Kas olen "passiivne alkohhoolik?" 09.05.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Olen oma oganismis toimuva pärast juba üsna mures ja tahaks hakata selle lahendusi leidma.
Aasta tagasi, kui lahutasin oma eelmisest naisest vaevlesin mitu kuud vaimsete kriiside käes. Siis kirjutati mulle küll ka välja rahustid aga need ei olnud minule nii usaldusväärsed (proovisin, toimisid aga pika mõjumisajaga ja pealiskaudselt). Kuna olen õllesõber olnud ja nädalas mõned korrad õhtuti õlut joonud mõne filmi kõrvale (nädalavahetusel ikka ka üks päev korralik tina panek)... siis oli alkohol (hakkasin siis mõneks ajaks kangemat pruuklima) mulle parem rahusti selles mõttes, et see viis need mured kiiremini eemale. Suvel palavate õhtuti oli aga õlu parem ja siis ma seda iga õhtu jõin. Algselt üks-kaks... hiljem juba neli- viis õlut õhtu jooksul . August oli eriti karm, siis läks iga päev juba kuus õlut... vahepeal sõbrunedes ühe naisega ja temaga suhtlema hakates tõmbus see piir veidi tagasi.... aga... siiani vähemalt kask õlut õhtu joksul ja nädalavahetusel võtan ikka viina kah (olen seda tüüpi mees, kes kannatab väga palju ja lauast lahkub viimaste seas). Paar kuud olin veel töötu kah, siis tarbisin vaid kanget alkoholi, kuna ei olnud kohustus vara hommikul ärgata.
Aga... selle juures (miks ütlin, et olen "passiivne alkohhoolik") on kentsakas seik, et ma päeval alkoholi ei vaja üldse. ei peaparandust, ega ka niisama mitte. õhtul kui tulen veidi varem töölt koju ja poodi lähen, ka siis veel ei kisu alkolettide poole... küll aga hakkab see aeg pihta peale seitset-kaheksat. ja siis jälle poodi (viimaselajal olen loobunud enese narritamisest ja varud on kodukülmikus olemas)
Asja tõsidust aga täheldasin just nüüd selle massirahutuste hirmus sätestatud alkoholimüügi keeld. Ja kuna magasin maha hetke, kus oma varusid täiendada jäin täbarasse olukorda. Oli veel kodus paar kolm õlut... sis nautisin neid, kui üksikul saarel. ja siis otsas. Mind haaras järsku selline paanika... pea hakkas tööle, kust juurde saada, hakkasin otsima kanaleid. Õnneks olen ma niivõrd disiplineeritud salaviina suhtes, et igasugu solki ma ei julge omale sisse juua. Seega ei saanudki ma midagi muud juurde. Ka ei meeldind mulle mõne tuttava pakkumine, et tahad, mul viina. Tahtsin vaid, et mul oleks iga õhtu paar õlut. ja see oli nii tähtis minu jaoks.
Samuti olen täheldanud, et minu välimus on hakanud viimaselajal muutuma. Mu näonahk oli algselt väga tundlik temperatuuri soenemise suhtes. Nägu lõkerdas koguaeg. Nüüd on sinna juurde lisandunud veel ka pidev õhetus/punetus ja siis veel tohutu higistamine (nüüd tean, kust tuli pomshide kohta släng "õli")

Kuna ma ei tunne end veel täieliku alkohoolikuna, kuna ma ei vaja seda koguaeg. Kohusetunne töö ees on vist selle suurim disipliin.

Kuidas peaksin mina oma olukorras alustama selle kõige peatamist ja siis lõpetamist?
Loodetavasti ei pea mina veel osa võtma hirmutavast "viinaravist"? Kas on ka mingi medikamentide põhine ravi?
(kuna minu ametikohal on vajalik esinduslik välimus, siis olen väga mures ka oma väljanägemise pärast... ehk mõni otsene viide ka sellele abi saamiseks)

Olen Teie juhtnööride üle väga tänulik.

Marek

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Viinakurat istub kõris ja "jänutab" ning õhtuti kõrva sosistab: "Pole ma selline (nagu teised) viinanina ühtegi.Lahutus vajab leevendust, tohtrirohud rikuvad tervist."
Vennas, alkoholism on ravitav, karskus parandab välimuse, sport (tervislik eluviis) annab enesekindluse ja suutlikkuse uus naine leida (endine Sinu elumuutustesse vaevalt usub!).
Sellised on lood. Aga on hullemaidki.
Karskuserajad ootavad ja aasta-paari pärast võib jälle mõned Jaani-õlled või siis sauna-õlled teha. Varem mitte.
Alkoholism on haigus, on ravitav haigus.
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.