 12,5 mg või 25 mg kaptopriili
2…3 korda ööpäevas. Seejärel suurendatakse annust 24-tunniste intervallidega (või sagedamini) kuni
saavutatakse küllaldane vererõhu langus.
Akuutse vererõhu tõusu (hüpertensiivse kriisi) korral on soovitatavaks annuseks 25 mg kaptopriili.
Patsiendid peaksid sellisel juhul tableti katki närima ning laskma sellel keele all täielikult lahustuda.
Toimet võib täheldada 15…30 minuti jooksul; kui toimet ei ilmne, võib sama suure annuse tunni apärast uuesti manustada.
Renovaskulaarse hüpertensiooni või selle kahtluse korral peaks ravi läbi viima kogenud spetsialist.

Südamepuudulikkus

Kaptopriil-ravi tuleb alustada meditsiinilise järelevalve all. Tavaline algannus 6,25…12,5 mg võib
minimeerida mööduvat hüpotensiivset efekti. Selle efekti esinemise võimalikkust saab vähendada, kui
enne kaptopriilravi alustamist diureetikumi manustamine katkestada või diureetikumi annust
vähendada, kui võimalik. Tavaline säilitusannus on 25 mg kaptopriili 2…3 korda ööpäevas, mida võib
samm-sammult suurendada vähemalt 14 päevase intervalliga kuni rahuldava ravivastuse
saavutamiseni. Maksimaalne ööpäevane annus on 150 mg.

Müokardiinfarkti järgne südamepuudulikkus
Ravi alustatakse tavaliselt 3…16. infarktijärgse päeva vahel. Algannuse 6,25 mg järel tiitritakse annust
mitme nädala jooksul 150 mg-ni ööpäevas, mis on jagatakse mitmeks manustamiskorraks.
Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimisel võib osutuda vajalikuks annuse vähendamine.

Diabeetiline nefropaatia

Kaptopriil jagatud annustena 75...100 mg/ööpäevas oli diabeetilise nefropaatiaga patsientide poolt
hästi talutav.

Neerukahjustusega patsiendid

Annuse määramisel tuleks lähtuda patsiendi neerufunktsioonist või kreatiniini kliirensist ja vererõhust.

Kaptopriil jagatud annustena 75...100 mg/ööpäevas oli mõõduka neerukahjustusega patsientide poolt
hästi talutav. (kreatiniini kliirens 20-59 ml/min või kreatiniin plasmas 1,8-5 mg/dl). Maksimaalne
annus on tavaliselt 75 mg kaptopriili ööpäevas.

Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 20 ml/min või kreatiniin plasmas üle 5
mg/dl) võtab kauem aega stabiilse kaptopriilitaseme saavutamine ja nad saavutavad ööpäevase
annusega kõrgema püsiva taseme, kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidid.

Kaptopriilravi ajal on soovitatav jälgida patsiendi neerufunktsiooni ning kaaliumi sisaldust
vereseerumis.

Hemodialüüs

Pärast 4-tunnist hemodialüüsi tuleks asendada ligikaudu 50% kaptopriili annusest.

Annustamine lastel
Kliiniline kogemus kasutamise kohta lastel on vähene. Kaptopriilravi lastel tuleb kohandada hoolika
kliinilise järelevalve all.
Vastsündinutel on soovitatavaks algannuseks 0,01 mg/kg kehakaalu kohta 2…3 korda ööpäevas.
Lastel on soovitatavaks annuseks 0,3 mg/kg kehakaalu kohta 3 korda ööpäevas. Lastel ei tohiks
maksimaalne ööpäevane annus ületada 6 mg/kg kehakaalu kohta. Hüpovoleemilistele ja
hüponatreemilistele lastele, diureetikume saavatele lastele ning neerupuudulikkusega lastele
manustatakse pool algannusest (0,15 mg/kg kehakaalu kohta). Vastsündinutele ning lastele tohib
kaptopriili anda vaid siis, kui ravi teiste hüpertensioonivastaste ravimitega ei ole olnud piisavalt
efektiivne.

Tablette tuleks võtta mõningase koguse vedelikuga ning tühja kõhuga (või vähemalt 1 tund enne või 2
tundi pärast söömist). Tablette tuleks võtta regulaarselt, iga päev ühel ja samal kellaajal. Kui patsient
unustab tableti võtta, tuleb seda teha nii ruttu kui võimalik. Siiski, kui järgmise annuse võtmise aeg on
lähedal (ainult paari tunni pärast), tuleks ununenud annus vahele jätta ja jätkata ravimi võtmist tavalise
annustamisskeemi kohaselt. Patsient ei tohiks kunagi korraga võtta kahekordset annust.

Ülitundlikkus kaptopriili, ravimi ükskõik millise abiaine või teiste AKE inhibiitorite suhtes.
Vastunäidustusteks on ka anamneesis esinev AKE inhibiitorravist või teistest teguritest tingitud
angioneurootiline turse, hemodünaamiliselt oluline bilateraalne neeruarterite stenoos või
hemodünaamiliselt oluline üksiku neeru arteri stenoos, porfüüria, raseduse teine ja kolmas trimester
(vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Enne ravi alustamist kaptopriiliga tuleb kontrollida neerufunktsiooni. Järgmistel juhtudel tohib
kaptopriili manustada ainult samal ajal hoolikalt vererõhku ja/või spetsiifilisi laboratoorseid näitajaid
jälgides, eriti ravi alguses:
- soolapuudusega ja/või kehavedelike defitsiidiga patsiendid
- neerufunktsiooni häirega patsiendid
- raske või renaalse päritoluga hüpertensiooniga patsiendid
- raske südamepuudulikkusega patsiendid
- eakad patsiendid (vanemad kui 65-aastased).

Hüpotensioon.
Pärast esimese annuse manustamist võib tekkida hüpotensioon koos kõigi oma kliiniliste
tagajärgedega (alates sünkoobist ja iiveldusest kuni ägeda neerupuudulikkuse, ajuinsuldi või
müokardiinfarkti ja/või surmani). Eriti kehtib see patsientide puhul, kellel on suurte annustega
teostatud diureetikumravi või hemodialüüsi tõttu tekkinud hüpovoleemia või hüponatreemia.
Hüpotensioon võib tekkida mitu tundi pärast esimese annuse manustamist. Patsientide hulka, kellel on
suurenenud risk hüpotensiooni tekkeks pärast esimese annuse manustamist, kuuluvad:
südamepuudulikkusega patsiendid (neerukahjustusega või ilma); hüponatreemiaga patsiendid;
patsiendid, kes on saanud ravi diureetikumide suurte annustega; patsiendid, kellel on diureetikumi
annust enne kaptopriilravi alustamist suurendatud; patsiendid, kellel enne ravi algust on esinenud suur
diurees; hemodialüüsi saavad patsiendid ning patsiendid, kellel on hüpovoleemia, dehüdratsioon või
hüponatreemia on tekkinud mõnel muul põhjusel (nt soolavaba dieet, kõhulahtisus, oksendamine,
ülemäärane higistamine). Esimesest annusest tingitud hüpotensioon võib ohtlikuks osutuda ka südame
isheemiatõve või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidele ning eakatele patsientidele.
Hüpotensiooni ning selle raskeid tagajärgi esineb harva ning nad oma olemuselt ajutised. Neid on
võimalik vältida, lõpetades võimalusel diureetikumravi ja soolapiirangutega dieedi enne kaptopriilravi
alustamist. Kui diureetikumravi ei ole võimalik lõpetada, soovitatakse ravi alustada kaptopriili
väiksemate annustega (6,25 mg või 12,5 mg).
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna selili lamama (madal padi pea all); vajadusel tuleb
patsiendi vereplasma mahtu korrigeerida 0,9% naatriumkloriidi lahuse infusiooniga. Ajutine
hüpotensioon ei ole kaptopriilravi jätkamise vastunäidustuseks. Pärast vererõhu ja vereplasma mahu
korrigeerimist on ravimi järgmised annused tavaliselt hästi talutavad.
Kui sümptomaatiline hüpotensioon kordub, tuleb annust vähendada või kaptopriilravi lõpetada.

Ettevaatlik tuleb olla ka patsientide puhul, kellel on hemodünaamiliselt oluline aordi stenoos või mõni
vasaku vatsakese väljavoolutee stenoos, raske südame isheemiatõbi või raske ajuveresoonte haigus
ning ka dissemineeritud ateroskleroosiga patsientide puhul, kuna esineb oht hüpotensiooni tekkeks
ning südame, aju ja neerude perfusiooni vähenemiseks. Perifeersete arterite obstruktiivse haiguse või
dissemineeritud ateroskleroosiga patsientidel võib esineda ka samaaegne renovaskulaarne haigus;
seetõttu tuleb neid patsiente ravida ettevaatusega ning ravi tuleb alati alustada kaptopriili väikseima
annusega.

Neerupuudulikkusega patsientidel ning bilateraalse neeruarterite stenoosi või üksiku neeru arteri
stenoosiga patsientidel võib glomerulaarsete eferentsete arterioolide dilatatsiooni tõttu tekkida ajutine
neerufunktsiooni halvenemine või isegi äge neerupuudulikkus. Seega tuleb enne kaptopriilravi ja ka
ravi ajal alati neerufunktsiooni monitoorida.
Renovaskulaarse hüpertensiooni või selle kahtluse korral peaks ravi läbi viima ainult kogenud
spetsialist.

Kaptopriili tuleks ettevaatusega manustada eakatele patsientidele, kuna sellel patsientide grupil on
suurenenud oht kõrvaltoimete tekkeks.

Kaptopriilravi ajal võib tekkida näo ja kaela, keele, häälekõri, kõri ja jäsemete angioneurootiline turse.
Angioneurootilise turse tekkimisel piisab tavaliselt ravimi kasutamise lõpetamisest ning patsiendi
seisundi jälgimisest, kuni kõik sümptomid on taandunud. Üldiselt ei ole näo, huulte, kaela ja jäsemete
angioneurootilist turset vaja ravida ning patsiendi vaevusi saab leevendada antihistamiinikumide
manustamisega. Keele, häälekõri ja kõri angioneurootilise turse korral tuleb otsekohe manustada
adrenaliini (0,3…0,5 ml adrenaliini 1:1000 lahust subkutaanselt) ning tagada vabad hingamisteed
intubeerimise või (vajadusel) larüngotoomia abil.

Kaptopriilravi ajal võib tekkida hüperkaleemia, eriti kroonilise neerupuudulikkuse ja suhkurtõvega
patsientidel ning ka patsientidel, kes kasutavad samaaegselt kaaliumi säästvaid diureetikume (nt
spironolaktooni, amiloriidi ja triamtereeni) või kaaliumi tablette. Seetõttu ei ole ülalmainitud ravimite
ja kaptopriili samaaegne kasutamine soovitatav. Kui võimaliku hüpokaleemia tõttu on vajalik
kaaliumilisandite manustamine, tuleb sageli kontrollida kaaliumitaset vereseerumis.

Kaptopriilravi ajal võib tekkida neutropeenia. Neutropeeniat esineb sagedamini patsientidel, kellel on
samaaegne sidekoe haigus (süsteemne erütematoosne luupus, progresseeruv süsteemne skleroos) või
neerupuudulikkus ning patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi immunosupressantidega. Seetõttu
tuleks esimese kolme ravikuu jooksul regulaarselt kontrollida vere valgeliblede arvu. Patsientidel
tuleks infektsioonile viitavate nähtude (nt palavikulised seisundid, valus kurk) ilmnemisel soovitada
koheselt arsti poole pöörduda.

Suhkurtõvega patsientidele tuleks kaptopriili manustada ettevaatusega. Mõnedel patsientidel osutub
tõenäoliselt vajalikuks insuliini või suukaudsete suhkurtõvevastaste ravimite annuste vähendamine.

Anafülaktoidsete reaktsioonide suurenenud tekkeohu tõttu ei tohiks kaptopriili manustada
patsientidele, kelle hemodialüüsil kasutatakse polüakrülonitriil-membraane või kelle aferees viiakse
läbi dekstraansulfaadiga; samuti vahetult enne herilase- või mesilasemürgiga teostatavat
desensitisatsiooni. Kaptopriilravi tuleks ajutiselt katkestada.

AKE inhibiitoritega teostatava ravi ajal on üksikutel juhtudel täheldatud ägedat maksakahjustust koos
kolestaatilise ikterusega ja fulminantset maksanekroosi, mis mõningatel juhtudel lõppes surmaga. Kui
kaptopriilravi ajal tekib patsiendil ikterus ning suureneb maksaensüümide aktiivsus, tuleb ravi
otsekohe lõpetada. Patsienti tuleb vajadusel hoolikalt jälgida ning ravida.

Kaptopriili kasutatakse hüpertensiooni raviks ka lastel ja vastsündinutel. Kliiniline kogemus näitab, et
vastsündinutele ja lastele soovitatavad kehakaalust lähtuvad annused on võrreldavad täiskasvanutel
kasutatavate annustega. Kaptopriili kasutamise efektiivsus ja ohutus lastel ei ole veel kindlaks tehtud.
Vastsündinutele ning lastele tohib kaptopriili seega anda vaid siis, kui ravi teiste
hüpertensioonivastaste ravimitega ei ole olnud piisavalt efektiivne.

Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi AKE inhibiitoritega. Välja arvatud juhul, kui AKE inhibiitorravi
jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia mõne muu
antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal. Raseduse
diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ning alustada sobivat alternatiivset
ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Abiained
Kaptopril Krka tabletid sisaldavad laktoosi. Kaptopril Krka tablette ei tohiks võtta patsiendid
harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi
imendumishäiretega.

Samaaegne manustamine toidu või antatsiididega vähendab kaptopriili imendumise kiirust. Alkoholi
tarvitamine kaptopriilravi ajal ei ole soovitatav, kuna alkohol tugevdab kaptopriili hüpotensiivset
toimet.

Kaptopriili antihüpertensiivset toimet tugevdavad aldesleukiin, alprostadiil, anesteetikumid, beeta-
blokaatorid, alfa1-blokaatorid, tsentraalsed alfa2-agonistid, diureetikumid, dopamiinergilised ravimid,
kaltsiumi antagonistid, minoksidiil, müorelaksandid, nitraadid ja vasodilataatorid. Kaptopriili
antihüpertensiivset toimet võivad samuti tugevdada antidepressandid, antipsühhootikumid,
anksiolüütikumid ning uinutid.

Samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide (nt spironolaktooni, amiloriidi või triamtereeni) või
täiendava kaaliumi või kaaliumilisandite kasutamine ei ole soovitatav, kuna see võib põhjustada
hüperkaleemiat. Kui ülalmainitud ravimite manustamine on vajalik hüpokaleemia tõttu, tuleb seda
teha ettevaatusega ning kaaliumitaset vereseerumis tuleb sageli kontrollida.

Kaptopriili antihüpertensiivset toimet nõrgendavad analgeetikumid, epoetiin, östrogeenid ning
kombineeritud suukaudsed rasestumisvastased ravimid, karbenoksoloon, kortikosteroidid ja
naloksoon.

Kaptopriili ja mittesteroidsete antireumaatiliste ravimite või atsetüülsalitsüülhappe samaaegne
manustamine võib (prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise tulemusena) nõrgendada kaptopriili
toimet ning suurendada neerufunktsiooni halvenemise riski.

Probenetsiid vähendab kaptopriili renaalset kliirensit ning suurendab kaptopriili kontsentratsioone
vereseerumis.

Kaptopriili samaaegsel kasutamisel liitiumit sisaldavate ravimitega võivad tugevneda liitiumi
kõrvaltoimeid.

Kui kaptopriilravi ajal kasutatakse immunosupressante või allopurinooli, on suurenenud oht luuüdi
supressiooni tekkeks. Kirjanduses on viiteid ka allopurinooli ja kaptopriili samaaegse kasutamise
tulemusel tekkinud ülitundlikkusreaktsioonide (Stevens-Johnsoni sündroom, liigesvalu, lihasvalu ja
palavik) kohta.

Kaptopriil suurendab tundlikkust insuliini suhtes. Mõnedel patsientidel võib olla vaja insuliini või
suukaudsete suhkurtõvevastaste ravimite annuseid vähendada.

Suure kirurgilise operatsiooni läbiteinud patsientidel ning patsientidel, kes said anesteesia ajal
hüpotensiivse toimega ravimit, võib kaptopriil inhibeerida angiotensiin II teket. Kui arsti arvates on
hüpotensioon tekkinud eelpool kirjeldatud mehhanismil, saab seda ravida ringleva vere mahu
suurendamisega.

Kaptopriili ja südameglükosiidide samaaegne kasutamine ei põhjusta kliiniliselt olulisi kahjulikke
koostoimeid.

Rasedus ja imetamine

Rasedus

AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja
4.4).

AKE inhibiitorite kasutamise korral raseduse esimesel trimestril ei ole epidemioloogiline
tõestusmaterjal teratogeensuse riski tekke osas lõplik; kuigi väikest riski suurenemist ei saa siiski
välistada. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega on tingimata vajalik, peaksid rasestumist
planeerivad patsiendid üle minema alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile selliste ravimitega, mille
raseduse ajal kasutamise ohutusprofiil on tõestatud.
Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ja vajadusel alustada
alternatiivset ravi.
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trisemestri ajal võib teadaolevalt inimesel
põhjustada fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, oligohüdramnion, koljuluude luustumise
peetumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkust, hüpotensiooni, hüperkaleemiat) (vt lõik
5.3). Kui AKE inhibiitoreid on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse ultraheliga
kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal kasutanud AKE
inhibiitoreid, tuleb pidevalt jälgida hüpotensiooni võimaliku tekke suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad ravimi väga madalat kontsentratsiooni rinnapiimas (vt
lõik 5.2). Kuigi need kontsentratsioonid tunduvad olevat kliiniliselt ebaolulised, ei soovitata Enap’i
kasutada rinnaga toitmise ajal enneaegsetel imikutel ja esimestel nädalatel pärast sünnitust, sest esineb
hüpoteetiline risk kardiovaskulaarsete ja renaalsete toimete tekkeks ning puudub piisav kliiniline
kogemus.
Suuremate imikute puhul võib kaptopriili kasutamist rinnaga toitmise ajal kaaluda juhul, kui ravi on
emale vajalik ja last jälgitakse võimalike kõrvaltoimete suhtes.

Kaptopriil omab märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Üksikutel
patsientidel põhjustab kaptopriil vererõhu ülemäärast langust ja pearinglust (eriti ravi alguses) ning
ajutist ja kaudset autojuhtimiseks või masinate käsitsemiseks vajalike psühhomotoorsete võimete
langust.

Vere ja lümfisüsteemi häired:
- Väga harv: neutropeenia/agranulotsütoos, pantsütopeenia (eriti neerukahjustusega patsientidel),
aneemia (aplastiline või hemolüütiline), trombotsütopeenia, lümfadenopaatia, eosinofiilia.

Immuunsüsteemi häired:
- Väga harv: autoimmuunhaigused ja/või ANA tiitri tõus.

Psühhiaatrilised häired:
- Sage: unehäired.
- Väga harv: segasus, depressioon.

Närvisüsteemi häired:
- Sage:
maitsetundlikkusehäired,
pearinglus.
- Harv: unisus, peavalu ja paresteesiad.
- Väga harv: tserebrovaskulaarsed sündmused, sh ajuinsult ja minestus.

Silma kahjustused:
- Väga harv: nägemise hägustumine.

Südame häired:
- Aeg-ajalt: tahhükardia, tahhüarütmia, stenokardia, palpitatsioonid.
- Väga harv: südameseiskus, kardiogeenne šokk

Vaskulaarsed häired:
- Aeg-ajalt: hüpotensioon, Raynaud’ sündroom, erüteem, kahvatus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiiniumi häired:
- Sage: kuiv ja ärritav (mitteproduktiivne) köha ja düspnoe.
- Väga harv: bronhospasm, riniit, allergiline alveoliit/eosinofiilne pneumoniit.

Seedetrakti häired:
- Sage: iiveldus, oksendamine, gastriit, kõhuvalu, kõhulahtisus, kõhukinnisus, suukuivus.
- Harv: suuõõne ja keele aftoossed haavandid.
- Väga harv: glossiit, peptilised haavandid, pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired:
- Väga harv: maksakahjustus, kolestaas (sh ikterus), hepatiit (sh nekrootiline hepatiit),
maksaensüümide aktiivsuse tõus ja bilirubiini kontsentratsioonide tõus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
- Sage: pruritus (lööbega või ilma), lööve ja alopeetsia.
- Aeg-ajalt:
angioödeem.
- Väga harv: urtikaaria, Stevens-Johnsoni sündroom, multiformne erüteem, valgustundlikkus,
erütrodermia, pemfigoidsed nahareaktsioonid ja eksfoliatiivne dermatiit.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
- Väga harv: lihas- ja liigesvalud.

Neerude ja kuseteede häired:
- Harv: neerukahjustus (sh neerupuudulikkus), polüuuria, oliguuria ja sage urineerimine.
- Väga harv: nefrootiline sündroom.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
- Väga harv: impotentsus, günekomastia.

Üldised häired:
- Aeg-ajalt: valu rinnus, väsimus, nõrkus.
- Väga harv: palavik.

Uuringud:
- Väga harv: proteinuuria, hüperkaleemia, hüponatreemia, seerumi uurea, kreatiniini ja bilirubiini
sisalduse tõus, hemoglobiini kontsentratsiooni langus, hematokriti langus, leukopeenia,
trombotsütopeenia, ANA tiitri tõus, erütrotsüütide sedimentatsioonikiiruse tõus.

Peamiseks üleannustamise tagajärjeks on hüpotensioon. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna
selili lamama (madal padi pea all); vajadusel tuleb tema vereplasma mahtu korrigeerida 0,9%
naatriumkloriidi lahuse intravenoosse infusiooniga.

Mürgistus

Peamiseks sümptomiks on tavaliselt hüpotensioon. Suure koguse tablettide ühekordsel sissevõtmisel
on soovitatav rakendada maoloputust (eeldades, et tablette ei võetud sisse tükk aega tagasi) ning
manustada aktiveeritud sütt. Jälgida tuleb patsiendi vererõhku, hingamist, seerumi uurea, kreatiniini ja
kaaliumi sisaldust ning diureesi. Hüpotensiooni tuleb vajadusel ravida 0,9% naatriumkloriidi
infusioonilahuse või angiotensiin II infusioonilahuse manustamisega.
Raskematel juhtudel võib kaptopriili eemaldada vereringest hemodialüüsi abil. Kaptopriili kliirens
hemodialüüsil jääb vahemikku 4,8…7,2 l/tunnis, sõltuvalt kasutatavast hemodialüsaatorist.

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA01.

Kaptopriil inhibeerib angiotensiini konverteerivat ensüümi - ensüümi, mis muudab angiotensiin I-e
angiotensiin II-ks. Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibeerimise tulemusel väheneb angiotensiin
II kontsentratsioon, suureneb reniini aktiivsus vereplasmas ning väheneb aldosterooni sekretsioon.
Maksimaalne toime reniin-angiotensiin süsteemile avaldub ühe tunni jooksul ning kestab 6…8 tundi;
angiotensiini konverteeriva ensüümi aktiivsus seerumis taastub 12…14 tunni möödudes.

Arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel laiendab kaptopriil veresooni ja alandab üldist perifeerset
vastupanu verevoolule. Vähenevad ka kopsu kiilrõhk ja keskmine kopsuarteri rõhk, samas kui
kopsuveresoonte vastupanu ei muutu. Pärast ühe- või mitmekordse annuse peroraalset manustamist
alaneb süsteemne perifeerne vastupanu 10…30% võrra. Pärast ühekordse annuse manustamist
langevad nii süstoolne kui diastoolne vererõhk ligikaudu 10…20%. Südame löögisagedus ja löögimaht
jäävad tavaliselt muutumatuks. Pärast kaptopriili ühekordse annuse manustamist ilmneb toime
hemodünaamikale 20…30 minuti jooksul, toime maksimum saabub 1 tunni pärast. Toime kestab
tavaliselt 4…6 tundi; suuremate annuste manustamisel isegi 8…12 tundi. Pärast paarinädalast
kaptopriilravi langeb vererõhk täiendavalt veelgi. Kaptopriilravi lõpetamisel ei esine tavaliselt
vererõhu äkilist ja kohest tõusu.

Südamepuudulikkusega patsientidel põhjustab lühiajaline kaptopriilravi (ülaltoodud toimete tõttu
vaskulaarsüsteemile) südame väljutusmahu tõusu (25…30% võrra) ja südame indeksi tõusu (15…40%
võrra), samas kui järgnevad näitajad langevad: süsteemne vaskulaarne vastupanu (20…45% võrra),
kopsuveresoonte vastupanu (35…45% võrra), veresoonte üldine vastupanu (25…35% võrra),
kopsuarteri rõhk (15…35% võrra), kopsu kiilrõhk (25…50% võrra), parempoolse arteri rõhk
(25…45% võrra) ning keskmine arteriaalne vererõhk (7…25% võrra). Südame löögisagedus püsib
tavaliselt muutumatuna või on kergelt (kliiniliselt ebaolulisel määral) langenud. Toime
hemodünaamikale ilmneb 30 minutit pärast kaptopriili ühekordse annuse manustamist; toime
maksimum saabub 60…90 minuti pärast. Toime kestab tavaliselt 3…8 tundi. Südame löögisagedus
kiireneb pisut pärast ravi lõpetamist, kuid hemodünaamikas koheselt muutusi ei esine.

Patsientidel, kelle anamneesis esineb müokardiinfarkt, on kaptopriilil oluline osa südamepuudulikkuse
ja müokardiinfarkti relapsi ärahoidmise seisukohalt. Müokardiinfarkti järgselt vähendab kaptopriil
müokardi nekroosi, parandab ainevahetust ja vähendab südamelihase reperfusioonile järgnevaid
arütmiaid. Ravim vähendab ventrikulaarset hüpertroofiat ja kollageeni ekspansiooni ning hoiab ära
südamelihasrakkude kahjustust. Kliinilised tõendid näitavad, et infarktijärgse asümptomaatilise vasaku
vatsakese düsfunktsiooniga patsientidel pikendab varakult (ajal, mis jääb 3…16. infarktijärgse päeva
vahele) alustatud pikaajaline ravi elulemust ning vähendab suremust (24% võrra väheneb suremus
kardiovaskulaarhaiguste, müokardiinfarkti ja kongestiivse südamepuudulikkuse tõttu ning 32% võrra
väheneb suremus müokardiinfarkti relapsi tõttu), haigestumust (25% võrra väheneb müokardiinfarkti
relapsi teke ning 37% võrra kongestiivse südamepuudulikkuse teke) ja südamepuudulikkuse tõttu
haiglaravi vajavate patsientide arvu (22% võrra).

Tänu soodsale toimele neerudele kuuluvad angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid
kasulikeimate hüpertensioonivastaste ravimite hulka. Kaptopriil vähendab neerude vaskulaarsüsteemi
vastupanu ning suurendab neerude verevoolutust, glomerulaarfiltratsiooni ning naatriumi ja vee
eritumist. Kaptopriil ei vii organismist kaaliumi välja, samas vähendab ta valkude eliminatsiooni ning
mesangiaalset makromolekulide kumuleerumist ja hoiab sel teel ära mesangiumi kahjustuse ja
glomeruloskleroosi tekke. Seega säilitab ja parandab kaptopriil neerufunktsiooni ning pidurdab
krooniliste progresseeruvate neeruhaiguste (peamiselt diabeetilise nefropaatia) arengut ka patsientidel,
kellel veel hüpertensiooni ei esine. Kliinilised uuringud on näidanud, et I tüüpi suhkurtõvega
patsientidel vähendab kaptopriil proteinuuriat (esimese kolme kuu jooksul 30% võrra) ning pidurdab
diabeetilise nefropaatia arengut (sümptomaatilise nefropaatia risk väheneb 67…76% võrra); samuti
vähendab ta terminaalse neerupuudulikkuse juhtumite (hemodialüüsi või neerutransplantatsiooni) või
surma esinemissagedust (risk väheneb 51% võrra). See kaptopriili toime on tema
hüpertensioonivastasest toimest sõltumatu.

Kaptopriil imendub seedetraktist hästi, 70% ulatuses. Keskmine imendumise poolväärtusaeg on
hüpertensiooniga patsientidel 0,45 tundi. Biosaadavus on ligikaudu 60%.
Keelealusi manustatud kaptopriil imendub peroraalselt manustatud ravimvormist kiiremini.
Samaaegne söömine vähendab kaptopriili imendumist ja biosaadavust.
Kaptopriil on vereseerumist määratav juba 15 minutit pärast manustamist, pool maksimaalsest
plasmakontsentratsioonist saavutatakse 30 minuti pärast ning maksimaalne plasmakontsentratsioon 1
tunni pärast. Ühe tunni möödudes hakkab kaptopriili plasmakontsentratsioon eksponentsiaalselt
langema ning 8 tundi pärast manustamist on see juba tähtsusetu.

Kaptopriil ja selle metaboliidid jaotuvad kiiresti kudedesse, kuid nad ei tungi läbi
hematoentsefaalbarjääri. Ligikaudu 25…30% manustatud kaptopriilist seondub kovalentsete sidemete
abil vereseerumi valkudega (peamiselt albumiiniga), kuid see seondumine on ajutine. Kaptopriili
tasakaalu jaotusruumala on ligikaudu 0,7 l/kg.

Kaptopriil metaboliseerub maksas kiiresti ja ulatuslikult. Ravimi peamisteks metaboolseteks radadeks
on oksüdatsioon ning disulfiidsete dimeeride ja teiste eri elementidest koosnevate disulfiidide
moodustumine (koos tioolide - nt glutatiooni ja tsüsteiini - ja vereseerumi valkudega). Kaptopriili
disulfiidsed metaboliidid ei ole aktiivsed, kuid on tõendeid selle kohta, et in vivo võivad nimetatud
metaboliidid muutuda aktiivseks vormiks. Sellega võib olla põhjendatav kaptopriili konsentratsiooni ja
toime vahelise korrelatsiooni puudumine ning pikendatud hüpotensiivse toime (sellisele seosele viitab
kaptopriili farmakokineetika) - metaboliidid võivad olla kaptopriili uue formeerumise substraadiks.

Kaptopriil elimineerub organismist neerude kaudu kiiresti ning peamiselt muutumatul kujul.
Peamiseks eliminatsioonimehhanismiks on tubulaarsekretsioon ning vähemal määral ka
glomerulaarfiltratsioon. Organismi keskmine totaalne kliirens on 0,8 l/kg/tunnis ja keskmine renaalne
kliirens 0,4 l/kg/tunnis. Kaptopriili mittelineaarse ja komplitseeritud metabolismi tõttu ei ole tema
eliminatsiooni poolväärtusaega täpselt mõõdetud, kuid eeldatavalt on see ligikaudu 1,9 tundi.
Kaptopriil tungib läbi platsentaarbarjääri ning eritub ka rinnapiima.

Kaptopriili saab vereringest eemaldada nii hemodialüüsi kui peritoneaaldialüüsi abil. Sõltuvalt
kasutatavatest filtritest on kliirens hemodialüüsil 4,8…7,2 l/tunnis. Neljatunnise hemodialüüsi käigus
elimineeritakse verest 30…40% kaptopriilist, samas on metaboliitide hemodialüütiline kliirens
mõnevõrra väiksem.

Kaptopriili disulfiidsed metaboliidid erituvad neerude kaudu aeglasemalt kui kaptopriil ise. Kuna
disulfiidsed metaboliidid on organismis substraadiks kaptopriili edaspidisele formeerumisele, võib
kaptopriil neerupuudulikkusega patsientidel tõenäoliselt organismi kumuleeruda.
Neerupuudulikkusega patsientidel põhjustab kaptopriili metaboliitide kumulatsioon ravimi
farmakodünaamilise toime tugevnemist ja toimekestuse pikenemist. Sellistel patsientidel tuleks
kaptopriili annuseid seega vastavalt tegelikule neerupuudulikkuse raskusastmele kohandada.

Maksakahjustusega patsientidel funktsioneerib reniin-angiotensiin süsteem normaalselt. Kuna
kaptopriili näol on tegemist ravimi mitte eelravimiga, on tema toime võrreldav ilma
maksapuudulikkuseta hüpertensiivsetel patsientidel täheldatuga.

Südamepuudulikkusega patsientidel on kaptopriili eliminatsioon aeglustunud. Seetõttu tuleks
südamepuudulikkusega patsientide ravis kasutada kaptopriili madalamat algannust ja annuseid tuleks
kohandada lähtudes saavutatud terapeutilisest toimest.

Eakatel tervetel vabatahtlikel ja noortel tervetel vabatahtlikel kaptopriili farmakokineetikas erinevusi
ei ole. Eakatele hüpertensiooniga patsientidele, kelle neerufunktsioon on normaalne, võib kaptopriili
seega manustada tavalises ööpäevases annuses.

Imetamine
Pärast 100 mg suukaudse annuse manustamist kolm korda päevas kaheteistkümnele sünnitusjärgses
perioodis naisele oli kaptopriili keskmine maksimaalne sisaldus rinnapiimas 4,7 μg/l 3,8 tundi pärast
manustamist. Kasutades rinnapiimas mõõdetud maksimaalse sisalduse andmeid, saab ainult
rinnapiimatoidul laps hinnanguliselt maksimaalselt vähem kui 0,002% ema ööpäevasest annusest.

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud spetsiaalseid ohtusid inimesele.

Laktoosmonohüdraat, mikrokristalliline tselluloos, maisitärklis ja steariinhape.

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Blisterpakend (alumiinium-foolium, PVC-foolium): 25 mg tabletid, 20 tabletti (2 blisterpakendit 10
tabletiga) karbis.
Blisterpakend (alumiinium-foolium, PVC-foolium): 50 mg tabletid, 20 tabletti (2 blisterpakendit 10
tabletiga) karbis.

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.