VENLAFAXINE PORTFARMA

Depressioon.

Depressiooni retsidiivide profülaktika.

Sotsiaalärevushäire.

Depressioon
Soovitatav algannus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi kasutamisel on 75
mg manustatuna üks kord ööpäevas. Patsientidel, kelle ravivastus algse 75 mg annusega jääb
ebapiisavaks, võib kasulikuks osutuda annuse suurendamine maksimaalselt kuni 375 mg/päevas.
Annuseid võib suurendada ligikaudu 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite
raskuse tõttu kliiniliselt põhjendatud, võib annust suurenda ka lühemate ajavahemike järel, kuid mitte
alla 4-päevaste intervallidega.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete tekkeohu tõttu tohib annuseid suurendada ainult pärast patsiendi
seisundi hoolikat kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb säilitada väikseim efektiivne annus.

Patsientide ravi peab kestma piisava aja, tavaliselt mitu kuud või kauem. Iga patsiendi puhul tuleb ravi
regulaarselt üle vaadata. Depressiooni kordumise ärahoidmiseks võib osutuda vajalikuks ka
pikemaajaline ravi. Enamusel juhtudel on profülaktikaks kasutav annus sama, mida kasutatakse ägeda
depressiooni ravis.

Antidepressantide kasutamist peab jätkama vähemalt kuue kuu jooksul pärast remissiooni.

Sotsiaalärevushäire
Soovitatav algannus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi kasutamisel on 75
mg manustatuna üks kord ööpäevas. Puuduvad andmed, et annuste suurendamisel ravitoime paraneks.

Patsientidel, kellel adekvaatset ravivastust algannusega 75 mg/päevas ei saavutata, võib kaaluda
annuse suurendamist maksimaalselt 225 mg/päevas. Annuseid tohib suurendada 2-nädalaste või
suuremate intervallidega.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete tekke ohu tõttu tohib annuseid suurendada ainult pärast patsiendi
seisundi hoolikat kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb säilitada väikseim efektiivne annus.

Ravi peab kestma piisava aja, tavaliselt mitmeid kuid või isegi kauem. Iga üksikpatsiendi ravi tuleb
regulaarselt üle vaadata.

Kasutamine eakatel patsientidel
Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta
vajalikuks. Siiski on eakate ravimisel vajalik ettevaatus (nt neerufunktsiooni võimaliku häirumise
tõttu, eaga kaasuvate muutuste tõttu mediaatorite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati tuleb kasutada
väikseimat efektiivset annust ning patsiente annuse suurendamise vajadusel hoolikalt jälgida.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ega noorukitel.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes depressiooniga lastel ja noorukitel ei ole õnnestunud efektiivsust
näidata ning need ei toeta venlafaksiini kasutamist nendel patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini efektiivsust ja ohutust kasutamisel teistel näidustustel lastel ja alla 18-aastastel
noorukitel ei ole kindlaks tehtud.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleks üldiselt kaaluda annuse vähendamist 50%
võrra. Samas võib kliirensi indiviididevahelise varieeruvuse tõttu olla soovitatav annuste individuaalne
määramine.

Raske maksakahjustusega patsientide kohta on piiratud hulgal andmeid. Soovitav on olla ettevaatlik
ning tuleks kaaluda annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide
ravimisel tuleks kaaluda potentsiaalse kasu ja riski suhet.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel
Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) on 30...70 ml/min, ei ole vajalik annuse
kohandamine, on soovitav ettevaatus. Hemodialüüsi vajavate patsientide ja raske neerukahjustusega
patsientide (GFR < 30 ml/min) puhul tuleks annust vähendada 50% võrra. Kliirensi
indiviididevahelise varieeruvuse tõttu võib nende patsientide jaoks olla soovitav annuste individuaalne
määramine.

Ärajätusümptomid venlafaksiini kasutamise lõpetamisel
Tuleb vältida ravikuuri järsku lõpetamist. Venlafaksiinravi lõpetamisel tuleb annust järk-järgult
vähendada vähemalt ühe- kuni kahenädalase perioodi vältel, et vähendada ärajätureaktsioonide tekke
riski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamise või ravi lõpetamise järgselt tekivad talumatuse
sümptomid, võib kaaluda ravi jätkamist viimati määratud annusega. Seejärel võib arst jätkata annuse
vähendamist, kuid aeglasemalt.

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid soovitatakse võtta koos toiduga, iga
päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata, neid ei tohi poolitada,
purustada, närida ega lahustada.

Venlafaksiini toimeainet vahetult vabastavate tablettidega ravi saavate patsientide puhul võib üle
minna venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavatele kapslitele, kasutades lähimat
ekvivalentset ööpäevast annust. Näiteks võib venlafaksiini toimeainet vahetult vabastavate tablettide
annuselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas üle minna venlafaksiini toimeainet prolongeeritult
vabastavatele kapslitele annusega 75 mg üks kord ööpäevas. Vajalikuks võib osutuda annuse
individuaalne kohandamine.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi koos pöördumatu toimega monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega on
vastunäidustatud serotoniini sündroomi tekke riski tõttu, mille sümptomiteks on näiteks agiteeritus,
treemor ja hüpertermia. Venlafaksiini kasutamist ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast
ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega.

Venlafaksiini kasutamine tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega
MAO inhibiitoritega (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi
ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, eriti kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda eriti
ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlafaxine Portfarma’t ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimiseks. Kliinilistes
uuringutes on antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel esinenud platseebogrupiga võrreldes
rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt
vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliinilise seisundi tõttu on siiski otsustatud ravi
määrata, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite ilmnemise osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei
ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalisest mõjust laste ja noorukite
kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib venlafaksiiniga ravimisel tekkida serotoniini
sündroom, potentsiaalselt eluohtlik seisund, eriti kasutamisel koos teiste ainetega, mis võivad
mõjutada serotoninergilise neurotransmissiooni süsteeme, nagu MAO inhibiitorid (vt lõigud 4.3 ja
4.5).

Serotoniini sündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda vaimse seisundi muutused (nt agiteeritus,
hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia),
neuromuskulaarsed häired (nt hüperrefleksia, koordineerimatus) ja/või seedetrakti sümptomid (nt
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus). Serotoniinisündroom oma kõige raskemal kujul võib sarnaneda
MNS-iga, mis hõlmab hüpertermiat, lihasrigiidsust, autonoomset ebastabiilsust eluliste näitajate kiire
fluktueerumise ja vaimse seisundi muutustega.

Kui venlafaksiini kooskasutamine serotoniini ja/või dopamiini neurotransmissioonisüsteemi
mõjustavate ainetega on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsiendi hoolikas jälgimine, eriti ravi
alguses ja annuse suurendamise korral.

Venlafaksiini kooskasutamine serotoniini prekursoritega (nt trüptofaani asendajad) ei ole soovitatav.

Suletudnurga glaukoom
Venlafaksiinraviga seoses võib tekkida müdriaas. Silma siserõhu tõusuga patsiente või ägeda
suletudnurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) tekke riskiga patsiente soovitatakse hoolikalt
jälgida.

Vererõhk
Venlafaksiinraviga seoses on sageli kirjeldatud annusest sõltuvat vererõhu tõusu. Mõningatel juhtudel
on turuletulekujärgsete andmete põhjal kirjeldatud olulist vererõhu tõusu, mis on vajanud viivitamatut
ravi. Enne ravi alustamist tuleb kõiki patsiente hoolikalt kontrollida kõrgvererõhutõve suhtes ning
olemasolev hüpertensioon peab olema kontrolli alla saadud. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt,
pärast ravi alustamist ja annuse muutmise järel. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel
vererõhu tõus võib halvendada olemasolevaid seisundeid, nt kardiaalse funktsiooni kahjustusega
patsiendid.

Südame löögisagedus
Südame löögisagedus võib tõusta, eriti suuremate annuste puhul. Ettevaatus on vajalik patsientide
puhul, kellel südame löögisageduse tõus võib halvendada olemasolevaid seisundeid.

Südamehaigus ja rütmihäire risk
Venlafaksiini ei ole uuritud hiljutise müokardiinfarkti või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel.
Seetõttu tuleb ravimit nendel patsientidel kasutada ettevaatusega.

Turuletulekujärgsete andmete põhjal on venlafaksiini kasutamisel kirjeldatud surmaga lõppevaid
südame rütmihäireid, eriti üleannustamise korral. Enne venlafaksiini väljakirjutamist patsientidele,
kellel on kõrge risk tõsise südame rütmihäire tekkeks, tuleb hinnata riski ja kasu vahelist tasakaalu.

Krambid
Venlafaksiiniga ravimisel võivad tekkida krambid. Nagu kõiki antidepressante, tuleb venlafaksiini
kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krampe ning vastavaid patsiente tuleb
hoolikalt jälgida. Kõikidel patsientidel, kellel tekivad krambid, tuleb ravi katkestada.

Hüponatreemia
Venlafaksiini kasutamisel võivad esineda hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse
sündroomi (SIADH) juhtumid. Kõige sagedamini on neid kirjeldatud vedelikupuudusega või
dehüdreeritud patsientidel. Nende juhtumite esinemise risk võib olla suurem eakatel patsientidel,
diureetikume võtvatel patsientidel ning patsientidel, kes on mingil muul põhjusel kaotanud vedelikku.

Ebanormaalne veritsus
Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni
halvenemist. Venlafaksiini võtvatel patsientidel võib olla suurem risk naha ja limaskestade veritsuse,
sealhulgas seedetrakti verejooksu tekkeks. Sarnaselt teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega tuleb
venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on eelsoodumus veritsuste tekkeks, sh
antikoagulante ja trombotsüütide inhibiitoreid saavad patsiendid.

Seerumi kolesteroolisisaldus
Platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati kliiniliselt olulist seerumi kolesteroolitaseme
tõusu 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l platseebot saanud patsientidest, kes said
ravi vähemalt 3 kuu jooksul. Pikaajalise ravi käigus tuleks kaaluda seerumi kolesteroolitaseme
määramist.

Manustamine koos kehakaalu langetavate ainetega
Venlafaksiinravi ohutust ja efektiivsust kombinatsioonis kehakaalu langetavate ainetega, sh
fentermiiniga, ei ole kindlaks tehtud. Venlafaksiini ei ole soovitatav manustada koos kehakaalu
langetavate ainetega. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu langetamiseks eraldi võetuna ega
kombinatsioonis teiste ravimitega.

Mania/hüpomania
Mania/hüpomania võib esineda väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes saavad
antidepressante, sh venlafaksiini. Sarnaselt teiste antidepressantidega tuleb venlafaksiini kasutada
ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis või perekonnaanamneesis bipolaarne häire.

Agressiivsus
Väikesel arvul antidepressante, sh venlafaksiini saanud patsientidel, võib tekkida agressiivsus. Seda on
kirjeldatud ravi alustamisel, annuste muutmisel ja ravi lõpetamisel.

Sarnaselt teiste antidepressantidega tuleb venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on
anamneesis agressiivsus.

Ravi lõpetamine
Ravi lõpetamisel tekkivad ärajätusümptomid on tavalised, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8).
Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist)
kõrvaltoimed ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseebot võtvatest
patsientidest.

Ärajätusümptomite tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sh ravi kestus ja annus ning annuse
vähendamise kiirus. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tundlikkuse häired (sh
paresteesia), unehäired (sh unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või
oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged või mõõdukad, kuid mõnel
patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud. Tavaliselt tekivad need esimestel päevadel pärast
ravi lõppu, kuid väga üksikutel juhtudel on kirjeldatud nende esinemist patsientidel, kes on kogemata
annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid iseenesest mööduvad ning tavaliselt taanduvad 2
nädala jooksul, kuid mõnel isikul võivad need kesta kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitav
venlafaksiini annuseid vastavalt patsiendi vajadustele ravi lõpetamisel järk-järgult mitme nädala või
kuu jooksul vähendada (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Venlafaksiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv
või piinav rahutus ning vajadus kogu aeg liikuda, millega kaasneb võimetus rahulikult istuda või
seista. Kõige tõenäolisemalt võib seda esineda paari esimese ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel
tekivad sellised sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus
10%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest kirjeldatakse suukuivuse esinemist. See võib suurendada
kaariese riski ning patsiente tuleks nõustada suuhügieeni olulisusest.

Diabeet
Diabeediga patsientidel võib ravi SSRI või venlafaksiiniga mõjutada glükeemilist kontrolli. Võib
tekkida vajadus kohandada insuliini ja/või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annust.

Monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed MAO inhibiitorid
Venlafaksiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO
inhibiitoritega. Venlafaksiini kasutamist ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi
lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega. Venlafaksiinravi peab
lõpetama vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivse MAO
inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniini sündroomi riski tõttu ei ole soovitatav venlafaksiini kombinatsioon pöörduva toimega ja
selektiivse MAO inhibiitoriga, nagu moklobemiid. Pöörduva toimega MAO inhibiitori ravi järgselt
võib enne venlafaksiinravi alustamist teha lühema üleminekuperioodi kui 14 ööpäeva. Soovitatav on
venlafaksiinravi lõpetamine vähemalt 7 päeva enne pöörduva toimega MAO inhibiitorravi alustamist
(vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega ja mitteselektiivne MAO inhibiitor ning seda ei
tohi anda venlafaksiinravi saavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Venlafaksiinravi alustamisel kohe pärast MAO inhibiitorravi lõpetamist või MAO inhibiitorravi
alustamisel kohe pärast venlafaksiinravi lõpetamist on patsientidel kirjeldatud raskeid kõrvaltoimeid.
Nende kõrvaltoimete hulka kuulusid treemor, müokloonus, liighigistamine, iiveldus, oksendamine,
nahaõhetus, pearinglus ja hüpertermia koos pahaloomulist neuroleptilist sündroomi meenutavate
nähtudega, krambid ja surm.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib ka venlafaksiinravi ajal tekkida serotoniini
sündroom, eriti kasutamisel koos teiste ainetega, mis võivad mõjutada serotoninergilise
neurotransmissiooni süsteeme (sh triptaanid, SSRI-d, SNRI-d, liitium, sibutramiin, tramadool või
lihtnaistepuna [Hypericum perforatum]), ravimitega, mis pärsivad serotoniini metabolismi (sh MAO
inhibiitorid) või serotoniini eelühenditega (nagu trüptofaani sisaldavad toidulisandid).

Kui venlafaksiinravi koos SSRI, SNRI või serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt
õigustatud, on soovitav patsiendi hoolikas jälgimine, eriti ravi alguses ja annuste suurendamisel.
Venlafaksiini ja serotoniini eelühendite (nagu trüptofaani sisaldavad toidulisandid) samaaegne
kasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemi mõjutavad ained
Venlafaksiini ja teiste KNS-i mõjutavate ainete samaaegse kasutamisega kaasuvat riski ei ole
süstemaatiliselt uuritud. Seetõttu on soovitav ettevaatus, kui venlafaksiini võetakse kombinatsioonis
teiste KNS-i mõjutavate ainetega.

Etanool
On näidatud, et venlafaksiin ei tugevda alkoholist tingitud vaimsete ja motoorsete oskuste häirumist.
Sellegipoolest, nagu kõikide KNS-i mõjutavate ainete puhul, on patsientidel soovitav vältida alkoholi
tarbimist.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)
Ketokonasooliga läbi viidud farmakokineetilises uuringus kiirete (EM) ja aeglaste (PM) CYP2D6
metaboliseerijatega, näidati ketokonasooli manustamise järgselt nii venlafaksiini (CYP2D6 PM ja EM
isikutel vastavalt 70% ja 21%) kui ka O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6 PM ja EM isikutel vastavalt
33% ja 23%) puhul kõrgemat kõveraalust pindala (AUC). CYP3A4 inhibiitorite (nt atasanaviir,
klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool, ketokonasool, nelfinaviir,
ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegne kasutamine võib suurendada
venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kontsentratsioone. Seetõttu on soovitav rakendada
ettevaatust, kui patsiendi raviskeemi kuulub CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini kooskasutamine.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele

Liitium
Venlafaksiini ja liitiumi samaaegsel kasutamisel võib tekkida serotoniini sündroom (vt „Serotoniini
sündroom“).

Diasepaam
Venlafaksiinil puudub toime diasepaami ja selle aktiivse metaboliidi, desmetüüldiasepaami,
farmakokineetikale ja farmakodünaamikale. Diasepaamil ei näi olevat toimet venlafaksiini ega
desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikale. Ei ole teada, kas teiste bensodiasepiinide puhul esineb
farmakokineetilist ja/või farmakodünaamilist koostoimet.

Imipramiin
Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini
annuse 75...150 mg ööpäevas manustamisel tekkis annusest sõltuv 2-OH-desipramiini AUC
suurenemine 2,5...4,5 korda. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata. Venlafaksiini ja imipramiini
koosmanustamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Haloperidool
Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga näidati suukaudse haloperidooli kogukliirensi langust
42%, AUC suurenemist 70% ja Cmax suurenemist 88% võrra, kuid haloperidooli poolväärtusaja osas
muutusi ei esinenud. Seda tuleks arvestada patsientide puhul, keda ravitakse samaaegselt haloperidooli
ja venlafaksiiniga. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

Risperidoon
Venlafaksiin suurendas risperidooni AUC-d 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt aktiivse
kogufraktsiooni (risperidoon pluss 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime
kliiniline tähtsus on teadmata.

Metoprolool
Farmakokineetiliste koostoimete uuringus suurenes venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel
manustamisel tervetele vabatahtlikele metoprolooli plasmakontsentratsioon ligikaudu 30...40%, ilma
et oleks muutunud selle aktiivse metaboliidi, α-hüdroksümetoprolooli plasmakontsentratsioon. Selle
leiu kliiniline tähtsus hüpertensiooniga patsientidel on teadmata. Metoprolool ei muutnud venlafaksiini
ega selle aktiivse metaboliidi, O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist profiili. Venlafaksiini ja
metoprolooli koosmanustamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Indinaviir
Farmakokineetilises uuringus indinaviiriga näidati indinaviiri AUC vähenemist 28% võrra ning Cmax
vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

Rasedus
Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsetes on näidatud reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimestele on
teadmata. Venlafaksiini tohib manustada rasedatele naistele ainult juhul, kui oodatav kasu kaalub üles
kõik võimalikud riskid.

Nagu teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI-d/SNRI-d), võivad vastsündinutel
tekkida ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse sünnituseni või vahetult enne sünnitust. Mõnedel
vastsündinutel, kes puutusid raseduse kolmandal trimestril venlafaksiiniga kokku, tekkisid tüsistused,
mistõttu nad vajasid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni toetust või pikaajalist haiglaravi.
Sellised tüsistused võivad tekkida vahetult pärast sünnitust.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
staadiumis, võib tõsta riski vastsündinu püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (PPHN) suhtes. Siiski pole
uuringud selgitanud seost PPHN ja SNRI ravi vahel, kuigi potentsiaalset riski ei saa välistada
Venlafaxine Portfarma sarnase toimemehhanismi tõttu (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine).

Kui ema on raseduse hilises staadiumis kasutanud SSRI/SNRI-sid, võib vastsündinutel täheldada
järgnevaid sümptomeid: ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pidev nutmine ning imemis- või
magamisraskused. Need sümptomid võivad esineda kas serotoninergiliste toimete või ravimi mõju
tõttu. Enamikel juhtudel täheldatakse neid tüsistusi vahetult pärast sünnitust või 24 tunni jooksul
pärast sünnitust.

Imetamine
Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit, O-desmetüülvenlafaksiin, erituvad rinnapiima. Riski
rinnapiima saavale lapsele ei saa välistada. Seetõttu tuleb teha otsus, kas jätkata/lõpetada rinnaga
toitmine või jätkata/lõpetada ravi Venlafaxine Portfarma'ga, võttes arvesse rinnaga toitmisest saadavat
kasu lapsele ning Venlafaxine Portfarma-ravist saadavat kasu naisele.

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad halvendada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi.
Seetõttu tuleb kõiki venlafaksiini saavaid patsiente hoiatada mõju eest autojuhtimise või ohtlike
masinate käsitsemise võimele.

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (> 1/10) esinenud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus,
peavalu ja higistamine (sh öine higistamine).

Allpool loetletud kõrvaltoimed on jagatud organsüsteemi ja esinemissageduse järgi.

Esinemissagedused on defineeritud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-
ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel).

Organsüsteem
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata

Vere ja




Trombotsütopeenia,
lümfisüsteemi
vere düskraasiad sh
häired
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
neutropeenia,
pantsütopeenia
Immuun-




Anafülaktiline
süsteemi häired
reaktsioon
Endokriin-




Antidiureetilise
süsteemi häired
hormooni
liignõristuse
sündroom
Ainevahetus- ja

Söögiisu langus


Hüponatreemia
toitumishäired
Psühhiaatrilised

Segasusseisund,
Hallutsinatsioonid,
Mania
Suitsidaalsed mõtted
häired
depersonalisat-
derealisatsioon,

ja suitsidaalne
sioon,
agiteeritus,
käitumine*,
anorgasmia,
orgasmihäired
deliirium,
libiido langus,
(naised), apaatia,
agressioon**
närvilisus,
hüpomania,
unetus,
hammaste
ebanormaalsed
kiristamine
unenäod
Närvisüsteemi
Pearinglus,
Unisus, treemor, Akatiisia,
Krambid
Maliigne
häired
peavalu***
paresteesia,
psühhomotoorne

neuroleptiline
hüpertoonia
rahutus, sünkoop,
sündroom,
müokloonus,
serotoninergiline
halvenenud
sündroom,
koordinatsioon ja
ekstrapüramidaalsed
tasakaal, düsgeusia
reaktsioonid (sh

düstoonia ja
düskineesia),
hilisdüskineesia
Silma

Nägemishäired,


Suletudnurga
kahjustused
sh ähmane
glaukoom
nägemine,
müdriaas,
akommodat-
sioonihäire
Kõrva ja


Tinnitus

Vertiigo
labürindi
kahjustused
Südame häired

Palpitatsioonid
Tahhükardia

Ventrikulaarne
fibrillatsioon,
ventrikulaarne
tahhükardia (k.a
Torsade de pointes)
Vaskulaarsed

Hüpertensioon,
Ortostaatiline

Hüpotensioon,
häired
vasodilatatsioon
hüpotensioon
veritsemine
(peamiselt
(limaskesta
kuumalained/
veritsemine)
nahaõhetus)
Respiratoorsed,

Haigutamine
Düspnoe

Pulmonaalne
rindkere ja
eosinofiilia
mediastiiniumi
häired
Seedetrakti
Iiveldus,
Kõhulahtisus
Seedetrakti

Pankreatiit
häired
suukuivus
kõhukinnisus,
verejooks
oksendamine
Maksa ja




Hepatiit,
sapiteede häired
kõrvalekalded
maksafunktsiooni
analüüsides
Naha ja
Liighigista-

Angioödeem,

Multiformne erüteem,
nahaaluskoe
mine (sh
valgustundlikkus-
toksiline epidermise
kahjustused
öine higista-
reaktsioon,
nekrolüüs, Stevensi-
mine)
ekhümoos, lööve,
Johnsoni sündroom,
alopeetsia
sügelus, urtikaaria
Lihas-skeleti ja




Rabdomüolüüs
sidekoe
kahjustused
Neerude ja

Urineerimis-
Kusepeetus
Kuse-

kuseteede häired
häired
pidamatus
(peamiselt
raskendatud
urineerimine),
pollakisuuria
Reproduktiivse

Menstruatsiooni



süsteemi ja
häired
rinnanäärme
veritsemise
häired
suurenemise või
veritsemise
ebaregulaarseks
muutumisega
(nt menorraagia,
metrorraagia),
ejakulatsiooni-
häire,
erektsioonihäire
Üldised häired

Asteenia,



ja manustamis-
väsimus,
koha
külmavärinad
reaktsioonid
Uuringud

Vere
Kehakaalu tõus,

EKG-s QT-intervalli
kolesterooli-
kehakaalu langus
pikenemine,
sisalduse tõus
veritsusaja
pikenemine, vere
prolaktiinisisalduse
tõus
* Venlafaksiinravi käigus ja vahetult pärast ravi lõpetamist on kirjeldatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtumite esinemist (vt lõik 4.4).
** Vt lõik 4.4.
*** Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt esines peavalu sarnaselt nii venlafaksiini kui platseebo
kasutajatel.

Venlafaksiinravi lõpetamine (eriti kui seda tehakse järsku) viib sageli ärajätusümptomite tekkeni.
Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tundlikkushäired (sh paresteesia), unehäired
(sh unetus ja ärevad unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, peavalu ja
gripisündroom. Üldiselt on need juhtumid kerged või mõõdukad ning iseenesest mööduvad, kuid
mõnel patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud ja/või pikaajalised. Seetõttu on soovitav siis,
kui venlafaksiinravi ei ole enam vajalik, lõpetada ravi annuseid järk-järguliselt vähendades (vt lõigud
4.2 ja 4.4).

Lapsed
Üldiselt on venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes) lastel ja
noorukitel (vanuses 6…17 aastat) täiskasvanute omaga sarnane. Sarnaselt täiskasvanutega on
täheldatud söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ning kolesteroolisisalduse
suurenemist seerumis (vt lõik 4.4).

Lastel läbi viidud kliinilistes uuringutes on täheldatud kõrvaltoimena suitsiidimõtete esinemist. Samuti
on täheldatud vaenulikkuse sagenemist ning enesevigastamist, viimast eriti depressiooni puhul.

Pediaatriliste patsientide puhul on iseäranis täheldatud järgnevaid kõrvaltoimeid: kõhuvalu,
agiteeritus, seedehäire, ekhümoos, ninaverejooks ja müalgia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet kaudu.

Turuletulekujärgsete andmete põhjal on venlafaksiini üleannustamisest teatatud valdavalt
kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste ravimitega. Üleannustamise korral on kõige sagedamini
kirjeldatud tahhükardiat, muutusi teadvuse tasemes (unisusest koomani), müdriaasi, krampe ja
oksendamist. Kirjeldatud on ka elektrokardiograafiliste muutuste (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi
kimbu blokaad, QRS-i pikenemine), ventrikulaarse tahhükardia, bradükardia, hüpotensiooni,
peapöörituse ja surma esinemist.

Avaldatud retrospektiivsete uuringute andmetel võib venlafaksiini üleannustamine
SSRIantidepressantidega võrreldes olla seotud kõrgenenud letaalsuse riskiga, kuid tritsükliliste
antidepressantidega võrreldes väiksema riskiga. Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud, et
venlafaksiiniga ravitud patsientidel esineb rohkem suitsiidi riskifaktoreid kui SSRI-dega ravitud
patsientidel. Ei ole selge, kui suurel määral on suurenenud risk letaalseks lõppeks seotud venlafaksiini
üleannustamisest tuleneva toksilisuse või venlafaksiiniga ravitavate patsientide mõningate
eripäradega. Üleannustamise riski vähendamiseks tuleks venlafaksiini välja kirjutada kõige väiksemas
koguses, mis on kooskõlas heade ravitavadega.

Soovitatav ravi
Soovitatavad on üldised toetavad ja sümptomaatilised ravivõtted; tuleb jälgida südamerütmi ning
elulisi näitajaid. Aspiratsiooniohu korral ei soovitata oksendamist esile kutsuda. Maoloputus võib olla
näidustatud, kui seda teostatakse vahetult pärast ravimi sissevõtmist või vastavate sümptomitega
patsientide puhul. Ravimi toimeaine imendumist võib samuti piirata aktiivsöe manustamisega.
Diureesi forsseerimine, dialüüs, hemoperfusioon ning verevahetus tõenäoliselt kasu ei anna.
Teadaolevalt puudub venlafaksiinil spetsiifiline antidoot.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid, ATC kood: N06AX16

Venlafaksiini antidepressiivse toime mehhanism inimestel arvatakse olevat seotud kesknärvisüsteemi
neurotransmitterite aktiivsuse potentseerimisega. Prekliinilistes uuringutes on näidatud, et venlafaksiin
ja selle peamine metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin (ODV) on serotoniini ja noradrenaliini
tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin inhibeerib nõrgalt ka dopamiini tagasihaaret. Venlafaksiin ja
selle aktiivne metaboliit vähendavad β-adrenergiliste retseptorite tundlikkust nii lühiajalisel (üks
annus) kui pikaajalisel manustamisel. Venlafaksiin ja ODV on väga sarnased oma üldise toime poolest
neurotransmitterite tagasihaardele ja retseptorite sidumisele.

Venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus in vitro roti aju muskariini, kolinergilistele, H1-
histaminergiliste või α1-adrenergilistele retseptoritele. Farmakoloogiline aktiivsus nende retseptorite
suhtes võib olla seotud teiste antidepressantide puhul erinevate antikolinergiliste, sedatiivsete ja
kardiovaskulaarsete kõrvaltoimetega.

Venlafaksiin ei oma monoaminooksüdaasi (MAO) inhibeerivat toimet.

In vitro uuringutes on näidatud, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaat- või
bensodiasepiintundlike retseptorite suhtes.

Depressioon
Toimeainet vahetult vabastava venlafaksiini efektiivsust depressiooni ravis näidati viies
randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga, lühiajalises uuringus, mille kestus jäi
vahemikku 4...6 nädalat, kasutades annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Toimeainet prolongeeritult
vabastava venlafaksiini efektiivsus depressiivsete episoodide ravis tehti kindlaks kahes
platseebokontrolliga lühiajalises uuringus, kestusega 8 ja 12 nädalat, milles kasutatud annused jäid
vahemikku 75...225 mg ööpäevas.

Ühes pikaajalises uuringus randomiseeriti ambulatoorsed täiskasvanud patsiendid, kes olid allunud
ravile 8-nädalases avatud uuringus toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiiniga (75, 150 või
225 mg), tagasilanguste jälgimiseks jätkama ravi toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiiniga
eelnevalt kasutatud annuses või platseeboga kuni 26 nädala jooksul.

Teises pikaajalises uuringus tehti venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete episoodide
ennetamises kindlaks 12-kuulise perioodi jooksul platseebokontrolliga topeltpimedas kliinilises
uuringus korduva depressiooniga täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kes olid viimase
depressiooni episoodi ajal allunud ravile venlafaksiiniga (100...200 mg ööpäevas, manustatuna kaks
korda ööpäevas).

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus sotsiaalärevushäire ravis
täiskasvanutel ambulatoorsetel patsientidel tehti kindlaks neljas topeltpimedas, paralleelgruppidega,
12-nädalases, mitmekeskuselises, platseebokontrolliga, paindlike annustega uuringus ning ühes
topeltpimedas, paralleelgruppidega, 6-kuulises, platseebokontrolliga, fikseeritud/paindlike annustega
uuringus. Patsiendid said annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas. 150...225 mg ööpäevas grupi
suurem efektiivsus võrreldes 75 mg ööpäevas grupiga ei leidnud tõestust 6 kuud kestnud uuringus.

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, mille käigus moodustub peamiselt aktiivne metaboliit
Odesmetüülvenlafaksiin (ODV). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD poolväärtusaeg plasmas on
vastavalt 5±2 tundi ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja ODV püsikontsentratsioonid korduvate suukaudsete
annustega ravi puhul saabuvad 3 ööpäeva jooksul. Annusevahemikus 75...450 mg ööpäevas on
venlafaksiini ja ODV farmakokineetika lineaarne.

Imendumine
Suukaudselt manustatud toimeainet otsekohe vabastava venlafaksiini üksikannustest imendub
vähemalt 92%. Presüsteemsest metabolismist tingituna on absoluutne biosaadavus 40...45%. Pärast
toimeainet vahetult vabastava venlafaksiini manustamist saavutatakse venlafaksiini ja ODV
maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 2 ja 3 tunni pärast. Venlafaksiini toimeainet
prolongeeritult vabastavate kapslite manustamise järgselt saavutatakse venlafaksiini ja ODV
maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 5,5 ja 9 tunni pärast. Venlafaksiini võrdsete annuste
manustamisel kas toimeainet vahetult vabastava tabletina või toimeainet prolongeeritult vabastava
kapslina tagab toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel aeglasema imendumiskiiruse, kuid sama
imendumisulatuse võrreldes toimeainet vahetult vabastava tabletiga. Toit ei avalda mõju venlafaksiini
ja ODV biosaadavusele.

Jaotumine
Venlafaksiin ja ODV seonduvad terapeutiliste kontsentratsioonide korral minimaalselt inimese
plasmavalkudega (vastavalt 27% ja 30%). Pärast intravenoosset manustamist oli püsikontsentratsiooni
tingimustes venlafaksiini jaotusruumala 4,4±1,6 l/kg.

Biotransformatsioon
Venlafaksiin läbib ulatusliku metabolismi maksas. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et
venlafaksiini biotransformatsioon selle põhiliseks aktiivseks metaboliidiks ODV-ks toimub CYP2D6
vahendusel. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin metaboliseerub vähemoluliseks ja
vähemaktiivseks metaboliidiks, N-desmetüülvenlafaksiiniks, CYP3A4 vahendusel. In vitro ja in vivo
uuringud näitavad, et venlafaksiin on CYP2D6 nõrk inhibiitor. Venlafaksiin ei inhibeerinud CYP1A2,
CYP2C9 ega CYP3A4.

Eritumine
Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini
annusest on 48 tunni jooksul sedastatav uriinis kas muutumatul kujul venlafaksiini (5%),
konjugeerimata ODV (29%), konjugeeritud ODV (26%) või teiste vähemtähtsate inaktiivsete
metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD kliirens plasmas
tasakaalukontsentratsiooni tingimustes on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja 0,4±0,2 l/h/kg.

Patsientide erigrupid

Vanus ja sugu
Patsiendi vanus ja sugu ei mõjuta oluliselt venlafaksiini ja ODV farmakokineetikat.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad
Venlafaksiini plasmakontsentratsioon on CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel kõrgem kui kiiretel
metaboliseerijatel. Kuna venlafaksiini ja ODV koguhulk (AUC) on aeglastel ja kiiretel
metaboliseerijatel sarnane, ei ole nendes kahes grupis venlafaksiini erinevad annustamisskeemid
vajalikud.

Maksakahjustusega patsiendid
Child-Pugh A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh B (mõõdukas maksakahjustus) klassi patsientidel
olid tervete isikutega võrreldes venlafaksiini ja ODV poolväärtusajad pikenenud. Nii venlafaksiini kui
ODV suukaudne kliirens oli vähenenud. Täheldati märkimisväärset indiviididevahelist varieeruvust.
Raske maksakahjustusega patsientide kohta on piiratud hulgal andmeid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustusega patsiendid
Tervete isikutega võrreldes oli dialüüsipatsientidel venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg
pikenenud ligikaudu 180% ning kliirens vähenenud ligikaudu 57% võrra, samas oli ODV
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud ligikaudu 142% ning kliirens vähenenud ligikaudu 56%
võrra. Raske neerukahjustusega ja hemodialüüsi vajavate patsientide puhul on vajalik annuste
kohandamine (vt lõik 4.2).

Uuringud venlafaksiiniga rottidel ja hiirtel ei tõestanud kartsinogeenset toimet. Venlafaksiin ei olnud
mutageenne arvukates in vitro ja in vivo testides.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel on leitud rottide puhul poegade kaalulangust,
surnultsündinud poegade arvu suurenemist ning poegade surma sageduse tõusu esimese 5
laktatsioonipäeva jooksul. Nende surmade põhjus on teadmata. Need juhtumid esinesid annuse puhul
30 mg/kg/ööpäevas, mis on 4 korda suurem (mg/kg arvestuses) inimesel kasutatavast venlafaksiini
annusest 375 mg ööpäevas. Annus, mille juures neid leide ei ilmnenud, oli 1,3 korda suurem inimesel
kasutatavast annusest. Potentsiaalne risk inimestele on teadmata.

Vähenenud fertiilsust täheldati ühes uuringus, kus nii isastele kui emastele rottidele manustati ODV-d.
Ekspositsioonid olid ligikaudu 1...2 korda suuremad inimesel kasutatava venlafaksiini annuse 375 mg
ööpäevas korral täheldatust. Selle leiu tähtsus inimese jaoks on teadmata.

37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Kapsli sisu
Hüpromelloos
Ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B)
Naatriumlaurüülsulfaat
Magneesiumstearaat

Kate:
Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer 12,5%

Kapsli kest:
Želatiin
Titaandioksiid (E 171)

Trükitint
Šellak
Must raudoksiid (E172)
Propüleenglükool (E1520)

75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid:
Kapsli sisu
Hüpromelloos
Ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B)
Naatriumlaurüülsulfaat
Magneesiumstearaat

Kate:
Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer 12,5%

Kapsli kest:
Želatiin
Titaandioksiid (E 171)
Punane raudoksiid (E 172)

Trükitint
Šellak
Must raudoksiid (E172)
Propüleenglükool (E1520)

150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid:
Kapsli sisu
Hüpromelloos
Ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B)
Naatriumlaurüülsulfaat
Magneesiumstearaat

Kate:
Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer 12,5%

Kapsli kest:
Želatiin
Titaandioksiid (E 171)
Erütrosiin (E127)
Indigokarmiin I (E 132)

Trükitint
Šellak
Must raudoksiid (E172)
Propüleenglükool (E1520)

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

PVC/PE/PVDC/Al blister
37,5 mg: 28, 30 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.
75 mg: 28, 30 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.
150 mg: 28, 30 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.