Suitsidaalne käitumine Autor: Airi Värnik

Suitsidaalne käitumine on mõiste, mis koondab endasse nii suitsiidid kui ka suitsiidikatsed. Suitsiid ehk enesetapp on Erwin Stengeli klassikalise definitsiooni kohaselt indiviidi teadlikult ja tahtlikult tekitatud surmav enesevigastus. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) definitsiooni järgi on enesetapp ohvri poolt tahtlikult algatatud ja läbiviidud surmaga lõppev akt. Seejuures on ohvri eesmärk saavutada oma elus mingi lahendus, samas teades või eeldades, et tema tegevuse tulemus on surmav.

Suitsiidikatse ehk enesetapukatse on WHO definitsiooni kohaselt surmaga mitte lõppev tahtlik tegevus, mille puhul inimene ilma teiste sekkumiseta vigastaks või mürgitaks ennast, kusjuures tema tegevuse tõeline eesmärk on saavutada oma elus mingeid muutusi.

Enesetapuni jõudmine on protsess. Suitsiidiprotsess algab esimeste tõsiste mõtetega enesetapust, mis arenevad ja muutuvad aja jooksul ning lõpuks kas vaibuvad või kulmineeruvad enesetapukatse või enesetapuga. Suitsiidiprotsessi mõjutavad geneetilised, bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid, samuti stressorid ja suhtlus ümbritseva keskkonnaga. Lõpptulemus sõltub riskitegurite ja kaitsvate tegurite vastastikusest koostoimest, mida omakorda mõjutab pärilik eelsoodumus. Suitsidaalne kriis laiemas mõttes kestab kogu suitsiidiprotsessi vältel. Suitsidaalne kriis kitsamas mõttes on see kriitiline hetk, mil oht impulsi ajel enesetappu või enesetapukatset toime panna on väga suur.

Enesetapu sooritavad sagedamini mehed, naised oluliselt harvem, Eestis on naistemeeste suhe 1:4–5. Kuni 1990. aastateni oli suitsiidirisk suurim eakatel inimestel, kuid viimastel WHO andmetel suureneb kolmandikus maailma riikidest üha enam just noorte suitsiidirisk. Eestis on suurima suitsiidiriskiga keskealised mehed, naiste hulgas tõuseb risk vanusega.

Enesetapukatseid sooritavad sagedamini naised, Eestis on meeste-naiste suhe umbes 2:3. Suurima riskiga enesetapukatsete sooritajad on noored inimesed, Eestis 15–19-aastased naised ja 20–29-aastased mehed.

Suitsidaalse käitumise põhjused on komplekssed, ei ole olemas ühest ja lihtsat seletust, miks inimene enesehävituslikult käitub. Kuigi enesetapu ja enesetapukatse riskirühmad on erinevad, on suitsidaalse käitumise riskitegurid sarnased – psüühikahäired, somaatilised (kehalised) haigused, tülid ja lahkuminek, töötus, probleemid tööl ja koolis, majanduslikud raskused, vahetud negatiivsed ja traumeerivad elusündmused. Toimetulematus igapäevaelu probleemidega tekitab psüühilisi häireid: umbes 90% enesetapujuhtudest on seotud vaimsete häiretega, eelkõige depressiooni ning alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisega. Need omakorda raskendavad sotsiaalseid suhteid. Kui riskitegurid on olemas, sõltub enesetapukalduvus inimese enese oskusest stressiga toime tulla. See oskus on individuaalne ja kujuneb välja elu jooksul.

Suitsidaalse käitumise eest kaitsvad tegurid on head peresuhted, pühendunud ja järjekindel vanemlik hoolitsus, enda väärtuse tunnetamine, avatus, sotsiaalne integreeritus ning tervislik eluviis. Kaitsvad tegurid võivad oma toimet avaldada mitmel moel – suurendada toimetulekuvõimet, katkestada suitsiidiprotsessi, tasakaalustada riskitegurite mõju või hoida ära riskisituatsiooni kujunemist.

Kriisisituatsioonis saavad suitsidaalsed inimesed abi, helistades tasuta usaldustelefonil 126 (eesti keeles) või 127 (vene keeles). Samuti võib kasutada üldist hädaabinumbrit 112 või “Eluliini” telefoninumbreid: 6558088 (eesti keeles), 6555688 (vene keeles).