PHENHYDAN
Toimeained: fenütoiin
Ravimi vorm: tablett
Ravimi tugevus: 100mg 100TK
Retseptiravim
Seotud teemad
Pakendi infoleht: teave kasutajale
1. Mis ravim on PHENHYDAN ja milleks seda kasutatakse
PHENHYDAN'i toimeaine fenütoiin on epilepsiaravim. Seda kasutatakse epileptiliste krampide ja
kolmiknärvi neuralgiaks kutsutava näo valuliku seisundi raviks.
Märkus:
Fenütoiin ei ole efektiivne absansside (teatud tüüpi krampide) korral ning febriilsete krampide ravis ja
profülaktikas.
2. Mida on vaja teada enne PHENHYDAN võtmist
Ärge võtke PHENHYDAN'i:
-
kui te olete fenütoiini, hüdantoiinide (ravimid, millel on fenütoiiniga sarnane keemiline
struktuur) või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline
-
kui teil on II või III astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad (südame ülejuhtehäire)
-
kui teil on siinussõlme nõrkuse sündroom (südame ülejuhtehäire)
-
3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti (südameinfarkt) või südame langenud väljutusmahu
juhtudel (vasaku vatsakese väljutusmaht alla 35%)
-
kui teil on varem esinenud äge vere düskraasia (vere kahjustus) ja luuüdi kahjustus
Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne PHENHYDAN’i võtmist pidage nõu oma arstiga
-
kui teil on raske südamepuudulikkus
-
kui teil on hingamispuudulikkus
-
kui teil on äge hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg)
-
kui teil on südame aeglane rütm (vähem kui 50 lööki minutis)
-
kui teil on sinuatriaalne blokaad (südame ülejuhtehäire)
-
kui teil on I astme AV blokaad (südame ülejuhtehäire)
-
kui teil on kodade laperdus ja virvendus (ebakorrapärane ja liiga kiire südamerütm)
-
kui olete ülitundlik teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes (nt karbamasepiin, lamotrigiin,
okskarbasepiin, fenobarbitaal). Sellisel juhul on teil suurem risk allergiliste reaktsioonide
tekkeks ka PHENHYDAN’i kasutamisel.
Väiksel hulgal inimestest, keda on ravitud antiepileptikumidega nagu fenütoiin, on esinenud enda
vigastamise või enesetapumõtteid. Kui teil tekkivad sellised mõtted, siis võtke viivitamatult ühendust
oma arstiga.
PHENHYDAN’i kasutamisel on täheldatud potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid (Stevensi-Johnsoni
sündroomi ja epidermise toksilist nekrolüüsi), mis ilmnevad esialgu kehatüvel tekkivate punakate
märklauataoliste täppide või ringjate laikudena, mille keskel esineb sageli ville. Tähelepanu väärivate
lisanähtude hulka kuuluvad haavandid suus, kõris, ninas, suguelunditel ja silma sidekestal (punased ja
turses silmad). Potentsiaalselt eluohtlike nahalöövetega kaasnevad sageli ka gripitaolised sümptomid.
Lööve võib progresseeruda laialdaselt levivateks villideks või naha koorumiseks. Tõsiste
nahareaktsioonide tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui teil on PHENHYDAN’i
varasema kasutamise ajal tekkinud Stevensi-Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei
tohi te PHENHYDAN’i mingil juhul uuesti kasutama hakata. Kui teil tekib lööve või nimetatud
nahasümptomid, pöörduge kohe arsti poole ja öelge talle, et te kasutate seda ravimit.
Ravi ajal PHENHYDAN’iga võivad tekkida tõsised nahareaktsioonid. See risk võib olla seotud Hiina
ja Tai päritoluga ning võib samuti olla isikutel, kellel esineb geenivariatsioon. Kui te olete pärit
sellisest regioonist ja kui teil on tuvastatud geenivariatsioon (HLA-B*1502), pidage enne ravi
alustamist PHENHYDAN’iga nõu oma arstiga.
Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama, eriti oluline
on see allergilise eksanteemi korral.
Geneetiliselt determineeritud aeglase hüdroksüleerimisega (pärilik metaboolne häire, ravimite
metaboliseerimise võime on aeglustunud) patsientidel võib ka mõõdukas annus esile kutsuda
üleannustamise nähud. Sellisel juhul on vajalik ravimi plasmakontsentratsiooni määramine ning
vastavalt sellele annuse vähendamine.
Ravi ajal tuleb regulaarselt kontrollida fenütoiini plasmakontsentratsiooni, verepilti, maksaensüüme
(GOT, GPT, gamma-GT) ja aluselist fosfataasi (vereanalüüs, mis näitab luu häireid, nagu
osteomalaatsia) (alguses kord kvartalis, seejärel 2 korda aastas). Lastel tuleb lisaks jälgida
kilpnäärmetalitlust.
Verepildi tulemuste alusel esineva mõõduka stabiilse leukopeenia (valgete vereliblede arvu
vähenemine) ja üksikjuhtudel täheldatud gamma-GT sisalduse suurenemise korral ei ole vaja ravi
katkestada.
Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele.
Vajalikud on maksa- ja neerufunktsiooni regulaarsed kontrollid.
Ravimi vahetamine mõne teise, sama toimeainega ravimi vastu
Ravimid, mis sisaldavad fenütoiini, imenduvad kehas erineval määral, sõltuvalt organismi võimest
ravimit metaboliseerida. Teile vajaliku fenütoiini annuse määrab arst kindlaks eraldi. Põhjus on selles,
et raviks vajalik annus on ainult natuke erinev annusest, mis võib olla kahjulik. Ühelt fenütoiini
sisaldavalt ravimilt teisele üleminekul tuleb fenütoiini kontsentratsiooni veres määrata lühikeste
ajavahemike järel ja need teeb kindlaks arst. Stabiilset fenütoiini kontsentratsiooni veres võib eeldada
5…14 ravipäeva järel igapäevaste võrdsete fenütoiini annuste juures.
Seetõttu tuleb seni võetud fenütoiini annust võimaluse korral aeglaselt vähendada, samal ajal järk-
järgult uuele ravimile (PHENHYDAN) üle minnes. Liiga kiire ravimi ärajätmine võib põhjustada
krampide sageduse suurenemist või epileptilist staatust (tõsine pikaajaline krampide vorm, millega
kaasneb teadvuse kaotus).
Enne fenütoiini sisaldava ravimi vahetamist pidage nõu oma arstiga.
Muud ravimid ja PHENHYDAN
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes
muid ravimeid.
Fenütoiin võib suurendada teatud maksaensüümide aktiivsust ja sellega mõjutada teiste ravimite
kontsentratsiooni plasmas.
Järgmised ained võivad vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine. Ained, mis
indutseerivad fenütoiini metabolismi maksas (nt lopinaviir, ritonaviir), ning reserpiin, sukralfaat,
diasoksiid,
nelfinaviir,
teofülliin
ja
foolhape
võivad
samuti
vähendada
fenütoiini
plasmakontsentratsiooni.
Järgmised ained võivad suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
äge alkoholi tarvitamine, suukaudsed verehüübimisvastased ravimid (antikoagulandid),
antibiootikumid (sh klooramfenikool, erütromütsiin, isoniasiid, trimetoprim, sulfoonamiidid),
epilepsiavastased ravimid (etosuktsimiid, felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, sultiaam,
stiripentool, valproaat), antihistamiinikumid (tsimetidiin, ranitidiin), seentevastased ained (sh
amfoteritsiin B, flukonasool, ketokonasool, mükonasool, itrakonasool), kaltsiumkanali blokaatorid
(diltiaseem, nifedipiin), psühhotroopsed ravimid (fluoksetiin, tritsüklilised antidepressandid,
viloksasiin), mittesteroidsed antireumaatilised ravimid, amiodaroon, bensodiasepiinid, tsükloseriin,
disulfiraam, fluoropürimidiinid (nt fluorouratsiil), halotaan, metüülfenidaat, omeprasool,
paraaminosalitsüülhape (PAS), tiklopidiin ja tolbutamiid.
Ravi kombineerimisel valproaadiga võib valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini
plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades
kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu. Vt ka lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“.
Fenütoiini plasmataset võivad suurendada või vähendada järgmised ained:
tsiprofloksatsiin, karbamasepiin, fenobarbitaal, kloordiasepoksiid, diasepaam.
Fenütoiin mõjutab järgmisi aineid:
Fenütoiin võib suurendada rifampitsiini plasmataset. Fenütoiin võib indutseerida teiste ainete
metabolismi maksas ja vähendada teiste ainete plasmakontsentratsiooni. Selle tagajärjeks võib olla
teiste ainete annuse kohandamine.
Järgmiste ainete plasmakontsentratsioonid võivad väheneda:
epilepsiavastased ravimid (karbamasepiin, felbamaat, lamotrigiin, stiripentool, valproaat),
kaltsiumikanali blokaatorid (nikardipiin, nimodipiin), immuunsupressiivsed ravimid (tsüklosporiin,
takroliimus), psühhotroopsed ravimid (paroksetiin, tritsüklilised antidepressandid), tetratsükliinid (nt
doksütsükliin), suukaudsed antikoagulandid, atorvastatiin, klosapiin, diasoksiid, digitoksiin,
furosemiid, itrakonasool, kortikosteroidid, metadoon, östrogeenid, prasikvanteel, teofülliin,
verapamiil, vitamiin D ja suukaudsed rasestumisvastased vahendid. Rasestumisvastaste vahendite
toime ei pruugi seetõttu olla kindel.
Muud koostoimed:
Metotreksaadi toksiline toime võib tugevneda.
Võimalikud on koostoimed propoksüfeeni ja salitsülaatidega.
Fenütoiini toime võib väheneda, kui samaaegselt kasutatakse foolhapet.
Kui te saate antikoagulantravi, tuleb vere hüübimise (koagulatsiooni) seisundit regulaarselt jälgida.
PHENHYDAN koos alkoholiga:
PHENHYDAN’iga ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist, sest alkohol võib mõjutada ravimi toimet.
Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arstiga.
Rasedus
Fenütoiini võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat kaalumist kas loodetav kasu
emale kaalub üles võimalikud ohud lootele või imikule.
Väärarendite riski tõttu on vajalik kavandada ja jälgida iga rasedust. On teada, et epilepsiaga ema
järglastel on suurem soodumus arenguhäirete tekkeks, sealhulgas väärarenguteks. Seoses
epilepsiavastaste ravimite (sh fenütoiini) kasutamisega esineb teateid väärarenditest, nagu neuraaltoru
(embrüonaalne segment, millest areneb loote närvisüsteem) defektid, kolju ja näo anomaaliad, hilisem
kasv, südame, sõrmede, varvaste ja küünte väärarendid ning harvem huule ja suulae lõhe. Kirjanduses
on fenütoiinravi ajal tekkinud väärarendeid kirjeldatud kui loote hüdantoiini sündroomi.
Raseduse alguses, eriti 20nda ja 40nda päeva vahel tuleb valida väikseim toimiv ravimiannus, sest
kaasasündinud väärarengute sagedus on tõenäoliselt annuse suurusest sõltuv. Sel ajal tuleb ka vältida
ravi mitme antikonvulsandiga ning teiste ravimitega, kuna kaasasündinud väärarengute oht on suurem
kombinatsioonravi kasutamisel. Oluline on nõustada sünnitusealisi naisi vajadusest planeerida ja
jälgida rasedust. Raseduse ajal ei tohi PHENHYDAN-ravi järsult katkestada. Järsk ravi katkestamine
võib põhjustada krampide taasteket ning see võib raskelt kahjustada nii teid kui ka loodet.
Soovitatav on emale profülaktiliselt manustada K -vitamiini raseduse viimaste nädalate vältel ja
1
vahetult pärast sündi lapsele, et ära hoida võimalikke hemorraagilisi tüsistusi vastsündinul.
Arvestada tuleb, et suukaudsete kontratseptiivide toime võib väheneda (vt ka 2 „Fenütoiin mõjutab
järgmisi aineid“). Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust
raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini plasmasisalduse jälgimine.
Imetamine
Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid
imikut tuleb jälgida ebapiisava kaaluiibe ja suurenenud unevajaduse suhtes.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi
toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot
juhtida või teisi seadmeid ja masinaid käsitseda, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. Ravimi
toime tugevneb samaaegsel alkoholi kasutamisel. Seetõttu võib tekkida suur töö- või liiklusõnnetuste
oht. Esimestel ravipäevadel ei tohi juhtida autot, töötada masinatega ega teha ohtlikke toiminguid.
Ärge töötage, kui te ei ole sobivas seisundis. Igal juhul otsustab teie arst vajaliku annuse teie seisundi
järgi.
3. Kuidas PHENHYDAN võtta
Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage
nõu oma arsti või apteekriga.
Soovitatav algannus on 50...100 mg fenütoiini (1/2...1 tablett). Annust võib kiiresti suurendada kuni
piisava ravitoime või taluvuspiiri saavutamiseni.
Lapsed vajavad fenütoiini suuremaid annuseid kui täiskasvanud.
Kuni 12-aastastele lastele on algannus 2 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Annust võib suurendada
iga 3 päeva järel 1 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas sõltuvalt kontsentratsioonist plasmas ja
ravivastusest. Kui ei ole määratud teisiti, soovitatakse järgmist säilitusannust:
Antiepileptiline ravi:
Üle 3-aastased lapsed:
100...200 mg (1...2 tabletti)
Koolilapsed:
100...300 mg (1...3 tabletti)
Täiskasvanud:
300 mg (3 tabletti)
Ööpäevase annuse võib jagada kaheks annuseks.
Ravi alustamine suuremate annustega (laadivad annused), nt kolmiknärvi neuralgia või teiste
neurogeensete valude korral:
Täiskasvanud: 1 g ööpäevas kolme üksikannusena (400 mg, 300 mg, 300 mg) 2-tunniste
intervallidega. Teisel päeval on säilitusannus 300 mg.
Kuni 12-aastased lapsed: 5...8 mg/kg kehakaalu kohta, jälgides kontsentratsiooni plasmas.
Säilitusannusena võib üle 6-aastastele lastele manustada 150...200 mg ööpäevas alates teisest päevast.
Tablette tuleb võtta rohke vedelikuga (nt 1 klaas vett).
Ravi kestus sõltub haige seisundist ja selle üle otsustab arst.
Kui teil on tunne, et PHENHYDAN’i toime on liiga tugev või liiga nõrk, rääkige sellest arstile või
apteekrile.
Kui te võtate PHENHYDAN’i rohkem, kui ette nähtud
Üleannustamise korral tuleb kohe konsulteerida arstiga ning võimalusel näidata talle ravimit ja seda
infolehte.
Üleannustamise (mürgistuse) varased sümptomid on kahelinägemine, silmamuna tahtmatud liigutused,
värin, pearinglus, iiveldus, ebamugavustunne kõhus, kõne- ja tasakaaluhäired.
Raske mürgistuse korral võib haige muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning võib
areneda hüpotensioon. Võivad tekkida pöördumatud väikeaju degeneratiivsed muutused.
On võimalik surm tingituna hingamisseiskusest (aeglane või pinnapealne hingamine).
Ravimi kasutamine tuleb mürgistuse korral koheselt lõpetada! Mürgistus vajab kiiret ravi haigla
intensiivravi osakonnas.
Kui te unustate PHENHYDAN’i võtta
Ärge võtke kahekordset annust, kui ravim jäi eelmisel korral võtmata. Järgige tavapärast tablettide
võtmise korda.
Kui te lõpetate PHENHYDAN’i võtmise
Ärge lõpetage ravi ilma arstiga konsulteerimata. See võib ohustada ravi efektiivsust.
Äkiline ravimi ärajätmine võib põhjustada krampide sageduse suurenemise või kutsuda esile
epileptilise staatuse (tõsine pikaajaline krampide vorm, millega kaasneb teadvuse kaotus). Vajadusel
tuleb annust järk-järgult vähendada.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti, apteekri või
meditsiiniõega.
4. Võimalikud kõrvaltoimed
Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui teil tekib
ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline,
mida selles infolehes ei ole nimetatud. Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul
fenütoiiniga ravitavatest patsientidest, peaasjalikult nendel patsientidel, kellel fenütoiini
plasmasisaldus on üle 20 µg/ml. Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini suurte
plasmakontsentratsioonidega või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti
taaspöörduvad ja ravi katkestamine on harva vajalik.
Mürgistuse vältimiseks annuse suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani
muutmine ja fenütoiini annuse vähendamine.
Pidev üleannustamine võib põhjustada pilgu fikseerumise, söögiisu kaotuse, oksendamise, kehakaalu
kaotuse, ükskõiksuse, loiduse, taju ja teadvuse häireid, mõnikord ka kooma (sügav teadvuse kaotus).
Pöördumatust tserebellaarsest atroofiast (väikeaju degeneratsioon) on teatatud üksikutel juhtudel, kui
fenütoiini plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral.
Esineda võivad järgmised kõrvaltoimed:
Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (mõjutavad rohkem kui 1 patsienti 10-st):
•
pearinglus, peavalu, ärrituvus, väsimus
•
diploopia (kahelinägemine), nüstagm (silmade tahtmatud liigutused)
•
ataksia (tasakaaluhäired), kõrgsageduslik rahuoleku treemor, düskineesiad (kontrollimatud
liigutused)
•
kõnehäired, mälu ja intellektuaalse talitluse häired
Harva esinevad kõrvaltoimed (mõjutavad 1 kuni 10 patsienti 10 000-st):
•
võib tekkida (peamiselt intravenoosse manustamise korral) asüstoolia (südamelöökide
puudumine), mis on tingitud siinussõlme (südame erutuskoht) pärssimisest, juhtivuse blokaad ja
täieliku AV blokaadiga ventrikulaarse rütmi mahasurumine (juhtivuse blokaad koja ja vatsakese
vahel).
•
liigne karvakasv (hirsutism) noortel tüdrukutel ja naistel
•
annusest sõltumatu igemete hüperplaasia (igemete paksenemine), naha hüperpigmentatsioon või
hüpertrihhoos (karvakasv)
•
annusest sõltumatult: Täheldatud on potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid (Stevensi-Johnsoni
sündroomi ja epidermise toksilist nekrolüüsi). Vt lõik 2.
•
annusest sõltumatu allergilised eksanteemid, vererakkude arvu muutused (leukopeenia, valgete
vereliblede vähenemine või trombotsütopeenia, vereliistakute arvu vähenemine) või
maksatalitluse häired. Sellistel juhtudel soovitatakse fenütoiini kasutamine katkestada. Te peate
kohe pöörduma oma arsti poole. Sümptomid võivad mööduda ka annuse vähendamisel.
Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):
•
vatsakeste fibrillatsioon
•
võivad esineda arütmogeensed toimed südame rütmihäirete muutumise või sageduse suurenemise
näol, mis võivad viia südametalitluse raske häire, mõnikord ka südameseiskuse tekkimiseni
•
ventrikulaarse (südame kamber) rütmi kiirenemine, mis on tingitud AV sõlme (südame
erutatavuse juhtekoht koja ja vatsakese vahel) refraktaarperioodi lühenemisest. Kodade
fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga.
•
vererõhu langus ja olemasoleva südame- või hingamispuudulikkuse raskenemine (vähenenud
südame- või kopsumaht), peamiselt intravenoosse kasutamise korral
•
osteomalaatsia (luude pehmenemine) tundlikel ja kaltsiumi ainevahetushäiretega patsientidel. On
olnud teateid luude kahjustustest, sealhulgas osteopeeniast, osteoporoosist (luude hõrenemine) ja
luumurdudest. Pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te saate pikaajalist epilepsiavastast ravi,
teil on esinenud osteoporoosi või te tarvitate steroide.
•
kilpnäärme talitlushäire, eriti lastel
•
entsefalopaatia (ajukahjustus) selliste sümptomitega nagu krampide suurenenud esinemissagedus,
apaatia (aje puudumine), stuupor (ärkveloleku vähenemine), lihastoonuse vähenemine ja lihaste
nõrkus, koreoidne düskineesia (kontrollimatud liigutused) ja generaliseerunud EEG muutused,
eelkõige pikaajalise ravi korral fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega,
eriti valproehappega
•
pikaajalise ravi korral fenütoiiniga polüneuropaatia (närvifunktsiooni halvenemine, mille
sümptomid on valu, põletustunne ja tundehäired)
•
müasteeniline sündroom (lihaste nõrkus), mis laheneb ravi katkestamisel fenütoiiniga
•
megaloblastiline aneemia (verehäire), peamiselt foolhappe puuduse tõttu
•
ägedate porfüüria atakkide (haigus, mille korral kuhjub maksas porfüriin) vallandumine
•
annusest sõltumatud rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini, sealhulgas
DRESS-i sündroom: eksfoliatiivne dermatiit (naha pealmise kihi villid ja koorumine, naha
põletikuline ketendamine, nahapunetus, millega kaasnevad muutused nahas ja naha veritsemine),
palavik, lümfisõlmede turse, hematopoeetiliste organite ja luuüdi talitlushäire; maksatalitluse
häired, mis mõnikord mõjutavaid muid organsüsteeme. Sellistel juhtudel tuleb ravi fenütoiiniga
kohe lõpetada.
•
allergiline ristreaktsioon teiste epilepsiavastaste ravimitega
•
mõnede valgete vereliblede arvu tugev vähenemine (agranulotsütoos)
•
süsteemne autoimmuunhaigus koos selliste sümptomitega nagu palavik, kurnatus, lööve, liigeste
valu, tundlikkus päikesevalguse suhtes (süsteemne erütematoosluupus)
•
immuunsüsteemi häire, mis põhjustab nahalööbeid (naha erütematoosluupus)
Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla
ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.
Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem
infot ravimi ohutusest.
5. Kuidas PHENHYDAN säilitada
Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas!
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab
selle kuu viimasele päevale.
Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.
6. Pakendi sisu ja muu teave
Mida PHENHYDAN sisaldab
- Toimeaine on fenütoiin. PHENHYDAN tablett sisaldab 100 mg fenütoiini.
- Abiained on mikrokristalne tselluloos, želatiin, magneesiumstearaat, maisitärklis, tärklise
naatriumglükolaat, ränidioksiid, talk, kolloidne veevaba ränidioksiid.
Kuidas PHENHYDAN välja näeb ja pakendi sisu
PHENHYDAN tabletid on valged, ümmargused ja lamedad ning ristuvate poolitusjoontega. Tableti
saab jagada neljaks võrdseks osaks.
Pakendis on 100 tabletti.
Müügiloa hoidja ja tootja
Desitin Arzneimittel GmbH
Weg beim Jäger 214
D-22335 Hamburg
Saksamaa
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge, palun, müügiloa hoidja kohaliku esindaja
poole.
Müügiloa hoidja esindaja Eestis:
Niina Neglason
Oru 4
Jõhvi
Infoleht on viimati uuendatud novembris 2014
Ravimi omaduste kokkuvõte
Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF
1. Ravimpreparaadi nimetus
PHENHYDAN, 100 mg tabletid
2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis
Üks tablett sisaldab 100 mg fenütoiini.
INN. Phenytoinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1
3. Ravimvorm
Tablett
PHENYDAN'i tabletid on valged, ümmargused ja lamedad ning ristuvate poolitusjoontega. Tableti saab
jagada neljaks võrdseks annuseks.
4. Kliinilised andmed
4.1. Näidustused
Epilepsia.
Kolmiknärvi neuralgia.
Märkus:
Fenütoiin ei ole efektiivne absansside ravis ning febriilsete krampide ravis ja profülaktikas.
4.2. Annustamine ja manustamisviis
Annustamine on individuaalne sõltuvalt patsiendi seisundist ja ravivastusest. Soovitatav algannus on
50…100 mg fenütoiini (½…1 tablett). Annust võib kiiresti suurendada piisava ravivastuse või taluvuspiiri
saabumiseni.
Kuni 12-aastastele lastele manustatakse ravimit 2 mg kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Annust võib
suurendada sõltuvalt ravimi kontsentratsioonist plasmas iga 3 päeva tagant 1 mg kaupa kehakaalu
kilogrammi kohta ööpäevas. Säilitusravi ajal on soovitatavad annused järgmised:
Epilepsiavastane ravi.
Väikelapsed vanuses 3 aastat ja vanemad:
100…200 mg (1…2 tabletti)
Kooliealised lapsed:
100…300 mg (1…3 tabletti)
Täiskasvanud:
300 mg (3 tabletti)
Päevase annuse võib jagada kaheks annuseks.
Lapsed vajavad suuremaid fenütoiini annuseid kui täiskasvanud.
Kolmiknärvi neuralgia, neurogeenne valu.
Küllastava annuse manustamine peab toimuma haiglas koos samaaegse ravimi plasmakontsentratsiooni
jälgimisega.
Täiskasvanud: 1 g päevas kolme üksikannusena (400 mg, 300 mg, 300 mg) kahetunniste intervallidega.
Teisel päeval on säilitusannus 300 mg.
Kuni 12-aastased lapsed: 5…8 mg kehakaalu kilogrammi kohta koos samaaegse ravimi
plasmakontsentratsiooni jälgimisega. Säilitusannusena võib lastele, kes on vanemad kui 6 aastat, kasutada
150…200 mg päevas alates teisest ravipäevast. Alla 6-aastastele lastele määratakse annus vastavalt ravimi
kontsentratsioonile plasmas.
Kõikide näidustuste puhul, eriti pikaajalise kasutamise korral, võivad mõnede patsientide ebaadekvaatsed
ravitulemused olla tingitud liiga väikestest annustest. Sellistel juhtudel tuleb säilitusannust ettevaatlikult
järk-järgult 25…50 mg kaupa suurendada (¼…½ tabletti) ja võimaluse korral jälgida ravimi
plasmakontsentratsiooni.
Tablette tuleb võtta küllaldase koguse vedelikuga (nt 1 klaas vett).
Ravi kestus sõltub seisundist ja selle üle otsustab raviarst.
4.3. Vastunäidustused
Fenütoiini kasutamine ei ole lubatud järgmistel juhtudel:
-
ülitundlikkus toimeaine fenütoiini, teiste hüdantoiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiainete suhtes
-
atrioventrikulaarse (AV) blokaadi II või III aste
-
siinussõlme nõrkuse sündroom
-
3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti või juhtudel, kui südame löögimaht on langenud (vasaku
vatsakese väljutusfraktsioon väiksem kui 35%)
-
eelnevalt esinev äge veredüskraasia ja luuüdi kahjustus
4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Fenütoiini tuleb erilise ettevaatusega (suhtelised vastunäidustused) kasutada järgmistel juhtudel:
-
väljendunud südamepuudulikkus
-
hingamispuudulikkus
-
raske hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg)
-
bradükardia (alla 50 löögi minutis)
-
sinuatriaalne blokaad
-
AV blokaadi I aste
-
kodade laperdus ja virvendus
Geneetiliselt determineeritud aeglase hüdroksüleerimisega patsientidel võib ka mõõdukas annus esile
kutsuda
üleannustamise
nähud.
Sellisel
juhul
on
vajalik
annuse
vähendamine
ning
plasmakontsentratsiooni määramine.
Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama, eriti oluline on
see allergilise eksanteemi korral.
Ravi ajal tuleb regulaarselt (esimese kolme kuu jooksul iga kuu, hiljem kaks korda aastas) jälgida
fenütoiini kontsentratsiooni plasmas, vererakkude hulka, maksaensüüme (GOT, GPT, gamma-GT) ja
aluselist fosfataasi (osteopaatia kindlakstegemiseks). Lastel tuleb jälgida kilpnäärme talitlust (kasvamist).
Mõõduka stabiilse leukopeenia (regulaarsete vereanalüüside tulemuste põhjal) ja isoleeritud gamma-GT
tõusu tõttu ei ole vaja ravi katkestada.
Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele. Vajalikud
on regulaarsed kontrollid.
Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume saavatel
patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume
kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk suurenenud.
Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism fenütoiini saavatel patsientidel ei ole teada,
kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.
Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel
rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või suitsidaalse
käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.
Nahareaktsioonid
Fenütoiini kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja
epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN). Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja
nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise
nekrolüüsi tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui ilmnevad Stevensi-Johnsoni sündroomi
või epidermise toksilise nekrolüüsi nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti
koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenütoiini kasutamine lõpetada.
Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi ravi on kõige tulemuslikum varajase
diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast
lõpetamist seostatakse parema prognoosiga. Kui patsiendil on fenütoiini kasutamise ajal tekkinud
Stevensi-Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi see patsient hakata fenütoiini
mingil juhul uuesti kasutama.
Fenütoiinravi saavatel Tai ja Hiina päritolu patsientide ning neil esineva HLA-B*1502 vahel on
täheldatud tugevat seost Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) tekkimisel. HLA-B*1502-positiivsetel
patsientidel võib fenütoiini kasutada ainult juhul, kui kasulikkus ületab võimalikud riskid.
Europiididel ja jaapanlastel on HLA-B*1502 alleeli esinemissagedus äärmiselt väike ja seega ei saa
praegu otsustada riskisuhte üle. Riskisuhte kohta teistel rahvustel ei ole praegu piisavalt andmeid.
Fenütoiini kasutavatel patsientidel on täheldatud tõsise ülitundlikkusreaktsiooni (DRESS - ravimi
kasutamisel tekkiv lööve eosinofiilia ja süsteemsete sümptoomidega) tekkimist. DRESS’i iseloomustab
nahalööve, palavik, lümfisõlmede suurenemine ja siseorganite haaratus.
Ravimi kasutamisel on risk allergiliste ristreaktsioonide tekkeks teiste epilepsiavastaste ravimitega (nt
karbamasepiin, lamotrigiin, okskarbasepiin, fenobarbitaal). Patsientidel, kellel on esinenud
ülitundlikkusreaktsioonid teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes, on suurem risk ülitundlikkuse tekkeks
ka fenütoiini kasutamisel.
Üleminek teisele fenütoiini sisaldavale ravimile:
Suhteliselt kitsa terapeutilise laiuse ja erinevuste tõttu fenütoiini eri preparaatide biosaadavuses ei ole
soovitatav ühelt preparaadilt teisele üle minna ilma ravimi plasmakontsentratsiooni jälgimata. Ravi liiga
kiire lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist või epileptilist staatust. Võimalusel tuleb
teise antiepileptikumi kasutamisele üle minna järk-järgult ja fenütoiini annust aeglaselt vähendades.
4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Järgmised ained mõjutavad fenütoiini:
Ravimid, mis võivad vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
Pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine samaaegselt
fenütoiiniga võib langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Ained, mis on tsütokroom P-450 süsteemi
indutseerijad (enamjaolt CYP 2C9 ja 2C19 isoensüümid), nt lopinaviir ja ritonaviir, võivad vähendada
fenütoiini plasmasisaldust. Reserpiin, sukralfaat, diasoksiid, nelfinaviir, teofülliin ja foolhape võivad
samuti langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni.
Järgnevad ravimid võivad suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
Äge alkoholi tarvitamine, suukaudsed antikoagulandid, antibiootikumid (sh klooramfenikool,
erütromütsiin, isoniasiid, trimetoprim, sulfoonamiidid), epilepsiavastased ravimid (etosuktsimiid,
felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, sultiaam, stiripentool, valproaat), antihistamiinikumid
(tsimetidiin, ranitidiin), antimükootikumid (sh amfoteritsiin B, flukonasool, ketokonasool, mükonasool,
itrakonasool), kaltsiumkanali blokaatorid (diltiaseem, nifedipiin), psühhotroopsed ravimid (fluoksetiin,
tritsüklilised antidepressandid, viloksasiin), mittesteroidsed antireumaatilised ravimid, amiodaroon,
bensodiasepiinid, tsükloseriin, disulfiraam, fluoropürimidiinid (nt fluorouratsiil), halotaan,
metüülfenidaat, omeprasool, paraaminosalitsüülhape (PAS), tiklopidiin ja tolbutamiid.
Kombineerimisel valproaadiga võib valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini
plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades
kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu. Vt ka lõik 4.8.
Ravimid, mis võivad põhjustada fenütoiini plasmakontsentratsiooni vähenemist või suurenemist:
tsiprofloksatsiin, karbamasepiin, fenobarbitaal, kloordiasepoksiid, diasepaam.
Fenütoiin mõjutab järgmisi ravimeid:
Fenütoiin võib tõsta rifampitsiini plasmakontsentratsiooni. Fenütoiin indutseerib tsütokroom P-450
süsteemi (valdavalt tsütokroom 3A4 isoensüümi). Tsütokroom P-450 süsteemi kaudu metaboliseeruvate
ainete plasmakontsentratsioonid võivad seega langeda ja on võimalik, et annuseid tuleb kohandada
kliinilise vajaduse järgi. Fenütoiin võib langetada järgmiste ravimite plasmakontsentratsiooni:
epilepsiavastased ravimid (karbamasepiin, felbamaat, lamotrigiin, stiripentool, valproaat), kaltsiumikanali
blokaatorid (nikardipiin, nimodipiin), immuunsupressiivsed ravimid (tsüklosporiin, takroliimus),
psühhotroopsed ravimid (paroksetiin, tritsüklilised antidepressandid), tetratsükliinid (nt doksütsükliin),
suukaudsed antikoagulandid, atorvastatiin, klosapiin, diasoksiid, digitoksiin, furosemiid, itrakonasool,
kortikosteroidid, metadoon, östrogeenid, prasikvanteel, teofülliin, verapamiil, vitamiin D ja suukaudsed
kontratseptiivid. Suukaudsete kontratseptiivide toime võib seetõttu olla ebakindel.
Muud koostoimed:
Koostoimed on võimalikud propoksüfeeni ja salitsülaatidega.
Metotreksaadi toksilisus võib suureneda.
Fenütoiini toime võib väheneda, kui samaaegselt kasutatakse foolhapet.
Patsientidel, kes saavad antikoagulantravi, tuleb regulaarselt jälgida koagulatsiooni näitajaid.
4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Fenütoiini võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat võimaliku kasu ning riski
hindamist.
Rasedus
Fenütoiini võib raseduse ajal välja kirjutada ainult pärast hoolikat kasu ja võimalike riskide hindamist.
Fertiilses eas naisi tuleb teavitada raseduse kavandamise ja jälgimise vajadusest raseduse ajal. On teada,
et epilepsiaga ema järglastel on suurem soodumus arenguhäirete tekkeks, sealhulgas väärarenguteks.
Seoses epilepsiavastaste ravimite (sh fenütoiini) kasutamisega esineb teateid väärarenditest, nagu
neuraaltoru defekt, südame defektid, pre- ja postnataalne kasvupeetus, näokolju defektid ning sõrmede ja
varvaste anomaaliad, harvemal juhul huule ja suulae lõhe. Kirjanduses on fenütoiinravi ajal tekkinud
väärarendeid kirjeldatud kui loote hüdantoiini sündroomi.
Raseduse alguses, eriti 20nda ja 40nda päeva vahel tuleb valida väikseim toimiv ravimiannus, sest
kaasasündinud väärarengute sagedus on tõenäoliselt annuse suurusest sõltuv. Sel ajal tuleb vältida ka ravi
mitme antikonvulsandiga ning teiste ravimitega, kuna kaasasündinud väärarengute oht on suurem
kombinatsioonravi, kaasa arvatud teised antiepileptikumid, kasutamisel. Oluline on nõustada
sünnitusealisi naisi vajadusest planeerida ja jälgida rasedust. Arvestada tuleb, et suukaudsete
kontratseptiivide toime võib väheneda (vt ka lõik 4.5). Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb
raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini
plasmasisalduse jälgimine. Epilepsiavastast ravi ei tohi järsult katkestada, sest see võib vallandada
krambid, millel võivad olla tõsised tagajärjed nii emale kui ka lapsele.
Soovitatav on emale profülaktiliselt manustada K -vitamiini raseduse viimaste nädalate vältel ja vahetult
1
pärast sündi lapsele, et ära hoida võimalikke hemorraagilisi tüsistusi vastsündinul.
Imetamine
Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid
imikut tuleb jälgida ebapiisava kaaluiibe ja suurenenud unevajaduse suhtes.
4.7. Toime reaktsioonikiirusele
Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi
toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot või
teisi seadmeid ja masinaid juhtida, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. See toime tugevneb ka
samaaegsel alkoholi kasutamisel.
4.8. Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimed on klassifitseeritud vastavalt nende esinemussagedusele järgnevalt:
väga sage (>1/10);
sage (> 1/100 kuni <1/10);
aeg-ajalt (> 1/1000 kuni <1/100);
harv (> 1/10 000 kuni <1/1000);
väga harv (<1/10 000);
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul fenütoiiniga ravitavatest patsientidest.
Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini kõrgete plasmakontsentratsioonidega (üle
20 µg/ml) või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti taaspöörduvad ja ravi
katkestamine on harva vajalik.
Fenütoiini kasutamise korral teadaolevad annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed on:
Närvisüsteemi häired
Diplopia, nüstagm, ataksia, pearinglus, peavalu, ärrituvus, kõrgsageduslik rahuoleku treemor,
düskineesiad, kõnehäired, väsimus, mälu ja intellektuaalse talitluse häired. Mürgistuse vältimiseks annuse
suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani korrigeerimine ja fenütoiini annuse
vähendamine. Kroonilise üleannustamise korral võivad tekkida pilgu fiksatsioon, isukaotus, oksendamine,
kaalukaotus, apaatia ja sedatsioon, taju ja teadvuse häired, mõnikord ka kooma.
Võib tekkida entsefalopaatia, mille väljenduseks on krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor,
lihashüpotoonia, koreaatilised düskineesiad ja generaliseerunud muutused EEG-s. See kehtib eelkõige
pikaajalise ravi kohta fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega, eriti aga
valproehappega.
Pöördumatust
tserebellaarsest
atroofiast
on
teatatud
üksikutel
juhtudel,
kui
fenütoiini
plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral.
Pikaajaline kombinatsioonravi teiste antiepileptiliste ravimitega, eriti valproehappega, võib põhjustada
entsefalopaatia kujunemist - krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihashüpotoonia, koreaatilised
düskineesiad ja EEG generaliseerunud muutused.
Pikaajaline ravi fenütoiiniga võib põhjustada polüneuropaatiat. Üksikjuhtudel on kirjeldatud müasteenilist
sündroomi, mis fenütoiinravi katkestamise järel möödub.
Südame ja vaskulaarsed häired
Harvadel juhtudel, põhiliselt intravenoosse manustamise korral, võib vallanduda asüstoolia tingituna
siinussõlme inhibeerimisest, ülejuhte blokaadist ja ventrikulaarse rütmi supressioonist täieliku AV
blokaadiga. Üksikjuhtudel on tekkinud vatsakeste fibrillatsioon. Fenütoiini arütmogeensed toimed
südame arütmia intensiivistumisena või arütmia muutustena võivad põhjustada raske südametalitluse
häire võimaliku südameseiskumisega. Kodade fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga.
Ventrikulaarne rütm võib kiireneda hoolimata AV sõlme refraktaarse perioodi võimalikust lühenemisest.
Intravenoosse kasutamise korral võib vererõhk alaneda ning eelnev südame- või hingamispuudulikkus
ägeneda.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Tundlikel ja kaltsiumi ainevahetuse häiretega patsientidel võib kujuneda osteomalaatsia.
On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest nendel patsientidel,
kes saavad fenütoiiniga pikaajalist ravi. Fenütoiini toimemehhanism luukoe ainevahetusele ei ole teada.
Endokriinsüsteemi häired
Võimalikud kilpnäärme talitluse häired ohustavad eriti lapsi.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Kirjeldatud on megaloblastilist aneemiat tingituna foolhappe puudulikkusest.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Kirjanduses on andmeid, et fenütoiin võib provotseerida porfüüria episoode.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: hirsutism noortel tüdrukutel ja naistel.
Kõrvaltoimed, mis ei ole annusest sõltuvad
Seedetrakti häired
Harv: igemete hüperplaasia
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermise nekrolüüs (TEN). Võib tekkida naha
hüperpigmentatsioon või hüpertrihhoos.
Teadmata: ravimlööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-i sündroom) (vt ka lõik
4.4), naha erütematoosluupus.
Immuunsüsteemi häired
Harv: allergilisi eksanteeme, vererakkude hulga muutusi (leukopeenia, trombotsütopeenia,
agranulotsütoos) ja maksatalitluse häireid. Nendel juhtudel on vajalik fenütoiinravi katkestamine, kuigi
sümptomid võivad taanduda ka annuse vähendamisel.
Teadmata: rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini (vt ka "Naha ja nahaaluskoe
kahjustused"): eksfoliatiivne dermatiit, palavik, lümfisõlmede turse, vereloomeelundite ja luuüdi
kahjustus ning maksatalitluse häired (mõnikord koos teiste organsüsteemide haaratusega). Nendel
juhtudel on kohene fenütoiinravi katkestamine hädavajalik.
Allergiline ristreaktsioon teiste epilepsiavastaste ravimitega.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Teadmata: süsteemne erütematoosluupus
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9. Üleannustamine
Mürgistuse sümptomid
Üleannustamise varased sümptomid on diploopia, nüstagm, treemor, pearinglus, iiveldus,
ebamugavustunne kõhus, düsartria ja tserebellaarne ataksia.
Raske intoksikatsiooni korral võib patsient muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning
võib areneda hüpotensioon. Võivad tekkida pöördumatud tserebellaarsed degeneratiivsed muutused.
On võimalik letaalne lõpe tingituna tsentraalsest hingamise pärssumisest. Keskmine fenütoiini letaalne
(akuutne) annus täiskasvanule on umbes 2…5 grammi.
Mürgistuse ravi
Tuleb katkestada ravi fenütoiiniga ning mõõta ravimi plasmakontsentratsiooni.
Plasmakontsentratsioon võib lühiajaliselt tõusta isegi ravimi ärajätmise järgselt. Esimesed abinõud on
maoloputus, aktiivsöe manustamine ning intensiivravi eluliste funktsioonide tagamiseks.
Hemodialüüs, forsseeritud diurees ning peritoneaaldialüüs ei ole eriti efektiivsed. Hemoperfusiooni,
täieliku plasmavahetuse või transfusiooni empiiriline kogemus on vähene. Seetõttu on soovitatav
kasutada toetavat intensiivravi ilma erilise detoksikatsioonita, kuid koos plasmakontsentratsiooni
jälgimisega.
5. Farmakoloogilised andmed
5.1. Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, hüdantoiini derivaadid; ATC-kood: N03AB02
Fenütoiin on hüdantoiinirühma kuuluv antikonvulsant. Fenütoiin stabiliseerib hüperpolarisatsiooni teel
tsentraalsete ja perifeersete närvide membraane. Niimoodi inhibeerib fenütoiin epileptilise aktiivsuse
levikut ajukoores. Pidurdavate impulsside stimuleerimine väikeajus soodustab seda antikonvulsiivset
toimet.
5.2. Farmakokineetilised omadused
Imendumine, plasmakontsentratsioon
Fenütoiin on nõrk hape pH väärtusega 8,3, mistõttu mao happelises keskkonnas ta praktiliselt ei lahustu.
Suukaudsel manustamisel imendub ravim peamiselt peensoolest.
Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub pärast üksikannuse manustamist 4…6 tunni jooksul
(vahemikus 3…12 tundi).
Terapeutiline kontsentratsioon plasmas on vahemikus 10...20 µg/ml; kontsentratsioon üle 25 µg/ml võib
olla mürgine.
Plasma tasakaalukontsentratsioon saabub püsiva annuse korral 5…14 päeva jooksul.
Jaotumine, seondumine plasmavalkudega
83…94 % fenütoiinist seondub plasmavalkudega, eriti albumiiniga. Valkudega seonduvus on väiksem
vastsündinul.
Fenütoiin läbib vabalt hematoentsefaalset barjääri, emal ja lootel on sama plasmakontsentratsioon.
Rinnapiima fenütoiinisisaldus on 10…20 % plasma vastavast väärtusest.
Biotransformatsioon
95% fenütoiinist läbib biotransformatsiooni. Esmane metaboliit on p-hüdroksüdifenüülhüdantoiini
glükuroniid, mis läbib maksasisese tsükli.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg, eritumine
Fenütoiini eliminatsioon on küllastuvusest sõltuv - eliminatsiooni poolväärtusaeg sõltub
plasmakontsentratsioonist. Poolväärtusaeg kõigub 20…60 tunnini, lastel on see tavaliselt lühem,
pikenemisega tuleb arvestada enneaegsetel lastel ja vastsündinutel ning toksiliste annuste korral. Umbes
5% manustatud fenütoiinist eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega.
5.3. Prekliinilised ohutusandmed
Äge toksilisus
Inimestel: keskmine arvestuslik letaalne (akuutne) fenütoiini annus täiskasvanule on 2…5 g.
loomadel: kirjanduses on esitatud LD näitajad rottidel ja hiirtel 310 mg/kg ja 350 mg/kg
50
intraperitoneaalse manustamise korral.
Krooniline toksilisus
Ei ole kaasaegsete meetodite kohaselt uuritud.
Mutageensed ja kartsinogeensed omadused
Mitmed fenütoiini mutageensust kontrollivad uuringud on andnud negatiivse tulemuse. On vihjeid, et
fenütoiin võib esile kutsuda kromosomaalseid mutatsioone. Need tulemused ei anna lõplikku vastust
uuringute ebapiisava taseme tõttu. Pikaajalistes katsetes on leitud hiirte lümfaatilise süsteemi
pahaloomulisi ja healoomulisi proliferatiivseid muutusi. Nende tulemuste ülekantavus inimese
organismile ei ole selge.
Reproduktiivne toksikoloogia
Kaasasündinud väärarengute esinemissagedus rasedusaegse fenütoiini kasutamise korral on ilmselt
annusest sõltuv. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust raseduse 20…40 päeval.
Fenütoiinist tingitud tüüpiline kaasasündinud väärareng on küünte- või kogu lõppfalangi hüpoplaasia. Nii
fenütoiini kui ka teiste antikonvulsantide kasutamise korral on kirjeldatud väga erinevat laadi
väärarenguid. Nendel juhtudel olid naised enamasti tarvitanud fenütoiini kombinatsioonis teiste
antikonvulsantide/barbituraatidega. Fenütoiini osa selles protsessis ei ole veel selge, tõenäoliselt on
soodustavad faktorid põhihaigus ja/või geneetilised tegurid.
6. Farmatseutilised andmed
6.1. Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos, želatiin, magneesiumstearaat, maisitärklis, tärklise naatriumglükolaat,
ränidioksiid, talk, kolloidne veevaba ränidioksiid.
6.2. Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3. Kõlblikkusaeg
5 aastat.
6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
100 mg tabletid, 100 tk pakendis.
6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7. Müügiloa hoidja
DESITIN ARZNEIMITTEL GMBH
Weg beim Jäger 214
D-22335 Hamburg
Saksamaa
8. Müügiloa number
084994
9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev
10.11.1994/17.06.2005
10. Teksti läbivaatamise kuupäev
Ravimiametis kinnitatud novembris 2014