PHENHYDAN

Epilepsia.
Kolmiknärvi neuralgia.

Märkus:
Fenütoiin ei ole efektiivne absansside ravis ning febriilsete krampide ravis ja profülaktikas.

Annustamine on individuaalne sõltuvalt patsiendi seisundist ja ravivastusest. Soovitatav algannus on
50…100 mg fenütoiini (½…1 tablett). Annust võib kiiresti suurendada piisava ravivastuse või taluvuspiiri
saabumiseni.

Kuni 12-aastastele lastele manustatakse ravimit 2 mg kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Annust võib
suurendada sõltuvalt ravimi kontsentratsioonist plasmas iga 3 päeva tagant 1 mg kaupa kehakaalu
kilogrammi kohta ööpäevas. Säilitusravi ajal on soovitatavad annused järgmised:

Epilepsiavastane ravi.
Väikelapsed vanuses 3 aastat ja vanemad:
100…200 mg (1…2 tabletti)
Kooliealised lapsed:
100…300 mg (1…3 tabletti)
Täiskasvanud:
300 mg (3 tabletti)
Päevase annuse võib jagada kaheks annuseks.
Lapsed vajavad suuremaid fenütoiini annuseid kui täiskasvanud.

Kolmiknärvi neuralgia, neurogeenne valu.
Küllastava annuse manustamine peab toimuma haiglas koos samaaegse ravimi plasmakontsentratsiooni
jälgimisega.
Täiskasvanud: 1 g päevas kolme üksikannusena (400 mg, 300 mg, 300 mg) kahetunniste intervallidega.
Teisel päeval on säilitusannus 300 mg.

Kuni 12-aastased lapsed: 5…8 mg kehakaalu kilogrammi kohta koos samaaegse ravimi
plasmakontsentratsiooni jälgimisega. Säilitusannusena võib lastele, kes on vanemad kui 6 aastat, kasutada
150…200 mg päevas alates teisest ravipäevast. Alla 6-aastastele lastele määratakse annus vastavalt ravimi
kontsentratsioonile plasmas.

Kõikide näidustuste puhul, eriti pikaajalise kasutamise korral, võivad mõnede patsientide ebaadekvaatsed
ravitulemused olla tingitud liiga väikestest annustest. Sellistel juhtudel tuleb säilitusannust ettevaatlikult
järk-järgult 25…50 mg kaupa suurendada (¼…½ tabletti) ja võimaluse korral jälgida ravimi
plasmakontsentratsiooni.

Tablette tuleb võtta küllaldase koguse vedelikuga (nt 1 klaas vett).
Ravi kestus sõltub seisundist ja selle üle otsustab raviarst.

Fenütoiini kasutamine ei ole lubatud järgmistel juhtudel:
- ülitundlikkus toimeaine fenütoiini, teiste hüdantoiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes

abiainete suhtes
- atrioventrikulaarse (AV) blokaadi II või III aste
- siinussõlme nõrkuse sündroom
- 3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti või juhtudel, kui südame löögimaht on langenud (vasaku
vatsakese väljutusfraktsioon väiksem kui 35%)
- eelnevalt esinev äge veredüskraasia ja luuüdi kahjustus

Fenütoiini tuleb erilise ettevaatusega (suhtelised vastunäidustused) kasutada järgmistel juhtudel:
- väljendunud südamepuudulikkus
- hingamispuudulikkus
- raske hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg)
- bradükardia (alla 50 löögi minutis)
- sinuatriaalne blokaad
- AV blokaadi I aste
- kodade laperdus ja virvendus

Geneetiliselt determineeritud aeglase hüdroksüleerimisega patsientidel võib ka mõõdukas annus esile
kutsuda
üleannustamise
nähud.
Sellisel
juhul
on
vajalik
annuse
vähendamine
ning
plasmakontsentratsiooni määramine.
Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama, eriti oluline on
see allergilise eksanteemi korral.

Ravi ajal tuleb regulaarselt (esimese kolme kuu jooksul iga kuu, hiljem kaks korda aastas) jälgida
fenütoiini kontsentratsiooni plasmas, vererakkude hulka, maksaensüüme (GOT, GPT, gamma-GT) ja
aluselist fosfataasi (osteopaatia kindlakstegemiseks). Lastel tuleb jälgida kilpnäärme talitlust (kasvamist).

Mõõduka stabiilse leukopeenia (regulaarsete vereanalüüside tulemuste põhjal) ja isoleeritud gamma-GT
tõusu tõttu ei ole vaja ravi katkestada.
Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele. Vajalikud
on regulaarsed kontrollid.

Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume saavatel
patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume
kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk suurenenud.
Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism fenütoiini saavatel patsientidel ei ole teada,
kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel
rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või suitsidaalse
käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Nahareaktsioonid
Fenütoiini kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja
epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN). Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja
nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise
nekrolüüsi tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui ilmnevad Stevensi-Johnsoni sündroomi
või epidermise toksilise nekrolüüsi nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti
koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenütoiini kasutamine lõpetada.
Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi ravi on kõige tulemuslikum varajase
diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast
lõpetamist seostatakse parema prognoosiga. Kui patsiendil on fenütoiini kasutamise ajal tekkinud
Stevensi-Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi see patsient hakata fenütoiini
mingil juhul uuesti kasutama.

Fenütoiinravi saavatel Tai ja Hiina päritolu patsientide ning neil esineva HLA-B*1502 vahel on
täheldatud tugevat seost Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) tekkimisel. HLA-B*1502-positiivsetel
patsientidel võib fenütoiini kasutada ainult juhul, kui kasulikkus ületab võimalikud riskid.
Europiididel ja jaapanlastel on HLA-B*1502 alleeli esinemissagedus äärmiselt väike ja seega ei saa
praegu otsustada riskisuhte üle. Riskisuhte kohta teistel rahvustel ei ole praegu piisavalt andmeid.

Fenütoiini kasutavatel patsientidel on täheldatud tõsise ülitundlikkusreaktsiooni (DRESS - ravimi
kasutamisel tekkiv lööve eosinofiilia ja süsteemsete sümptoomidega) tekkimist. DRESS’i iseloomustab
nahalööve, palavik, lümfisõlmede suurenemine ja siseorganite haaratus.

Ravimi kasutamisel on risk allergiliste ristreaktsioonide tekkeks teiste epilepsiavastaste ravimitega (nt
karbamasepiin, lamotrigiin, okskarbasepiin, fenobarbitaal). Patsientidel, kellel on esinenud
ülitundlikkusreaktsioonid teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes, on suurem risk ülitundlikkuse tekkeks
ka fenütoiini kasutamisel.

Üleminek teisele fenütoiini sisaldavale ravimile:
Suhteliselt kitsa terapeutilise laiuse ja erinevuste tõttu fenütoiini eri preparaatide biosaadavuses ei ole
soovitatav ühelt preparaadilt teisele üle minna ilma ravimi plasmakontsentratsiooni jälgimata. Ravi liiga
kiire lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist või epileptilist staatust. Võimalusel tuleb
teise antiepileptikumi kasutamisele üle minna järk-järgult ja fenütoiini annust aeglaselt vähendades.

Järgmised ained mõjutavad fenütoiini:

Ravimid, mis võivad vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
Pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine samaaegselt
fenütoiiniga võib langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Ained, mis on tsütokroom P-450 süsteemi
indutseerijad (enamjaolt CYP 2C9 ja 2C19 isoensüümid), nt lopinaviir ja ritonaviir, võivad vähendada
fenütoiini plasmasisaldust. Reserpiin, sukralfaat, diasoksiid, nelfinaviir, teofülliin ja foolhape võivad
samuti langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni.

Järgnevad ravimid võivad suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
Äge alkoholi tarvitamine, suukaudsed antikoagulandid, antibiootikumid (sh klooramfenikool,
erütromütsiin, isoniasiid, trimetoprim, sulfoonamiidid), epilepsiavastased ravimid (etosuktsimiid,
felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, sultiaam, stiripentool, valproaat), antihistamiinikumid
(tsimetidiin, ranitidiin), antimükootikumid (sh amfoteritsiin B, flukonasool, ketokonasool, mükonasool,
itrakonasool), kaltsiumkanali blokaatorid (diltiaseem, nifedipiin), psühhotroopsed ravimid (fluoksetiin,
tritsüklilised antidepressandid, viloksasiin), mittesteroidsed antireumaatilised ravimid, amiodaroon,
bensodiasepiinid, tsükloseriin, disulfiraam, fluoropürimidiinid (nt fluorouratsiil), halotaan,
metüülfenidaat, omeprasool, paraaminosalitsüülhape (PAS), tiklopidiin ja tolbutamiid.
Kombineerimisel valproaadiga võib valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini
plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades
kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu. Vt ka lõik 4.8.

Ravimid, mis võivad põhjustada fenütoiini plasmakontsentratsiooni vähenemist või suurenemist:
tsiprofloksatsiin, karbamasepiin, fenobarbitaal, kloordiasepoksiid, diasepaam.

Fenütoiin mõjutab järgmisi ravimeid:
Fenütoiin võib tõsta rifampitsiini plasmakontsentratsiooni. Fenütoiin indutseerib tsütokroom P-450
süsteemi (valdavalt tsütokroom 3A4 isoensüümi). Tsütokroom P-450 süsteemi kaudu metaboliseeruvate
ainete plasmakontsentratsioonid võivad seega langeda ja on võimalik, et annuseid tuleb kohandada
kliinilise vajaduse järgi. Fenütoiin võib langetada järgmiste ravimite plasmakontsentratsiooni:
epilepsiavastased ravimid (karbamasepiin, felbamaat, lamotrigiin, stiripentool, valproaat), kaltsiumikanali
blokaatorid (nikardipiin, nimodipiin), immuunsupressiivsed ravimid (tsüklosporiin, takroliimus),
psühhotroopsed ravimid (paroksetiin, tritsüklilised antidepressandid), tetratsükliinid (nt doksütsükliin),
suukaudsed antikoagulandid, atorvastatiin, klosapiin, diasoksiid, digitoksiin, furosemiid, itrakonasool,
kortikosteroidid, metadoon, östrogeenid, prasikvanteel, teofülliin, verapamiil, vitamiin D ja suukaudsed
kontratseptiivid. Suukaudsete kontratseptiivide toime võib seetõttu olla ebakindel.

Muud koostoimed:
Koostoimed on võimalikud propoksüfeeni ja salitsülaatidega.
Metotreksaadi toksilisus võib suureneda.
Fenütoiini toime võib väheneda, kui samaaegselt kasutatakse foolhapet.
Patsientidel, kes saavad antikoagulantravi, tuleb regulaarselt jälgida koagulatsiooni näitajaid.

Fenütoiini võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat võimaliku kasu ning riski
hindamist.

Rasedus
Fenütoiini võib raseduse ajal välja kirjutada ainult pärast hoolikat kasu ja võimalike riskide hindamist.
Fertiilses eas naisi tuleb teavitada raseduse kavandamise ja jälgimise vajadusest raseduse ajal. On teada,
et epilepsiaga ema järglastel on suurem soodumus arenguhäirete tekkeks, sealhulgas väärarenguteks.
Seoses epilepsiavastaste ravimite (sh fenütoiini) kasutamisega esineb teateid väärarenditest, nagu
neuraaltoru defekt, südame defektid, pre- ja postnataalne kasvupeetus, näokolju defektid ning sõrmede ja
varvaste anomaaliad, harvemal juhul huule ja suulae lõhe. Kirjanduses on fenütoiinravi ajal tekkinud
väärarendeid kirjeldatud kui loote hüdantoiini sündroomi.
Raseduse alguses, eriti 20nda ja 40nda päeva vahel tuleb valida väikseim toimiv ravimiannus, sest
kaasasündinud väärarengute sagedus on tõenäoliselt annuse suurusest sõltuv. Sel ajal tuleb vältida ka ravi
mitme antikonvulsandiga ning teiste ravimitega, kuna kaasasündinud väärarengute oht on suurem
kombinatsioonravi, kaasa arvatud teised antiepileptikumid, kasutamisel. Oluline on nõustada
sünnitusealisi naisi vajadusest planeerida ja jälgida rasedust. Arvestada tuleb, et suukaudsete
kontratseptiivide toime võib väheneda (vt ka lõik 4.5). Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb
raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini
plasmasisalduse jälgimine. Epilepsiavastast ravi ei tohi järsult katkestada, sest see võib vallandada
krambid, millel võivad olla tõsised tagajärjed nii emale kui ka lapsele.
Soovitatav on emale profülaktiliselt manustada K -vitamiini raseduse viimaste nädalate vältel ja vahetult
1
pärast sündi lapsele, et ära hoida võimalikke hemorraagilisi tüsistusi vastsündinul.

Imetamine
Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid
imikut tuleb jälgida ebapiisava kaaluiibe ja suurenenud unevajaduse suhtes.

Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi
toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot või
teisi seadmeid ja masinaid juhtida, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. See toime tugevneb ka
samaaegsel alkoholi kasutamisel.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud vastavalt nende esinemussagedusele järgnevalt:

väga sage (>1/10);
sage (> 1/100 kuni <1/10);
aeg-ajalt (> 1/1000 kuni <1/100);
harv (> 1/10 000 kuni <1/1000);
väga harv (<1/10 000);
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul fenütoiiniga ravitavatest patsientidest.
Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini kõrgete plasmakontsentratsioonidega (üle
20 µg/ml) või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti taaspöörduvad ja ravi
katkestamine on harva vajalik.

Fenütoiini kasutamise korral teadaolevad annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed on:

Närvisüsteemi häired
Diplopia, nüstagm, ataksia, pearinglus, peavalu, ärrituvus, kõrgsageduslik rahuoleku treemor,
düskineesiad, kõnehäired, väsimus, mälu ja intellektuaalse talitluse häired. Mürgistuse vältimiseks annuse
suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani korrigeerimine ja fenütoiini annuse
vähendamine. Kroonilise üleannustamise korral võivad tekkida pilgu fiksatsioon, isukaotus, oksendamine,
kaalukaotus, apaatia ja sedatsioon, taju ja teadvuse häired, mõnikord ka kooma.

Võib tekkida entsefalopaatia, mille väljenduseks on krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor,
lihashüpotoonia, koreaatilised düskineesiad ja generaliseerunud muutused EEG-s. See kehtib eelkõige
pikaajalise ravi kohta fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega, eriti aga
valproehappega.

Pöördumatust
tserebellaarsest
atroofiast
on
teatatud
üksikutel
juhtudel,
kui
fenütoiini
plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral.

Pikaajaline kombinatsioonravi teiste antiepileptiliste ravimitega, eriti valproehappega, võib põhjustada
entsefalopaatia kujunemist - krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihashüpotoonia, koreaatilised
düskineesiad ja EEG generaliseerunud muutused.

Pikaajaline ravi fenütoiiniga võib põhjustada polüneuropaatiat. Üksikjuhtudel on kirjeldatud müasteenilist
sündroomi, mis fenütoiinravi katkestamise järel möödub.

Südame ja vaskulaarsed häired
Harvadel juhtudel, põhiliselt intravenoosse manustamise korral, võib vallanduda asüstoolia tingituna
siinussõlme inhibeerimisest, ülejuhte blokaadist ja ventrikulaarse rütmi supressioonist täieliku AV
blokaadiga. Üksikjuhtudel on tekkinud vatsakeste fibrillatsioon. Fenütoiini arütmogeensed toimed
südame arütmia intensiivistumisena või arütmia muutustena võivad põhjustada raske südametalitluse
häire võimaliku südameseiskumisega. Kodade fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga.
Ventrikulaarne rütm võib kiireneda hoolimata AV sõlme refraktaarse perioodi võimalikust lühenemisest.
Intravenoosse kasutamise korral võib vererõhk alaneda ning eelnev südame- või hingamispuudulikkus
ägeneda.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Tundlikel ja kaltsiumi ainevahetuse häiretega patsientidel võib kujuneda osteomalaatsia.
On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest nendel patsientidel,
kes saavad fenütoiiniga pikaajalist ravi. Fenütoiini toimemehhanism luukoe ainevahetusele ei ole teada.

Endokriinsüsteemi häired
Võimalikud kilpnäärme talitluse häired ohustavad eriti lapsi.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Kirjeldatud on megaloblastilist aneemiat tingituna foolhappe puudulikkusest.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Kirjanduses on andmeid, et fenütoiin võib provotseerida porfüüria episoode.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: hirsutism noortel tüdrukutel ja naistel.

Kõrvaltoimed, mis ei ole annusest sõltuvad

Seedetrakti häired
Harv: igemete hüperplaasia

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermise nekrolüüs (TEN). Võib tekkida naha
hüperpigmentatsioon või hüpertrihhoos.
Teadmata: ravimlööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-i sündroom) (vt ka lõik
4.4), naha erütematoosluupus.

Immuunsüsteemi häired
Harv: allergilisi eksanteeme, vererakkude hulga muutusi (leukopeenia, trombotsütopeenia,
agranulotsütoos) ja maksatalitluse häireid. Nendel juhtudel on vajalik fenütoiinravi katkestamine, kuigi
sümptomid võivad taanduda ka annuse vähendamisel.
Teadmata: rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini (vt ka "Naha ja nahaaluskoe
kahjustused"): eksfoliatiivne dermatiit, palavik, lümfisõlmede turse, vereloomeelundite ja luuüdi
kahjustus ning maksatalitluse häired (mõnikord koos teiste organsüsteemide haaratusega). Nendel
juhtudel on kohene fenütoiinravi katkestamine hädavajalik.
Allergiline ristreaktsioon teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Teadmata: süsteemne erütematoosluupus


Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Mürgistuse sümptomid
Üleannustamise varased sümptomid on diploopia, nüstagm, treemor, pearinglus, iiveldus,
ebamugavustunne kõhus, düsartria ja tserebellaarne ataksia.
Raske intoksikatsiooni korral võib patsient muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning
võib areneda hüpotensioon. Võivad tekkida pöördumatud tserebellaarsed degeneratiivsed muutused.
On võimalik letaalne lõpe tingituna tsentraalsest hingamise pärssumisest. Keskmine fenütoiini letaalne
(akuutne) annus täiskasvanule on umbes 2…5 grammi.

Mürgistuse ravi
Tuleb katkestada ravi fenütoiiniga ning mõõta ravimi plasmakontsentratsiooni.
Plasmakontsentratsioon võib lühiajaliselt tõusta isegi ravimi ärajätmise järgselt. Esimesed abinõud on
maoloputus, aktiivsöe manustamine ning intensiivravi eluliste funktsioonide tagamiseks.
Hemodialüüs, forsseeritud diurees ning peritoneaaldialüüs ei ole eriti efektiivsed. Hemoperfusiooni,
täieliku plasmavahetuse või transfusiooni empiiriline kogemus on vähene. Seetõttu on soovitatav
kasutada toetavat intensiivravi ilma erilise detoksikatsioonita, kuid koos plasmakontsentratsiooni
jälgimisega.

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, hüdantoiini derivaadid; ATC-kood: N03AB02

Fenütoiin on hüdantoiinirühma kuuluv antikonvulsant. Fenütoiin stabiliseerib hüperpolarisatsiooni teel
tsentraalsete ja perifeersete närvide membraane. Niimoodi inhibeerib fenütoiin epileptilise aktiivsuse
levikut ajukoores. Pidurdavate impulsside stimuleerimine väikeajus soodustab seda antikonvulsiivset
toimet.

Imendumine, plasmakontsentratsioon
Fenütoiin on nõrk hape pH väärtusega 8,3, mistõttu mao happelises keskkonnas ta praktiliselt ei lahustu.
Suukaudsel manustamisel imendub ravim peamiselt peensoolest.
Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub pärast üksikannuse manustamist 4…6 tunni jooksul
(vahemikus 3…12 tundi).
Terapeutiline kontsentratsioon plasmas on vahemikus 10...20 µg/ml; kontsentratsioon üle 25 µg/ml võib
olla mürgine.
Plasma tasakaalukontsentratsioon saabub püsiva annuse korral 5…14 päeva jooksul.

Jaotumine, seondumine plasmavalkudega
83…94 % fenütoiinist seondub plasmavalkudega, eriti albumiiniga. Valkudega seonduvus on väiksem
vastsündinul.
Fenütoiin läbib vabalt hematoentsefaalset barjääri, emal ja lootel on sama plasmakontsentratsioon.
Rinnapiima fenütoiinisisaldus on 10…20 % plasma vastavast väärtusest.

Biotransformatsioon
95% fenütoiinist läbib biotransformatsiooni. Esmane metaboliit on p-hüdroksüdifenüülhüdantoiini
glükuroniid, mis läbib maksasisese tsükli.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg, eritumine
Fenütoiini eliminatsioon on küllastuvusest sõltuv - eliminatsiooni poolväärtusaeg sõltub
plasmakontsentratsioonist. Poolväärtusaeg kõigub 20…60 tunnini, lastel on see tavaliselt lühem,
pikenemisega tuleb arvestada enneaegsetel lastel ja vastsündinutel ning toksiliste annuste korral. Umbes
5% manustatud fenütoiinist eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega.

Äge toksilisus
Inimestel: keskmine arvestuslik letaalne (akuutne) fenütoiini annus täiskasvanule on 2…5 g.
loomadel: kirjanduses on esitatud LD näitajad rottidel ja hiirtel 310 mg/kg ja 350 mg/kg
50
intraperitoneaalse manustamise korral.

Krooniline toksilisus
Ei ole kaasaegsete meetodite kohaselt uuritud.

Mutageensed ja kartsinogeensed omadused
Mitmed fenütoiini mutageensust kontrollivad uuringud on andnud negatiivse tulemuse. On vihjeid, et
fenütoiin võib esile kutsuda kromosomaalseid mutatsioone. Need tulemused ei anna lõplikku vastust
uuringute ebapiisava taseme tõttu. Pikaajalistes katsetes on leitud hiirte lümfaatilise süsteemi
pahaloomulisi ja healoomulisi proliferatiivseid muutusi. Nende tulemuste ülekantavus inimese
organismile ei ole selge.

Reproduktiivne toksikoloogia
Kaasasündinud väärarengute esinemissagedus rasedusaegse fenütoiini kasutamise korral on ilmselt
annusest sõltuv. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust raseduse 20…40 päeval.
Fenütoiinist tingitud tüüpiline kaasasündinud väärareng on küünte- või kogu lõppfalangi hüpoplaasia. Nii
fenütoiini kui ka teiste antikonvulsantide kasutamise korral on kirjeldatud väga erinevat laadi
väärarenguid. Nendel juhtudel olid naised enamasti tarvitanud fenütoiini kombinatsioonis teiste
antikonvulsantide/barbituraatidega. Fenütoiini osa selles protsessis ei ole veel selge, tõenäoliselt on
soodustavad faktorid põhihaigus ja/või geneetilised tegurid.

Mikrokristalne tselluloos, želatiin, magneesiumstearaat, maisitärklis, tärklise naatriumglükolaat,
ränidioksiid, talk, kolloidne veevaba ränidioksiid.

Ei kohaldata.

5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

100 mg tabletid, 100 tk pakendis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.