Vererõhu mõõtmine Autor: Arvo Mesikepp

Vererõhu mõõtmine toimub kas otsese või kaudse meetodi abil. Otseseks ehk invasiivseks (õõnesiseseks) vererõhu mõõtmiseks kasutatakse intensiivravis või anestesioloogilises praktikas vastavaid andureid, mis viiakse lamava patsiendi veresoontesse ja/või südameõõntesse ning veresamba rõhk neis registreeritakse mõõteriistal.

Enamasti rakendatakse vererõhu mõõtmiseks kaudset ehk mitteinvasiivset meetodit. Istuvale inimesele pannakse õlavarrele täispumbatav mansett ja registreeritakse vererõhk elavhõbemanomeetri, aneroidmanomeetri või elektroonilise mõõturi abil. Kui mõõta rõhku küünarvarrelt või sõrmelt, ei ole tulemused nii täpsed. Mansetist õhku välja lastes kuulatakse samaaegselt küünarvarre lohus radiaalarteri kuulatluskohal Korotkovi toone fonendoskoobiga, mille abil eristatakse süstoolset (Korotkovi I toon) ja diastoolset (V toon, õigemini tooni kadumine) vererõhku.

Vererõhku iseloomustab suur kõikumine nii sama päeva jooksul kui erinevate päevade lõikes. Tavaliselt mõõdab arst esimesel visiidil vererõhku mõlemalt käsivarrelt, avastamaks perifeersete veresoonte haigusele omast rõhkude erinevust kummalgi käsivarrel. Enne vererõhu mõõtmist peab patsient mõne minuti vaikselt istuma. Vererõhku tuleb mõõta vähemalt 2 korda 1–2-minutise vahega. Kui esimesed mõõtmised erinevad teineteisest oluliselt, tuleb mõõta korduvalt. Üldjuhul kasutatakse standardmõõtmetega mansetti (sisemine kummiosa 12–13 cm × 35 cm), kuid on olemas nii suuremaid kui väiksemaid mansette. Väiksemate mõõtudega mansetid on laste vererõhu mõõtmiseks. Mansett peab alati paiknema inimese südamega samal tasapinnal, sõltumata kehaasendist.

Automaatset vererõhu jälgimist on võimalik korraldada mitmesuguste (enamjaolt ostsillomeetriliste) vererõhuaparaatidega. Selliste aparaatidega mõõdetakse vererõhu dünaamikat 24 tunni vältel ning keskmist vererõhku nii 24 tunni jooksul kui ka öö ja päeva lõikes eraldi. Niimoodi saadav teave ei asenda tavapärast vererõhu mõõtmist, kuid on arstile vajalik lisainformatsiooni saamiseks.

Kodus aeg-ajalt vererõhku mõõtes ei ole võimalik saada nii informatiivseid tulemusi kui ööpäevase registreerimisega. Kui aga inimene mõõdab oma vererõhku iga päev mitme päeva vältel, on saadav teave võrreldav automaatse vererõhu jälgimisega. Vererõhu mõõtmiseks kodus tuleb kõigepealt osta garanteeritud täpsusega aparaat, mille kohta võib nõu küsida oma perearstilt.

Eelistada tuleks poolautomaatseid aparaate, mida on kergem käsitseda. Nendega ei teki vigu kuulmisprobleemide tõttu ega ole elavhõbedamürgistuse ohtu, kui aparaat peaks purunema. Ka kodus tuleb vererõhu mõõtmisi teha pärast paariminutist puhkust, samuti on vaja arvestada, et rõhk võib oluliselt kõikuda isegi lühema aja jooksul. Mõõtmisi tuleks teha arsti soovitatud sagedusega, mis võimaldab selgitada vererõhu dünaamikat seoses rohtude võtmisega. Kodusel mõõtmisel saadud vererõhu väärtused on tavaliselt madalamad arsti vastuvõtul mõõdetutest. Raviga seotud vererõhu dünaamika on otsustavaks raviskeemi korrigeerimisel, kuid ravi saab korrigeerida üksnes arst. On inimesi, kelle vererõhk on vastuvõtul pidevalt kõrgenenud, samas kui kodus mõõtes või automaatsel jälgimisel on rõhk normaalne. Seda nähtust tuntakse laiemalt kui “valge kitli hüpertensiooni”.

Vt ka vererõhk.