Psüühikahäire 21.02.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, kuna mingit otsest diagnoosi mulle pandud pole, siis on arvatavasti targem kogu lugu ära rääkida. Tüübi poolest on mul arvatavasti mingi ärevushäire, siin lehel olev ärevuse test andis tulemuseks 13. Kui otse välja öelda, siis minu probleemiks on inimesed. Ma ei suuda olla absoluutselt inimeste keskel, tähelepanu keskpunktis olemisest rääkimata. Hea näide selle kohta on minu 9. klassi minek. Seal kannatasin olla ainult 1 päeva ja siis läksin üle individuaalõppele, millest kahjuks midagi suuremat välja ei tulnud, seega suunati mind tagasi üldklassi. Üldklassis käisin 1 päeva ja kool jäigi pooleli. Tänaval käimisega rahvamasides pole mul mingit probleemi, aga väiksem suletud ruum mingi grupiga ning jääb ainult üle loota, et mu süda üles ei ütle. Kui veel koolist näiteid tuua, siis ei või mul olla pinginaabrit, kuna see (lähedus) häirib mind sama palju, kui terve klassitäis inimesi. Aktustega on ka sedamoodi, et istun kuskile taha, aga ikkagi suur ruum inimesi täis ja rahu ei saa. Eriti halb on asi siis, kui uks veel ka kinni pannakse või mingi rahvamass seal jõlgub ning kohest väljapääsu võimalust mul pole, higi voolab ja süda klopib.
Eraelu on mul olematu, kuna ma ei saa mitte kuidagi inimestega läbi. Ainukesed inimesed, kes mind kuidagi ei häiri, on need, keda kas väiksest peale tunnen, või need, keda tean pikemat aega (keskmiselt 1 aasta, enne kui inimese lähedus mind enam ei häiri). Muidugi on aastatega olnud ka paar erandit, kes nagu öeldakse esimesest silmapilgust mind ei häiri. Ei ole veel aru saanud, millest see tuleb.
Naiste teema on juba ammu aega tagasi maha maetud ja võimatuks tunnistatud. Seal 15-16a kandis sai üritatud küll, aga pärast seda andsin lihtsalt alla, et kui ei saa, siis ei saa. Närvikava lihtsalt ei pea vastu ja mingi aeg enne korraliku suhte loomist saboteerin iseennast, ehk siis keeran meelega untsu asja, kuigi ju tegelikult tahaks. Üks nõme asi on see, et kui ma olen närvis (enamiku ajast inimeste juures) näiteks seltkonnas (ise kuhugi ei roni, aga osad olukorrad on möödapääsmatud), siis vahel ei saa sõna suust. Hakkan ütlema midagi ja tuleb ainult esimene täht ja kui proovin seda uuesti öelda, tuleb uuesti ainult esimene täht pikendatud kujul. Nagu tahan öelda valmis ja välja tuleb vvv ja rohkem midagi välja ei tule. Nagu tuleb kramp peale ja ainus, mida teha saan, on suu kinni panna põhimõtteliselt. Õnneks on seda juhtunud see aasta ainult kaks korda.
Poodides/üleüldiselt võõrastelt küsimisega probleemi pole, kui pean midagi küsima müüjalt näiteks ja asi piirdub 1 lausega. Jamaks läheb siis, kui pean midagi täpsustama ja pikemat juttu rääkima. Sellega on kah nii, et tuleb kramp peale ja ei sa suud lahti teha. Olen märganud, et sellistel juhtudel häirivad mind ka kõrvalised ostjad. Kas lähen hiljem uuesti üritama, kui on vähem inimesi poes või lähen välja värske õhu kätte ning rahunen natuke.
Söögipoodides probleemi pole, aga igasugused riidepoed jne on mõnikord raske küll.
Kooliteemat veel puudutades meenub, et mul on/oli alati mingi jama kõhuga, et alatasa kõhus keeras ja oli halb olla ning vahel imelikud kaelavalud. Kunagi, oli vist 7.-8. klass kirjutas psühholoog/psühhiaater mulle terveks kooliaastaks vabastuse, ei meenu kahjuks enam millega seoses. Peale selle kardan hirmasasti verd/nõelu/süstlaid, et siis üldiselt arste ka. Viimast korda võeti verd mul 3.-4. klass haiglas pärast operatsiooni ja ainult sellepärast see õnnestus, kuna mul oli kanüül käele pandud ja toimus pärast oppi. Üldiselt olen aastatega suutnud oma probleemsusega kohaneda ja väga otseselt elu ei häiri (peale sotsiaalelu, mis mul puudub). Nüüd siis selle probleemi juurde mida ma ise enam lahendada ei oska. Nimelt sain kutse arstlikku komisjoni mis toimub aprillis ja kui aus olla siis närvivapustusest palju puudu ei ole. Esiteks juba see arstlik komisjon ja teiseks, kui läbi saan, siis ajateenistus. Mingit füüsilist puuet/viga mul küljes ei ole enda teada, seega suhteliselt kindel, et hinnatakse tegevteenistuskõlblikuks. Kuna olen kuulnud, et võetakse igasuguseid invaliide tänapäeval ja komisjon ise pidi suht formaalne olema, et neil on vaja number täis saada ja neile eriti korda ei lähe sa oma häirete/vigadega. Patsutatakse õlale ja öeldakse, pole midagi, saad üle. Esiteks juba arstlik komisjon, mida ma suht kindlasti üle ei ela, ajateenistusest rääkimata. Minemata ka ei saa jätta, kuna lehel on kirjas igasugused trahvid (640 eurot) ja isegi arest. Kuigi sinna on veel nädalad aega, on mul närvid nii läbi, kui vähegi olla saavad.
Igasugune abi on teretulnud!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ärevust paanikaga esineb tänapäeval hulgi. Psühhiaater aitab. Rohtu vaja ja enesega tegelemist-treenimist-karastamist. vt. varasemaid soovitusi, vt. minu raamatust "Väljavalitu".
Psühhiaatri juurde minek kindlasti vajalik, sellest sõltub ka sõjaväe küsimus - vajadusel pikendused jms.
Endaga teleda tuleb juba tänasest. Võtta omaks nn TaaRa printsiip: Tunne Rõõmu, et häired on endast märku andnud, on nüüd mida muuta. Tegutse Rõõmuga, et neid häireid kõrvaldada. Täiuslikkuse Rõõmsameelsus olgu silme ees, et muutuda-muuta enda keha ja vaimu tugevamaks, täiuslikumaks.
Tegudele!
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.