depressivne laps 12.08.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.

Meile teeb muret meie poeg (11a), kes on kogu aeg pahur, rahulolematu ja õnnetu.
Päris väiksena ei saanud aru, et tal meeleoludega midagi viga oleks, pigem oli ta just rõõmsameelsem kui teised lapsed, naeris rohkem ja valjemini kui teised.
4-5 aastaselt võis täheldada, et tegemist on väga õrnahingelise lapsega. Näiteks kui ma pahaaimamatult ta põlvestkatkistel tressipükstel sääred ära lõikasin, et kandku lühikeste pükstena, siis korjas ta kõik pükste tükid õrnalt sülle ja nuttis vaikselt - nii kahju oli pükstest. Vaadates Mr Beani videot, mis teda muidu väga naerma ajas, nuttis ta iga kord koha peal, kus Mr Beani auto lömastatakse. Seda juhtub ka praegu, et ta leiab komöödiates ikka mõne koha, kus silm märjaks läheb.
See, et laps on depressiivne, hakkas ilmnema 6-7 aastaselt. Ainult siis, kui midagi oli eriliselt hästi (uus asi, huvitav sündmus), oli hea olla, kui aga oli tavaline igapäevane elu, oligi juba kõik tema jaoks halvasti. Pidasin alguses tema virisemisi ja mossitamisi tühiseks, aga siis ma märkasin, et tegelikult ta mitte ei kapriisitse, vaid ongi siiralt õnnetu. Kusjuures, kuna ta elu oli suhteliselt probleemideta, siis mõtles ta mured ise endale välja. Näiteks - miks ma ei sündinud linnuna? Laps NUTTIS, sest ta oli nii õnnetu, et oli sündinud inimesena ja mitte linnuna.
Nüüd veelgi hiljem on lisandunud ka pahurus. Ükskõik mismoodi ka ei ole, ikka on halvasti. Kui me kuhugi ei lähe, siis ta tahab minna, kui me lähme, siis tahab ta teise kohta, kui me külla ööd ei jää, siis on halvasti, kui me jääme, siis on ikka halvasti, sest me ei jää kaheks ööks. Kui ta saab mingi asja, mida on väga tahtnud, tunneb ta sellest rõõmu vaid pool tundi, siis tuleb lunima järgmist asja, kui seda ei saa, on halvasti.
Põhiprobleem on siiski tema olek, selline tunne on, et ta on pidevalt masenduses. Igale asjale reageerib negatiivselt. Iga asja pärast on ta valmis nutma hakkama - paar päeva tagasi unustas ta multifilmide alguse ära, lõpuosa vaatas ta nuttes, sest algus jäi ju nägemata. Jääb mulje, et ta tahab mingit täiuslikku elu, kus ta on pidevas õnneseisundis, kuna aga seda ei ole, siis on kõik niii halvasti.

Küsimus on, et kas me oleme midagi valesti teinud? Või on ta sündinud selliseks? Kõik teised lapsed tunduvad kuidagi optimistlikumad ja elujõulisemad olema. Kas annab veel midagi muuta, et laps täiskasvanuna vähegi rõõmsameelsem oleks?

Kui te soovitate kuhugi pöörduda, siis palun soovitage ka nimeliselt kedagi Tartus või Tallinnas.

Tänades vastuse eest,
murelik ema.