Toimetulekuprobleem 01.05.24 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Ma olen terve elu olnud üksildane ja omaette hoidev ning alati seltskondi vältinud. Kunagi olid mõned sõbrad-tuttavad aga tänaseks on nende kõigiga suhtlus katkenud ja katkes juba millalgil ca 10 ja enam aastat tagasi. Ma ei tea täpset põhjust, et miks. Viimased 10+ aastat olen elanud üksi/vanematega ja kodus ja pole kuskil huvitegevuses või seltskondades käinud. Mul on kujunenud probleem sotsialiseerumise osas – ei oska, ei suuda, ei julge suhelda, kogu tööalane asjaajamine on takerdunud selle taha. Ma tunnen, et mul pole endast midagi rääkida kuna ise elan üksi ja ei suhtle enam pea-aegu mitte kellegagi, ei käi kuskil ja mul pole ka näiteks lähisugulasi kellega oleks hea läbisaamine ja kelle tegemistest midagi rääkida saaksin. Olen oma vanemate ainus järeltulija ja vanematel endil pole samuti ühtegi venda/õde. Mul pole õnnestunud ka abielluda ja mul pole ühtegi last. Mu tööalane elu on takerdunud juba viimased 10 aastat. Mul on õnnestunud kõrgharidusõpe läbida kuid valdkondlikule tööle ma ei ole läinud kordagi. Olen väga lühikest aega tööl käinud (kokku ca 4 aastat) ja tööl on mul alati palju vaimset pinget seoses oma vähese sotsialiseerumisega ja oma kõrgharidusega. Eelmisest töökohast tulin ära, sest pinged kasvasid üle pea ja ei suutnud kogu seda situatsiooni, mis mul seal kogu aeg oli, enam taluda. Kujunes välja ärevus mida ravisin pool aastat venlafaksiiniga ja sellest oli kasu. Mul pole mõttekaaslasi, mul pole tööl ega mujal ühtegi kolleegi kellega suhelda või kellele kurta kui millegagi probleem on või kui miski ei meeldi. Praeguses (kehvas) töökohas on üldse kohe selline väga ropendamistest, karjumistest ja veel mõnest asjast tulenevalt vilets psühhokliima millele minu jaoks lisanduvad minu isiklik probleem mida kirjeldan siin kirjas. Mu vanemad on mõlemad 60+ vanuses pensioniealised ja töötavad inimesed kuid kardan ka selle pärast, et ühel päeval ühega neist midagi juhtub ja et mis siis minul minu eluga saab. Suhted on mul nendega muutunud järsult konfliktseks – on julmalt ähvardatud kodunt välja visata ja süüdistatud käitumisprobleemides (lisan et mul pole käitumisprobleeme kunagi olnud, koolitunnistustel oli mu käitumishinne alati eeskujulik) unustades sealjuures minevikus olnu. Kui neile probleemist rääkisin, siis soovitati psühholoogi või psühhiaatri juurde minna, ähvardati mind kodunt välja visata, süüdistati käitumisprobleemides, ise nad käisid psühholoogi juures ja hiljem kirjutasid mulle meilile kirja mille väidavad, et nii muretsevad minu pärast ja ütlesid, et alati on probleemi tekkimisel parem kohe probleemist rääkida kuigi kui rääkisin siis hakkasid ähvardama. On mitu korda käinud peast läbi mõte politsei koju rääkima kutsuda aga seda ju ei saa teha. Vanemad on ise mitmes mõttes üsna saamatud ja ennasttäis võimukad inimesed, vahel on tunne et olen üksi nende kahe vastu. Ma ei ole suutnud nendega enam suhelda, et asju lahendada, olen vihane nende peale, tahaks seda nende kõrget ülbet egomüüri lammutada aga ei saa. Lisaks on mul veel üks stressi ja pinget tekitav mure seoses oma kõrgharidusega aga see on juba omaette ja pikem teema. Arvan, et mul oleks selle kõrgharidust puututava teema osas õigusalast nõustamist vaja aga asjaolusid arvestades ma kahjuks ei usu, et sellest erilist kasu võiks olla. Ma elan maakohas keskustest eemal – kõik jääb kaugele ja palgad on madalad ning auto ülevalpidamie on kallis. Kardan tõsisemate toimetulekuraskuste tekkimist. Kokkuvõtvalt – mul on kõigega probleem, ma olen üksi jäänud, olen väga stressis, pinges ja närvis. Mul on keskendumise probleemid, mäluprobleemid, tunnen ennast väga ebakindlana, on tunne nagu mu elu oleks kõik need viimased 10+ aastat ühe koha peal seisnud ja midagi pole toimunud, ma ei taha võõraste inimeste hulgas olla. Mul on probleemid vaimse töö tegemisel. Aeg muudkui läheb ja probleemid muudkui süvenevad. Ma ei tea mida teha, kust abi leida. Tahaksin sellest probleemist rääkida reaalsel visiidil, et saaks kohe arutada/selgitada ja ma ei usu, et antidepressantide võtmisest mingit olulist kasu oleks ja ma ei tunne nende järgi praegu vajadust. Ma otsin lahendusi/soovitusi/nõuandeid oma probleemi osas, vaimset tuge. Tahaks kindlustunde ja rahu tagasi saada. Ma tõesti ei tea enam mida teha!

Lugupidamisega

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lasteaia abikasvatajaks - siit tuleb suhtlemise julgust ja oskust. Milles andekas olete, mis asi-tegevus teile meelepärane? Täpsustage, tegutsege.
Elululugude raamatud, sealt eeskujud ja tegutsemisJulgus.
Väike AD kuur AD-ga võiks ikkagi olla.
Enese suhtlemise edenemise Päevik. (nagu sportlased.
India targad on aastatuhandeid saanud kehalist- ja vaimuenergiat Praanast, seda energiat on Universumis palju ja seda saab ka iga indiviid enda ja kaaskondsete huvides kasutada. Jalutage ja te saate Praana jõudu ja väge.
Olge kehaliselt aktiivne - ja te saate seda Väge, Puhake ja magage rahulikult - teisse voolab see Vaimujõud ja rõõmsameelsus. Välja hingates vabanete negatiivsest, sisse hingates voolab teisse Praana.
Hingamise rütmi las annab organism ise - organism on iga inimese parim dirigent, treener. Mida pingevabam tegutsemine, seda paremini tekib sümbioos Praanaga,
Pingevabat tegutsemist soovides,
Koostöö raviarstiga.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?