Kriis 23.06.01 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

2 a tagasi selgus kurb tõsiasi, et minu abikaasa ei armasta mind enam ja tal on uus armastus. See tuli nagu välk selgest taevast - ma olin nii kindel, et ta ei ole seda tüüpi - isegi ei kahtlustanud ma mitte. Kõik imestasid, kui hästi me läbi saame jne. Meil on kolm eelkooliealist last ja seljataga seitse abieluaastat. Ainus tõsisem probleem meie elus oli see, et iga lapsega lisandus minu kaalule 10 kilo- seega 30 kg ülekaalu. Muidugi unistasin, et võtan ennast kätte jne. - ikka ei tulnud sellest midagi välja. Sõin vast ülepigest - lapsed, töö, ülikool. Ja selle ülekaalu tõigi abikaasa lahkumineku põhjuseks. Oi kuidas ma ei mõistnud seda, et inimest võib armastada välimuse järgi - see oli minu jaoks tõeline shokk. Langesin musta masendusse. Tekkisid paanikahood, hirm, üksindustunne ja mis kõige hullem - süütunne laste ees. Ma nii väga ju tahan lastele kõige paremat elus, tahan tervet ja tugevat perekonda. Ja ma ei saa seda neile pakkuda. Käisin psühhiaatri vastuvõtul ja tegin Fluanxoli ravikuuri 3 kuud. Paanika taandus. Ja nüüd hakkab ta taas tagasi tulema! Ma ei suuda õhtuti uinuda - peas tiirlevad mõtted kellegi haigusest, surmast, enda haigestumisest jne. Ma magan üksinda voodis, mida me kunagi jagasime ja ma tunnen ääretut üksindust ka praegu veel - 2a hiljem. Ja ma tunnen tohutut vastutust oma kolme lapse tuleviku ees. Ma ei suuda enam. Olen kui närvipundar - karjun tihti laste peale,mul ei ole kannatust. Lastele ei ole me olukorda veel selgitanud - ma ei suuda, mul tuleb selle mõtte juures juba nutt peale! Isa on lihtsalt teises linnas tööl (seda ta on ka) ja saab harva kodus käia. Samas kui ta kodus käib, on mul selline tunne nagu riputataks haava peale soola. Pärast tema lahkumist tunnen ennast väga halvasti ja taastumine võtab mitu päeva. Ma ei tahaks temaga üldse enam kokku puutuda aga lapsed ju vajavad teda. Igast olukorrast pidavat olema väljapääs aga ma ei ole suutnud enda olukorda lahendada tervelt 2a jooksul! Kas ma peaksin uuesti antidepressante sööma hakkama? Kas ma pean neid terve ülejäänud elu sööma, et tunda ennast normaalse inimesena, kes ei vaevleks pidevalt hirmude küüsis ja süümepiinades.

Tänan tähelepanu eest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete kolme lapse ema,töötate ja õpite(õppisite) ülikoolis - olete seega v ä g a tubli.Sellise kehalise-vaimse koormusega toimetulekuks vajategi rohkem jöudu,energiat ja "kaalukust".Peremure on loomulikult suur,aga enesesüüditamiseks e i o l e mitte mingisugust pöhjust.Esimene printsiip:laste huvid.Tundke röömu Tema külaskäikudest laste juurde,arutage isa-rolli suurendamise vöimalusi.Ärge "leelotage" (ärge tehke etteheiteid ) vaid otsige uusi vöimalusi laste seisukohalt lähtudes.Käige ü h e s k o o s pereterapeudi -psühhiaatri juures.Teiseks:Teie hingemure vajab arsti ning arstirohtude toetust.Rohu määrab Teie psühhiaater. On antidepressante koos hea unetoimega (näit.Remeron).Kolmandaks:tundke röömu oma igapäevatööst ,iga töö sisaldab paljugi hingekosutavat.Neljandaks:kas Teie vanemad/laste isa vanemad saavad Teid füüsiliselt-hingeliselt aidata?Koputage ning Teile avatakse!Ärge häbenege laste nimel küsimast -sellega teete ju laste vanavanematele heateo ja annate ka neile vöimaluse sugupuud kasvatada.

Viiendaks:kui teoreetilised-praktilised väljavaated laste isaga lähisuhete taastamiseks vöimalikuks enam ei osutu,siis on Teil t ä i e l i n e moraalne öigus uue hingesuhte-lähisuhte tekkeks.

Vaatamata suurtele raskustele ja murele olete Te vägagi õ n n e l i k inimene ,olete kolme lapse ema.Ja see õnn annab Teile ka röömu ja jöudu ning elulusti edaspidiseks.

Ma mötlenTeie peale ja soovin hingejöudu! Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?