Nägemine Autor: Ingeborg Trofimova

Nägemine on inimese viiest meelest tähtsaim, selle kaudu tunnetatakse 80% välismaailmas toimuvast. Nägemiselund koosneb kolmest osast: silmamuna koos abistruktuuridega, nägemisnärv ja juhteteed ajus ning aju nägemiskeskus, mis asub kuklasagaras.

Silmamuna läbimõõt on 20–25 mm ja ta kaalub umbes 7 g. Väga õrna elundina paikneb silmamuna luulises silmakoopas, kus ta on külgedelt ja tagant hästi kaitstud. Eest kaitsevad teda silmalaud. Silma liigutavad 6 lihast. Kummalgi silmal on 4 sirg- ja 2 põikilihast, mis samaaegselt töötades tagavad mõlema silma sujuva ning kiire koostöö. Silmamuna ise koosneb

hermeetiliselt suletud kestast, mis kõik on anatoomiliselt ja funktsionaalselt erinevad.

Väliseks kaitsekestaks on sidekoeline kõõluskude meenutav “silmavalge”. See on kõvakest ehk skleera, mille eesmises osas asuv sarvkest ehk kornea on enam kumerdunud ning täiesti läbipaistev. Tema kaudu pääsevad valguskiired silma sisemusse. Järgmiseks kihiks on välise kapsli sisemise pinna vastu liibuv soonkest, milles on väga palju veresooni ja mille funktsioon on silma toitmine. Silmamuna eesmises osas pakseneb soonkest lihasterohkeks rips- ehk tsiliaarkehaks, mille ülesanne on teostada akommodatsiooni, st aidata silmaläätsel kumerduda ja lameneda, ning eritada silmasisevedelikku. Veel eespool, sarvkesta piirkonnas, eemaldub soonkest sarvkestast ja moodustab silmas ringja värvilise vikerkesta ehk iirise. Iiris on nähtav läbi sarvkesta ja annab silmale tema iseloomuliku värvuse. Sarvkesta ja vikerkesta vahele jääb silma eeskamber. See on täidetud läbipaistva sisevedelikuga, mille äravool toimub eeskambri nurga kaudu. Kui koepilud eeskambri nurgas umbuvad ja äravool häirub, võib silmasisene rõhk tõusta. Vikerkesta eesosas olev ümar ava on silmaava ehk silmatera ehk pupill, mille kaudu pääsevad valguskiired silma. Kogu soonkest on väga pigmendirikas, värvuselt punakasmust, mille tõttu tekib silmas (analoogselt fotoaparaadiga) pimekamber. Silmaava laiendamisega hämaras ja kitsendamisega valges reguleeritakse valguse pääsu silma.

Silma kõige sisemiseks kihiks on läbipaistev 0,1–0,4 mm paksune närvikest ehk võrkkest, milles asuvad kahesugused valgusärritust vastuvõtvad rakud – kepikesed ja kolvikesed. Silma tagumisel poolusel võrkkesta keskel on kollatähn – koht, millel on selgeima ja täpseima nägemise funktsioon (tsentraalne nägemine). Kollatähni keskosas asuvad ainult kolvikesed. Võrkkesta perifeeria poole väheneb kolvikeste arv ja suureneb kepikeste arv. Et kepikesed on kolvikestest vähem tundlikud, siis on võrkkesta ääreosadega nägemine vähem selge ning aitab ümbruses orienteeruda (perifeerne nägemine). Kollatähnist nina pool asub nn pimetähn. See on piirkond, kus nägemisaistingut edastavad närvikiud ühinevad nägemisnärviks. Siin puuduvad kepikesed ja kolvikesed ning valgusärritusi see piirkond vastu ei võta, st inimene pimetähniga ei näe.

Vikerkesta taga, kinnitudes peente kiududega ripskehale, asub silmalääts, mis koondab silma sattuvad valguskiired võrkkestale. Lääts on täiesti läbipaistev ja väga elastne väikest luupi meenutav elund, mille valgusmurdmisjõud on 10–12 dioptriat. Läätse taga asub geelitaoline läbipaistev klaaskeha, mis täidab silmamuna.

Nägemisel peavad valguskiired läbima sarvkesta, silmaava, silmaläätse, klaaskeha ja osa võrkkestast ning jääma peatuma võrkkesta pigmentepiteelil, mis produtseerib üht nägemisensüümi, nn nägemispurpurit. Nägemisensüümide lagunemine ja taastumine on pidevas tasakaalus. Kepikestes ja kolvikestes muutub valgusenergia keeruliste elektrokeemiliste protsesside tagajärjel närviärrituseks, mis biovooludena antakse edasi nägemisnärvile ning selle kaudu aju kuklasagaras asuvale nägemiskeskusele, kus toimub nähtust arusaamine. Nägemiskeskuses liidetakse kahe silmaga nähtu üheks, mis tähendab binokulaarset ehk ruumilist nägemist.

Vt ka akommodatsioon.

Silma ehitus.