PROPANORM 150 MG

Paroksüsmaalsete supraventrikulaarsete tahhüarütmiate, sealhulgas kodade virvendusarütmia ravi ja
profülaktika.
Mitteisheemilise geneesiga ventrikulaarse tahhüarütmia ravi.
Märkus Propanorm 150 mg kasutatakse täiskasvanute ja üle 15-aastaste laste raviks.

Propafenooni annustamine on rangelt individuaalne ja sõltub patsiendi kliinilisest seisundist, vanusest,
ravimi taluvusest ning ravivastusest. Ravimi terapeutiline kontsentratsioon vereplasmas on vahemikus
0,2...5,3 μg/ml.

Annust suurendatakse astmeliselt alates 150 mg 3 korda ööpäevas (iga 8 tunni järel) kuni 300 mg 2
korda ööpäevas või maksimaalselt 300 mg 3 korda ööpäevas. Annust on soovitatav suurendada
vähemalt 3...4-päevase intervalli järel, et saavutada kudede jaoks piisav kohanemine propafenooni selle metaboliitidega.

Pikaajalise ravi korral võib väheneda propafenooni metaboliseerumine organismis, mistõttu võib
vajalikuks osutuda annuse vähendamine. Annuse vähendamine on vajalik ka südamepuudulikkusega
patsientidel, üle 70-aastastel või alla 70 kg kaaluvatel patsientidel, samuti maksapuudulikkuse korral.

Ravi ajal tuleb patsiendil regulaarselt teha EKG-uuringut. Ravimi annust tuleb vähendada, kui
QRSkompleks või QT-intervall pikeneb rohkem kui 25% üle normaalväärtuse, kui PQ-intervall
pikeneb rohkem kui 50%, kui QR-intervall on üle 500 ms või kui sagenevad arütmiahood.
Individuaalne annus tuleb määrata kardioloogi poolse jälgimise tingimustes ja EKG monitooringuga
ning (annuse tiitrimise faasis) tuleb korduvalt mõõta vererõhku.

Eakad
Vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni funktsiooni väljendunud langusega eakatel (vasaku vatsakese
väljutusfraktsioon alla 35%) või müokardi strukturaalse kahjustusega eakatel tuleb raviga alustada
pikkamööda ja ettevaatusega ning annuseid suurendada ainult väga väikeste koguste kaupa. Samad
ettevaatusabinõud kehtivad säilitusravi korral. Kui võimalik, ei tohiks annust enne 5…8 ravipäeva
suurendama hakata.

Maksa- ja/või neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid
Maksa- ja/või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel võib isegi tavaliste raviannuste kasutamisel
tekkida toimeaine kuhjumine organismis. Nendel patsientidel peab isegi propafenooni annuse
tiitrimise faas olema läbi viidud EKG hoolika monitoorimise tingmustes ja tuleb määrata ravimi
sisaldust veresplasmas.
Mõõduka kuni raske maksapuudulikkusega patsientidele tuleks manustada 20…30% tavaannustest.

Tabletid tuleb alla neelata tervelt, mitte närida, koos vähese koguse veega, pärast sööki.

Teadaolev ülitundlikkus propafenooni või ravimi mõne abiaine suhtes.
Digoksiinimürgistus.
Raskekujuline südamepuudulikkus, kui vasaku vatsakese väljutusfraktsioon on alla 35%.
Kardiogeenne šokk (v.a arütmiast tingitud).
Oluline bradükardia.
Bradükardia-tahhükardia sündroom.
Siinussõlme nõrkuse sündroom, sinuatriaalne blokaad, II või III astme AV-blokaad või kimbu haru
blokaad või distaalne blokaad artifitsiaalse kardiostimulaatori puudumisel.
3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti või kui südame väljutusmaht on oluliselt vähenenud
(väljutusfraktsioon alla 35%), v.a eluohtlike ventrikulaarsete rütmihäirete puhul.
Raske hüpotensioon.
Väljendunud elektrolüütide tasakaaluhäired (nt kaaliumi metabolismi häired).
Raske obstruktiivne hingamisteede haigus.
Myasthenia gravis.
PROPANORM 150 mg on vastunäidustatud alla 15-aastastele lastele toimeaine liiga suure sisalduse
tõttu tabletis.

Hisi kimbu sääre blokaadi, obstruktiivse kopsuhaiguse, bronhiaalastma, elektrolüütide tasakaalu
häirete ning maksapuudulikkuse esinemise korral tuleb hoolikalt kaaluda ravist saadava kasu ja riski
suhet.
Maksapuudulikkusega patsientidel on propafenooni biosaadavus suurenenud kuni 70%. Neile
patsientidele tuleb manustada väiksemaid annuseid ning jälgida propafenooni
plasmakontsentratsiooni.
Propafenoonravi võib ägestada myasthenia gravis’t.
Propafenoonravi võib mõjustada kardiostimulaatorite rütmogeenset kui ka sensitiivset läve. Seetõttu
tuleks kardiostimulaatorit kontrollida ning vajadusel see ümber programmeerida
Patsientidel, keda ravitakse pikaajaliselt antikoagulantide või diabeedivastaste ravimitega, tuleb
hoolikalt jälgida vastavaid laboratoorseid näitajaid.
Esineb võimalus, et paroksüsmaalne fibrillatsioon võib üle minna kodade laperduseks, kaasneva 2:1
või 1:1 erutusjuhte blokaadiga. Kõrgema astme sinuatriaalse- või AV-blokaadi tekkimisel, samuti
polümorfsete ekstrasüstolite tekkimisel tuleb ravi koheselt katkestada.
Arütmiaid, mis kulgevad asümptomaatiliselt, ei mõjusta hemodünaamikat ega mõjuta patsiendi
elulemust, ei ravita antiarütmikumidega.
Sarnaselt teisele Ic klassi antiarütmikumidele võivad müokardi raske struktuurse kahjustusega
patsiendid olla eelsoodumusega tõsiste kõrvaltoimete tekkeks.
Neerufunktsioonikahjustusega patsientidel tuleb propafenooni manustada äärmise ettevaatusega.

Propafenooni kõrvaltoimed võivad potentseeruda lokaalanesteetikumidega (nt kardiostimulaatori
paigaldamise protseduuri ajal või operatsioonide ajal üld- või hambaanesteesia ajal) ja teiste südame
löögikiirust ja/või müokardi kontraktiilsust langetavate ravimitega koosmanustamisel (nt beeta-
adrenoblokaatorid, tritsüklilised antidepressandid).

Propafenooni manustamisel koos ravimitega, mis metaboliseeruvad CYP2D6 kaudu (nt venlafaksiin)
võib tekkida nende ravimite konstsentratsiooni suurenemine organismis.

Ravi ajal propafenooniga on täheldatud propranolooli, metoprolooli, desipramiini, tsüklosporiini,
teofülliini ja digoksiini plasmasisalduse tõusu.

Ensüümide CYP2D6, CYP1A2 ja CYP3A4 aktiivsust pärssivad ravimid, nt ketokonasool, tsimetidiin,
kinidiin ja erütromütsiin ning greibimahl võivad põhjustada propafenooni plasmakontsentratsiooni
suurenemist. Kui propafenooni manustatakse koos nimetatud ensüümide inhibiitoritega, tuleks
patsienti hoolikalt jälgida ning vastavalt tulemusele ravi korrigeerida.

Seoses plasmakontsentratsiooni suurenemisega riskiga, on propafenooni manustamine koos ritonaviiri
800…1200 mg ööpäevaste annustega vastunäidustatud.

Propafenooni ja amiodarooni samaaegne kasutamine võib mõjutada ülejuhet ja repolarisatsiooni ning
põhjustada proarütmilise potentsiaaliga häireid. Sõltuvalt terapeutilisest vastusest võib olla vajalik
mõlema ravimi annuste korrigeerimine.

Propafenooni ja lidokaiini koosmanustamisel patsientidele erilisi muutusi nende ravimite
farmakokineetikas ei ole täheldatud. Propafenooni ja intravenoosselt manustatava lidokaiini
samaaegsel kasutamisel on siiski täheldatud lidokaiini kesknärvisüsteemi puudutavate kõrvaltoimete
ohu suurenemist.

Kuna fenobarbitaal on teadaolev CYP3A4 indutseerija, tuleb fenobarbitaali krooniliselt kasutavatel
patsientidel samaaegse ravi korral jälgida ravivastust propafenoonile.

Propafenooni ja rifampitsiini koosmanustamisel võib propafenooni antiarütmiline toime väheneda. See
on põhjustatud propafenooni plasmakontsentratsiooni langusest.

Kuna propafenoon võib tugevdada suukaudsete antikoagulantide toimet (nt fenprokumoon ja
varfariin), tuleb sellist kombinatsiooni kasutavatel patsientidel hoolikalt jälgida vere hüübimisaega.

Propafenooni ja fluoksetiini samaaegsel manustamisel kiiretele metaboliseerijatele suurenesid S-
propafenooni Cmax ja AUC vastavalt 39 ja 50% võrra ning R-propafenooni Cmax ja AUC vastavalt 71 ja
50% võrra.

Propafenooni plasmakontsentratsioon võib suureneda ka paroksetiini ja propafenooni samaaegsel
kasutamisel. Sellisel juhul võib soovitud ravivastuse saavutamiseks piisata ka propafenooni
väiksematest annustest.

Rasedus ja imetamine

Kuigi ravimi prekliinilistes uuringutes ei ole ilmnenud teratogeenset ega reproduktiivsust kahjustavat
toimet, tohib propafenooni raseduse ajal manustada vaid äärmisel vajadusel, kui oodatav kasu ületab
võimalikud ohud lootele. Eriti tõsiselt tuleb potentsiaalse kasu ja riski vahekorda hinnata raseduse
esimesel trimestril.
Propafenoon läbib platsentaarbarjääri; nabaväädis on selle kontsentratsioon ligikaudu 30% ema veres
oleva ravimi kontsentratsioonist.
Propafenooni kontsentratsioon rinnapiimas on umbes 1/3 tema kontsentratsioonist ema vereplasmas.
Inimestel ei ole uuritud propafenooni eritumist rinnapiima. Piiratud andmed viitavad sellele, et
propafenoon võib inimesel erituda rinnapiima. Ravi vajadusel on soovitatav rinnaga toitmine lõpetada.

PROPANORM 150 võib põhjustada pearinglust, nägemishäireid ja jõuetust, häirides seega tähelepanu
nõudvate tegevuste sooritamist (nt liiklusvahendi juhtimine, masinatega töötamine). Eelkõige võib
probleeme tekkida ravi alguses ning eakatel patsientidel.

Kõrvaltoimed on enamasti kergekujulised ning annusest sõltuvad, ilmnevad sagedamini ravikuuri
alguses ning on pöörduva iseloomuga. Enamikel juhtudel ei ole ravi katkestamine vajalik, piisab
annuste vähendamisest.
Südame häired: harva on esinenud bradükardiat, sinuatriaalset või AV-blokaadi, sääreblokaade ning
hüpotensiooni. Suuremate annuste kasutamine võib vallandada re-entry tahhüarütmia, eriti
mittehomogeense repolarisatsiooni foonil. Tekkida võib ventrikulaarne tahhükardia, vatsakeste
virvendus või laperdus.
Ravi ajal propafenooniga võib muutuda müokardi tundlikkuse ja ärritatavuse lävi. Kardiostimulaatori
lävipotentsiaal tuleb eelnevalt määrata ning vajadusel stimulaator ümberprogrammeerida.
Vaskulaarsed häired: hüpotensioon, sh posturaalne hüpotensioon ja ortostaatiline hüpotensioon.
Ainevahetus- ja toitumishäired: isukaotus
Seedetrakti häired: võivad tekkida iiveldus, oksendamine, mõru maitse suus, kõhukinnisus, kõhuvalu.
Düspepsia (kõrvetised, iiveldus, oksendamine) tekkimine ei sõltu annusest ning on põhjustatud ravimi
otsesest kokkupuutest mao limaskestaga.
Närvisüsteemi häired: peavalu, väsimus, jõuetus, pearinglus, treemor, unehäired, paresteesiad.

Propafenooni seedetrakti ja kesknärvisüsteemi kõrvaltoimeid esineb üsna sageli, kuigi nõuavad harva
ravi katkestamist.
Psühhiaatrilised häired: ärevus, segasus.
Immuunsüsteemi häired: allergilised reaktsioonid.
Maksa ja sapiteede häired: Väga harva on esinenud kolestaatilist ikterust, hepatiiti.
Kopsu häired: Mitteselektiivne toime ß-adrenoretseptoritesse võib mõnedel patsientidel põhjustada
astmahooge. Bronhopulmonaarseid haigusi põdevatel patsientidel võib tekkida düspnoe.
Silma kahjustused: nägemishäireid.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: Propafenooni kasutamisel suurtes annustes on
täheldatud libiido vähenemist selle kadumiseni, samuti spermatosoidide arvu vähenemist
ejakulatsioonil.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: naha punetus, lööve, sügelus, urtikaaria.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: Väga harva on tekkinud erütematoosne luupus,
Vere ja lümfisüsteemi häired: trombotsütopeenia, leukopeenia või agranulotsütoos (nimetatud
kõrvaltoimed on ravi katkestamisel alati möödunud).
Uuringud: maksaensüümide suurenenud aktiivsus (seerumi transaminaasid ja alkaalne fosfataas).
Vanuritel on sagedamini tekkinud hemodünaamika häireid (hüpotensiooni); kesknärvisüsteemiga
seotud kõrvaltoimetest on sagedamini esinenud väsimust, pearinglust ja paresteesiaid.

Üleannustamise kardiaalsed nähud:
Propofenooni manustamisel annustes 1800…9000 mg ilmnes QRS-kompleksi laienemine, Hisi kimbu
säärte blokaad, müokardi väljutusmahu vähenemine ja hüpotensioon.

Muud nähud:
Võivad tekkida krambid, somnolentsus ja surm.

Ravi
Mürgistusega patsiente (alates annusest 1g/ööpäevas) tuleb kardioloogiliselt monitoorida. Ravi on
sümptomaatiline: esmane intensiivravi seisneb intravenoosses alkaliseerimises naatriumlaktaadi ja
kaaliumkloriidiga; mõnedel juhtudel võib vajalik olla glükagooni või adrenaliini manustamine ja/või
südame elektriline stimulatsioon.
Kuna propafenoon on plasmas 95% ulatuses seotud verevalkudega ning tema jaotusruumala on suur,
on hemodialüüs ebaefektiivne ning katsed eemaldada propafenooni hemoperfusioonil ei anna soovitud
tulemusi.

Farmakoterapeutiline grupp: antiarütmikum, ATC-kood: C01BC03

Propafenoonvesinikkloriid on membraani stabiliseeriv ja naatriumkanaleid blokeeriv antiarütmikum,
kuuludes IC klassi antiarütmikumide hulka Vaughan-Williamsi klassifikatsiooni järgi.
Propafenooni antiarütmilise toime mehhanism pole lõplikult selge. PQ-, QT-segmentide ja
QRSkompleksi laienemine on tingitud propafenooni otsesest toimest müokardile, kus preparaat
seondub tugevalt (kuigi aeglaselt) Na+-kanalitega. Ravim blokeerib annusest sõltuvalt Na+-kanalites
vastavate ioonide sissevoolu aktsioonipotentsiaali depolarisatsiooni kiires faasis (0-faasis), mille
tagajärjel depolarisatsioon oluliselt aeglustub.

Lisaks sellele omab propafenoon teatavat beeta-adrenoblokeerivat ja Ca2+-kanaleid blokeerivat toimet,
kuigi terapeutiliste annuste korral on nimetatud toimed vähe väljendunud.

Propafenoon vähendab impulsi ülejuhtekiirust, suurendab erutustekke läve ning pikendab efektiivset
refraktaarperioodi. Lühendab aktsioonipotentsiaali kestust müokardirakkudes, sh Purkinje kiududes.
Põhjustab PR-intervalli pikenemist (uuringu alusel tervete vabatahtlikega) ning kerget QRS-kompleksi
laienemist (uuringus vastavate patsientidega). Sarnaselt teistele I klassi preparaatidele blokeerib
propafenoon selektiivselt anterograadset ülejuhet lisaülejuhteteedes Suuremad annused võivad
mõnedel tundlikel patsientidel beeta-adrenoblokeeriva toime tõttu põhjustada südame löögisageduse
vähenemist, vererõhu langust kuni südamepuudulikkuse ning hingamispuudulikkuse tekkeni.
Propafenooni väiksem proarütmogeenne toime võrreldes teiste Ic klassi antiarütmikumidega tuleneb
adrenergiliste retseptorite blokeerimisest.

Propafenoon imendub seedetraktist täielikult. Ravimi biosaadavus on siiski madal, kuna ta
metaboliseerub esmase maksapassaaži käigus annusest sõltuvalt. Preparaadi maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 3 tundi pärast suukaudset manustamist. Propafenoon jaotub kiiresti
kudedes. Ravim on aluselise reaktsiooniga, mistõttu seondub 96…97% ulatuses happelise alfa1-
glükoproteiiniga; jaotusruumala on suhteliselt suur (1,2…4,0 l/kg). Vaba propafenooni fraktsioon
suureneb ravimi plasmasisalduse suurenemisega, samuti on see kõrgem neerupudulikkusega
patsientidel. Propafenoon on väga lipofiilne ning allub ulatuslikule biotransformatsioonile, peamiselt
5-OH-propafenooniks. Hüdroksüleerumine toimub maksas P450 2D6, 3A4 ja 1A2 isoensüümide
vahendusel; ülejäänud osa propafenoonist depropüleeritakse, mille tulemusena moodustub N-
depropüülpropafenoon.
Inimese vereplasmas ja uriinis on leitud kokku 11 metaboliiti, nendest 5-OH-propafenoon ja N-
depropüülpropafenoon on toimelt sarnased propafenoonile (hinnatuna EKG muutuste põhjal).
Nimetatud 2 metaboliidi plasmatase ei ületa 20% toimeaine plasmakontsentratsioonist.
Inimpopulatsioonis on tuvastatud ka ravimi metabolismiga seotud polümorfismi. Kiiretel
metaboliseerijatel on propafenooni poolväärtusaeg 5…6 tundi, aeglastel metaboliseerijatel ligikaudu
17 tundi.
Propafenooni ja tema 2 metaboliiti konjugeeruvad maksas ning erituvad roojaga (kuni 50%
manustatud annusest). Umbes 1% propafenoonist eritub muutumatul kujul uriiniga. Propafenooni
totaalne kliirens on suhteliselt kõrge (korduva suukaudse manustamise järgselt on 0,72 l/h/kg).
Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 6,2 tundi (varieerudes 2,3…11,8 tunnini), aeglastel
metaboliseerijatel võib see olla 2 korda pikem.
Neerupuudulikkus mõjutab teatud määral mõnede propafenooni metaboliitide eritumist, kuid
hemodialüüs ei kiirenda propafenooni ja tema 2 peamise metaboliidi eliminatsiooni. Raske
maksapuudulikkuse korral suureneb propafenooni plasmasisaldus ning tema poolväärtusaeg pikeneb.

Äge toksilisus:
Keskmised DL50 väärtused saavutatakse isastel hiirtel annusega 1137 mg/kg, emastel hiirtel 683 mg/kg
ja emastel rottidel 1325 mg/kg.
14-päevane toksikoloogiline uuring:
Pärast suurte annuste (150 mg/kg/ööpäevas, s.o enam kui 10-kordne inimestel kasutatav ööpäevane
terapeutiline annus) suukaudset manustamist suspensioonina, ilmnesid nefrotoksilisus ja 50% suremus
ainult emaste hiirte seas.
Isaste hiirte ja rottide seas võrreldes kontrollgrupiga erinevusi ei olnud. Ülalnimetatud liigi-ja soo
erinevuse tundlikkus on kooskõlas ägeda toksilisuse leidudega.

Kantserogeensus:
Mingit kantserogeenset toimet ei täheldatud propafenooni päevasel manustamisel hiirtele annustes
kuni 360 mg/kg 104 nädala jooksul ja 270 mg/kg kohta rottidel 130 nädala jooksul.

Reproduktsiooni toksilisus:
Kirjanduse andmetel ei ole rottidel ja küülikutel teatatud väärarendite tekkest suukaudse annuse 600
mg/kg rottidel ja 150 mg/kg küülikutel kasutamisel.
Fertiilsus ei muutunud annuste juures kuni 270 mg/kg rottidel ja 120 mg/kg küülikutel. Edasine
prenataale ja postnataalse arengu jälgimine rottidel näitas ainult kasvupeetust (kehakaalu
juurdevõtmise vähenemine) annustel üle 180 mg/kg.

Sisu:

Granuleeritud mikrokristalne tselluloos
Maisitärklis
Kopovidoon
Naatriumkroskarmelloos
Magneesiumstearaat
Naatriumlaurüülsulfaat
Kest:
Hüpromelloos
Titaandioksiid
Makrogool
Simetikoonemulsioon

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

Säilitada originaalpakendis temperatuuril kuni 25°C, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

AL/PVC blister, pakendi infoleht, pappkarp
Pakendi suurus: 50 õhukese polümeerikilega kaetud tabletti

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.