Naaskelsabatõbi Autor: Ants Jõgiste

Naaskelsabatõbi ehk enterobiaas on üks levinumaid helmintiaase, eriti koolilastel ja koolieelikutel. Haiguse põhjustab naaskelsaba ehk linaluu-uss. Haiguse algjärgus esinevad seedehäired ja eosinofiilia (teatud valgeliblede rohkus veres), hiljem aga eelkõige tugev sügelus päraku piirkonnas. Naaskelsabadega nakatunud lapsed magavad rahutult, söövad halvasti, on sageli tujukad. Naaskelsabad on lahksugulised umbes 1 cm pikkused valged ümarussid. Nende sabamine ots on naasklikujuliselt teravnenud. Nad parasiteerivad jämesooles ja väljuvad öösel pärakuavast, mis põhjustabki selle piirkonna sügelust. Emased munevad pärakuümbruse nahakurdudesse. Õhtul munetud munades valmivad vastsed juba hommikuks.

Nakkusallikaks on tõvestunud inimene (tavaliselt laps), kes annab edasi sügeleva anaalpiirkonna kratsimisel kätele jäänud naaskelsabamune. Nakatumine toimub pesemata kätel, mänguasjadel või tarbeesemetel olevate naaskelsabamunade sattumisel suhu. Nakatuda võib ka parasiidi mune sisaldava voodiriiete tolmu sissehingamisel. Munad võivad kätelt, ihu- ja voodipesult sattuda ka põrandale ja kõikidele toas olevatele esemetele ning kanduda edasi teistesse ruumidesse. Munad säilivad esemetel eluvõimelistena ühe kuu. Tõvestunud inimene võib ka ennast ise korduvalt nakatada. Enesenakatamise (autoinvasiooni) korral muutub haigus krooniliseks ja inimene võib olla nakkusallikaks aastaid.

Haigust diagnoosib ja ravib arst. Ennetusmeetmetest on kõige olulisem tõvestunud inimeste ravimine. Ravi on edukam, kui üheaegselt kontrollitakse ja ravitakse ka teisi pereliikmeid või lastekollektiivi lapsi. Väga tähtis on käte pesemine enne sööki ja pärast tualeti kasutamist. Ruume tuleb koristada sageli ja niiskelt, et vältida munade levikut ja nende sattumist organismi koos tolmuga.

Ravikuuri ajal on otstarbekas panna lastele jalga kinnised püksid, takistamaks käte saastumist parasiidi munadega. Ihu- ja voodipesule sattunud munad hävivad triikimisel.

Vt ka helmindid.