DIGOXIN NYCOMED 0,25 MG

Südamepuudulikkuse täiendav ravi. Supraventrikulaarsed tahhüarütmiad.

Küllastusannus. Suukaudne küllastusannus kiire digitaliseerimise korral on 0,5...1 mg, seejärel
antakse kuni soovitud terapeutilise toime saabumiseni 0,25 mg iga 6 tunni järel. Suurim lubatud
ööpäevane annus on 1,5 mg. Juhul kui patsient ei vaja nii kiiret digitaliseerimist, võib manustada
0,25 mg 1...2 korda ööpäevas. Püsikontsentratsioon plasmas saabub tavaliselt 7 päeva jooksul.
Tavaline säilitusannus on 0,125...0,25 mg ööpäevas.

Maksapuudulikkus: Kuna digoksiin ei metaboliseeru maksas, ei ole annuse vähendamine
maksapuudulikkusega patsientidel vajalik.
Eakad: Eakatel patsientidel on digoksiini ekskretsioon vähenenud ja nad võivad taluda
digoksiini halvemini, seetõttu tuleks eakatel patsientidel kasutada väiksemaid annuseid ja ravi
alustada aeglaselt. Digoksiini jaotusruumala ja eliminatsiooni poolestusaeg tõusevad vanusega,
seetõttu ei pruugita saavutada stabiilset plasma kontsentratsiooni enne 2 nädalat. See näib olevat
ka seoses kehamassi ja renaalse kliirensi vähenemisega.
Algannus tuleks arvutada arvestade patsiendi kehamassi ja säilitusannus arvestades kreatiniini
kliirensit. Rutiinselt väga madalate annuste kasutamine kõigil eakatel on asjakohatu. Annused
tuleks määrata igale patsiendile individuaalselt.
Neerupuudulikkus: Kuna digoksiini eritub neerude kaudu. siis tuleb neerupuudulikkuse korral
annust vastavalt glomerulaarfiltratsiooni kiirusele (GFR) vähendada (GFR 20...50 ml/min - 0,25
mg ööpäevas; GFR 10...20 ml/min - 0,125...0,25 mg ööpäevas; GFR < 10 ml/min - kuni 0,125
mg ööpäevas). Tuleb jälgida ka seerumi digoksiini kontsentratsiooni. Kui neerupuudulikkusega
patsiendil esineb lisaks ka hüperkaleemia, võib tundlikkus digoksiini toime suhtes väheneda.
Lapsed: Enneaegsele vastsündinule ja alla 14-päevasele imikule 50 µg/kg. Kuni 2-aastasele
lapsele 80...100 µg/kg. 2...10-aastasele lapsele 50 µg/kg kohta.

Päevase säilitusannuse võib võtta ühekordse annusena kord ööpäevas.

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes,
• ventrikulaarne tahhükardia,
• kaltsiumi intravenoosne manustamine (vt lõik 4.5).
Täielikuks vastunäidustuseks on obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatia seisundid,
Wolffi-Parkinsoni-White'i
sündroom
täiskasvanutel,
AV-blokaad
ja
bradükardia.
Hüpokalieemia, hüpomagneseemia, hüperkaltsieemia, müksödeemi, cor pulmonale ning muu
etioloogiaga raskekujulise südamepuudulikkuse puhul peab digitaaliseravi alustama
ettevaatlikult. Vältida tuleb suuri ühekordseid annuseid.
Ravi tuleb lõpetada koheselt, kui ilmnevad minimaalsedki südameglükosiidide üledoseerimise
tunnused.

Digoksiinil on väga kitsas terapeutiline indeks. Digoksiini mürgistust esineb sageli ja selle
põhjuseks võib olla nii plasmakontsentratsiooni tõus või tundlikkuse suurenemine digoksiini
suhtes. Peaaegu iga südame või vereringe seisundi halvenemine võib tõsta tundlikkust
digoksiini suhtes ja seetõttu tuleb digoksiini kasutada ettevaatlikkusega patsientidel, kellel
esineb kardiovaskulaarne haigus. Tuleb jälgida digoksiini mürgistuse varajasi sümptomeid ja
südame löögisagedus tuleks hoida rohkem kui 60 lööki minutis.

Ettevaatusabinõud
Digoksiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel esineb:
• äge müokardi infarkt
• äge müokardiit
• amüloidne kardiomüopaatia
• atrioventrikulaarblokaad, samuti mittetäielik atrioventrikulaarblokaad, eriti Stokes-
Adams'i hood
• krooniline konstriktiivne perikardiit
• häired elektrolüütide tasakaalus (hüpo- või hüperkaleemia, hüpomagneseemia)
• valepositiivsed ST-T segmendi muutused
• geriaatrilised patsiendid (vt lõik 4.2)
• raske neeruhaigus (vt lõik 4.2)
• hüpermetaboolsed seisundid
• hüpertensioon
• hüpotüreoidism ja müksödeem
• hüpoksia
• idiopaatiline hüpertroofne subaortaalstenoos
• raske bradükardia
• raske südame puudulikkus
• raske kopsuhaigus
• siinussõlme haigus, kaasa arvatud siinussõlme nõrkuse sündroom
• enneaegsed ventrikulaarsed kontraktsioonid ja ventrikulaarne tahhükardia
• Wolffi-Parkinsoni-White'i sündroom

Ettevaatlik peab olema annuse valimisel, eriti kui patsienti on eelneva 10...14 ööpäeva jooksul
südameglükosiididega juba ravitud ning ilmnevad üleannustamise tunnused.
Plaanilise kardioversiooni eelselt tuleks digoksiinravi lõpetada 24-48 tundi enne, kuna esineb
eluohtlike rütmihäirete oht.
Digoksiini manustamisel raviannustes võib EKG-l esineda PR intervalli pikenemine ning ST
segmendi depressioon.
Hüpertüreoidismi korral võib tekkida digoksiini suhteline resistentsus.

Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Südameglükosiidide toime oleneb vereplasma elektrolüütidesisaldusest. Kui vereplasma
kaaliumi- ja magneesiumisisaldus on väike, suureneb tundlikkus glükosiidide suhtes. Seetõttu
tuleb vereplasma madala kaaliumisisalduse puhul pikaajalisel ravil südameglükosiidide ja
diureetikumidega (tiasiidide, tiasiiditaoliste ja lingudiureetikumidega) manustada kaaliumisooli.
Veelgi
parem
on
kasutada
kaaliumisäästvaid
diureetikume.
Kui
vereplasma
magneesiumisisaldus kaldub vähenema, mõjuvad kaaliumisäästvad diureetikumid ka
magneesiumi säästvalt.
Amfoteritsiin B ravi korral suureneb digoksiinimürgistuse oht, sest amfoteritsiin põhjustab
hüpokaleemiat.
Ka vereplasma kaltsiumisisalduse tõus suurendab tundlikkust südameglükosiidide suhtes,
seetõttu on südameglükosiididega ravi puhul kaltsiumi manustamine veeni reeglina
vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Samaaegne kinidiini manustamine vähendab digoksiini eritumist, mistõttu digoksiini
kontsentratsioon vereplasmas suureneb.
Verapamiil takistab digoksiini eritumist neerude kaudu. See toime väheneb kombineeritud ravi
ajal 5...6 nädala jooksul. Nii kinidiin kui verapamiil takistavad digoksiini tungimist kudedesse,
mis põhjustab ravi algul vereplasmas digoksiini kontsentratsiooni järsu suurenemise. Hiljem
jääb digoksiini kontsentratsioon tasemele, mis oleneb ainult digoksiini kliirensist.
Kolestüramiin, kolestipool, magneesiumi sisaldavad lahtistid ning alumiiniumi, kaltsiumi,
magneesiumi või vismutit sisaldavad antatsiidid vähendavad digoksiini imendumist ja seega ka
viimase sisaldust vereplasmas.
Rifampitsiin ja sulfasalasiin vähendavad digoksiinisisaldust vereplasmas maksaensüümide
induktsioonist tingitud biotransformatsiooni kiirenemise tõttu.
Prootonpumba inhibiitorite (nt lansoprasool, omeprasool) toimel suureneb digoksiini
imendumine ja digoksiini mürgistuse oht tõuseb.
Antiemeetikumid (nt metoklopramiid, tsisapriid) vähendavad digoksiini imendumist ja väheneb
digoksiini tase plasmas.
Difenoksülaat intensiivistab seedeelundkonna motoorikat suurendades seeläbi digoksiini
imendumist ja tõstes digoksiini mürgistuse ohtu.
Amiodaroon inhibeerib p-glükoproteiini ja digoksiini kliirens väheneb. Selle tulemusel võib
seerumi digoksiini kontsentratsioon ühe päevaga kuni 70% võrra tõusta. Esineb digoksiini
mürgistuse oht.
Beta-blokaatorid pikendavad atrioventrikulaarse ülekande aega ja on võivad suurendada
digoksiini biosaadavust. Selle tulemuseks võib olla atrioventrikulaarne blokaad ja digoksiini
mürgistuse.
Simvastatiini toimel võib tõusta digoksiini plasma kontsentratsioon.
Umbes 10%-l patsientidest muutub digoksiin soolestikus inaktiivseteks metaboliitideks.
Makroliid-antibiootikumid (nt klaritromütsiin, erütromütsiin, tetratsükliin) inhibeerivad
digoksiini sellist inaktiveerumist, mistõttu võib digoksiini manustamisel koos nende
antibiootikumidega digoksiini imendumine suureneda ja tekkida mürgistus.
HIV-viiruse vastased ained (nt ritonaviir) vähendavad digoksiini renaalset kliirensit ja tõuseb
digoksiini plasma kontsentratsioon ja digoksiini mürgistuse oht.
Itrakonasool inhibeerib digoksiini metabolismi ja kliirensit ja tõuseb risk digoksiini
mürgistusele.
Antineoplastilised ained (nt vinkristiin, tsüklofosfamiid) vähendavad imednumist seedetraktist
ja seega väheneb ka digoksiini toime.
Tsüklosporiin muudab digoksiini farmakokineetikat ja on oht digoksiini mürgistuseks.
Paroksetiin tõstab digoksiini seerumi kontsentratsiooni ja tõuseb risk digoksiini mürgistusele.
Antiepileptikumide topiramaadi toimel väheneb seerumi digoksiini tase; alprasolaam vähendab
digoksiini renaalset kliirensit, mille tulemusel võib tekkida digoksiini mürgistus.
Ka NSAID-d ja malaaria vastased ravimid vähendavad digoksiini renaalset kliirensit, mille tõttu
tõuseb risk digoksiini mürgistuseks.
Teadmata mehhanismi kaudu vähendab penitsillamiin digoksiini efektiivsust.
Naistepuna (St. John's Wort) toimel väheneb samuti digoskiini kontsentratsioon efektiivsus.

Digoksiin läbib platsentaarbarjääri. Ei ole tõestatud, et digoksiini kasutamisel raseduse ajal
suureneks väärarengute risk vastsündinutel. Seega on vähe tõenäoline, et digoksiini kasutamine
raseduse ajal terapeutilistes annustes omaks mingit teratogeenset toimet. Andmed on aga
ebapiisavad, et riski täielikult välistada.
Digoksiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Imetamise ajal võib digoksiini kasutada.

Digoksiin ei oma toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Väga sage (>1/10); Sage (>1/100 kuni <1/10; Aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100);
Harv (>1/10 000 kuni <1/1000); Väga harv (<1/10 000).

Umbes 5...30%-l ravitatavatest patsientidest esinevad kõrvaltoimed. Digoksiini kõrvaltoimed
avalduvad enamasti üleannustamise sümptomitena või elektrolüütide (peamiselt kaalium,
kaltsium ja magneesium) või happe-aluse (peamiselt hüpo-klooreemiline alkaloos) tasakaalu
häiretena.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv:
trombotsütopeenia.

Endokriinsüsteemi häired
Aeg-ajalt:
günekomastiat on seostatud digoksiini pikaajalise raviga.

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt:
apaatia, kergesti ärrituvus, luupainajad, psühhoosid, kaasa arvatud
hallutsinatsioonid ja deliirium. Sageli seostatakse neid toimeid digoksiini
toksilise tasemega.

Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt:
peavalu, entsefalopaatia, krambid, kolmiknärvi valu, peapööritus, väsimus,
loidus, unetus, uimasus. Sageli seostatakse neid toimeid digoksiini toksilise
tasemega.

Silma kahjustused
Aeg-ajalt:
udune nägemine, halod eredate esemete ümber, häired värvide nägemisel
(kollane nägemine), nägemisteravuse häired seoses silmalihaste halvatusega,
pupilli suuruse muutus, retrobulbaarneuriit, keskne nägemisväljatumend. Nende
kõrvaltoimete esinemissagedus on kõrgem toksilise digoksiini tasemega
patsientidel.

Südame ja vaskulaarsed häired
Sage:
peaaegu igat tüüpi arütmiaid võib esineda digitaalise mürgistuse korral. Ühe
koldega või mitmekoldelised ventrikulaarsed enneaegsed kompleksid ja mitte-
paroksüsmaalne atrioventrikulaarne tahhükardia. Digoksiini mürgistusele on
iseloomulik ka bigemiinne ja trigemiinne südame rütm.

Seedetrakti häired
Sage:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, anoreksia - paljud neist
toimetest on seotud digoksiini toksilise tasemega.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv:
digoksiini on harva seostatud erütematoosse, nahapinnast kõrgema, sügeleva
lööbega, makulopapulaarse lööbega ja Stevensi-Johnsoni sündroomiga.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
anoreksiat, väsimust ja peavalu on sageli seostatud digoksiini kõrgete
kontsentratsioonidega.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist.
See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse
teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Digitaalise üleannustamise kliiniline pilt on sarnane mürgistusega, mida võib esineda
terapeutiliste või kõrgemate annuste puhul (vt lõik 4.8), välja arvatud üleannustamisel väga
suurte annustega.
Digoksiini üleannustamise sümptomiteks võivad olla oksendamine, bradükardia, erineva
astmega atrioventrikulaarsed blokaadid, kodade ja vatsakeste arütmiad, hüperkaleemia ja
vaimse seisundi häired. Mürgistuse raskus sõltub ka patsiendi tervislikust üldseisundist,
vanusest ja kas eelnevalt on kasutatud igapäevases ravis digoksiini. Mürgistus võib olla akuutne
või krooniline. Akuutse puhul on peamisteks sümptomiteks iiveldus ja oksendamine. Kroonilise
mürgistuse puhul esinevad mitte-spetsiifilised sümptomid nagu halb enesetunne ja nõrkus,
harvemini nägemishäired (silme ees tantsivad täpid nn. "lumehelbed"). Paljudel patsientidel on
peamiseks digoksiini mürgistuse sümptomiks südame rütmihäired.
Tervetel, normaalse südamerütmiga patsientidel tekib eluohtlik mürgistus alla 5 mg
manustamisel harva. Surmavat südameseiskumist põhjustav annus on tervel täiskasvanul
tavaliselt rohkem kui 10 mg ja lastel rohkem kui 4 mg.

Ravi
Digoksiini üleannustamise ravi on sümptomaatiline ja toetav.
Puhas Fab fragment on efektiivne digoksiini mürgistuse antidoot.

Farmakoterapeutiline rühm: Digitaalise glükosiidid, ATC-kood: C01AA05

Digitaalise glükosiidide peamised toimed terapeutilistes annustes:
• Müokardi kontraktsiooni tugevuse ja kiiruse suurenemine (positiivne inotroopne toime).
See toime arvatakse olevat seotud naatriumi ja kaaliumi ioonide liikumise
pidurdumisega müokardi rakumembraanides liitudes adenosiin trifosfataasiga. Selle
tulemusel suurnenb kaltsiumi juurdevool ja kaltsiumi ioonide vabanemine müokardi
rakkudesse, mis võimendab kontraktiilsete südame lihaskiudude aktiivsust.
• Juhte kiiruse vähenemine ja atrioventrikulaarsõlme efektiivse refraktoorse aja
pikenemine on tingitud parasümpaatilise toonuse tõusust ja sümpaatilise toonuse
langusest.
Digitaalise glükosiidid erinevad enamasti farmakokineetiliste omaduste poolest.

Imendumine
Suukaudsest annusest imendub umbes 70%. Terapeutiline plasma kontsentratsioon võib olla
erinev sõltuvalt patsiendi individuaalsetest omadustest, kuid jääb tavaliselt vahemikku 0,5...2,00
nanogrammi/ml.

Jaotumine
Digoksiinil on lai jaotus ruumala ja jaotub laialdaselt kudedes, kaasa arvatud süda, aju,
erütrotsüüdid ja skeleti lihased. Digoksiini kontsentratsioon müokardis on tunduvalt kõrgem kui
plasmas.
Umbes
20...30%
seondub
plasmavalkudega.
Digoksiini
on
leitud
tserebrospinaalvedelikus ja rinnapiimas, samuti läbib digoksiin platsentat. Digoksiini
poolväärtusaeg on 1,5...2 päeva.

Biotransformatsioon ja eritumine
Digoksiin eritub peamiselt muutmuatult uriiniga glomerulaar filtratsiooni ja tubulaar
sekretsiooni teel; esineb ka tagasi imendumist. Täielikku metabolismi on esinenud vähestel
patsientidel. Digoksiini eritumine on vastavuses glomerulaarfiltratsiooniga.
Dialüüsiga ei ole võimalik digoksiini kehast elimineerida ja vahetu transfusiooniga ja
kardiopulmonaarse Å¡undi kaudu on võimalik eemaldada ainult väike hulk.

Teratoloogilised uuringud, mis viidi läbi rottidel ja jänestel, ei näidanud, et digoksiin võiks
põhjustada kaasasündinud väärarenguid.

Digoxin Nycomed 62,5 µg:
magneesiumstearaat,
želatiin,
talk,
laktoosmonohüdraat,
kartulitärklis,
värvainena indigotiin (E 132).
Digoxin Nycomed 0,25 mg:
magneesiumstearaat,
želatiin,
talk,
laktoosmonohüdraat,
kartulitärklis.

Ei kohaldata.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Digoxin Nycomed 62,5 µg 100 või 60 tabletti klaaspurgis.
Digoxin Nycomed 0,25 mg 50 või 60 tabletti klaaspurgis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.