Gaasgangreen Autor: Ants Peetsalu

Gaasgangreen ehk gaasroiskkärbus (ka gaasödeem, gaasflegmoon, anaeroobne gangreen) on haavadega kaasnev eluohtlik tüsistus. Infektsiooni esilekutsujad on anaeroobsed, st hapnikuta elavad mikroobid. Anaeroobse haavanakkuse põhjustajad elutsevad inimese või loomade nahal ja sooletraktis ning toituvad laguainetest. Neid mikroobe leidub rohkesti ka mullas ja maanteetolmus.

Soodus pinnas gaasgangreeni arenguks on laskehaavad ja liiklustraumades tekkinud haavad, sest anaeroobsed mikroobid paljunevad eriti kiiresti purustatud kudedes, kuhu õhuhapnik juurde ei pääse ja kus verevarustus on häiritud. Gaasgangreeni teket soodustavad tegurid on suur verekaotus, külmumine, hilinenud haavatöötlus. Tekitajad produtseerivad toksiine (mürke), mis lähevad ümbritsevatesse kudedesse ja kahjustavad lokaalset vereringet. See omakorda soodustab mikroobide edasist levikut. Gaasgangreen kujuneb välja kiiresti, mõne tunni kuni paari päeva jooksul. Kõige sagedamini tekib gaasgangreen jäsemete ja tuharahaavade korral. Kiiresti kujuneb ja laieneb valulik turse, naha alla ja lihaste vahele koguneb gaasi (süsinikdioksiidi ja vesinikku). Areneb selgete piirideta lihasekahjustus, koed lagunevad mikroobide toksiinide toimel. Haavast eritub verist vedelikku, milles võib olla gaasimullikesi. Nahk muutub pronksjaspruuniks. Haav lehkab halvasti. Valu on väga tugev. Kaugele arenenud infektsiooni korral sisenevad toksiinid ka vereringesse, põhjustades süsteemseid häireid: kehatemperatuuri tõusu, südamepekslemist, naha kahvatust järgneva kollasusega, motoorset rahutust, segasusseisundit ja lõpuks šokinähte ning surma.

Et haigus progresseerub kiiresti – tundidega, siis on tähtis viivitamatult ravi alustada. Kirurgilist ravi kombineeritakse antibakteriaalse ja intensiivraviga. Tormiliselt kulgevatel juhtudel on haige elu päästmiseks vaja kahjustatud jäsemeosa amputeerida või kogu jäse eemaldada. Hilinenud ravi korral on prognoos halb ja suremus suur.

Vt ka šokk.