OLANZAPIN ACTAVIS

Täiskasvanud
Skisofreenia.
Olansapiin on tõhus kliinilise toime säilitamiseks kestva ravi ajal patsientidel, kellel on esinenud
esialgne ravivastus.

Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel
mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).

Täiskasvanud
Skisofreenia: Olansapiini soovituslik algannus on 10 mg ööpäevas.

Mania episood: Algannus on 15 mg ööpäevas monoteraapiana või 10 mg ööpäevas kombineeritud ravi
korral (vt lõik 5.1).

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral: Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas.
Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi raviks, tuleb retsidiivi profülaktikat jätkata
sama annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni episoodi tekkimisel tuleb olansapiinravi jätkata
(vajadusel annust kohandades), ravides lähtuvalt kliinilisest vajadusest täiendavalt meeleolu
sümptomeid.

Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib
lähtudes konkreetse patsiendi kliinilisest seisundist annust kohandada vahemikus 5...20 mg ööpäevas.
Annuse suurendamist üle soovitatava algannuse soovitatakse alles pärast kliinilise seisundi uuesti
hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniste intervallidega.

Olansapiini võib manustada söögiaegadest sõltumata, kuna toit ei mõjuta toimeaine imendumist.
Olansapiinravi katkestades tuleks kaaluda vajadust vähendada annust järk-järgult

Lapsed
Ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu ei soovitata olansapiini lastel ja alla 18-aastastel
noorukitel kasutada. Võrreldes uuringutega täiskasvanuil, on noorukite lühiajaliste uuringute puhul
teatatud suuremast kehakaalu tõusust ning lipiidide ja prolaktiini sisalduse muutustest (vt lõigud 4.4,
4.8, 5.1 ning 5.2).

Eakad patsiendid
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg ööpäevas) rutiinselt
näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt ka lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel
(tsirroos, Child-Pugh’i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada ainult
ettevaatusega.

Sugu
Algannust ja annuste vahemikku ei ole naistel võrreldes meestega tavaliselt vaja muuta.

Suitsetajad
Algannust ja annuste vahemikku ei ole mittesuitsetajatel võrreldes suitsetajatega tavaliselt vaja muuta.

Kui patsiendil esineb rohkem kui üks aeglasemat metabolismi põhjustav tegur (naissugu, kõrge iga,
mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Juhul kui sellistel patsientidel on vaja annust
suurendada, tuleb seda teha ettevaatlikumalt (vt lõigud 4.5 ja 5.2).

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Patsiendid, kellel on teadaolev oht suletudnurga glaukoomi tekkeks.
Olanzapin Actavise õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad sojaletsitiini. Patsiendid, kellel
esineb ülitundlikkus maapähkli või soja suhtes ei tohi seda ravimit võtta.

Ravi ajal antipsühhootikumidega võib patsiendi kliinilise seisundi paranemine võtta aega mitmest
päevast mõne nädalani. Patsiente tuleb selle perioodi vältel hoolikalt jälgida.

Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiini ei ole heaks kiidetud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks ja seda
ei soovitata kasutada selles patsientide rühmas seoses suremuse ja aju-veresoonkonna haiguste riski
tõusuga. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus
78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6…12 nädalat)
registreeriti olansapiiniga ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga
(vastavalt 3,5% versus 1,5 %). Suurem surmajuhtude arv ei olnud seotud olansapiini annusega
(keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle
populatsiooni suuremat suremust olansapiinravi ajal, on vanus >65 aasta, düsfaagia, sedatsioon,
alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia koos aspiratsiooniga või ilma) või
samaaegne bensodiasepiinravi. Sõltumata nendest riskifaktoritest oli siiski võrreldes platseebo
rühmaga surmajuhte sagedamini olansapiinravi saanud patsientidel.

Samades kliinilistes uuringutes täheldati aju-veresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinfarkt,
transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumeid. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm korda
rohkem AVKT-id kui platseeboga ravitud patsientidel (vastavalt 1,3% ja 0,4%). Kõigil olansapiini või
platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkisid AVKT, täheldati eelnevate riskifaktorite olemasolu.
Vanust üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/segatüüpi dementsust identifitseeriti kui olansapiinraviga seotud
aju-veresoonkonna kõrvaltoimete riskitegureid. Olansapiini efektiivsust nendes uuringutes ei
tõestatud.

Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt
esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja
hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo
korral (vt lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel
platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste
ravimite (dopamiini agonist) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale
parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg ööpäevas
ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)
Maliigne neuroleptiline sündroom on potentsiaalselt eluohtlik seisund, mida seostatakse
antipsühhootiliste ravimitega. Harva on teatatud maliigsest neuroleptilisest sündroomist (MNS) ka
seoses olansapiiniga. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi
muutus ja autonoomse ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia,
higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus,
müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul, kui patsiendil tekivad MNS-le
viitavad nähud või sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma muude MNS-i
kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära jätta.

Hüperglükeemia ja diabeet
Aeg-ajalt on teateid hüperglükeemiast ja/või diabeedi või selle ägenemise tekkest, millega on vahel
kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid (vt lõik 4.8). Mõnedel
juhtudel on täheldatud eelnevat kehakaalu tõusu, mis võib olla seda soodustavaks teguriks.
Soovitatav on kliiniline jälgimine vastavalt antipsühhootikumide kasutamisjuhistele, nt vere
glükoositaseme kontrollimine enne ravi algust, 12 nädalat pärast olansapiiniga ravi alustamist ning
edaspidiselt üks kord aastas. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapin Actavis’ega ravi
saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia tunnuste ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia,
polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning diabeedi või diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt
jälgida kontrolli halvenemise suhtes vereglükoosi väärtuste üle. Regulaarselt tuleb kontrollida
kehakaalu, nt enne ravi algust, 4, 8 ja 12 nädalat pärast olansapiiniga ravi alustamise ning edaspidiselt
üks kord kvartalis.

Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid
lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleb käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti
düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Antipsühhootikumide, sealhulgas
Olanzapin Actavis’ega ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust
vastavalt antipsühhootikumide kasutamisjuhistele, nt enne ravi algust, 12 nädalat pärast olansapiinravi
alustamist ning edaspidiselt iga 5 aasta tagant.

Antikolinergiline toime
Kuigi olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid kliinilised uuringud sellega seotud
juhtude madalat esinemissagedust. Siiski kuna kliiniline kogemus kaasuva patoloogiaga patsientidega
on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud eesnäärme, paralüütilise
iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.

Maksafunktsioon
Sageli, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa aminotransferaaside, ALAT ja ASAT aktiivsuse
mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Tuleb olla tähelepanelik ning järelkontrollida patsiente, kellel on
ALAT ja/või ASAT aktiivsus tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad
eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse
potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või
segatüüpi maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.

Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel
leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid,
kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest,
kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb
hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel
on sageli registreeritud neutropeeniat (vt lõik 4.8).

Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on harva (≥0,01 % ja <0,1%) registreeritud ägedaid sümptomeid
nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

QTc-intervall
Kliinilistes uuringutes tekkisid olansapiini saanute seas aeg-ajalt (0,1% kuni 1%) kliiniliselt olulised
QTc-intervalli pikenemised (Fridericia QT korrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal
peale algväärtust, patsientidel, kelle QTcF algväärtuseks oli < 500 msec), kuid olulist erinevust
kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest tuleb, nagu
ka teiste antipsühhootikumidega, olla ettevaatlik olansapiini määramisel koos QTc-intervalli
pikendavate ravimitega, eriti eakatel ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT
sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või hüpomagneseemia.

Trombemboolia
Aeg-ajalt (≥ 0.1% ja < 1%) on teatatud olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete
trombembooliatega. Põhjuslikku seost ei ole olansapiinravi ja venoossete trombembooliate vahel
täheldatud. Kuna skisofreeniaga patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud
riskifaktoreid, tuleb kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon,
ning rakendada profülaktilisi meetmeid.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik, kui seda
kasutatakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin
avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini
agonistide toime.

Krambid
Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on
tundlikud faktoritele, mis võivad krambiläve alandada. Olansapiiniga ravitud patsientidel on aeg-ajalt
esinenud krampe. Neist enamikel juhtudel täheldati anamneesis krampe või krambivalmidust.

Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt
vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb tardiivse düskineesia
oht pikaajalise ravi puhul ning seetõttu tuleb kaaluda annuse vähendamist või ravi katkestamist, kui
olansapiinravil oleval patsiendil tekivad tardiivse düskineesia nähud või sümptomid. Need sümptomid
võivad pärast ravi lõppu ajutiselt süveneda või isegi alles siis tekkida.

Posturaalne hüpotensioon
Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Sarnaselt teistele
antipsühhootikumidele, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel
perioodiliselt vererõhku mõõta.

Kardiaalne äkksurm
Olansapiini turuletulekujärgsetes raportides on teatatud kardiaalse äkksurma juhust olansapiini saanud
patsientidel. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli olansapiiniga ravitud patsientidel eeldatav
kardiaalse äkksurma tekkerisk ligikaudu kaks korda suurem võrreldes antipsühhootikume mittesaavate
patsientidega. Uuringus olansapiiniga oli kaasuv risk võrreldav ühendanalüüsi kaasatud atüüpiliste
antipsühhootikumide riskiga.

Lapsed
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aastaste patsientide seas
läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kehakaalu tõusu, muutusi
metaboolsetes parameetrites ning prolaktiinitaseme tõusu. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi
ei ole uuritud ning on siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Laktoos
Olanzapin Actavis õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosi. Seda ravimit ei tohi
manustada patsientidele, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasipuudulikkus või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

Lapsed
Koostoimeuuringud on läbi viidud üksnes täiskasvanutega.

Olansapiini mõjutavad võimalikud Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad
spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.

CYP1A2 induktsioon
Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib
olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi
tõusu. Selle koostoime kliinilised tagajärjed on tõenäoliselt piiratud, kuid soovitatakse patsiendi
kliinilist jälgimist ning vajadusel olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.2).

CYP1A2 pärssimine
On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini
metabolismi. Olansapiini C suurenes pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel
max
keskmiselt 54% ja meessoost suitsetajatel 77% võrra. Olansapiini AUC suurenes keskmiselt vastavalt
52% ja 108% võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu
tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini väiksema algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2
inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.

Biosaadavuse vähenemine
Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50...60 % võrra ning seda tuleks
manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.

Fluoksetiini (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) või tsimetidiini
üksikannuste puhul ei ole näidatud olulist mõju olansapiini farmakokineetikasse.

Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid
Olansapiin võib antagoniseerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toimet.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole
erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete
metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (esindavad peamiselt CYP2D6 rada), varfariin
(CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) või diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).

Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.

Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal
ajal vajaks valproaadi annus korrigeerimist.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kes tarvitavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad
põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni.

Olansapiini samaaegne manustamine koos parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõve ja
dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

QTc-intervall
Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad teadaolevalt QTc-intervalli pikenemist,
tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Rasedus
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Patsiente peaks juhendama,
et nad teavitaksid oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal.
Piiratud uuringute tõttu inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav
kasu emale kaalub üles võimaliku ohu lootele.

Raseduse kolmandal trimestril antipsühootikumidega (sh olansapiin) kokku puutunud vastsündinutel
on risk kõrvaltoimete tekkeks, sh ekstrapüramidaalsed ja/või ärajätunähud, mille raskusaste ja kestus
võivad pärast sünnitust varieeruda. Teatatud on agiteeritusest, hüpertooniast, hüpotooniast, treemorist,
unisusest, respiratoorsest distressist või toitmisraskustest. Seega tuleb vastsündinuid hoolega jälgida.

Imetamine
Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus eritus olansapiin rinnapiima. Ravimi keskmine
püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8% ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidele tuleb
soovitada last olansapiinravi ajal rinnaga mitte toita.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise,
sh mootorsõidukite juhtimise osas.

Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud > 1% patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed
olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja
triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus,
akatiisia, parkinsonism, leukopeenia, neutropeenia (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline
hüpotensioon, antikolinergilised toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv,
asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), nahalööve, asteenia, väsimus, palavik, artralgia, alkaalse fosfataasi
tõus, gamma glutamüültranseraasi, kusihappe, kreatiniinfosfokinaasi sisalduse tõus ja tursed.

Kõrvaltoimete tabelkokkuvõte
Järgnev tabel loetleb spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed
ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise
järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage(≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni <
1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10000 kuni <1/1000), väga harv (< 1/10000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Vere ja lümfisüsteemi häired

Eosinofiilia

Trombotütopeenia11
Leukopeenia10
Neutropeenia10
Immuunsüsteemi häired


Ülitundlikkus11

Ainevahetus- ja toitumishäired
Kehakaalu tõus1
Kolesteroolitaseme tõus2,3
Suhkurtõve
Hüpotermia12
Glükoosisisalduse tõus4
ägenemine või
Triglütseriidide sisalduse
tekkimine, millega on
tõus2,5
mõnikord kaasnenud
Glükosuuria
ketoatsidoos või
Söögiisu suurenemine
kooma, sh mõned
letaalse lõppega juhud
(vt lõik 4.4)11

Närvisüsteemi häired
Unisus
Pearinglus
Krambid, enamikel
Maliigne neuroleptiline
6
Akatiisia Parkinsonism
juhtudel esinesid
sündroom (vt lõik 4.4)
6
Düskineesia
anamneesis krambid

või krampide
Ravi katkestamise
7, 12
riskifaktorid11
sümptomid


Düstoonia (sh
okulogüratsioon)11
Tardiivdüskineesia11

Amneesia9

Düsartria
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired


Epistaksis9

Südame häired


Bradükardia
Ventrikulaarne
QTc-intervalli
tahhükardia/fibrillatsioon,
pikenemine (vt lõik
äkksurm (vt lõik 4.4)11
4.4)
Vaskulaarsed häired
Ortostaatiline

Trombemboolia (sh

hüpotensioon10
kopsuarteri emboolia
ja süvaveenide
tromboos) (vt lõik
4.4)
Seedetrakti häired

Kerged, mööduvad
Kõhuseina pingsus9
Pankreatiit11
antikolinergilised toimed, sh
kõhukinnisus ja suukuivus
Maksa ja sapiteede häired

Maksa aminotransferaaside

Hepatiit (sh
(ALAT, ASAT) aktiivsuse
hepatotsellulaarne,
mööduv, asümptomaatiline
kolestaatiline või
tõus, eriti ravi alguses (vt
segatüüpi
lõik 4.4)
maksakahjustus)11
Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Lööve
Valgustundlikkus

Alopeetsia
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Artralgia9

Rabdomüolüüs11
Neerude ja kuseteede häired


Uriini inkontinents

Kusepeetus
Uriinijoa nõrkus11
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Erektiilne düsfunktsioon
Amenorröa
Priapism12
meestel
Rindade suurenemine
Libiido langus meestel ja
Galaktorröa naistel
naistel
Günekomastia/rindade
suurenemine meestel
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Asteenia


Väsimus
Ödeem
Püreksia10
Uuringud
Prolaktiinisisalduse Suurenenud
Suurenenud

suurenemine
alkaliinfosfataasi tase10
üldbilirubiini hulk
8
plasmas
Kreatiniinfoskokinaasi
aktiivsuse tõus11
Suurenenud gamma
glutamüültransferaasi hulk10
Kõrge kusihappetase10



Teadmata
Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid



Ravimi ärajätusündroom
vastsündinul (vt lõik 4.6)

1Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.
Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 47 päeva) oli kehakaalu tõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust
väga sage (22,2%), ≥ 15% esialgsest kaalust oli sage (4,2%) ja ≥ 25% oli aeg-ajalt (0,8%). Väga sageli
esines patsientide kehakaalu tõusu ≥ 7%, ≥15 % ja ≥ 25% nende esialgsest kaalust pikaajalise
ekspositsiooni (vähemalt 48 nädalat) tulemusel (vastavalt 64,4%, 31,7% ja 12,3%).

2Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised
suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret
tuvastatud.

3Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis
kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l)
muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.

4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid
kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine
kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.

5Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis
kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,69 mmol/l...<
2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.

6Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli numeroloogiliselt
kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiini
patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said
haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud
individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis
käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid
ekstrapüramidaalsündroome.

7Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus ja oksendamine.

8Kuni 12-nädalases kliinilises uuringus ületas plasma prolaktiinisisaldus normväärtuse ülemise piiri
ligikaudu 30 % olansapiiniga ravitud patsientidest, kellel prolaktiini algväärtus oli normipiires.
Enamikul nendest patsientidest oli suurenemine üldiselt vähene ja jäi allapoole kahekordsest
normväärtuse ülemisest piirist.

9Kõrvaltoime on identifitseeritud kliinilistest uuringutest olansapiini ühendandmebaasis.

10Hinnatuna mõõdetud väärtusega kliinilistest uuringutest olansapiini ühendandmebaasis.

11Kõrvaltoime on identifitseeritud spontaansetest turuletulekujärgsetest teatistest esinemissagedusega,
mis määrati kindlaks olansapiini ühendandmebaasi kasutades.

12Kõrvaltoime on identifitseeritud spontaansetest turuletulekujärgsetest teatistest esinemissagedusega
hinnanguliselt 95% usaldusvahemiku ülempiiril, kasutades olansapiini ühendandmebaasi integreeritud
andmebaasi.

Pikaajaline ekspositsioon (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide proportsioon, kellel esines kliiniliselt olulisi muutusi kehakaalu tõusus, glükoositasemetes,
üld- /LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooksul. Täiskasvanud
patsientidel, kes läbisid 9…12-kuulise ravi, aeglustus keskmise vere glükoositaseme tõus pärast
ligikaudu 6 kuu möödumist.

Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem
suremus ning ajuveresoonkonna kõrvaltoimete esinemissagedus kui platseebo korral (vt lõik 4.4).
Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste kõrvaltoimetena ebakindlat
kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena registreeriti pneumooniat, hüpertermiat, letargiat,
erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.

Ravimite (dopamiini agonistid) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide
kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja
hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral.

Ühes kliinilises uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja
olansapiini kombineeritud ravi neutropeenia 4,1%-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks
võis olla kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga
põhjustas treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kehakaalu tõusu suuremat esinemissagedust
(> 10%). Samuti registreeriti sageli kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või
divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4%-l patsientidest vähemalt 7%-list
kehakaalu tõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise
olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9%-l
patsientidest vähemalt 7%-list kaalutõusu, võrreldes esialgsega.

Lapsed
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi ei ole läbi viidud
noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute
tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.

Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed, mida on noorte patsientide (vanuses13…17 aastat) seas täheldatud
suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega
läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kehakaalu tõus (≥ 7%) esineb sagedamini
noorukite populatsioonis võrreldes vastavate avaldumistega täiskasvanute seas. Kehakaalu tõusu
ulatus ning kliiniliselt olulise kehakaalu tõusuga noorukieas patsientide suhe oli suurem pikaajalise
ravi puhul (vähemalt 24 nädalat) kui lühiajalise ravi puhul.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage(≥ 1/10), sage (≥ 1/100 ja < 1/10).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: Kehakaalu tõus13, triglütseriidide sisalduse tõus14, suurenenud söögiisu.
Sage: Kolesteroolitaseme tõus15
Närvisüsteemi häired
Väga sage: Sedatsioon (sh liigunisus, letargia, unisus).
Seedetrakti häired
Sage: Suukuivus
Maksa ja sapiteede häired
Väga sage: Maksa aminotransferaaside aktiivsuse tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).
Uuringud
Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine
16
plasmas .

13Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 22 päeva) oli kehakaalu tõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust
(kg) väga sage (40,6%), ≥ 15% esialgsest kehakaalust oli sage (7,1%) ja ≥ 25% oli aeg-ajalt (2,5%).
Pikaajalise ekspositsiooni juures (vähemalt 24 nädalat) võtsid 89,4% kaalus juurde ≥ 7%, 55,3%
võtsid kaalus juurde ≥ 15% ja 29,1% võtsid kaalus juurde ≥ 25% oma esialgsest kehakaalust.

14Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgeks (≥
1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,016 mmol/l...< 1,467
mmol/l) muutumist kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l).

15Muutused esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis
tõusid kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) täheldati sageli. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme
(≥ 4,39...< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage.

16Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4%-l noorukieas patsientidel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Nähud ja sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus >10 %) sümptomiteks on tahhükardia,
agiteeritus/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis
võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.

Muude meditsiiniliselt oluliste üleannustamise sümptomite hulka kuuluvad deliirium, krambid,
kooma, võimalik pahaloomuline neuroleptiline sündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon,
vererõhu tõus või langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame- ning
hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse
korral, kuid samuti on registreeritud ellujäämist pärast ligi 2g-list suukaudset olansapiini akuutset
üleannust.

Ravi
Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannuse
raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe
manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini
suukaudset biosaadavust 50…60 % võrra.

Vastavalt kliinilisele pildile tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist,
millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni
toetamine. Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega
sümpatomimeetilisi aineid, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike
arütmiate avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Hoolikas meditsiiniline
järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.

Farmakoterapeutiline rühm: antipsühhootilised ained: diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid,
ATC-kood: N05AH03

Farmakodünaamilised toimed
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai
farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide kaudu.

Prekliinilistes uuringutes oli olansapiin afiinne (Ki; < 100 nM) serotoniini 5 HT2A/2C, 5 HT3, 5
HT6;, dopamiini D1, D2, D3, D4, D5; kolinergiliste muskariini m1-m5, alfa 1-adrenergiliste ja
histamiini H1 retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on näidanud 5-HT,
dopamiini ja kolinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiinil on
näidatud suuremat in vitro afiinsust serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2 retseptorite suhtes ja suuremat
5HT2- kui D2'aktiivsust in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab
selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid
ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Olansapiin vähendas
tingitud vältimisreaktsiooni (antipsühhootilist aktiivsust väljendav test) annustes, mis ei põhjusta
katalepsiat (st motoorsetele kõrvaltoimetele viitav efekt). Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest
ainest tõstab olansapiin tundlikkust “anksiolüütilisele” testile.

Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel
vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5 HT2A kui dopamiini D2 retseptoreid. Lisaks
eelnevale nähtus skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust,
et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam striataalsete D2 retseptorite hõlmatus kui
mõnele muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav
klosapiinile reageerivate patsientidega.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdlusravimi-kontrolliga uuringust kahes,
kus kokku osales enam kui 2900 skisofreeniapatsienti, kellel oli nii negatiivseid kui ka positiivseid
sümptomeid, seostati olansapiini statistiliselt oluliselt suurema paranemisega nii negatiivse kui ka
positiivse sümptomatoloogia osas.

Skisofreenia, skisoafektiivsete ja sellega seotud häirete rahvusvahelisele topeltpimedale
võrdlusuuringule, kus osales 1481 patsienti, kellel kaasnesid mitmesuguste raskusastmetega
depressiooni sümptomid (Montgomery-Asbergi depressiooniskaala keskmine näitaja uuringu alguses
oli 16,6) tehti prospektiivne sekundaarne analüüs, kus hinnati meeleolu skoorilist muutust uuringu
algpunktist kuni lõpp-punktini. Analüüs näitas, et olansapiini (-6,0) toime oli statistiliselt oluliselt
parem kui haloperidoolil (-3,1) (p=0,001).

Maniakaalse või segatüüpi episoodidega bipolaarse häirega patsientidel vähendas olansapiin mania
sümptome kolme nädala vältel tõhusamalt kui platseebo ja seminaatriumvalproaat (divalproeks).
Olansapiin oli samuti samaväärselt tõhus haloperidooliga, kui võrrelda 6. ja 12. nädalal hinnatud
mania ja depressiooni sümptomaatilise remissiooniga patsientide osakaalu. Kaasneva ravi uuringus
patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini
lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast mania sümptomaatika
suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia korral.

12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud
remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes
olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase
tulemusnäitajana. Olansapiin oli samuti statistiliselt oluliselt efektiivsem kui platseebo maniakaalse
või depressiivse episoodi kordumise ärahoidmisel.

Teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid
saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult
olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi
vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0 %, liitium 38,3 %; p = 0,055).

18-kuulises kombineeritud ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid
stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseeriva ravimiga (liitium või valproaat), ei näidanud
pikaajaline olansapiini kombineeritud ravi liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust
liitiumi või valproaadi monoteraapiaga, võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati
vastavalt sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.

Lapsed
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania
I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200
noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ulatudes kuni 20 mg-ni päevas.
Olansapiinravi ajal tõusis noorukite kehakaal oluliselt rohkem võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste
ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt
lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad andmed tõhususe
säilitamise osas ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Imendumine
Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit ei mõjuta imendumist. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Jaotumine
Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli ligikaudu 93 % kontsentratsioonide vahemikus ~
7...1000 ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happelise alfa1-glükoproteiiniga.

Biotransformatsioon
Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 osalevad N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumises, kusjuures
mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat farmakoloogilist
aktiivsust in vivo. Domineeriva osa farmakoloogilisest toimest annab lähteühend olansapiin.

Eritumine
Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel
inimestel sõltuvalt vanusest ja soost.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/h).
Eakatel varieeruvad farmakokineetilised parameetrid samades piirides nagu noorematel inimestel. 44
üle 65-aastasel skisofreeniahaigel ei olnud 5...20 mg-sed ööpäevased annused seotud ühegi
märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/h). Olansapiini (5...20 mg)
ohutusprofiil oli siiski nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldav..

Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega
võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi)
ega kliirensis (21,2 versus 25,0 l/h). Massi tasakaalu uuring näitas, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt
märgistatud olansapiinist ilmus uriini, peamiselt metaboliitidena.

Suitsetajad
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud
(39,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,0 l/h) analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8
tundi ja 14,1 l/h).

Mittesuitsetajatel oli võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel) keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/h).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat kaukaaslastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel.

Lapsed
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika noorukite ja täiskasvanute vahel on
sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27%
kõrgem. Demograafiliste erinevuste hulka noorukite ja täiskasvanute vahel kuuluvad madalam
keskmine kehakaal ning noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad
tõenäoliselt noorukitel täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

Akuutne (üksikannuse) toksilisus
Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele ja nende
hulka kuulusid hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kehakaalu
tõus.
Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid
ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kg surmajuhtudeta. Kliinilisteks nähtudeks olid
sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide kitsenemine
ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kg esile üleväsimust ning
suuremad annused poolteadvusetust.

Korduvannuse toksilisus
Uuringutes, mis kestsid hiirtel kuni 3 kuud ning rottidel ja koertel kuni 1 aasta, ilmnesid valdavate
nähtudena KNS depressioon, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS
depressioonile arenes välja tolerantsus. Suurte annuste korral kasvu parameetrid vähenesid.
Kõrgenenud prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka
massi vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.

Hematoloogiline toksilisus
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, nende hulka kuulusid annusest
sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate
leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei
avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kg/ööpäevas (olansapiini koguhulk
[AUC] on 12…15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), tekkis pöörduv
neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia. Tsütopeenilistel koertel ei avastatud kõrvaltoimeid
luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.

Reproduktsioonitoksilisus
Olansapiinil ei ole teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.
Indlemise tsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning
reproduktsiooni parameetreid mõjutasid rottidel annused 3 mg/kg (9-kordne inimese maksimaalne
annus). Olansapiini saanud rottide järglaste hulgas on täheldatud loote arengu peetust ning järglaste
aktiivsustaseme ajutist langust.

Mutageensus
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille
hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.

Kantserogeensus
Hiirtel ja rottidel tehtud uuringute tulemustest järeldati, et olansapiin ei ole kartsinogeenne.

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Talk
Sojaletsitiin (E322)
Ksantaankummi (E415)

15 mg tabletid: Indigokarmiin (E132)
20 mg tabletid: Punane raudoksiid (E172)

Ei kohaldata.

3 aastat.

Blisterpakend:
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Tabletipurk:
Hoida originaalpakendis. Hoida pakend tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

Blisterpakend (alumiinium/alumiinium).
HDPE tabletipurk silikageelist kuivatusaine pakikesega, suletud pitseeritud LDPE-korgiga.

Pakendi suurused:
Blistris: 7, 14, 28, 30, 35, 56 või 70 tabletti.
Purgis: 30, 100 või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.