CIPRAMIL 20 MG

Depressioon.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
Obsessiiv-kompulsiivne häire.

Depressioon
Täiskasvanud
Tsitalopraami manustatakse ühekordse suukaudse annusena 20 mg ööpäevas.Sõltuvalt patsiendi ravile
reageerimisest võib annust suurendada maksimaalselt 40 mg-ni ööpäevas.

Ravi kestus:
Antidepressiivne toime avaldub enamasti 2…4 nädala pärast. Depressiooni ravi on sümptomaatiline seda tuleb jätkata piisavalt kaua (tavaliselt kuni 6 kuud pärast seisundi paranemist), et hoida ära haiguse
taasteke. Korduva (unipolaarse) depressiooniga patsientidel võib säilitusravi vaja olla jätkata mitu aastat,
et ära hoida uusi episoode.

Paanikahäire.
Täiskasvanud
Algannus on 10 mg, mida 1 nädala möödudes suurendatakse 20 mg-ni ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravile
reageerimisest võib olla vajalik annuse suurendamine, maksimaalselt 40 mg-ni ööpäevas.

Ravi kestus:
1/14
Tsitalopraami maksimaalne toime paanikahäire ravis saavutatakse u 3 kuud pärast ravi alustamist ning
see püsib ravi jätkudes.

Obsessiiv-kompulsiivne häire.
Täiskasvanud
Algannus on 20 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravile reageerimisest võib annust suurendada
maksimaalselt kuni 40 mg-ni ööpäevas.

Ravi kestus:
Obsessiiv-kompulsiivse häire ravis avaldub toime 2...4 nädala pärast ning tugevneb ravi jätkudes.

Eakad patsiendid (>65 eluaasta).
Eakate patsientide annust on vajalik vähendada pooleni algannusest, s.o. 10-20mg ööpäevas. Soovituslik
maksimum annus eakatele on 20mg ööpäevas.

Lapsed ja noorukid (<18 eluaasta).
Tsitalopraami ei tohi kasutada laste ja alla 18aastaste noorukite ravis, vt lõik 4.4.

Neerufunktsiooni häire.
Kerge ja keskmise raskusega neerupuudulikkuse korral ei pea annust korrigeerima. Ettevaatlikud peavad
olema raske neerupuudulikkusega patsiendid(kreatiniini kliirens vähem kui 30 ml/min, vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni häire.
Kerge ja keskmise maksafunktsiooni häirega patsientidel on soovituslik algannus 10mg ööpäevas kahel
esimesel ravinädalal. Vastavalt individuaalsele ravimile reageerimisele võib annust suurendada
maksimaalselt kuni 20mg ööpäevas. Ettevaatus ja eriti hoolikas annuse titreerimine on soovituslik raske
maksafunktsioonihäirega patsientidel (vt lõik 5.2)

Nn aeglased metaboliseerijad.
Patsientidele, kes on teadaolevalt madala CYP2C19 aktiivsusega ehk nn aeglased metaboliseerijad, on
soovitatav algannus 10 mg ööpäevas esimesel kahel ravinädalal. Sõltuvalt patsiendi ravile reageerimisest
võib annust maksimaalselt suurendada 20 mg-ni ööpäevas (vt lõik 5.2).

Ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud.
Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist. Tsitalopraamravi tuleb lõpetada annust järk-järgult 1...2 nädala
jooksul vähendades, et ära hoida võimalike ärajätunähtude teke (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse
vähendamise või ravi lõpetamise järgselt ilmnevad talumatud sümptomid, võib kaaluda ravi jätkamist
eelnevalt kasutatud annusega. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kui see peab toimuma
aeglasemalt.

Tsitalopraami tablette manustatakse üks kord ööpäevas.
Tablette võib manustada igal kellaajal, sõltumata söögiaegadest.

Ülitundlikkus toimeaine(te) või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

MAOId (monoamiini oksüdaasi inhibiitorid)

Tsitalopraami ei tohi kasutada kombinatsioonis MAO inhibiitoritega (sh selegiliiniga) annuses üle 10 mg
ööpäevas. Ravi tsitalopraamiga ei või alustada kuni 14 päeva pärast pöördumatute MAO inhibiitorite
ärajätmist või aja jooksul, mis on ette nähtud pöörduvate MAO Inhibiitorite (RIMA) ärajätmisel vastavalt
RIMA annustamise tekstile. Ravi MAO inhibiitoritega ei või alustada 7 päeva pärast tsitalopraamravi
lõppu (vt lõik 4.5).

2/14
Tsitalopraamravi kombinatsioonis linesoliidiga on vastunäidustatud juhul, kui puuduvad võimalused
vererõhu põhjalikuks jälgimiseks ja monotooringuks (vt lõik 4.5).

Tsitalopraam on vastunäidustatud patsientidel, kellel on teadaolev QT-intervalli pikenemine või
kaasasündinud pika QT-aja sündroom.

Tsitalopraami kasutamine koos teiste ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli, on
vastunäidustatud (vt. lõik 4.5).

Eakate ning neeru- ja maksafunktsiooni häirega patsientide ravi, vt lõik 4.2.

Kasutamine lastel ja alla 18aastastel noorukitel
Cipramil'i ei tohi kasutada laste ja alla 18aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes katsetes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist
(enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja
viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise
sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.

Paradoksaalne ärevus
Mõnedel paanikahäirega patsientidel on antidepressantravi alguses tekkinud ärevuse sümptomite
süvenemine. Selline paradoksaalne reaktsioon taandub tavaliselt esimese 2 ravinädala jooksul.
Paradoksaalse anksiogeense toime avaldumise tõenäosuse vähendamiseks soovitatakse ravi alustada
väikeste annustega (vt lõik 4.2).

Hüponatreemia
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamisel on harva kirjeldatud hüponatreemiat,
mis on arvatavasti tingitud antidiureetilise hormooni ebapiisavast sekretsioonist ja mis taandub ravi
lõppemisega. Kõrgema riskiganäivad olevat eakad naispatsiendid.

Suitsiidioht/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumis suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks tsitalopraami kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseteks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
3/14
Selektiivsete serotoniini/noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite kasutamist on seostatud akatiisia
tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või häiriv rahutus ja vajadus sageli liigutada,
millega kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista. See tekib suurema tõenäosusega esimesel paaril
ravinädalal. Nende sümptomitega patsientidel võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Maania
Maniakaal-depressiivse psühhoosiga patsientidel võib toimuda nihe maniakaalse faasi suunas; maania
sümptomite tekkimisel tuleb tsitalopraam ära jätta.

Krambid
Antidepressantide kasutamisel on potentsiaalne risk krampide tekkeks. Tsitalopraamravi tuleb
katkestada kõigil patsientidel, kel tekkivad krambid. Ebastabiilse epilepsiaga patsientidel tuleks vältida
tsitalopraam-ravi ja hoolikalt jälgida neid patsiente, kelle epilepsia on kontrolli all. Tsitalopraam-ravi
tuleb katkestada, kui krambihood sagenevad

Diabeet
Diabeetikutel võib ravi SSRIga muuta veresuhkru tasakaalu. Insuliini ja/või suukaudse
hüpoglükeemiku raviannus võib vajada korrigeerimist).

Serotoniinisündroom
Serotoniinisündroomi on harvadel juhtudel kirjeldatud patsientidel, kes kasutavad selektiivseid
serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid. Selle sündroomi kujunemisele võib viidata järgmiste
sümptomite koosesinemine: agiteeritus, treemor, müokloonus ja hüpertermia. Tsitalopraamravi tuleb
koheselt lõpetada ja alustada sümptomaatilist ravi

Serotoniinergilised ravimid
Tsitalopraami ei tohi kasutada koos serotoniinergilise toimega ravimitega, nagu sumatriptaan või
teised triptaanid, tramadool, oksitriptaan ja trüptofaan.

Hemorraagia
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamisel on kirjeldatud verevalumite aja ja/või
ebanormaalsete veritsuste nagu näiteks naha verevalumite, günekoloogiliste, gastrointestinaalsete
veritsuste ja teiste naha või limaskesta veritsuste teket (vt lõik 4.8). Neid ravimeid kasutavate
patsientide puhul peab olema ettevaatlik, eriti kui nad kasutavad samaaegselt teadaolevalt
trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid toimeaineid või teisi toimeaineid, mis võivad suurendada
veritsuste tekke riski, samuti patsientide puhul, kel on olnud verejooksudega haigusi (vt lõik 4.5).

Elekterkrampravi
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja elekterkrampravi samaaegse kasutamise kliiniline
kogemus on vähene, mistõttu tuleb olla ettevaatlik.

Naistepunaürt
Tsitalopraami ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavate ravimtaimepreparaatide
kooskasutamisel võib suureneda kõrvaltoimete esinemissagedus (vt lõik 4.5). Seepärast ei tohi
tsitalopraami ja naistepunaürti koos kasutada (vt lõik 4.5)

Ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud
Ravi lõpetamise järgselt esineb sageli ärajätunähtusid, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8).
Haiguse kordumise vältimise kliinilises uuringus tsitalopraamiga esines kõrvaltoimeid 40% aktiivse
ravi lõpetanud patsientidest ja 20% tsitalopraamravi jätkanud patsientidest.

Ärajätunähtude risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestusest, annusest ja annuse
vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonideks on pearinglus, tundehäired (sh
paresteesia), unehäired (sh unetus ja elavad unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või
oksendamine, treemor, segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, südamepekslemine, emotsionaalne
ebastabiilsus, ärritatavus ja nägemishäired. Need sümptomid on üldised kerged kuni mõõdukad, ent
mõnedel patsientidel võivad need olla tugevalt väljendunud.
4/14

Need sümptomid tekivad tavaliselt esimese paari päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, kuid neid on
väga harva kirjeldatud patsientidel, kes on jätnud kogemata annuse võtmata.
Need sümptomid on tavaliselt iselimiteeruvad ja taanduvad enamasti 2 nädala jooksul, kuigi osadel
inimestel võivad need kesta kauem (2...3 kuud või kauem). Seetõttu tuleb tsitalopraamravi lõpetada
annust järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul vähendades, lähtudes patsiendi vajadustest (vt lõik
4.2).

Psühhoos
Depressiivsete episoodidega psühootiliste patsientide ravi võib suurendada psühhootiliste sümptomite
teket.

QT-intervalli pikenemine
Tsitalopraamil on leitud annusest sõltuv toime QT-intervalli pikenemisele. Turuletulekujärgsel
perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemisest ja ventrikulaarsest arütmiast, sh Torsade de pointes
valdavalt naispatsientidel, hüpokaleemiaga või eelnevalt eksisteerinud QT-intervalli pikenemisega või
teiste südamehaigustega patsientidel (vt lõike 4.3, 4.5, 4.8, 4.9 ja 5.1).

Ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel on oluline bradükardia; või hiljutise müokardiinfarkti või
kompenseerimata südamerikkega patsientidel.

Elektrolüütide häired nagu hüpokaleemia ja hüpomagneseemia suurendavad pahaloomuliste arütmiate
tekke ohtu ja peavad enne tsitalopraamiga ravi alustamist olema korrigeeritud.

Enne ravi alustamist tuleks kaaluda EKG uuringu tegemist, kui ravitakse stabiilseid südamehaigusega
patsiente.

Kui tsitalopraamiga ravi ajal ilmnevad arütmia nähud, siis tuleb ravi lõpetada ja teha EKG.

Suletud nurga glaukoom
SSRI-del, kaasa arvatud tsitalopraamil võib olla toime pupilli suurusele, põhjustades müdriaasi.
Müdriaatilise toime tagajärjel võib kitseneda silmanurk, põhjustades silmasisese rõhu tõusu ja suletud
nurga glaukoomi, eriti vastava eelsoodumusega patsientidel. Seetõttu peab tsitalopraami kasutama
ettevaatlikult suletud nurga glaukoomi või glaukoomi anamneesiga patsientidel.

Abiained
Tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on
harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

Farmakodünaamilised
Farmakodünaamilisel tasandil on dokumenteeritud serotoniinisündroomi juhtusid tsitalopraami ning
moklobemiidi ja buspirooni koosmanustamisel.

Koosmanustamine vastunäidustatud

MAO Inhibiitorid
Tsitalopraami ja MAO Inhibiitorite koos kasutamine võib viia tõsiste kõrvaltoimete tekkeni,
muuhulgas serotoniinisündroomi tekkele (vt. lõik 4.3).
Tõsiseid kõrvatoimeid ja isegi letaalse lõppega reaktsioone on raporteeritud patsientidel, kes on
saanud SSRI ravi kombinatsioonis MAO Inhibiitoriga, hõlmates nii pöördumatut MAO Inhibiitorit
selegiliini kui ka pöörduvat MAO Inhibiitorit linesoliidi ja moklobemiidi ja ka patsientidel, kes on
hiljuti lõpetanud SSRI ravi ning alustanuid MAO Inhibiitoriga
5/14
Mõnede juhtumite puhul esinevad sümptomid sarnanevad serotoniini sündroomile. MAO Inhibiitorite
aktiivse toimeaine vahelise koostoime sümptomid on: hüpereemia, rigiidsus, müokloonus,
autonoomne ebastabiilsus koos võimaliku kiire eluliste näitajate muutumisega, vaimse seisundi
muutused, mis sisaldavad segasust, ärrituvust ja äärmuslikku agiteeritust, mis võib viia deliiriumi ja
kooma tekkeni (vt lõik 4.3)

QT - intervalli pikenemine
Farmakokineetilisi ja farmakodünaamilisi uuringuid tsitalopraami ja teiste ravimite vahel, mis
teadaolevalt pikendavad QT-intervalli, ei ole tehtud. Tsitalopraami ja teiste ravimite lisatoimet ei saa
välistada. Seepärast on vastunäidustatud tsitalopraami manustamine koos ravimitega, mis pikendavad
QT-intervalli, nagu IA ja III klassi antiarütmikumid, antipsühhootikumid (sh fentiasiini derivaadid,
pimosiid, haloperidool), tritsüklilised antidepressandid, teatud antimikroobsed ained (nt
sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, erütromütsiin IV, pentamidiin, malaaria-vastased ravimid, eriti
halofantriin), teatud antihistamiinikumid (astemisool, misolastiin) jt.

Pimosiid
Üksikannusena pimosiid 2mg manustamine isikutele, keda raviti 40mg päevas ratseemilise
tsitalopraamiga 11 päeva vältel põhjustas pimosiidi AUC ja Cmax suurenemise, seda mitte pidevalt
uuringu jooksul. Pimosiidi ja tsitalopraami koos manustades suurenes põhiliselt QTc intervall
ligikaudu 10 msek. Kuna koostoimed ilmnesid juba pimosiidi madalatel annustel, siis on tsitalopraami
ja pimosiidi koosmanustamine vastunäidustatud.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid

Selegiliin (selektiivne MAO-B inhibiitor)
Farmakokineetilise / farmakodünaamilise koostoime uuringus samaaegselt manustatud tsitalopraami
(20 mg ööpäevas) ja selegiliiniga (10 mg ööpäevas) (selektiivne MAO-B inhibiitor) ei ilmnenud
kliiniliselt olulisi koostoimeid. Samaaegne tsitalopraami ja selegiliini (üle 10mg ööpäevas) tarvitamine
on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Serotoniinergilised ravimid
Liitium ja trüptofaan
Tsitalopraami ja liitiumi koosmanustamise kliinilistes uuringutes ei ole farmakodünaamilisi
koostoimeid täheldatud. Ent selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite manustamisel koos
liitiumi või trüptofaaniga võib viimaste toime tugevneda; seetõttu peab nende ravimite samaaegsel
kasutamisel olema ettevaatlik. Liitiumi taseme rutiinne jälgimine peab jätkuma.

Manustamine koos serotoniinergiliste ravimitega (nt tramadool, sumatriptaan) võib põhjustada 5-HT
seotud toimete tugevnemist.
Kuni uue informatsiooni saabumiseni samaaegne tsitalopraami ja 5-HT agonistide nagu sumatriptaan
ja teised triptaanid manustamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Naistepunaürt
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja naistepunaürti (Hypericum perforatum)
sisaldavate ravimtaimepreparaatide kooskasutamisel võivad tekkida dünaamilised koostoimeid, mille
tulemusena suureneb kõrvaltoimete esinemissagedus (vt lõik 4.4). Farmakokineetilisi koosmõjusid
pole uuritud.

Hemorraagia
Need patsiendid peavad olema ettevaatlikud, kes kasutavad samaaegselt antikoagulante, ravimeid, mis
mõjutavad trombotsüütide funktsiooni, nagu näiteks mittesteroidsed põletikuvastased ravimid
(MSPVA-d), atsetüülsalitsüülhape dipüridamool ja tiklopidiin või teised ravimid (nt atüüpilised
antipsühhootikumid)), mis võivad suurendada verejooksu tekke riski (vt lõik 4.4).

Elekterkrampravi
Elekterkrampravi ja tsitalopraami samaaegse kasutamise riskide või kasu kohta ei ole kliinilisi
uuringuid läbi viidud (vt lõik 4.4).
6/14

Alkohol
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamine koos alkoholiga ei ole soovitatav.
Tsitalopraami ja alkoholi vahel pole demonstreeritud ei farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi
koostoimeid. Sellele vaatamata pole tsitalopraami kasutamine koos alkoholiga soovitatav.

Hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavad ravimid
Ettevaatlik peab olema hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavate ravimite samaaegsel
kasutamisel, sest nende seisundite korral suureneb maliigsete arütmiate tekkeoht (vt lõik 4.4).

Krambiläve alandavad ravimid
SSRId võivad alandada krambi läve. Ettevaatlik tuleb olla samaaegsel ravimite tarvitamisel, mis
omavad krambiläve alandavat toimet (s.h. antidepressandid (tritsüklilised, SSRId), neuroleptikumid
(fenotiasiinid, tioksanteenid ja butürofenoonid), meflokuiin, bupropioon ja tramadool)


Farmakokineetilised koostoimed

Tsitalopraami biotransformatsioon demetüültsitalopraamiks toimub tsütokroom P450 isoensüümide
CYP2C19 (u 38%), CYP3A4 (u 31%) ja CYP2D6 (u 31%) kaudu. Kuna tsitalopraam metaboliseerub
enam kui ühe isoensüümi kaudu, on biotransformatsiooni inhibeerimine vähem tõenäoline, kuna ühe
ensüümi inhibeerimine võib olla kompenseeritud teise poolt. Seetõttu on tsitalopraami manustamisel
koos teiste ravimitega väga väike tõenäosus farmakokineetiliste koostoimete tekkeks.

Toit
Tsitalopraami imendumine ja teised farmakokineetilised omadused ei ole teadaolevalt toidust
mõjutatud.

Teiste ravimite toime tsitalopraami farmakokineetikale

Ketokonasooli (tugev CYP3A4 inhibiitor) samaaegne manustamine ei muutnud tsitalopraami
farmakokineetikat.

Liitiumi ja tsitalopraami farmakokineetilise koostoime uuringus ei ilmnenud farmakokineetilisi
koostoimeid (vt üleval).

Tsimetidiin (tugev CYP2D6, 3A4 ja 1A2 inhibiitor) põhjustas tsitalopraami keskmise
tasakaalukontsentratsiooni mõõdukat suurenemist. Ettevaatlik tuleb olla tsitalopraami manustamisel
kombinatsioonis tsimetidiiniga. Annuse korrigeerimine võib olla vajalik.

Tsitalopraami toime teistele ravimitele
Tsitalopraami ja metoprolooli (CYP2D6 substraat) samaaegse manustamise farmakokineetilise /
farmakodünaamilise koostoime uuring näitas metoprolooli plasmakontsentratsiooni kahekordset
suurenemist, samas puudus metoprolooli vererõhule ja südame rütmile avaldatava toime statistiliselt
oluline tugevnemine tervetel vabatahtlikel. Metoprolooli ja tsitalopraami koos manustamisel tuleb olla
ettevaatlik. Annuse kohandamine võib olla vajalik.

Tsitalopraam võib suurendada CYP2D6 kaudu metaboliseeruvate ravimite (s.h. venlafaksiin,
bupropioon, kodeiin, metoprolool, imipramiin ja suurem osa neuroleptikume)
plasmakontsentratsioone, seepärast võib olla vajalik seda tüüpi ravimite annuste korrigeerimine.

Tsitalopraam ja demetüültsitalopraam on tähtsusetud CYP2C9, CYP2E1 ja CYP3A4 inhibiitorid ning
nõrgad CYP1A2, CYP2C19 ja CYP2D6 inhibiitorid võrreldes teiste selektiivsete serotoniini
tagasihaarde inhibiitoritega, millel on märkimisväärne inhibeeriv toime.

Levomepromasiin, digoksiin, karbamasepiin
7/14
Ei täheldatud muutusi või täheldati väga minimaalseid kliiniliselt olulisi muutusi, kui tsitalopraami
manustati koos CYP1A2 (klosapiin ja teofülliin), CYP2C9 (varfariin), CYP2C19 (imipramiin ja
mefenütoiin), CYP2D6 (sparteiin, imipramiin, amitriptüliin, risperidoon) ja CYP3A4 (varfariin,
karbamasepiin (ja tema metaboliit karbamasepiin epoksiid) ja triasolaam) substraatidega.

Tsitalopraami ja levomepromasiini või digoksiini vahel ei täheldatud farmakokineetilisi koostoimeid (
mis tähendab, et tsitalopraam ei indutseeri ega inhibeeri P-glükoproteiini).

Desipramiin, imipramiin
Farmakokineetilise uuringu käigus ei täheldatud mingit muutust tsitalopraami või imipramiini
tasemetes, samuti desipramiini tasemes, esmase imipramiini metaboliidi tase oli tõusnud. Desipramiini
kombineerimisel tsitalopraamiga on täheldatud desipramiini plasmakonsentratsiooni taseme tõusu.
Desipramiini annuse vähendamine võib olla vajalik.

Rasedus
Publitseeritud andmed rasedate (rohkem kui 2500 kirjeldatud juhtu) kohta ei näita väärarengute
loote/vastsündinu toksilisust. Sellele vaatamata ei ole tsitalopraami kasutamine raseduse ajal soovitatav
juhul, kui pole selleks selget vajadust ja alles pärast hoolikat riski ja kasu kaalumist.

Kui tsitalopraamikasutamine jätkub raseduse teises pooles, eriti viimasel trimestril, tuleb vastsündinut
jälgida. Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist.

Pärast selektiivsete serotoniini/noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite kasutamist raseduse lõpuosas
võivad vastsündinutel tekkida järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid,
ebastabiilne kehatemperatuur, imemisraskus, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia,
hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutt, somnolentsus ja unehäired. Need
sümptomid võivad viidata nii serotoniinergilistele toimetele kui ärajätunähtudele. Enamikel juhtudel
ilmnevad komplikatsioonid vahetult või varsti (<24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogiliste andmete põhjal võib väita, et SSRIde kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
staadiumis, võib põhjustada vastsündinu püsivat kopsuarteri hüpertensiooni (PPHN). Täheldatud risk oli 5
juhtu 1000 raseduse kohta. Üldpopulatsioonis esineb 1-2 PPHNi juhtu 1000 raseduse kohta.

Imetamine
Tsitalopraam eritub rinnapiima. Rinnapiimatoidul lapseni jõudev annus moodustab u 5% ema ööpäevasest
annusest (mg/kg baasil). Imikutel ei ole või on täheldatud vaid minimaalseid toimeid.
Ent olemasolevad andmed ei ole piisavad, et hinnata ohtu lapsele. Soovitatav on ettevaatus.

Fertiilsus
Loomkatsete andmed näitavad, et tsitalopraam võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3).
Mõnesid SSRIsid tarvitanud inimeste raportitest on selgunud, et mõju spermale on olnud pöörduv.
Mõju inimese viljakusele pole senini veel täheldatud.

Tsitalopraamil on vähene või keskmine mõju autojuhtimise ja masinatega töötamise võimele.
Psühhoaktiivsed ravimid võivad vähendada otsuste langetamise ja ohuolukordadele reageerimise võimet.
Patsiente tuleb hoiatada nede toimete esinemisest ja sellest, et nende autojuhtimise ja masinatega
töötamine võib olla mõjutatud.

Tsitalopraami kasutamisel täheldatavad kõrvaltoimed on enamasti kerged ja mööduvad. Kõrvaltoimeid
esineb kõige sagedamini esimese ühe või kahe ravinädala jooksul, seejärel need tavaliselt taanduvad.
Kõrvaltoimed on loetletud MedDRA eelistatud termineid kasutades.
8/14

Järgmiste kõrvaltoimete puhul avastati sõltuvus annusest: suurenenud higistamine, suukuivus, unetus,
somnolentsus, kõhulahtisus, iiveldus ja väsimus.
Tabelis on toodud selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja/või tsitalopraamiga seotud
kõrvaltoimed, mida täheldati ≥1% platseebokontrolliga topeltpimeuuringutes osalenud patsientidest
või müügiletuleku järgsel perioodil. Esinemissagedused on toodud järgmiselt: väga sage (≥1/10); sage
(≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni ≤1/100); harv (≥1/10000 kuni ≤1/1000); väga harv
(≤1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA organsüsteemi
klass
Esinemissagedus
Eelistatud termin
Vere ja lümfisüsteemi häired
Teadmata
Trombotsütopeenia
Ülitundlikkus, Anafülaktiline
Immuunsüsteemi häired
Teadmata
reaktsioon
Endokriinsüsteemi häired
Teadmata
ADH ebapiisav sekretsioon
Söögiisu vähenemine,
Sage
kehakaalu langus
Söögiisu suurenemine,
Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt
kehakaalu suurenemine
Harv
Hüponatreemia

Hüpokaleemia
Agiteeritus, libiido langus,
ärevus, närvilisus,
Sage
segasusseisund, ebanormaalne
orgasm (naistel), ebatavalised
unenäod
Psühhiaatrilised häired
Agressiivsus,
Aeg-ajalt
depersonalisatsioon,
hallutsinatsioonid, mania
Paanikahoog, bruksism,
Teadmata
rahutus, suitsiidimõtted ja
suitsidaalne käitumine1
Väga sage
Peavalu, somnolentsus, unetus
Treemor, paresteesia,
Sage
peapööritus, tähelepanuhäired
Aeg-ajalt
Minestus
Närvisüsteemi häired
Harv
Grand mal hood, düskineesia,
maitsetundlikkuse häired
Krambid,
serotoniinisündroom,
Teadmata
ekstrapüramidaalhäired,
akatiisia, liigutushäired
Aeg-ajalt
Müdriaas
Silma kahjustused
Teadmata
Nägemishäired
Kõrva ja labürindi kahjustused Sage
Kohin kõrvus
Aeg-ajalt
Bradükardia, tahhükardia
EKGs QT-intervalli
Südame häired
pikenemine, ventrikulaarne
Teadmata
arütmia, sh Torsade de
pointes2
Vaskulaarsed häired
Harv
Hemorraagia
9/14
Teadmata
Ortostaatiline hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja
Sage
Haigutamine
mediastiinumi häired
Teadmata
Ninaverejooks
Väga sage
Suukuivus, iiveldus
Kõhulahtisus, oksendamine,
Seedetrakti häired
Sage
kõhukinnisus
Seedetrakti verejooks (sh
Teadmata
pärasoole verejooks)
Harv
Hepatiit
Maksa ja sapiteede häired
Maksafunktsiooni testi
Teadmata
näitajad ebanormaalsed
Väga sage
Suurenenud higistamine
Sage
Sügelus
Naha ja nahaaluskoe
Urtikaaria, alopeetsia, lööve,
kahjustused
Aeg-ajalt
purpur, valgustundlikkus
Täppverevalumid,
Teadmata
angioödeem
Lihas-skeleti, sidekoe ja luu
Sage
Lihasvalu, liigesvalu
kahjustused
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Uriinipeetus
Impotentsus,
Sage
ejakulatsioonihäire,
Reproduktiivse süsteemi ja
ejakulatsiooni puudumine,
rinnanäärme häired
Aeg-ajalt
Naised: menorraagia
Naised: metrorraagia
Teadmata
Mehed: priapism, galaktorröa
Üldised häired ja
Sage
Väsimus, palavik
manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt
Tursed

Patsientide arv: tsitalopraam / platseebo = 1346 / 545

1 Tsitalopraamravi ajal või kohe pärast ravi lõpetamist on raporteeritud suitsidaalsete mõtete ja
käitumise esinemist (vt lõik 4.4).

QT-intervalli pikenemine2Ravimi müügiletuleku järgsel perioodil on kirjeldatud QT-intervalli
pikenemise juhtusid ja ventrikulaarset arütmiat, sh Torsade de pointes't, peamiselt naistel,
hüpokaleemiaga patsientidel või olemasoleva QT-aja pikenemisega või teiste südamehaigustega
patsientidel (vt lõik 4.3, 4.4, 4.5, 4.9 ja 5.1).

Luumurrud
Epidemioloogilised uuringud, mis viidi peamiselt läbi patsientide hulgas vanusega 50 aastat ja enam,
näitavad suurenenud luumurdude riski patsientidel, kes tarvitavad SSRIsid ja TCAsid. Riski
mehhanism on tundmata.

Ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud
Tsitalopraamravi lõpetamise järgselt (eriti kui ravi lõpetatakse järsku) esineb sageli ärajätunähtusid.
Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonideks on pearinglus, tundehäired (sh paresteesia), unehäired
(sh unetus ja elavad unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, segasus,
10/14
higistamine, peavalu, kõhulahtisus, südamepekslemine, emotsionaalne ebastabiilsus, ärrituvus ja
nägemishäired. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja iselimiteeruvad, ent mõnedel
patsientidel võivad need olla tugevalt väljendunud ja/või pikaajalised. Seetõttu, kui on vaja
tsitalopraamravi lõpetada, tuleb seda teha annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab
jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest
kõrvaltoimetest riiklikku teavitamissüsteemi Ravimiameti kodulehe www.ravimiamet.ee kaudu.

Toksilisus
Tsitalopraami üleannustamise kohta on kliinilisi andmeid vähe ja paljudel juhtudel on tegemist teiste
ravimite/alkoholi samaaegse üleannustamisega. Kirjeldatud on küll surmaga lõppenud tsitalopraami
üleannustamise juhtusid, kuid enamasti on olnud tegemist teiste ravimite samaaegse üleannustamisega.

Sümptomid
Tsitalopraami üleannustamise korral kirjeldatud sümptomid on järgmised: krambid, tahhükardia,
somnolentsus, QT-intervalli pikenemine, kooma, oksendamine, treemor, hüpotensioon,
südameseiskus, iiveldus, serotoniinisündroom, agiteeritus, bradükardia, pearinglus, Hisi kimbu sääre
blokaad, QRS-kompleksi laienemine, hüpertensioon ja müdriaas, torsade de pointes, stuupor,
higistamine, tsüanoos, hüperventilatsioon ja kodade ning vatsakeste arütmia.

Ravi
Spetsiifiline antidoot tsitalopraamile puudub. Ravi peab olema sümptomaatiline ja üldtoetav. Kaaluda
tuleb aktiveeritud söe, osmootiliselt töötava lahtisti (nagu naatrium sulfaat) ja maoloputuse kasutamist.
Teadvuse kaotuse korral tuleb patsient intubeerida. EKG ja elutähtsate näitajate monitooring on
vajalik.

EKG monitooring on üleannustamise puhul soovitatav patsientidel, kellel on kaasasündinud
südamerike/bradüarütmiad, patsientidel, kes kasutavad samal ajal QT-intervalli pikendavaid ravimeid
või patsientidel, kellel on häiritud metabolism, sh maksafunktsiooni häire.

Farmakoterapeutiline grupp: antidepressandid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid;
ATC-kood: N06AB04

Toimemehhanism
Biokeemilised ja käitumuslikud uuringud on näidanud, et tsitalopraam on tugev serotoniini (5-HT)
tagasihaarde inhibiitor. Pikaajaline tsitalopraamravi ei kutsu esile tolerantsust 5-HT tagasihaarde
inhibeerimise suhtes.

Tsitalopraam on väga seletiivne serotoniini tagasihaarde inhibiitor (SSRI), tal puudub või on
minimaalne toime noradrenaliini (NA), dopamiini (DA) ja gamma-aminovõihappe (GABA)
tagasihaardele.
Tsitalopraamil puudub või on väga madal afiinsus paljude retseptorite suhtes, sh 5-HT , 5-HT , DA
1A
2
D ja D retseptorid, α-adrenoretseptorid, histamiin H , muskariinkoliinergilised, bensodiasepiini ja
1
1
opioidretseptorid.

Tsitalopraami põhimetaboliidid on kõik selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuigi nende
efektiivsus ja selektiivsus on väiksemad kui tsitalopraamil. Samas on metaboliitide selektiivsus
11/14
suurem kui paljudel uuematel selektiivsetel serotoniini tagasihaarde inhibiitoritel. Metaboliidid ei
osale üldises antidepressiivses toimes.

Farmakodünaamilised toimed

Kiirete silmaliigutuste ehk REM-une pärssimist loetakse antidepressiivse toime prognoosijaks.
Sarnaselt tritsükliliste antidepressantide, teiste selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja
MAO inhibiitoritega pärsib tsitalopraam REM-und ning pikendab sügava aeglaste lainetega une faasi.

Kuigi tsitalopraam ei seondu opioidretseptoritega, potentseerib ta sagedamini kasutatavate
opioidanalgeetikumide antinotsitseptiivset toimet.

Tsitalopraam ei mõjuta kognitiivset (intellektuaalset) ega psühhomotoorset funktsiooni ning puudub
või on minimaalne sedatiivne toime, kas üksinda või kombinatsioonis alkoholiga.

Tsitalopraam ei vähendanud süljeeritust ühekordse annuse uuringus vabatahtlikel ning üheski tervete
vabatahtlikega teostatud uuringus ei avaldanud tsitalopraam märkimisväärset mõju
kardiovaskulaarsetele parameetritele. Tsitalopraam ei mõjuta kasvuhormooni sisaldust seerumis.
Sarnaselt teiste selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega võib tsitalopraam suurendada
plasma prolaktiinisisaldust, mis tekib sekundaarselt serotoniini prolaktiini stimuleeriva rolli tagajärjel
ning ei oma kliinilist tähtsust.

Topeltpimedas, platseebokontrolliga EKG uuringus tervetel täiskasvanutel oli QTc erinevus
algväärtusest (Fredericia korrektuur) 7,5 (90%Cl 5.9-9.1) msek 20 mg päevase annusega ja 16,7
(90%CI 15.0-18.4) msek 60 mg päevase annusega (vt lõik 4.3, 4.4, 4.5, 4.8 ja 4.9).

Imendumine
Imendumine on peaaegu täielik ega sõltu söögiaegadest (T
keskmiselt 3 tundi). Biosaadavus on u 80%.
max

Jaotumine
Jaotusruumala (V ,) on u 12...17 l/kg. Tsitalopraami ja tema põhimetaboliitide seonduvus
d
ß
plasmavalkudega on alla 80%.

Biotransformatsioon
Tsitalopraam metaboliseeritakse aktiivseteks demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks,
tsitalopraam-N-oksiidiks ja inaktiivseks deamiinitud propioonhappe derivaadiks. Kõik aktiivsed
metaboliidid on samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuigi nõrgema toimega kui
tsitalopraam. Plasmas on ülekaalus tsitalopraam muutumatul kujul. Demetüültsitalopraami ja
didemetüültsitalopraami kontsentratsioonid moodustavad vastavalt 30...50% ja 5...10% tsitalopraami
kontsentratsioonist. Tsitalopraami biotransformatsiooni demetüültsitalopraamiks vahendavad CYP2C19
(u 38%), CYP3A4 (u 31%) ja CYP2D6 (u 31%).

Eritumine
Eliminatsiooni poolväärtusaeg (t ) on u 1,5 päeva. Süsteemne kliirens (Cl ) on u 0,3...0,4 l/min ja oraalne
½ß
s
kliirens (Cl ) on u 0,4 l/min.
oral
Tsitalopraam eritub peamiselt maksa (85%) ja vähemal määral neerude (15%) kaudu; 12...23%
ööpäevasest tsitalopraami annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Hepaatiline kliirens on u 0,3 l/min ja
renaalne kliirens u 0,05...0,08 l/min.

Lineaarsus
Kineetika on lineaarne. Plasma tasakaalukontsentratsioon saavutatakse tavaliselt 1...2 ravinädala jooksul.
Keskmine plasmakontsentratsioon 40 mg annuse kasutamisel on 300 nmol/l (165...405 nmol/l).

Eakad patsiendid (>65 eluaasta)
12/14
Eakatel patsientidel on demonstreeritud poolväärtusaja pikenemist (1,5...3,75 päeva) ja kliirensi
aeglustumist (0,08...0,3 l/min) aeglasema metabolismi tõttu. Tasakaalukontsentratsioon oli eakatel umbes
kaks korda suurem kui noorematel sama annusega ravitud patsientidel.

Maksafunktsiooni häire
Maksafunktsiooni häirega patsientidel on tsitalopraami eliminatsioon aeglustunud: poolväärtusaeg on 2
korda pikem ja tasakaalukontsentratsioonid sama annuse kasutamisel u 2 korda kõrgemad kui normaalse
maksafunktsiooni korral.

Neerufunktsiooni häire
Kerge ja keskmise raskusega neerufunktsiooni häire korral on tsitalopraami eliminatsioon aeglustunud,
kuid sellel puudub oluline mõju tsitalopraami farmakokineetikale. Puuduvad andmed ravimi kasutamise
kohta raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens <20 ml/min) patsientidel.

Polümorfism
In vivo uuringud on näidanud, et tsitalopraami metabolismile ei ole iseloomulik sparteiini/debrisokviini
oksüdatsiooni kliiniliselt oluline polümorfism (CYP2D6). CYP2C19 madala aktiivsusega isikutel ehk nn
aeglastel metaboliseerijatel tuleb ettevaatusabinõuna kasutada 10 mg algannust (vt lõik 4.2).

Äge mürgistus.
Tsitalopraamil on madal ägeda mürgistuse potentsiaal.

Krooniline mürgistus.
Kroonilise mürgistuse uuringutes ei täheldatud ravimi terapeutiliste annuste kasutamisel kahjulikke
toimeid.

Reproduktsioonitoksilisus.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutest saadud andmete põhjal ei ole põhjust muretseda tsitalopraami
kasutamise pärast fertiilses eas naistel.

Embrüotoksilisuse uuringutes rottidel, kus kasutati emasloomale toksilist annust 56 mg/kg päevas,
ilmnesid lülisamba ja roiete arenguhäired. Antud juhul oli ravimi sisaldus emaslooma plasmas 2..3
korda suurem inimese terapeutilisest kontsentratsioonist. Rottidel ei avaldanud tsitalopraam mõju
viljakusele, tiinusele või postnataalsele arengule, kuid vähendas poegade sünnikaalu. Tsitalopraam ja
tema metaboliidid saavutavad loote veres kontsentratsiooni, mis on 10...15 korda suurem ravimi
sisaldusest ema plasmas.

Loomkatsete andmed näitavad, et tsitalopraami tarvitamine toob kaasa viljakus- ja
rasedusnäitaja vähenemise, implanteerumiste arvu ja ebanormaalse sperma kontsentratsiooni
vähenemise tunduvalt rohkem kui inimeste puhul.

Mutageensus ja kartsinogeensus.
Tsitalopraamil puudub mutageenne ja kartsinogeenne potentsiaal.

Tableti sisu:
maisitärklis,
laktoosmonohüdraat,
mikrokristalliline tselluloos,
kopovidoon,
glütserool 85%,
13/14
kroskarmelloosnaatrium,
magneesiumstearaat.

Kate:
hüpromelloos 5,
makrogool 400,
titaandioksiid (E 171).

Ei kohaldata.

5 aastat.

Kõlblikkusaeg on märgitud igale pakendile.

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

28 tabletti blisterpakendis.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.