Kusepidamatus Autor: Heino-Enn Arpo

Kusepidamatus ehk uriiniinkontinents on eeskätt naistel esinev tervisehäire, mis vaevab kõigist 22–55 aasta vanustest naistest umbes 20%. Rohkem kui pooled varjavad oma muret. Pensionieas kannatavad uriinilekke all ligi pooled nii meestest kui naistest.

Tuleb eristada kaht uriinipidamatuse tüüpi: pingutusinkontinentsi ja sundinkontinentsi. Sagedamini esineb äkilisel pingutusel, köhimisel, aevastamisel jms korral tekkiv tahtmatu uriinieritus – pingutus- ehk stressinkontinents. Selle tüübi korral aitab kirurgiline operatsioon. Tänapäeval teeb uroloog või günekoloog nn lingoperatsiooni, kus kusiti alla paigutatakse spetsiaalne tugiling. Niisugune operatsioon on väga efektiivne ja kergesti teostatav.

Sundinkontinents on põiefunktsiooni häire, mil ei jõuta tualetti enne, kui pesu juba märjaks saab. See on tüüpiline vanemas eas, aga häiret täheldatakse ka noortel. Sel juhul võib rääkida üliärrituvast põiest, mille seina lihased on muutunud nii tundlikuks, et üritavad tahtele allumatute kokkutõmmetega väljutada ka väga väikest põide kogunenud uriinikogust. Siin ei ole operatsioonist abi. Kergematel juhtudel rakendatakse põietreeningut (tühjendamiskordade korrapärastamine), tõsisematel juhtudel aga medikamentoosset ravi oksübutüniiniga.

Kahe pidamatuse koosesinemise ehk nn segavormi korral määrab arst ravitaktika vastavalt domineerivale pidamatuse tüübile. Rasketel juhtudel ja vanemate haigete puhul kasutatakse erinevaid abivahendeid (sidemeid, uriinikogujaid, voodikaitseid). Nende kohta saab nõuandeid inkontinentsikabinetist.

Ületäitunud põie korral, kui pikka aega pole olnud võimalik põit tühjendada, võib samuti tekkida tahtele allumatu uriinieritus. Seda nimetatakse ülevooluinkontinentsiks. Põhjus on selles, et põiesisene rõhk ületab lõpuks kusiti sulgemisrõhu ja tugevalt väljaveninud põielihas pole suuteline kokku tõmbuma. Seejuures on kõik urineerimisega seotud elundid kahjustamata. Inimene lihtsalt ei suuda urineerimisvajadust alla suruda ja uriinivoolu peatada.