Surmakogemus viis elusse uskumiseni

Surmakogemus viis elusse uskumiseni Karl Erik Saks
Allikas: Margus Ansu/Postimees

Inimese elushoidmiseks tehakse meditsiinisüsteemis kõik võimalik, kuid ka arenenud tehnoloogial on piirangud ning elustatud inimestest taastub umbes veerand. Uppumissurmast päästetud Karl Erik Saks on üks positiivsetest näidetest, ja ta leiab, et kogemus andis tema elule optimistlikuma vaatenurga.    

Kliiniliseks surmaks peetakse seda, kui inimese pulss, südametöö ja hingamine katkevad, kuid taastuvad mõne minuti jooksul. Saks ei mäleta midagi alates hetkest, kui ta basseinis minestas, ka mitte kliinilisest surmast kuni toibumiseni. «Enda mälestuste läbi nägin seda nii, et ärkasin üks päev üles ja ma ei olnud kodus, vaid haiglas. Hästi toreda näoga armas õde ütles mulle: «Tervist, te olete üheksa päeva koomas olnud,»» rääkis Saks Postimehele. Tema arvates oli juhtunu traumaatiline pigem lähedastele, kes pidid elama teadmisega, et toona 16-aastase poisi elu võib lõppeda.

Kuus tundi kestnud elustamine

2009. aasta novembri lõpus ujumistrennis basseinis minestanud Saks sai hiljem teada, et kokkukukkumise põhjustas kasvamisest tekkinud kardiomüopaatia. Ilmnes, et pika kõhna kehaehitusega noormehel oli kiirest kasvust tekkinud lehterrind, mis ei jäta organitele, sealhulgas südamele, piisavalt ruumi ning südamelihas ei saa efektiivselt töötada. Saks mäletab juhtunule eelnenud nädalat selgesti ning seostab minestamisega just tugevat pinget ja järsult kasvanud koormust ujumistreeningutel.

«Olin 11. klassis ja mul oli pikk nädal olnud, meil oli erandkorras füüsikat kolm korda järjest,» rääkis ta. Pikk ja kleenuke Saks oli hakanud just ujumistrennis rohkem füüsilist koormust saama ning tõenäoliselt ei olnud keha sellega veel harjunud. Poiss minestas üksi basseinis olles, kust treener ta leidis. «Elustamine kestis kuus tundi järjest, ühel hetkel nähti, et mind õnnestub vaid enam-vähem teadvuse seisundisse tuua, aga päris üles ma ei ärganud.»

Poiss pandi sundkoomasse, kus hoitakse kõiki keha funktsioone kunstlikult toimimas. «Arstid üritasid mind mitu korda äratada, aga tulin vaid lühikeseks ajaks teadvusele. Nendest hetkedest mul mälestusi ei ole,» sõnas ta. Kui ta lõpuks teadvusele tuli, oli tal tunne, nagu oleks ärganud kosutavast unest. «Kuna olin hästi välja puhanud, mõtlesin esimese hooga, et peab olema nädalavahetus,» meenutas ta. Algul ei saanud noormees süüa ega isegi jalgu liigutada. Neli nädalat hiljem kirjutati ta aga haiglast välja.

Usk viib elus edasi

«Kuna mind tõsteti basseinist välja teadvusetult, oli mu keha nii loid, et puusade ja jalgade juures oli hiigelsuur must sinikas ja ma ei saanud jalgu liigutada. Pidin käima barokambris ja neerudialüüsis, sest mul oli neerupuudulikkus,» rääkis Saks. Praegu tähistab ta juhtunut aga kui oma teist sünnipäeva. «Sain välja detsembri keskel, oli hästi külm talv ja paks lumi maas. Ärgata üles haiglas ja aru saada, et kogu sinu omand on ujumispüksid ja väljas on miinus 17 kraadi – see andis küll filosoofilise väljavaate sellele, kui absurdne on asjade omamine ja mis on tõesti elus tähtis,» sõnas ta. 

Hiljem filosoofiat õppima läinud Saks leiab, et selline kogemus viib teatud religioossesse seisundisse. Hiljem sai ta teada, et koomasse viimine ei olnud kindla peale minek ning tema paranemist võib pidada meditsiiniliseks imeks. «See tekitab mingil määral religioosse arvamuse, et ehk pidi see kõik nii minema,» ütles ta.

Loe lugu täismahus Postimehest

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

EH
10.12.18 18:15
aga minu perearst ja asutuse õde olid vait,et mul on raua puudus,naha-arsti visiidil olles sain sellest allea teada,kui ta vaatas vereproovi,mis oli tehtud tükk aega tagasi,vandenõu minu vastu,elukaaslasega oli ????lõppes surmaga,vesi kopsu ümber =ka meditsiinis leidub sadiste,kes kõik ära rikuvad,tartu nakkushaigla tohter ja sügeliste puhang,
0
   
0

Lisa kommentaar

Saada