67-aastase proua põlveliiges ei paindu 15.03.07 / Üldkirurgia

Külastaja küsib:

Tere,

Küsin nõu traumajärgse paranemise kohta (mitte enda, vaid oma ema jaoks). Kukkumise tagajärjel novembris murdis ta sääreluu. Kipsist vabanes jaanuari keskel. Nüüd on ta hädas põlveliigese paindumatusega. On olnud haiglas taastusravil, praegu ambulatoorselt (venitusharjutused basseinis vmt). Ise ta räägib, et nüüd jalg jääbki selliseks, väidetavalt polnud jalaluu õigesti kokku kasvanud jms. Samas paindub ta põlv istudes ikkagi praegugi ca 30-40' (silma järgi vaadates). Tean enda kogemusest (küll käeluumurd), et painduvuse täielik taastumine võib võtta mitu kuud aega. Ka käies hoiab ta väga seda jalga, painutades seda isegi vähem kui istudes. Kasutab ka abivahendina keppi.
Võib-olla olen valel teel, aga mulle tundub, et ta on oma põlve liiga vara "maha kandnud" ning teiselt poolt arvan, et ta peaks oma jalga aktiivsemalt kasutama. Mida teie arvate? Kui kaua võib liigese painduvuse taastumine aega võtta?
Samas ei saa ma ju olla kindel, et luumurd paranes korrektselt. Kas on võimalik, et kehvasti kokkukasvanud luid hiljem kirurgiliselt kohendatakse? Kuidas seda tehakse? Mis sellele järgneb?
Olen teile vastuse eest ette väga tänulik. Ema on alati olnud kergelt hüpohondriline, seega ma ei tea, paljut tema jutust tõeks pidada... Ja kui tal on siiski õigus, siis kuidas teda oleks võimalik aidata.

Arst vastas:

dr Jaan Tepp

Üldkirurg

Põhja Eesti Regionaalhaigla

Kas luu on õieti kokku kasvanud või ei saab otsustada vaid ortopeed röntgenpildi alusel. Kui on tegemist liigesesisese murruga , siis ka kõige ideaalsem kokkukasvamine jätab liigese funktsioonile püsiva jälje. 2 kuud traumast ei ole veel mingi aeg funktsiooni taastumiseks. Aasta möödudes traumast, võib öelda, et oluliselt paremaks enam ei lähe. Seniks tuleb hambad ristris endaga tööd teha - ravikehakultuur koos füsioteraapia teiste meetoditega ongi ainuke vahend funktsiooni maksimaalseks taastamiseks.
Loomulikult jääb võimalus ka liigese edaspidiseks kirurgiliseks korrigeerimiseks kuni endoproteesimiseni välja, kuid seda peab otsustama kindlasti ortopeed kes Teie ema ravis.

Kas see arutelu oli kasulik?