ma ikkagi ei saa oma eluga hakkama?! 27.11.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere ja head aasta lõppu Teile!
Mure on jah selline. Olen 40 naine. Üksi elanud juba 13 aastat, see tähendab koos lastega. Poeg 20, tütar 11. Olen enne ka oma psüühikaga kimpus olnud, siis avastati kilpnäärme ületalitlus (9a tagasi), sain ravi mitmel korral, radiojoodi neelamiseks ei läinud, kuigi olin juba haiglas sees, kui sain abi alternatiivmeditsiinist. Sellest möödas 2 aastat. Ühtki ägenemist pole, proovid on korras, isegi antikehade foon väheneb kogu aeg järjekindlalt.
Selle aasta algusest olen tööl haridusasutuses majandusjuhina. Algul tulin suure optimismiga, kool oli s...tas seisus (vabandust, kuid see sõna väljendab olukorda kõige paremini), hakkasin hooga pihta, lootused olid kõrged. Palju olen ka ära teinud, ühesõnaga tööalaselt ma tulen kenasti toime, vähemalt enda arust ja ka linnavalitsuse arust, kuid siiski head sõna ei ütle eriti kolleegidest keegi. Tööalaseid suhteid koju ei ole viinud, sõpru on mul suht vähe. Need kes ka eelnevate aastate jooksul olnud. Viimasel ajal tunnen end imelikult- ma kardan kogu aeg.Suve lõpus suri üks mu tuttav, kes iseenesest polnudki nii hea sõber, kuid ma ei saa sellest kuidagi üle. Ta oli noorem kui mina, südame veresoon lõhkes. Siis hakkasin kujutama ette, mismoodi ta seal hauas lamab ja et kui pime ja juba seal on jne jne. Ühesõnaga haiged mõtted. Vahepeal jõin õhtuti longerot, siis tundsin et polegi nii jube. Ja et surm ka pole nii jube, kui olin natuke joonud. Siis süda valutas , et nii ju ei tohi juua ja et see pole hea ja et äkki jõin liiga palju ja et kuidas ikka tööle saan jne jne. Tööle olen ikka kogu aeg saanud ja kogu aeg ma ei joo ka. Hakkasin öösiti ärkama, mingid hirmuartakid, mõtted jooksevad peas sellise kiirusega, et tundsin oma silmalaugude liikumist, kui mõtted vaheldusid. Siis hakkasin kartma magama jääda, sest kartsin neid öiseid ärkamisi. Tavaline, et on kuum ja külm ja siis läheb keha nõrgaks, süda hakkab kloppima, hakkan värisema. Siis pean kõndima ja kõndima, seisan teinekord ukse juures, et ehk jõuan enne kukkumist naabritele kloppida ukse peale. Eriti vastik on olnud, kui tean, et naabrinaine on öösel tööl. See vaikne maja ja tühjus, inimesi pole, see üksindus, üksi olek. Lapse pärast ka kardan, et saab shoki, kui minuga midagi juhtub ja et siis ma ei näegi kui ta suureks kasvab jne jne. Ja viimasel ajal panen endale enam-vähem korralikumad riided magama minnes selga, juhuks kui peaksin surema öösel. Ma ei taha et mind aluspesus leitakse (olen ülekaaluline ka- 85kg/169cm, peeglist ennast ei vaata sellest ajast kui kilpnäärme rohtudest ülekaal tekkis-so.9 aastat).Toad katsun ka kogu aeg korras hoida, juhuks kui leitakse ma ei taha segadust majas. Päeval püüan ikka olla, nüüd aga on lisandunud mingi iiveldus kogu aeg, pea sõidab otsas, kui pea alla kummardan, siis läheb süda täitsa pahaks.
Oksendanud pole ja minestanud ka mitte. Analüüse tegin kuu tagasi, kõik oli OK, va. kolesterool veidi üle. Söön küüslaugu kapsleid, päevakübara ekstrakti tilku, Metoprololi 50 mg-st 1 tbl. päevas 1/2 hommikul 1/2 õhtul, sest vererõhk oli natuke kõrge 148/90. See rohi on mul kilpnäärme haigusest alates peal olnud samas koguses.
Kardan Altzheimeri tõbe (vanaema suri selle haigusega-isegi ei osanud enam rääkida lõpus),kardan hulluks minna, kardan et ei suuda last üles kasvatada, vihkan seda, kuidas õpilased lõhuvad koolimaja ja kuidas selliste lolluste parandamiseks ei ole koolil raha. Kuidas iga väikese asja pärast tuleb sul paluda ja palvetada, kuidas kolleegid ainult virisevad puuduste üle ega näe mis on ära tehtud. Ma ei salli kui asjad on sassis, kui korda pole majas ja samas ma ei taha teiste inimest poolt toime pandud lolluste eest vastutada aga seda ma just pean tegema. Vahel ma tahaks mõne 7 klassi poisile, kes kraanikausi maha istub ja tulekustuti lahti laseb, harjavarre pooleks murrab, kraani kõveraks painutab, ukselukud täis topib, siganlisatsiooni käima paneb jne jne jne -lihtsalt vastu pead anda ja nö. peesse saata, kuid ei tohi, sest see ahistab neid ja pedagoogiline tava ei luba seda. Kuid miks nemad võivad oma pahandustega täiskasvanuid ahistada, nende töö nullida (töömees -vana inimene- on sel aastal ühel uksel 7 korda lukku vahetanud) jne. jne aga neile jäävad kõik õigused? sest nad on lapsed ja nad ei tea, mida teevad? Vale!!!
Ühesõnaga ma kardan, et lähen peast segaseks või suren ja mul enda pisike tütreke jääb üksi ja ma ei saa teda kaitsta ega hoida kogu maailma jama eest.
Mis ma tegema pean? Olen nii väsinud.
Palun vabandust, et nii palju rääkisin.
Mery.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elupendel töö- ja puhkesuunal on amplituudist väljas - puudub harmoonia, puudub tasakaal. Sellest siis väsimus, liigne hingeline ja vaimne pingeseisund, sotsiaalsed pinged. Esivanemate tarkus - Puhkus taastab jõu! - vajab jällegi järgimist. Teadmistest ilma tegudeta ei ole aga kasu! vt. unevalla soovitusi.
Alko-jookide asemel on kasuks jalutuskäigud tütre ja pojaga. Enne AD kasutuselevõttu olid jalutuskäigud ja veeprotseduurid (eriti soojavee) suuresti kasutusel ja toimisid hästi. Toimivad ka tänapäeval. Kaaluprobleem on (varjatud) depressiooniga seotud. vt. depressiooni-valla soovitusi. Alustage minu harjutusest. Pihtimine (autoriteedile, päevikusse, mentaalselt) on kasuks. Tööalaseid tegemisi võtke mänguliselt - eluteater ju puha. Libreto ja lugulaul on selline.
Olge julgem Sõpra leidma.
Käiksin ka psühhiaatri jutul ja seal selginevad enda mõtted, antakse soovitusi ja veidi rohtugi julgustuseks.
Olete tubli - kaks Last on Teie Kosmilised Õnnemäed ja nendega tegelemine ei peagi väga kerge olema. Aga raskused karastavad, nagu F. Nietzsche teadis ütelda.
Ja aastavahtuse ajad on ka veidi nukramad, hingekaevu sügavuste murevetesse sukeldumise aeg. Ja ikkagi - ilus aeg. Ikkagi.
Kõike head,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.