Kuidas märgata, et koolilaps vajab vaimse tervise tuge
Uus kooliaasta on hoo sisse saanud. Kuidas märgata ja kuhu pöörduda, kui lapsel tekivad raskused koolis või sõpradega, selgitab Confido kliiniline psühholoog, pereterapeut Triin-Ketlin Siska.
Siska ütleb, et lapse raskusi tuleb vaadelda ja käsitleda laiemas last ümbritsevate suhete kontekstis. „Tegemist võib olla hoopis lapsevanema piiratud võimalustega toetada oma last nii, et probleem taanduks,“ ütleb ta.
Näiteks olukord, kus vanemad ei oska tulla toime lapse tunnete ja käitumisega. Lapse tugevad tunded vallanduvad järsku ja näiliselt põhjuseta ning vanema püüd abistada hoopis süvendab konflikti. Last rahustada ei õnnestu ning vanemad kardavad, et lapsega on midagi valesti või ta käitumine pole „normaalne“. Murekoht on ka see, et laps ei pea kinni vanema seatud reeglitest. Samuti võib vanem teada, et lapse sagedased valud, söögiisu muutused või uneprobleemid võivad viidata vaimse tervise murele, kuid ei oska olukorda mõtestada ega tea, kuidas aidata.
„Raskused tekivad siis, kui keskkonnast tulenevad nõudmised ei ole kooskõlas inimese vajadustega. Lapsel võib olla liiga suur koormus ja liiga vähe ressursse, aga ka vanemal või õpetajal võib olla korraga liiga palju keerulisi ülesandeid ning lapse toetamiseks piiratud võimalused. Puudu võib olla teadmistest, kuidas märgata ja täita lapse emotsionaalseid vajadusi, aga mõnikord saab abistamisvõimalusi juurde tekitada, kui teha muutusi pere elukorralduses või koostööd tugivõrgustikuga,“ selgitab ta.
Märgid, mis viitavad sellele, et laps vajab abi
Selged erinevused lapse tavapärasest käitumises:
- suurem nutusus,
- kergemini ärritumine,
- enam vaidlemine,
- raskused enda hommikul valmis seadmise ja kooli jõudmisega,
- kergemini konflikti sattumine.
Varjatumad raskused:
- endasse tõmbumine,
- vaikimine,
- ükskõiksus,
- vähesem huvi varasemate tegevuste vastu.
Psühhosomaatilised sümptomid:
- hommikused pea- ja kõhuvalud,
- õhtune ärevus,
- uneprobleemid.
Siska soovitab pöörata tähelepanu lapse vajadustele. „Võimalik, et kooli alguses vajab laps rohkem ärakuulamist ning soovib enam jagada seda, mis tema igapäevaelus toimub. Kooli algus nõuab palju kohanemist nii pereliikmetelt kui ka koolipersonalilt ning on seetõttu keeruline kõigile osapooltele. Lapsele võib olla abiks see, kui kogemuste jagamiseks võetakse rohkem aega või hoitakse ja luuakse järjepidevaid rutiine,“ ütleb ta.
Samuti on lapsel vaja oma identiteedi piires tunda autonoomiat. „Uued või keerukamad õppeained või huvitegevused, samuti õpetajad, kaaslased ja sõbrad võivad panna proovile suhtlemis- ja õpioskused, aga ka enesemääratlemise. Tasakaal juhendamises ja ruumi andmises võimaldab täita lapse vajadust autonoomia järele. Tänapäeval näen üha sagedamini, et vanematel on teinekord keeruline hoiduda liigsest toetamisest, loobuda nn helikoptervanemlusest,“ sõnab Siska.
Ära ei saa unustada spontaansust: „Oluline on kohustuste kõrval jätta ruumi lõõgastusele ja mängule,“ ütleb ta.
Vanemate seatud piiride kõrval on lapsel vaja ka vabadust väljendada oma vajadusi ja emotsioone. „Vahel tundub vanematele, et lapse tunded ja käitumine on nende jaoks „liiga palju“. Sageli, olgu see soovist last kiirelt aidata ja tema enesetunnet parandada või olles ise ehmunud tugevatest tunnetest, pidurdatakse lapse eneseväljendust. See aga enamasti hoiab alal probleemi, sest vajadus pole täidetud. Lapse eneseväljendust võiks vastu võtta uudishimu ja neutraalse infona, andmata hinnangut, kas see on normaalne,“ selgitab Siska.
Neuroerinevustega lastel võib olla koolis raskem hakkama saada. „Vaatamata sellele, kas tegemist on diagnoosi saanud koolilapsega või lapsega, kellel pole ühtegi diagnoosile viitavat tunnust, on muutused, sensoorsete stiimulite rohkus, uudsus ja kiire tempo proovikivi igale koolilapsele. Abiks on konkreetse lapse kogemuste ja vajaduste märkamine, tähelepanu pööramine jõuvarude taastamisele, aja andmine kogemuste läbitöötamiseks ning kindla rutiini ja raamistiku hoidmine,“ ütleb Siska.
Kuhu abi saamiseks pöörduda?
Siska soovitab mitte mõelda n-ö ühele uksele, kuhu koputada, vaid lapse kogu tugivõrgustikule. „Esimese sammuga võiks laiendada vaadet, et märgata, kes ja mida lapse ümber teeb. Võiks rääkida lapsega ja püüda mõista, mis tema jaoks toimub, mitte ainult seda, mida ta teeb. Sümptomile keskendumise asemel keskenduda suhtele lapsega ning lapse ja teiste inimeste vajadustele erinevates olukordades,“ räägib ta.
„Vahel on keeruline näha suuremat pilti, iseenda käitumist lapsevanemana või oma last objektiivselt hinnata, sest puudub võrdlusmoment. Kooli ja kodu koostöö on olulisel kohal olukorra hindamisel ning lahendamisel,“ rõhutab Siska.
Kui iseseisvalt ja koos kooliga astutud sammudest ei piisa, on Siska sõnul kasulik pidada nõu psühholoogi või pereterapeudiga. „Pereterapeut aitab olukorda hinnata, leida probleemi tuuma, mis seda alal hoiab, ning toetada muutuste tegemisel. Tuleb arvestada, et vaimse tervise abi koosneb sageli mitmest vastuvõtust või pikemast teraapiaprotsessist,“ ütleb ta.
Siska paneb südamele, et lapse vaimse tervise toetamine ei tähenda alati diagnoosi ega ravimravi. „Mõnikord vajab laps rohkem puhkust, turvalisemat suhet, väiksemat koormust või täiskasvanut, kes suudab näha tema käitumise taha. Selleks et vastata küsimustele „Mis lapsel viga on? Kuidas leevendada tema sümptomeid või lõpetada probleemne käitumine?“, tuleb leida vastused küsimustele „Millest lapse käitumine räägib? Mida laps vajab? Kes ja mida peaks tegema, et lapse vajadusi täita?“. Emotsionaalsete vajaduste täitmine leevendab sümptomit ning parandab suhet, see omakorda aitab edaspidi selgemini märgata tegelikku vajadust ja seda taaskord täita,“ selgitab ta.
Siska rõhutab, et abi küsimisega ei tule oodata kriisini. „Mida varem saab pere aru, mis lapse koormust suurendab ja mis teda toetab, seda rohkem on võimalusi ennetada raskuste süvenemist,“ ütleb ta.