Isiksusehäire Autor: Anti Liiv

Isiksusehäire on sügavalt juurdunud ja pikaajaliselt püsinud käitumisviis, mis on jäik ja kohanemist raskendav, halvendab eluga toimetulekut ning toob nii inimesele endale kui tema lähikondsetele ebameeldivusi. Isiksusehäire saab alguse lapsepõlves, nooruses või varases täiskasvanueas. Seejuures tuleb isiksusehäirete puhul alati arvestada ka kultuuritausta. Näiteks võidakse ekslikult isiksusehäiretena tõlgendada võõrastest kultuuridest Eesti patriarhaalsesse külakogukonda elama asunud pagulaste käitumisharjumusi. Isiksusehäired on suhteliselt mõõdukad psüühikahäired, millega on kõigil osapooltel raske kohaneda.

Paranoidset isiksust iseloomustab umbusk, ülitundlikkus ebaõnne suhtes, võimetus andestada solvanguid ning kalduvus tõlgendada asju vääriti, mis väljendub teiste inimeste neutraalse või sõbraliku käitumise vaenulikuks või põlastavaks tõlgendamises. Sellised inimesed jälgivad ülitähelepanelikult oma õigusi, nõuavad visalt oma usurituaalide austamist ja saavutuste tunnustamist, ei talu kriitikat ega kerget lõõpi. Nad kahtlustavad, et kaaskodanikud püüavad neid kuidagiviisi ahistada või alavääristada. Sageli on sellised isikud sattunud seadusega pahuksisse ning omandanud isikliku kogemuse, et teisi inimesi ei tasu eriti usaldada. Paranoidseid isikuid on umbes 1% elanikest ja seda häiret on meestel sagedamini kui naistel.

Skisoidset isiksust iseloomustab enesesse sulgumine. Ta ei oska emotsionaalselt ega sotsiaalselt suhelda, väldib lähedasi inimsuhteid, pühendub oma kujutlustele ja eneseuuringuile ning ebatavalistele harrastustele (sh veidrad veendumused või tegelemine n-ö alternatiivmaailmaga). Sääraseid isikuid võib olla rahvastikust umbes 3%, valdavalt on nad mehed.

Düssotsiaalsele isiksusele (antisotsiaalsele isiksusele) on iseloomulik sotsiaalsete kohustuste (tööga elatise teenimine, maksude maksmine, sõnapidamine jms) eiramine ning hoolimatus kaasinimeste tunnete suhtes. Seejuures on neil sageli omapärane aumõiste ning käitumislaad, mis läheb vastuollu üldtunnustatud ühiskondlike normidega. Ebaõnnestumised ja sügav solvumistunne võib neis esile kutsuda raevuka, füüsilise agressioonini ulatuva reaktsiooni. Seejuures ei mõjuta eelnevad negatiivsed kogemused ja karistused nende käitumisviisi kuigivõrd. Keskea möödumisel võib iseloom leebuda ning vanaduspõlv kulgeda juba ilma tõsisemate sotsiaalsete konfliktideta. Selliseid isiksusehäireid on umbes 2% rahvastikust, kusjuures meeste hulgas on neid oluliselt rohkem.

Histrioonne isiksus ihaleb olla pidevalt tähelepanu keskpunktis ja tunneb end halvasti, kui ta seda ei ole. Ümbritsejate tähelepanu võitmiseks püüab ta olla elav, eksalteeritult dramaatiline, võluv või flirtiv. Enamasti meeldib talle väga publiku ees esineda. Kuigi need inimesed on sageli tõepoolest loovad ja energilised, väsitab nende enesekeskne käitumine ümbritsejaid peagi ning tekitab konflikte. Arsti poole pöörduvad seda tüüpi isikud kaebusega, et nad põevad mingit väga haruldast tõbe ning vajavad seetõttu erikohtlemist. Eestis sai tavaks nimetada selliseid isikuid kirjanik J. Smuuli tegelaskuju järgi “polkovniku leskedeks”. Histrioonseid isiksusi on rahvastikust umbes 2%, soolisi erinevusi sageduses ei ole.

Anankastsele isiksusele on omased elu piiravad sundmõtted ja -teod. Iseloomulik on ülima täiuslikkuse taotlemine, ülemäärane kohusetunne, pedantsus, ülim korralikkus ning kangekaelsus eesmärgi saavutamisel. Anankastseid isiksusi võib rahvastikust olla umbes 1% ning seda häiret esineb meestel sagedamini kui naistel.

Vältivale isiksusele on iseloomulik sisemine pinge, hirm, ebakindlus ning alaväärsustunne. Sellise inimese tutvusringkond on kitsas. Ta igatseb heakskiitu ning poolehoidu, on ülitundlik tõrjumise ja kriitika suhtes ning püüab vältida igasuguseid piinlikkust tekitavaid olukordi. Pahatihti arutleb ta sisimas selle üle, mida teised inimesed temast mõtlevad ning kuidas nad hindavad tema väljanägemist ja käitumist. Sageli on need isikud koguni teadlikud oma suhtlemishäiretest. Selliseid inimesi on umbes 0,5% elanikest, kusjuures võrdselt nii naiste kui meeste hulgas.

Sõltuvale isiksusele on iseloomulik alistuv toetumine teisele inimesele, kui ta teeb oma elu puudutavaid suuri ja väikesi otsuseid. Ta kardab paaniliselt hülgamist ja alistub seetõttu elukaaslase soovidele. Selline iseseisvusetu inimene tunnistab end kergesti abituks, ebapädevaks ja jõuetuks. Suuremas seltskonnas kardab ta oma arvamust välja öelda, veel vähem seda vaidlustes kaitsta. Sõltuv indiviid otsib oma kõhklustele tuge horoskoopidest ja kaardipanijailt. Pahatihti kuuluvad sõltuvate isiksuste hulka alkohoolikute elukaaslased, kes vaatamata kannatusrohkele elule ei suuda oma elu iseseisvalt korraldada.