Taimekaitsevahendid Autor: Julia-Anette Titov

Taimekaitsevahendid on taimehaiguste, -kahjurite ja umbrohtude tõrjeks ning taimsete saaduste kaitseks kasutatavad keemilised preparaadid, mis on enamasti mürgised. Hooletul kasutamisel võivad nad tekitada pöördumatuid kahjustusi inimese tervisele. Taimekaitsevahendit võib töötlemise ajal sattuda inimese organismi läbi naha, sissehingatava õhuga või ekslikul allaneelamisel ning see kantakse vere ja koevedelikega laiali. Tagajärjed tulenevad preparaadi omadustest, kokkupuute viisist ja kogusest. Ainevahetuse käigus lagundatakse kemikaalid lihtsamateks ühenditeks, mis enamasti on ohutumad kui algupärane kemikaal, kuid mõnel juhul tekivad lagunemisel algsest veelgi kahjulikumad ühendid. Olulist osa etendab ka kemikaaliga kokkupuutumise aeg. Kui kemikaali satub organismi suures koguses ühekordselt või lühikese aja jooksul, põhjustab see ägeda mürgistuse. Väiksemate annuste sattumine organismi korduvalt ja pikema aja vältel kutsub esile kroonilise mürgistuse. Paljud tõrjevahendid võivad juba ühekordsel kokkupuutel põhjustada allergiat või kahjustada silmi, nahka ning hingamisteid. Ülitundlikkus taimekaitsevahendi suhtes võib esile kutsuda ägeda allergilise reaktsiooni, näiteks anafülaktilise šoki, nõgestõve, allergilise nahakahjustuse või nohu, bronhiaalastma, eosinofiilse kopsupõletiku, hingamisteede turse jm. Kui organism on muutunud keemilise aine suhtes tundlikuks, põhjustavad juba selle väikesed kogused allergilise reaktsiooni. Nahaärrituse tunnusteks on naha punetus, turse, lööve, sügelus ja valulikkus. Silmade ärrituse korral tekib punetus, pisaravool, turse, välistatud pole vikerkesta- või sarvkestakahjustused.

Taimekaitsevahenditest tingitud ägedate mürgistuste tagajärjel võivad tekkida püsivad tervisehäired. Pikemaajalise kokkupuute järel põhjustavad need vahendid väga tõsiseid ning sageli ka pöördumatuid kahjustusi siseelundites, mõjutavad ainevahetust, närvisüsteemi, sigivust, viljakust, loote arengut. Kõige sagedamini tekivad maksakahjustused (ensüümide aktiivsuse tõus, hüpertroofia, talitlushäired), sest maks on otseselt seotud toksiliste ainete lagundamisega (detoksikatsiooniga). Kroonilise mürgistuse nähud võivad ilmneda alles kuude ja isegi aastate pärast. Kui pikema aja jooksul satub organismi rohkem keemilisi aineid, kui organism jõuab neid kahjutustada või eritada, siis hakkavad kemikaalid organismis ladestuma (kumuleeruma). Rasvlahustuvatel ühenditel on oht kuhjuda rasvkoesse pikkadeks aastateks ning seetõttu võib hiljem last rinnaga toites tõsiselt kahjustuda lapse tervis ja areng. Putukatõrjes kasutatavad insektitsiidid halvavad kahjurite närvisüsteemi, kuid võivad avaldada samasugust kahjulikku mõju ka inimesele. See väljendub peavalu, koordinatsioonihäirete, käitumis-, nägemisja tasakaaluhäirete kujul. Laialdaselt kasutusel olevate ditiokarbamaatide lagunemisel organismis tekib ühend, mis on väga kahjulik lootele. Mitmed taimekaitsevahendid võivad mõjutada inimese sisenõrenäärmete tegevust, teised aga tekitada geneetilisi kahjustusi geenimutatsioonide (DNA-kahjustused) või kromosoomimutatsioonide (muutused kromosoomide arvus või struktuuris) näol. Sugurakkudes toimuvad mutatsioonid on sageli pärilikud, kandudes järglastele, somaatiliste rakkude mutatsioonid võivad aga põhjustada muutusi rakkude paljunemises ja kasvus. Teatud kemikaale seostatakse kasvajate ja vähktõve tekkega: nimelt võivad kemikaalid muuta rakkude pärilikke omadusi, nii et rakud hakkavad kiiresti poolduma, ei arene normaalselt ega allu enam organismi regulatsioonile. Osal kemikaalidel on kokantserogeensed omadused, mis tugevdavad vähki tekitava aine või teguri toimet.

Taimekaitsevahenditest tulenevate riskide ja ohtude minimeerimiseks tuleb neid käsitseda väga ettevaatlikult. Enne tõrjetöö alustamist peab kindlasti tutvuma kasutusjuhendiga. Ohus pole mitte üksnes taimekaitsevahendiga töötava isiku, vaid ka kemikaaliga saastunud toiduainete tarbijate tervis. Käesoleval ajal on müügil sama otstarbe ja võrdse toimeefektiga, kuid erineva ohukategooriaga taimekaitsevahendeid. Soovitatav on kasutada preparaate, mis on vähem ohtlikud inimese tervisele, lagunevad looduses kiiresti ning on ohutumad ka maismaa- ja veeorganismidele.

Kemikaale ei tohi pritsida aia-, põllu- ja metsakultuuride ning umbrohtude õitsemise ajal, et kaitsta tolmeldavaid putukaid, välja arvatud siis, kui pakendil on seda lubav märge. Pritsida on keelatud juhul, kui tuule kiirus on üle 4 meetri sekundis. Taimi peab töötlema hommikul või õhtul, s.o ajal, kui õhuvool on aeglane ja päikesekiirgus nõrgem. Töötlemise ajal ei tohi lähiümbruses viibida kõrvalisi isikuid, eriti lapsi, rasedaid, imetavaid emasid, vanureid, kes on ohtudele väga vastuvõtlikud.

Kemikaale peab hoidma lastele kättesaamatus kohas, eemal toiduainetest, joogist ning loomasöödast. Tõrjet tehes tuleb vältida preparaadi sattumist nahale ja silmadesse ning hoiduda tolmu ja pritsimisudu sissehingamisest. Tõrjevahendiga töötamise ajal peavad kõik kehaosad olema kaetud. Sõltuvalt kemikaali omadustest kasutatakse kaitseülikonda, kummikindaid ja -saapaid, peakatet, kaitseprille ning hingamisteede kaitsevahendeid – respiraatoreid.

Õnnetusjuhtumite korral tuleb otsekohe kutsuda arst ja näidata talle tõrjevahendi etiketti. Sellel on märgitud vastumürgid (antidoodid), kui need on olemas, ja antud ka ravijuhised. Mürgistusnähtudeks on üldine halb enesetunne, uimasus, iiveldus, hingamisraskused, ärritustunne silmades või nahal, liigne higistamine, kõhulahtisus. Arsti saabumiseni tuleb järgida taimekaitsevahendi pakendil toodud esmaabijuhiseid. Pärast esmaabi andmist oleneb edaspidine ravi mürgistust põhjustanud aine iseärasustest, hulgast ja toimeajast organismis.

Vt ka mürgistus.