Uneapnoe süvenedes halveneb ka 2. tüüpi diabeetikute kontroll veresuhkru üle
NEW YORK (Reuters Health). Uus uuring näitab, et obstruktiivset uneapnoed (OUA) põdevatel 2. tüüpi diabeetikutel tingib uneapnoe süvenemine glükeeritud hemoglobiini (HbA1c) sisalduse suurenemise.
Artikli juhtivautor dr Renee S. Aronsohn rääkis Reuters Healthile: „Meie uurimistulemused toetavad hüpoteesi, et OUA raskusastme vähendamine võib parandada 2. tüüpi diabeetikute kontrolli veresuhkru üle.“
Ta leidis, et OUA ravi võib olla mittefarmakoloogiline ravimeetod, et tulla toime „miljonite 2. tüüpi diabeeti põdevate patsientidega“. „Võimalik, et paljud 2. tüüpi diabeetikud saaksid vähendada veresuhkru sisaldust vähendavate ravimite arvu ja/või annuseid, kui ravida nende obstruktiivset uneapnoed.“ Dr Aronsohn ja tema kaastöötajad märgivad ajakirja The American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine veebiversioonis avaldatud artiklis, et glükoosi häirunud ainevahetusega seostatav OUA mittediabeetikutel on 2. tüüpi diabeetikute seas väga levinud. OUA mõju uurimiseks 2. tüüpi diabeetikute veresuhkru kontrollile hindasid uurijad (kõik Chicago ülikoolist) ajavahemikus 2007. a veebruarist 2009. a augustini 60 ambulatoorset haiget. Kõigile uuritavatele tehti polüsomnograafiline uuring, määrati HbA1c ja uurija tegi ka 45-minutilise intervjuu. OUA esines vähemalt 5-punktise apnoe-hüpopnoe indeksi (AHI) alusel 46 patsiendil (77%). Kahekümne kolmel (38,3%) oli kerge OUA, 15-l (25,0%) keskmise raskusastmega OUA ja 8-l (13,3%) raske OUA. Varem oli OUA suhtes uuritud vaid 5 patsienti ja ravi ei saanud ükski patsient. Pärast vanuse, soo, rassi, kehamassiindeksi, diabeediravimite arvu, füüsilise aktiivsuse, diabeedi kestuse ja kogu une pikkuse arvesse võtmist selgus mitme muutujaga analüüsil, et OUA tõsisem raskusaste seostus halvema kontrolliga veresuhkru üle (p < 0,0001 lineaarse trendi kohta). Võrreldes patsientidega, kellel OUA-d ei esinenud, tõusis kohandatud keskmine HbA1c järgmiselt: kerge OUA korral 1,49% (p = 0,0028), mõõduka OUA korral (p = 0,0033) ja raske OUA korral 3,69% (p < 0,0001). „Mõju ulatus on võrreldav laialt kasutatavate veresuhkru sisaldust vähendavate ravimite omaga, mis tähendab seda, et OUA põdemine võib nullida diabeediravimite positiivse mõju,“ rääkis dr Aronsohn. Koos kaastöötajatega nägi ta positiivset korrelatsiooni ka suureneva HbA1c sisalduse ja OUA raskusastme vahel, sealhulgas AHI kogusumma (p = 0,004) ja REM AHI (ingl rapid eye movement) puhul (p = 0,005) ning hapniku desaturatsiooni indeksi osas nii kogu une (p = 0,005) kui ka REM-une (p = 0,008) puhul. Uurijad kommenteerivad, et nende uuring ei olnud ette nähtud hindama, kuidas need haigused on omavahel seotud. Kuigi on „võimalik“, et hüperglükeemia soodustab unehäirete teket, on olemasolevatele tõenditele toetudes tõenäosem, et unehäire mõjub halvasti patsientide glükoositaluvusele, märgivad uurijad. Sõltumata mehhanismist näitavad need andmed esmakordselt „selget, astmelist pöördvõrdelist seost OUA raskusastme ja 2. tüüpi diabeetikute veresuhkru kontrolli vahel,“ märgivad autorid. „Meie uurimistulemused kinnitavad, et OUA osa 2. tüüpi diabeedi ravis vajab hädasti edasist tõsist hinnangut. Usume, et praegust käsitluspraktikat tuleb 2. tüüpi diabeetikute puhul täiendada OUA hindamise ja raviga.“ Am J Respir Crit Care Med 2009.
Kas see artikkel oli kasulik?
Teie arvamus võeti arvesse.
Jaga
Lisa kommentaar