GENTAMICIN KRKA

Gentamütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud rasked infektsioonid (sageli
kombinatsioonis beetalaktaamantibiootikumidega):
endokardiit ja bakteriaalne septitseemia,
meningiit,
kuseteede komplitseeritud infektsioon,
pneumoonia,
kõhuõõne infektsioon,
naha- ja pehmete kudede infektsioon,
tulareemia,
perioperatiivne antibiootikumprofülaktika tsefalosporiin-allergia korral.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid ravijuhiseid.

Gentamütsiini manustatakse intramuskulaarselt, kuid seda võib manustada ka intravenoosselt.
Mõlemal juhul kasutatakse sama annust. Gentamütsiini võib manustada otse veeni, aga ka
veenikanüüli kaudu. Gentamütsiini tuleb süstida vähemalt 2…3 minuti kestel. Kui gentamütsiini
ööpäevane koguannus manustatakse ühekorraga, tuleb süstimise kestust pikendada 30…60 minutini.

Ööpäevase koguannuse manustamine ühekorraga ei ole soovitatav immuunpuudulikkusega
(neutropeeniaga) patsientidel, raske neerupuudulikkuse, tsüstilise fibroosi, astsiidi, infektsioosse
endokardiidi ja ulatuslike põletustega (üle 20% nahapinnast) patsientidel ning rasedatel.

Annustamine normaalse neerufunktsiooniga patsientidel

1. Annustamine üks kord ööpäevas:

täiskasvanutele 5,1...7 mg/kg
lastele 3...7,5 mg/kg

Soovitatavad seerumi kontsentratsioonid: maksimaalne 16...24 mikrogrammi/ml, minimaalne <1
mikrogrammi/ml

2. Annustamine 3 korda ööpäevas:

täiskasvanutele 2 mg/kg küllastusannus, seejärel 1,7 mg/kg iga 8 tunni järel

Soovitatavad seerumi kontsentratsioonid: maksimaalne 4...10 mikrogrammi/ml, minimaalne 1...2
mikrogrammi/ml

Lühiajaliseks intravenoosseks infusiooniks tuleb gentamütsiin lahustada 100...200 ml steriilses
füsioloogilises soolalahuses või steriilses 5% glükoosilahuses. Gentamütsiini kontsentratsioon sellises
lahuses ei tohi ületada 1 mg/ml.

Annustamine neerupuudulikkusega patsientidel

Gentamütsiini algannus on sama nagu normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Ravi jätkudes
pikendatakse annustamisintervalli või vähendatakse gentamütsiini annust.

Gentamütsiini annustamine kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel

Uurea väärtus
Kreatiniini kliirens
Kreatiniini väärtus
Annused (protsent normaalse


vereseerumis
neerufunktsiooniga patsiendi
annusest 1.7 mg/kg) annustamisintervallid
mg/100
mmol/l ml/min ml/s mg/100 μmol/l
ml
ml
< 40
< 6,8
> 70
> 1,16
< 1,4
< 124
90% iga 12 tunni järel

40...100 6,8...17 30...70 0,5...1,16
1,4...

1,9
124...168
70% iga 12 tunni järel

1,9...2,8
168...248
50% iga 12 tunni järel

100...200 17...34 10...30 0,16...0,5
2,8...

3,7
248...327
50% iga 12 tunni järel

3,7...5,3
327...469
30% iga 12 tunni järel

> 200
> 34
5...10
0,08...0,16
5,3...7,2
469...636

20...30% iga 24...48 tunni järel

Annuste vähendamine ja annustamisintervalli pikendamine on võrdselt sobilikud meetmed, kuid tuleks
meeles pidada, et selliselt määratud annused on vaid ligikaudse täpsusega ning samad ravimiannused
võivad erinevatel patsientidel anda erinevaid kontsentratsioone vereseerumis. Raskes kliinilises
seisundis patsientidel on seetõttu soovitatav mõõta gentamütsiini kontsentratsioone vereseerumis ning
täpsustada annuseid vastavalt määramiste tulemustele. 30…60 minutit pärast intravenoosse või
intramuskulaarse manustamise lõppu määratud gentamütsiini kontsentratsioon vereseerumis peaks
olema vähemalt 5 µg/ml.

Pärast igat hemodialüüsiseanssi tuleb manustada 1 mg/kg gentamütsiini annus.
Peritoneaaldialüüsi korral tuleb 2 liitri dialüüsivedeliku kohta lisada gentamütsiini annuses 1 mg/kg.

Ülitundlikkus gentamütsiini, ravimi ükskõik millise abiaine või teiste aminoglükosiidide suhtes ning
myasthenia gravis.

Gentamütsiiniga ravitavad patsiendid peavad olema hoolika meditsiinilise järelevalve all, kuna
gentamütsiinil (nagu ka teistel aminoglükosiididel) on nefrotoksiline toime ning samas kahjustab ta
vestibulaaraparaati ja kuulmismehhanismi ning inhibeerib neuromuskulaarset transmissiooni.
Tähelepanelik peab olema kuulmislanguse, vertiigo ja tinnituse tekke suhtes. Kui on vaja kasutada
pikemat ravi ja suuremaid annuseid, tuleb monitoorida gentamütsiini kontsentratsioone vereseerumis,
neerufunktsiooni, vestibulaaraparaadi funktsiooni ning kuulmist. Ettevaatlik tuleb olla ka
hüpokaltseemiaga patsientide ravimisel. Raske neerupuudulikkusega patsientidel ning eakatel
patsientidel (üle 65-aastastel) tuleb annuseid kohandada vastavalt nende neerufunktsioonile. Tuleb
tagada patsiendi piisav hüdreeritus. Erilist ettevaatust tuleb rakendada müasteenilise sündroomi ning
Parkinsoni tõvega patsientide ravimisel, kuna tekkida võib neuromuskulaarse ülekande blokaad.
Neuromuskulaarset blokaadi on võimalik vältida ravimi aeglasema intravenoosse manustamisega.

Abiainete kohta kehtivad hoiatused

On teada, et parahüdroksübensoaadid indutseerivad urtikaaria teket. Tavaliselt põhjustavad nad pärast
mõningast peiteaega avalduvaid reaktsioone (nt kontaktdermatiiti). Koheselt ilmnevad reaktsioonid
urtikaaria ja bronhospasmiga tekivad harva.
Metabisulfitid võivad tundlikel inimestel (eriti neil, kellel esineb anamneesis astma ja allergia)
põhjustada allergilist tüüpi reaktsioone, sealhulgas anafülaktilisi nähte ja bronhospasmi.

Teatud tugevatoimelised diureetikumid (etakrüünhape ja furosemiid) suurendavad gentamütsiini
kahjulikke toimeid, kuna nende samaaegne manustamine suurendab antibiootikumi kontsentratsioone
vereseerumis ja kudedes. Diureetikumide intravenoosne manustamine suurendab neerude, vestibulaar-ja kuulmisaparaadi kahjustuste tekkeohtu.

Kui gentamütsiini manustatakse samaaegselt neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ravimitega
(suktsinüülkoliin või tubokurariin), tugevneb neuromuskulaarne blokaad, mis võib viia
hingamislihaste paralüüsini. Antidootideks on kaltsium ja neostigmiin.

Gentamütsiini ei tohi manustada koos teiste neurotoksiliste ja nefrotoksiliste ravimitega, eriti
amikatsiini, tobramütsiini, vankomütsiini, tsefaloridiini, viomütsiini, polümüksiin B, netromütsiini,
neomütsiini ja streptomütsiiniga.

Gentamütsiini manustamisel koos amfoteritsiin B, tsüklosporiini, tsisplatiini, klindamütsiini,
piperatsilliini, metoksüfluraani, foskarneti ja intravenoossete kontrastainetega suureneb neerude,
vestibulaar- ja kuulmisaparaadi kahjustuste tekkeoht.

Rasedus ja imetamine

Aminoglükosiidid läbivad platsentaarbarjääri ning võivad kahjustada loote vestibulaar- ja
kuulmisaparaati. Rasedaid võib gentamütsiiniga ravida ainult eluohtlikes olukordades ning eeldusel, et
teisi sobivaid antibiootikume ei ole saadaval.

Gentamütsiin eritub rinnapiima; seetõttu ei soovitata emadel gentamütsiinravi ajal last rinnaga toita.

Ei ole täheldatud, et gentamütsiin mõjutaks üldisi psühhofüüsilisi võimeid. Üksikjuhtudel võib ravim
põhjustada ajutisi tasakaaluhäireid. Seisund võib halvendada ka pärast ravimi manustamise
lõpetamist; seetõttu tuleb patsiente vastavatest ohtudest informeerida.

Gentamütsiin avaldab toksilist toimet vestibulaar- ja kuulmisaparaadile ning neerudele, lisaks pärsib ta
neuromuskulaarset ülekannet. Kuulmis- ja neerukahjustuse oht suureneb juhul, kui gentamütsiini
kontsentratsioonid vereseerumis ületavad püsivalt 2 µg/ml. Lühiaegsetel kõrgetel kontsentratsioonidel
ei ole olulist mõju toksiliste toimete kujunemises.

Vestibulaar- ja kuulmisaparaadi kahjustused kujunevad harva, ent need on väga olulised, kuna
tavaliselt on tegemist pöördumatute kõrvaltoimetega, mis võivad süveneda isegi pärast gentamütsiini
manustamise lõppu. Esmalt halveneb kuulmine kõrgema sagedusega helide osas. Kuulmisfunktsiooni
uurimine audiomeetrilisel meetodil võimaldab kuulmiskahjustust detekteerida juba enne kliiniliste
nähtude ilmnemist. Kuulmishäirete esmasteks sümptomiteks on tinnitus ja rõhumistunne kõrvades.
Tasakaaluorgani kahjustuse kliinilisteks ilminguteks on iiveldus, oksendamine, vertiigo või nüstagm.
Audiomeetrilisel uuringul on kuulmiskahjustust leitud 22% ravitud patsientidest.

Oht vestibulaar- ja kuulmisaparaadi kahjustuse tekkeks on suurem nendel patsientidel, kellel on juba
enne ravi vestibulaar- ja kuulmisaparaat kahjustunud, halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel,
teisi ototoksilisi ravimeid saanud patsientidel, ebapiisavalt hüdreeritud patsientidel ning pikaajaliselt
suuri gentamütsiini annuseid saanud patsientidel.

Gentamütsiini nefrotoksilisi toimeid esineb sagedamini eakatel patsientidel, naistel, eelneva
neerupuudulikkusega, ebapiisavalt hüdreeritud, nefrootilise sündroomi ja diabeetilise nefropaatiaga
patsientidel ning nendel, keda on ravitud ka teiste nefrotoksiliste ravimitega. Kujunev kahjustus on
pöörduv ning avaldub kreatiniini kontsentratsioonide suurenemisena vereseerumis. Neerukahjustuse
teket on võimalik vältida patsiendi piisava hüdratsiooni tagamisega.

Gentamütsiini toimet neuromuskulaarsele ülekandele (neuromuskulaarset paralüüsi) on täheldatud
harva. See kõrvaltoime ilmneb peamiselt ravimi kiire intravenoosse või suurtes annustes pleura- või
peritoneaalõõnde manustamise tagajärjel.

Teisteks võimalikeks kõrvaltoimeteks on ülitundlikkusreaktsioonid, palavik, eosinofiilia,
neutropeenia, trombotsütopeenia, aneemia, proteinuuria, hemoglobiinitaseme langus, hüpokaltseemia,
hüpokaleemia, hüpomagneseemia, peavalu, väsimus, paresteesiad, nägemishäired ja palpitatsioonid,
lisaks uurea, kreatiniini ja bilirubiini väärtuste tõus ning transaminaaside aktiivsuse suurenemine.
Täheldatud on ka resistentsete bakterite poolt põhjustatud superinfektsioonist tingitud püsiva
kõhulahtisuse (pseudomembranoosse koliidi) tekkevõimalust.

Üleannustamise tulemusena võib kujuneda vestibulaar- ja kuulmisaparaadi pöördumatu kahjustus,
ajutine neerufunktsiooni kahjustus ning tekkida neuromuskulaarne blokaad. Hoolikalt tuleb jälgida
patsiendi hingamisfunktsioon, teha audiogramm ja vestibulogramm, jälgida patsiendi diureesi ning
gentamütsiini, uurea, kreatiniini, kaltsiumi, magneesiumi ja kaaliumi kontsentratsioone vereseerumis.
Tuleb tagada patsiendi piisav hüdreeritus. Neuromuskulaarset blokaadi on võimalik vähendada
kaltsiumi ja neostigmiini parenteraalse manustamisega. Gentamütsiini eritumist organismist võib
kiirendada hemodialüüsiga, seda ennekõike neerupuudulikkuse esinemisel.

Farmakoterapeutiline grupp: antibakteriaalsed aminoglükosiidid, ATC-kood: J01GB03.

Toimemehhanism

Gentamütsiin on bakteritsiidne antibiootikum. Ta pärsib valkude sünteesi bakterirakus, seondudes
bakteriaalse ribosoomi mõlema (nii suurema kui väiksema) alaühikuga. See seondumine ei seleta
siiski veel gentamütsiini bakteritsiidse toime sisu. Tõenäoliselt on bakteritsiidse toime seisukohalt
peamise tähtsusega gentamütsiini tungimine läbi rakuseina bakterirakku. Bakterirakus võib
gentamütsiin saavutada kõrgeid kontsentratsioone, mis ületavad oluliselt kontsentratsioone bakterist
väljaspool. Anaeroobsetes tingimustes, suurema osmolaarsuse ning madalama pH väärtuse juures on
gradient väiksem ning gentamütsiini transport rakku takistatud - bakteril tekib gentamütsiinile
suhteline resistentsus. Kaltsiumi ja magneesiumi suured kontsentratsioonid pärsivad samuti
gentamütsiini tungimist bakterirakku.
Kontsentratsioonides, mis gentamütsiin saavutab neerukoores ning sisekõrva perilümfis, võib ta
pärssida mikrosomaalsete valkude sünteesi. Sellega on seletatav ka gentamütsiini toksilisus inimesele.

Antibakteriaalne efektiivsus

Gentamütsiin toimib aeroobsetesse gram-negatiivsetesse bakteritesse, stafülokokkidesse ning Listeria
monocytogenes’esse.

Gentamütsiin toimib järgmistesse gram-positiivsetesse bakteritesse:
- Staphylococcus aureus, Staphylococcus epidermidis, Staphylococcus saprophyticus spp (ka
penitsilliin- ja metitsilliin-resistentsed tüved),
- Listeria monocytogenes.

Gentamütsiin toimib järgmistesse gram-negatiivsetesse bakteritesse:
- peaaegu kõik enterobakterid: E. coli, Enterobacter spp, Klebsiella, Proteus (indool-positiivne ja
indool-negatiivne), Salmonella, Shigella, Providencia, Serratia, Citrobacter, Hafnia,
Edwardsiella ja Arizona spp,
- Pseudomonas aeruginosa,
- Brucella,
Moraxella,
Pasteurella multocida,
Francisella tularensis,
Acinetobacter
calcoaceticus, Aeromonas spp,
- Campylobacter pylori, C. jejuni.

Järgnevas tabelis on toodud mõnede bakterite MIK-d:

Bakter MIK
(μg/ml)
E. coli
1,0…4,0
Klebsiella aerogenes
1,0…2,0
Klebsiella spp (teised)
0,06…1,0
Proteus mirabilis
2,0…8,0
Proteus vulgaris
1,0…4,0
Morganella morganii
1,0…4,0
Providencia rettigeri
0,5…4,0
Salmonella spp
0,25…1,0
Pseudomonas aeruginosa
1,0…8,0
Staphylococcus aureus
0,12…1,0
Listeria monocytogenes
1,0…8,0

Resistentsus

Bakterite resistentsus gentamütsiini suhtes baseerub vähemalt kolmel mehhanismil: mutatsiooni teke
ribosoomidel, gentamütsiini ebapiisav transport bakterirakku ning gentamütsiini lagundamine
erinevate ensüümide poolt. Gentamütsiini kasutuselevõtmisel olid sellele resistentsed ainult üksikud
enterobakterid. Gentamütsiini laialdane kasutamine (peamiselt intensiivravi osakondades ning
palatites, kus ravitakse põletustes kannatanuid) on aga põhjustanud resistentsete enterobakterite arvu
suurenemise. See, et resistentsus väheneb järsult, kui haiglas või haigla teatud osakondades piiratakse
gentamütsiini kasutamist, on tüüpiline.
Ravikuuri ajal tekib resistentsus gentamütsiini suhtes väga harva.

Imendumine

Gentamütsiin imendub intramuskulaarsel manustamisel kiiresti ja täielikult. Maksimaalne
kontsentratsioon vereseerumis kujuneb 30…90 minutit pärast manustamist. Imendumine on
halvenenud halva verevarustusega lihastes.
Gentamütsiini manustamisel infusioonina (20…30 minuti jooksul) on selle kontsentratsioon
vereseerumis võrdne sama ravimiannuse intramuskulaarsel manustamisel saavutatud
kontsentratsiooniga.
Gentamütsiin imendub kiiresti ka intraperitoneaalse või intrapleuraalse manustamise korral.
Intratekaalsel või intraventrikulaarsel manustamisel gentamütsiin praktiliselt ei imendu.
Pärast 80 mg gentamütsiini intramuskulaarset manustamist on 0,5…2 tunni möödudes selle keskmine
maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis 7 μg/ml. Manustatava annuse kahekordistamine viib ka
maksimaalsete kontsentratsioonide kahekordistumisele. Ravimi optimaalne maksimaalne
kontsentratsioon on 7...10 μg/ml.
Kuni 7-päevastel vastsündinutel on 30…60 minutit pärast ravimi annuse 2,5 mg/kg manustamist
maksimaalseks kontsentratsiooniks vereseerumis 4 μg/ml.

Jaotumine

Gentamütsiin seondub proteiinidega vähesel määral (25%), ent kaltsiumi ja magneesiumi madalate
kontsentratsioonide korral vereseerumis võib see tõusta kuni 70%-ni.
Jaotusruumala moodustab ligikaudu 25% organismi massist. Gentamütsiin tungib peaaegu kõigi
organite interstitsiaalruumi, samuti tungib ta hästi erütrotsüütidesse ja neutrofiilidesse ning eriti hästi
proksimaalsete neerutuubulite rakkudesse, kus tema kontsentratsioon ületab tunduvalt
kontsentratsiooni vereseerumis.
Tervetel noortel täiskasvanutel on gentamütsiini poolväärtusaeg 1,5…5,5 tundi, vanematel lastel 1
tund ning vastsündinutel 2,3...3,3 tundi.
Bronhiaalsekreedis kujunev gentamütsiini kontsentratsioon moodustab vaid 25% kontsentratsioonist
vereseerumis.
Täiskasvanutel saavutab gentamütsiin liikvoris ainult väga madalaid kontsentratsioone. Mõnevõrra
kõrgemaid kontsentratsioone on täheldatud vastsündinute liikvoris ning põletikulistes ajukelmetes.
Gentamütsiin difundeerub hästi sarvkesta ning silma vesivedelikku, ent silma klaaskeha
moodustavasse vedelikku tungib ta halvasti.
Sünoviaalvedelikus esineb gentamütsiini kontsentratsioonides, mis moodustavad 25…50%
vereseerumis esinevatest.
Eesnäärmes ja süljes leidub gentamütsiini väga vähe. Sapis moodustab gentamütsiini kontsentratsioon
25…88% kontsentratsioonist vereseerumis.
Äärmiselt kõrge on gentamütsiini kontsentratsioon uriinis (25…100 korda kõrgem kontsentratsioonist
vereseerumis).
Gentamütsiin tungib müokardi, maksa, lihastesse ja neerudesse, kus on akumuleerunud 40% kogu
organismis leiduvast antibiootikumist.
Loote vereseerumis kujuneb ravimi kontsentratsiooniks kuni 40% ema seerumikontsentratsioonist.
Rinnapiima eritub gentamütsiin väga väikestes kogustes.

Metabolism ja eritumine

Inimorganismis gentamütsiin ei metaboliseeru. Ravim eritub glomerulaarfiltratsioonil ning
proksimaalsetest neerutorukestest resorbeerub ta osaliselt tagasi. Normaalse neerufunktsiooniga
isikutel on gentamütsiini kliirens 60 ml/min. Vastsündinutel eritub manustatud annusest 12 tunni
jooksul 30%.
Gentamütsiini on võimalik leida kudedest pärast ravi lõpetamist veel pika aja jooksul.
Neerupuudulikkus halvendab gentamütsiini eritumist. Hemodialüüs alandab gentamütsiini
kontsentratsiooni vereseerumis ligikaudu poole võrra. Gentamütsiin elimineerub organismist ka
peritoneaaldialüüsi käigus.

Ühekordse manustamise toksikoloogilistes uuringutes leiti, et gentamütsiinsulfaat on laboriloomadele
vähetoksiline. Gentamütsiini LD50 väärtused olid: p.o. manustamisel hiirtel ja rottidel >5 g/kg;
intraperitoneaalsel manustamisel rottidel 300…500 mg/kg ja hiirtel 180…430 mg/kg; subkutaansel
manustamisel hiirtel 485…560 mg/kg ning intravenoossel manustamisel rottidel 83…98 mg/kg ja
hiirtel 22…77 mg/kg.

Gentamütsiini pikaajalisel suukaudsel manustamisel rottidele (annustes 6, 60 ja 600 mg/kg 93 päeva
jooksul) ei ilmnenud mingeid toimeainest sõltuvaid muutusi, väljaarvatud LDH ning kusihappe
kontsentratsioonide suurenemine 60 ja 600 mg/kg annuste korral. Gentamütsiinsulfaadi pikaajalisel
intramuskulaarsel manustamisel rottidele annustes 20, 40 ja 160 mg/kg 4 nädala jooksul täheldati
tubulaarnekroosi ning lihase traumat manustamiskohal. Gentamütsiinsulfaadi intravenoossel
manustamisel täheldati nefrotoksilisi toimeid rottidel (annustes 5, 10 ja 15 mg/kg 28 päeva jooksul) ja
koertel (annustes 3 ja 30 mg/kg 10 päeva jooksul). Pärast 15 päeva kestnud gentamütsiinsulfaadi
subkutaanset manustamist kassidele (annustes 50 ja 100 mg/kg) täheldati neil vestibulaarset
toksilisust, mida iseloomustas ataksia teke. Loomad, kellele manustati ravimit annuses 100 mg/kg,
surid 18 päeva pärast manustamise algust.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottidel, kellele manustati gentamütsiini annustes 75 mg/kg,
kujunes järglaskonnas oluline neerukahjustus. Samas kujunesid merisigade (kellele manustati
gentamütsiinsulfaati annustes 4 mg/kg) järglastel ainult ajutised renaalsed häired.
Gentamütsiinsulfaadi mutageensele või kartsinogeensele toimele viitavaid andmeid kirjanduses ei ole.

Metüülparahüdroksübensoaat, propüülparahüdroksübensoaat, naatriumedetaat, naatriummetabisulfit,
süstevesi.

In vitro võivad beetalaktaamantibiootikumid gentamütsiini inaktiveerida, seetõttu ei tohi neid ravimeid
intravenoosseks manustamiseks segada ühes pudelis. Gentamütsiini ei tohi segada ka erütromütsiini,
hepariini ja naatriumvesinikkarbonaadiga.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Ampullid: 10 ampulli, millest igaüks sisaldab 1 ml süstelahust (40 mg/1 ml) kartongkarbis.
Ampullid: 10 ampulli, millest igaüks sisaldab 2 ml süstelahust (80 mg/2 ml) kartongkarbis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi käsitlemiseks

Lühiajaliseks intravenoosseks infusiooniks tuleb gentamütsiin lahustada 100...200 ml steriilses
füsioloogilises soolalahuses või steriilses 5% glükoosilahuses. Gentamütsiini kontsentratsioon sellises
lahuses ei tohi ületada 1 mg/ml.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.