TEVETEN

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi.

Soovituslik annus on 600 mg üks kord ööpäevas, annus võetakse sisse hommikuti.

Maksimaalne vererõhu langus saavutatakse enamusel haigetest 2…3 ravinädalaga.

Eprosartaani võib kasutada ka kombinatsioonis teiste kõrgvererõhutõve ravimitega (nt
tiasiiddiureetikumidega). Juhul, kui vajatakse tugevamat vererõhku alandavat toimet võib eprosartaani
kombineerida kaltsiumikanalite blokaatoritega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Eprosartaani võib manustada koos toiduga või ilma.

Eakad
Eakatel ei ole vaja annust kohandada.

Lapsed
Kuna puuduvad ravimi efektiivsuse ja ohutuse uuringud lastel, ei ole soovitatav eprosartaani lastele noorukitele manustada.

Maksafunktsiooni häire
Maksakahjustusega patsientide kohta on olemas piiratud andmed (vt lõik 4.3).

Neerufunktsiooni häire
Mõõduka kuni raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) ei tohi ööpäevane
annus ületada 600 mg.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Raseduse teine ja kolmas trimester
Hemodünaamiliselt oluline mõlemapoolse neeruarteri stenoos või ühe neeru korral ainsa neeruarteri
stenoos.
Raske maksapuudulikkus.
Teveten'i samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve
või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Maksakahjustus
Kui Teveten'i kasutatakse kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel, tuleb rakendada erilist
ettevaatust, sest antud patsiendirühmas on kogemus piiratud.

Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 30 ml/min) ei ole annust
vaja kohandada. Ettevaatus on soovitatav, kui ravimit kasutatakse patsientidel, kellel on kreatiniini
kliirens < 30 ml/min või kes saavad dialüüsravi.

Reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemist sõltuva neerufunktsiooniga patsiendid
Mõnedel patsientidel, kelle neerufunktsioon sõltub reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pidevast
loomulikust toimest (nt raske südamepuudulikkusega (NYHA-klassifikatsiooni järgi: IV klass),
kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru neeruarteri stenoosiga patsiendid), esineb ravi
jooksul angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoriga risk oliguuria ja/või progresseeruva
asoteemia kujunemiseks ja harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse arenemiseks. Need tüsistused
tekivad väiksema tõenäosusega, kui patsient saab samaaegselt diureetikumravi. Angiotensiin II
retseptorite blokaatoritega nagu eprosartaan puudub piisav ravikogemus, et teha kindlaks, kas
eelsoodumusega patsientidel on samasugune risk neerufunktsiooni kahjustuse tekkeks. Kui
eprosartaani kasutatakse neerukahjustusega patsientidel, tuleb hinnata neerufunktsiooni enne ravi
alustamist eprosartaaniga ja perioodiliste ajavahemike järel ravi jooksul. Kui ravi jooksul täheldatakse
neerufunktsiooni halvenemist, tuleb eprosartaanravi vajadust uuesti hinnata.

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad.
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne
kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda
neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite,
angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti
järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.

Järgnevate ettevaatusabinõude aluseks on ravikogemus teiste sama klassi ravimitega ning samuti AKE
inhibiitoritega:

Hüperkaleemia
Ravi jooksul teiste ravimitega, mis mõjutavad reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi, võib tekkida
hüperkaleemia, eriti olemasoleva neerukahjustuse ja/või südamepuudulikkuse esinemisel.
Tekkeriskiga patsientidel on soovitatav jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Teiste reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi mõjutavate ravimite kasutamise kogemuse põhjal võib
kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste
kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimite (nt hepariini) samaaegne kasutamine viia
kaaliumisisalduse suurenemiseni seerumis ning seetõttu tuleb nende manustamisel koos Teveten’iga
rakendada ettevaatust.

Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei ole soovitatav ravida eprosartaaniga.

Hüpotensioon
Tugeva vedeliku- ja/või soolade defitsiidiga patsientidel (nt suureannuselise diureetikumravi puhul)
võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Selline seisund tuleb korrigeerida enne ravi alustamist.

Südame koronaarhaigus
Kogemus südame koronaarhaigusega patsientidel on praegu veel piiratud.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos / hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt kõigile vasodilataatoritele peab eprosartaani kasutama ettevaatusega aordi- ja mitraalklapi
stenoosi või hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.

Neerusiirdamine
Puudub kogemus patsientidega, kellele on hiljuti siirdatud neer.

Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi eprosartaaniga. Rasedust planeerivad patsiendid, kellel osutub ravi
eprosartaaniga vajalikuks, tuleb üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil
on vastavuses rasedusaegse kasutamisega. Raseduse korral tuleb ravi eprosartaaniga koheselt
katkestada ja vajadusel tuleb alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud
Nagu on täheldatud teiste angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega, on eprosartaani ja teiste
angiotensiini antagonistide vererõhku langetav toime nõrgem mustanahalistel inimestel kui mitte-
mustanahalistel; võimalik, et põhjuseks on madala reniinisisalduse suurem esinemissagedus
mustanahaliste hüpertensiivsete patsientide seas.

Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Eprosartaani puhul ei ole leitud mõju digoksiini farmakokineetikale ja varfariini või gliburiidi
(glibenklamiidi) farmakodünaamikale. Samamoodi ei ole leitud, et ranitidiin, ketokonasool või
flukonasool omaks mõju eprosartaani farmakokineetikale.

Eprosartaani saab kasutada samaaegselt tiasiiddiureetikumidega (nt hüdroklorotiasiid) ja
kaltsiumikanalite blokaatoritega (nt toimeainet aeglaselt vabastav nifedipiin) ilma, et oleks esinenud
olulisi kõrvaltoimeid.

Kuna platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes on täheldatud kaaliumi taseme olulist tõusu seerumis,
samuti vastavalt kogemusele teiste ravimite kasutamisel, mis mõjutavad reniin-angiotensiin-
aldosteroonsüsteemi, võib kaaliumi sisaldavate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate
soolaasendajate ja teiste kaaliumi taset seerumis potentsiaalselt suurendavate ravimite (nt hepariini)
samaaegne kasutamine viia kaaliumisisalduse suurenemiseni seerumis.

Antihüpertensiivne toime võib tugevneda teiste vererõhku langetavate ravimite kasutamisel.

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS)
kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või
aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a
ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Liitiumi ja AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on täheldatud liitiumi plasmakontsentratsiooni
pöörduvat tõusu ja toksilisust. Kuigi puuduvad kindlad tõendid eprosartaani kohta, on samasugune
toime võimalik ka eprosartaani ja liitiumi koosmanustamisel ja seetõttu on eelnimetatud ravimite
samaaegsel kasutamisel soovitatav liitiumisisalduse kontroll vereseerumis.

Eprosartaan ei inhibeeri in vitro inimese tsütokroom P450 ensüüme CYP1A, 2A6, 2C9/8, 2C19, 2D6,
2E ja 3A.

Sarnaselt AKE inhibiitoritele võib angiotensiin II retseptori antagonistide manustamisel koos
MSPVA-dega suureneda risk neerufunktsiooni halvenemiseks, eeskätt olemasoleva neerufunktsiooni
halvenemisega patsientidel. Kombineeritud ravi tuleb kasutada ettevaatusega, eriti eakate puhul.
Patsiente tuleb hoolikalt hüdreerida ning kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kaasneva ravi
alustamist ja edaspidi perioodiliselt.
Losartaani ja MSPVA indometatsiini samaaegne kasutamine viis angiotensiin II antagonisti toime
nõrgenemiseni; ei saa välistada ravimiklassile omast toimet.

Rasedus
Eprosartaani kasutamine ei ole raseduse esimesel trimestril soovitatav (vt lõik 4.4). Eprosartaani
kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed ei võimalda üheselt määrata riski teratogeensuse tekkeks AKE
inhibiitorite kasutamisel raseduse esimesel trimestril, sellegipoolest ei saa ka välistada selle riski
vähest suurenemist. Kuivõrd usaldusväärsed epidemioloogilised andmed angiotensiin II retseptori
antagonistidega seotud riskist puuduvad, võivad sarnased ohud olla seotud ka selle ravimiklassiga. Kui
ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist
planeerival patsiendil antihüpertensiivne ravi asendada sellisega, mille ohutusprofiil lubab kasutamist
raseduse ajal. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega otsekohe
lõpetada ning vajadusel alustada asjakohase alternatiivse raviga.
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab
inimesel teadaolevalt fetotoksilisust (neerufunktsiooni nõrgenemine, oligohüdramnion, kolju
luustumise peetus) ning toksilisust vastsündinul (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia).
Kui angiotensiin II retseptori antagoniste on kasutatud raseduse teisel trimestril või hiljem, on
soovitatav sonograafiliselt kontrollida loote neerufunktsiooni ja koljut.
Imikut, kelle ema on kasutanud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb tähelepanelikult jälgida
hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna andmed eprosartaani kasutamise kohta imetamise ajal on puudulikud, ei ole eprosartaani
kasutamine soovitatav ning eelistatavad on paremini teadaoleva ohutusprofiiliga alternatiivsed
ravimid, eriti kui imetatakse vastsündnud või enneaegselt sündinud last.

Eprosartaani toimet auto juhtimise ja masinatega töötamise võimele ei ole uuritud kuid sõltuvalt oma
farmakodünaamilistest omadustest, ei tohiks eprosartaan mõjutada autojuhtimise või masinatega
töötamise võimet. Siiski peab autot juhtides või masinatega töötades arvestama, et mõnikord võib
hüpertensiooni ravi ajal esineda pearinglust või väsimust.

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks eprosartaanravi saanud patsientidel on peavalu ja
mittespetsiifilised seedetrakti vaevused, mis esinevad vastavalt ligikaudu 11% ja 8% patsientidest.

KÕRVALTOIMETE ESINEMINE EPROSARTAANRAVI SAANUD PATSIENTIDEL, KES
OSALESID KLIINILISTES UURINGUTES (n = 2316)

MedDRA
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
organsüsteemi klass ≥1/10
≥1/100 kuni <1/10
≥1/1000 kuni <1/100
Immuunsüsteemi


Ülitundlikkus*
häired
Närvisüsteemi
Peavalu*
Pearinglus*

häired
Vaskulaarsed


Hüpotensioon
häired
Respiratoorsed,

Riniit

rindkere ja
mediastiinumi
häired
Naha ja

Allergilised
Angioödeem*
nahaaluskoe häired
nahareaktsioonid (nt
lööve, kihelus)
Seedetrakti häired

Mittespetsiifilised


seedetrakti vaevused (nt
iiveldus, kõhulahtisus,
oksendamine)
Üldised häired ja

Asteenia

manustamiskoha
reaktsioonid
* Ei esinenud suurema esinemissagedusega kui platseebo puhul.

Lisaks mainitud kliiniliste uuringute jooksul teatatud kõrvaltoimetele on turustamisjärgselt
eprosartaani kasutamisel teatatud järgmistest kõrvaltoimetest, mille esinemissagedust ei saa
olemasolevate andmete alusel hinnata: neerufunktsiooni kahjustus, sh neerupuudulikkus
riskipatsientidel (nt neeruarteri stenoos).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Andmed üleannustamiste kohta inimestel on piiratud. Turuletulekujärgselt on teatatud üksikjuhtudest,
kus neelati alla kuni 12000 mg suuruseid annuseid. Enamuse patsientide korral sümptomitest ei
teatatud. Ühel patsiendil tekkis pärast 12000 mg eprosartaani allaneelamist tsirkulatoorne kollaps.
Patsient paranes täielikult. Kõige tõenäolisem üleannustamise tunnus on hüpotensioon.
Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimisel tuleb rakendada toetavat ravi.

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II retseptorite antagonist;
ATC kood: C09CA02

Eprosartaan on tugevatoimeline, mittepeptiid, suukaudselt toimiv mittebifenüül mittetetrasool
angiotensiin II retseptori antagonist, mis seondub valikuliselt AT -retseptoriga. Angiotensiin II on
1
tugev vasokonstriktor ja primaarselt aktiivne hormoon reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemis,
millel on oluline osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II seondub AT - retseptoriga
1
mitmetes kudedes (veresoonte silelihaskude, neerupealised, neerud, süda), esile kutsudes tähtsaid
bioloogilisi toimeid nagu vasokonstriktsiooni, naatriumi retensiooni ja aldosterooni vabanemist.
Hiljuti avastati, et angiotensiin II on seotud ka südame ja veresoonte hüpertroofiaga, kuna mõjutab
südamelihase ja silelihasrakkude kasvu.

Eprosartaan muutis tervetel vabatahtlikel angiotensiin II toime vererõhule, neeruvereringele ja
aldosterooni sekretsioonile vastupidiseks. Püsiv kontroll vererõhu üle säilis 24 tunni vältel, ilma et
oleks tekkinud esimese annuse järgset posturaalset hüpotensiooni. Kõrge vererõhuga haigetel ei
põhjusta eprosartaanravi katkestamine kiiret vererõhu tõusu.
Vererõhu alanemisel ei ole hüpertooniahaigetel täheldatud südame löögisageduse muutust.
Eprosartaan ei mõjuta triglütseriidide, üldkolesterooli ega ka LDL kolesterooli (madala tihedusega
lipoproteiinide) plasmakontsentratsiooni. Eprosartaan ei mõjuta ka veresuhkru taset.

MOSES-uuringus (insuldijärgne haigestumus ja suremus; eprosartaani võrdlus nitrendipiiniga
sekundaarpreventsioonis) osalenud 1405 varasema tserebrovaskulaarse haigusjuhuga hüpertensiivsel
patsiendil näitas eprosartaan oluliselt paremat sekundaarpreventsiooni soovimatute kliiniliste
tulemuste osas kui nitrendipiin (mis valiti võrdlusravimiks seoses SystEur uuringus täheldatud riski
olulise vähenemisega 42% platseeboga võrreldes). MOSES-uuringus saavutati eprosartaaniga ravitud
patsientidel esmase liittulemusnäitaja (suremus mistahes põhjusel, fataalsed ja mittefataalsed
kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed haigusjuhtumid) riski 21% võrra suurem langus,
tserebrovaskulaarse tulemusnäitaja risk langes 25% ja esmase kardiovaskulaarse tulemusnäitaja risk
30%. Kõikide kasulike tulemuste erinevus nitrendipiiniga saavutatuist oli statistiliselt oluline.
Vererõhu sihtväärtused saavutati mõlemas ravihaaras ja püsisid kogu uuringu vältel, viidates
eprosartaani kasulikule toimele, mis ületab vererõhu langusest tulenevat.

Eprosartaan ei mõjuta neerude autoregulatsiooni mehhanisme. Tervetel täiskasvanud meestel suureneb
neerudes
eprosartaani
mõjul
keskmine
plasmavoolutus.
Eprosartaan
ei
vähenda
glomerulaarfiltratsiooni tervetel meestel, hüpertooniahaigetel ega erineva raskusastmega
neerupuudulikkusega patsientidel. Soolavaesel dieedil isikutel avaldab eprosartaan naatriumi
väljaviivat toimet. Seega võib eprosartaani kasutada essentsiaalse hüpertensiooni ja erinevate
raskusastmetega neerupuudulikkuse korral, ilma et tekiks naatriumi retentsiooni või halveneks
neerufunktsioon.

Eprosartaanil ei ole märkimisväärset mõju kusihappe ekskretsioonile.

Eprosartaan ei potentseeri bradükiniiniga (AKE vahendatud) seotud toimeid nagu näiteks köha.
Uuringus, mis oli spetsiaalselt läbi viidud eprosartaanravi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorravi saavate patsientide võrdluseks köha esinemissageduse määramiseks, oli kuiva püsiva
köha esinemissagedus eprosartaanravi korral (1,5%) oluliselt madalam (p<0,05) kui jälgitud
patsientidel, keda raviti angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga (5,4%). Edasises uuringus,
mis viidi läbi köha esinemissageduse määramiseks neil patsientidel, kellel oli varem esinenud köha
angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorravi käigus, oli kuiva püsiva köha esinemissagedus
eprosartaani korral 2,7%, platseebo korral 2,5% ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori
korral 25%.

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET ehk ONgoing Telmisartan Alone and
in combination with Ramipril Global Endpoint Trial ja VA NEPHRON-D ehk The Veterans Affairs
Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori
antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2.
tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi
diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja
suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski
suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja
angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt
diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli
uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või
angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus,
südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu.
Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui
platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia,
hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Suukaudsel manustamisel imendub eprosartaan osaliselt. Pärast ühekordset 300 mg suu kaudu
manustamist on biosaadavus 13%. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 1…2 t pärast
suukaudset manustamist. Plasmakontsentratsioon suureneb 100…200 mg manustamisel
proportsionaalselt annusega, kuid 400 ja 800 mg manustamisel suureneb plasmakontsentratsioon
mitteproportsionaalselt (vähem). Eprosartaani eliminatsiooni poolväärtusaeg suukaudsel manustamisel
on 5…9 tundi. Eprosartaan ei kumuleeru pideva kasutamise korral olulisel määral. Toiduga
koosmanustamisel aeglustub eprosartaani imendumine ning maksimaalse plasmakontsentratsiooni ja
AUC näitajad muutuvad vähesel määral (<25%), mis ei oma kliinilist tähtsust.

Raviannusega saavutatud plasmakontsentratsiooni korral on seotus plasmavalkudega kõrge (ligikaudu
98%) ja püsiv. Plasmavalkudega seotuse ulatus ei sõltu soost, vanusest, maksafunktsiooni häiretest,
kerge-keskmise raskusega neerukahjustusest, kuid on vähenenud üksikutel raske neerupuudulikkusega
haigetel.

Pärast 14C-ga märgistatud eprosartaani suukaudset ja veenisisest manustamist oli eprosartaan ainus
ühend, mida leiti plasmast ja väljaheitest. Uriinis andis ligikaudu 20% radioaktiivsusest eprosartaani
atsüülglükuroniid ja ülejäänud 80% eprosartaanist eritus muutumatul kujul.

Eprosartaani jaotusruumala on ligikaudu 13 liitrit. Üldine plasmakliirens on 130 ml/min. Biliaarne ja
renaalne ekskretsioon aitavad kaasa eprosartaani eliminatsioonile. Pärast [14C]eprosartaani
intravenoosset manustamist avastati 61% radioaktiivsusest väljaheitest ja 37% uriinist.
[14C]eprosartaani suukaudse manustamise järgselt mõõdeti 90% radioaktiivsusest väljaheitest ja 7%
uriinist.

Vanuritel suurenevad nii AUC kui C
näitajad (keskmiselt ligikaudu 2 korda), kuid see ei nõua
max
annuste muutmist.

Maksafunktsiooni häire korral suureneb eprosartaani AUC väärtus (C
ei muutu) keskmiselt 40%.
max

Mõõduka neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens 30…59 ml/min) on maksimaalse
plasmakontsentratsiooni ja AUC näitajad ligikaudu 30% kõrgemad, raske neerupuudulikkuse korral
(kreatiniini kliirens 5…29 ml/min) ligikaudu 50% kõrgemad ja dialüüsitavatel patsientidel ligikaudu
60% kõrgemad võrreldes normaalse neerufunktsiooniga. Annuse muutmine nendel juhtudel ei ole
vajalik.

Eprosartaani farmakokineetilised näitajad meestel ja naistel on ühesugused.

Üldine toksilisus
Eprosartaani suukaudsel manustamisel annustes kuni 1000 mg/kg päevas 6 kuu jooksul rottidele ja 1
aasta vältel koertele ei ilmnenud toksilisuse tunnuseid.

Reproduktsiooni- ja arengutoksilisus
Tiinetel küülikutel põhjustas eprosartaan emaslooma ja loote surma annuses 10 mg/kg päevas ainult
tiinuse hilises faasis ja seda arvatavasti toime tõttu reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemile.
Toksilisus emasloomale kuid mitte lootele avaldus annuses 3 mg/kg päevas.

Genotoksilisus
Mõju pärilikkusele ei ole leitud in vitro ega in vivo uuringutes.

Kartsinogeensus
Rottidele ja hiirtele manustatud annused kuni 600 või 2000 mg/kg päevas 2 aasta jooksul ei avaldanud
kartsinogeenset mõju.

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat,
Mikrokristalne tselluloos,
Eelželatiniseeritud tärklis,
Krospovidoon,
Magneesiumstearaat,
Puhastatud vesi.

Tableti kate.
Hüpromelloos (E464),
Makrogool 400,
Polüsorbaat 80 (E433),
Titaandioksiid (E171).

Ei ole kohaldatav.

3 aastat

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Valged PVC/PCTFE/Al blistrid või PCV/PVDC/Al blistrid.
14, 28 või 56 õhukese polümeerikattega tabletti pakendis.

Erinõuded puuduvad.