Immuniseerimiskava Autor: Marje Oona

Immuniseerimiskava on riigis kehtiv kava, milles määratakse riigi kulul tehtavad vaktsineerimised, samuti vaktsineeritavate vanuserühmad ja vaktsineerimiste ajavahemik. Immuniseerimiskava koostamise aluseks on teadusuuringute tulemused ning põhimõte, et igal lapsel on õigus saada riigi kulul kaitse ohtlike nakkushaiguste vastu. Immuniseerimiskava täiendatakse ning muudetakse vastavalt vajadusele ja riigi võimalustele. Vaktsineerimine on vabatahtlik. Eestis vaktsineeritakse lapsi immuniseerimiskava alusel kokku 11 nakkushaiguse vastu. Need haigused on tuberkuloos, B-viirushepatiit, rotaviirusnakkus, difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, hemofiilusnakkus, leetrid, mumps ja punetised. Lisaks võimaldatakse täiskasvanutele riigi kulul difteeria ja teetanuse vastaseid kordusvaktsineerimisi ning vajaduse korral vaktsineeritakse marutõve vastu. 

Vaktsineerimisega alustatakse noorimast vanuserühmast, mille kohta on teada, et vaktsineerimine on tõhus ja ohutu. Süstidevahelised intervallid ei tohi olla lühemad minimaalsetest lubatavatest ajavahemikest. Samas kui need on mingil põhjusel pikemad immuniseerimiskavas ettenähtutest, ei tee see eelmiste vaktsiinisüstide toimet olematuks, kuid jätab lapse vahepealsel ajal optimaalsest kaitsest ilma. Tänapäeval on kasutusel mitmed kombineeritud vaktsiinid, mille eeliseks on võimalus saada kaitse nakkushaiguste vastu vähemate süstetorgetega, kuid sama tõhusalt kui ühekaupa manustades. Kombineeritud vaktsiinid ei koorma immuunsüsteemi.

Tänapäevastes kombineeritud vaktsiinides on palju vähem antigeene kui nakkust tekitavates mikroobides või varem kasutusel olnud vaktsiinides. Näiteks difteeria, teetanuse, läkaköha, hemofiilusnakkuse ja lastehalvatuse eest kaitsvas kombineeritud vaktsiinis on kokku vähem kui 25 antigeeni, samas oli rõugevaktsiinis ligikaudu 200 antigeeni ning läkaköha tekitavas bakteris on umbes 3000 antigeeni.

Vaktsineerimine algab tuberkuloosi- ja B-viirushepatiidi vastaste kaitsesüstidega. Tuberkuloosi vastu süstitakse 1–5 päeva vanustele lastele BCG-vaktsiini vasakusse õlavarde nahasisesi. Mõne nädala möödudes võib süstekohale tekkida sõlmeke, millest eritub mäda. Süstekohta on vaja siis puhastada, muud ravi see ei vaja. Tuberkuloosivaktsiin kaitseb väikelapsi raskete tuberkuloosivormide eest, kuid ei anna siiski eluaegset kaitset. BCG-vaktsiini korduv manustamine nakkuskaitset ei tõhusta ja seetõttu seda ka ei tehta. 

B-viirushepatiidi vastane vaktsineerimine koosneb kokku kolmest süstist. Esmakordselt manustatakse B-hepatiidi vaktsiini esimese 12 elutunni jooksul, nii kaitseb see ka võimaliku emalt saadava nakkuse eest. Teine ja kolmas B-hepatiidi vaktsiini süst tehakse vastavalt 1 kuu ja 6 kuud pärast esimest süsti. B-hepatiidi vaktsiin annab väga pikaajalise tõvekindluse, seetõttu ei vaja imikueas vaktsineeritud lapsed 12-aastasena B-hepatiidi vaktsiini kordussüste. 12-aastasena vaktsineeritakse neid lapsi, keda imikueas pole vaktsineeritud.

Rotaviirusnakkuse vastu hakatakse vaktsineerima alates 2 kuu vanusest ning seda vaktsiini manustatakse suu kaudu.

3 kuu vanuses alustatakse vaktsineerimist viie haiguse – difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatuse ja hemofiilusnakkuse vastu. Nende haiguste vastase immuunsuse kujundamiseks on vaja vaktsiini lapseeas korduvalt manustada. Alates 2008. aastast on Eestis kasutusel oluliselt vähem kõrvaltoimeid põhjustav kombineeritud vaktsiin, mis sisaldab atsellulaarset ehk rakutut läkaköhavaktsiini ning süstitavat lastehalvatusevaktsiini. Difteeria- ja teetanusevaktsiini süsti soovitatakse korrata ka täiskasvanueas iga 10 aasta järel. Läkaköhavaktsiin ei kujunda eluaegset immuunsust, samuti ei tee seda ka läkaköha läbipõdemine. Läkaköha on kõige ohtlikum imikueas, kuid on tõsine haigus ka täiskasvanutel, kes haigust põdedes võivad omakorda nakatada lapsi. Seetõttu kaalutakse võimalust rakendada läkaköha suhtes samasugust immuniseerimiskava nagu teetanuse ja difteeria puhul. 

Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritakse 1 aasta vanuselt ning kordussüst tehakse 13 aasta vanuselt. Selleks et kõige tõhusamalt ära hoida leetreid, mumpsi ja punetisi ning nende tüsistusi, on vaja vaktsineerimisega alustada väikelapseeas, sest üksnes nooruki- ja täiskasvanueas tehtava vaktsineerimisega ei õnnestu küllaldaselt vähendada ei kaasasündinud punetistega laste sündi ega mumpsist tingitud viljatust.



Vt ka immuniseerimine.    

* Tehakse kuni aastani 2015 varem vaktsineerimata lastele.