NORITREN

Depressioon.

Ravi alustatakse väikeste annustega, mida järk-järgult suurendatakse, pöörates tähelepanu kliinilisele
toimele ja talumatuse nähtudele. Üle 150 mg ööpäevaseid annuseid on soovitatav kasutada
hospitaliseeritud patsientidel (kuni 200...250 mg).
Täiskasvanud.

Algannus on 50 mg 1 kord ööpäevas, mis manustatakse hommikul, või 25 mg 2...3 korda ööpäevas,
mida vajadusel suurendatakse järk-järgult 25 mg kaupa ülepäeviti kuni 100...150 mg-ni 1 kord
ööpäevas või 50 mg-ni 2...3 korda ööpäevas (harva 200 mg-ni hospitaliseeritud patsientidel).
Lisaannused manustatakse peamiselt hommikuti.

Säilitusannusena kasutatakse optimaalset terapeutilist annust.

Eakad patsiendid.

Üle 60-aastased patsiendid: algannus on 10 mg 2...3 korda ööpäevas või 25 mg 1 kord ööpäevas, mida
vajadusel suurendatakse järk-järgult ülepäeviti kuni 150 mg-ni ööpäevas. Lisaannused manustatakse
peamiselt hommikuti.

Säilitusannusena kasutatakse optimaalset terapeutilist annust.

Lapsed ja noorukid (<18 eluaasta).
Noritren’i ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Neerufunktsiooni häired.

1
Neerupuudulikkuse korral võib nortriptüliini manustada tavalistes annustes.

Maksafunktsiooni häired
Soovitatav on ravimi ettevaatlik annustamine ja võimalusel ravimi plasmakontsentratsiooni
määramine.

Ravi kestus.
Antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...4 nädala pärast. Depressiooni ravi on sümptomaatiline seda tuleb jätkata piisavalt kaua (tavaliselt kuni 6 kuud pärast seisundi paranemist), et hoida ära
haiguse taasteke. Korduva (unipolaarse) depressiooniga patsientidel võib säilitusravi jätkamine olla
vajalik mitu aastat, et ära hoida uusi episoode.


Ravi lõpetamine.
Ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult vähendades paari nädala jooksul.

Manustamisviis.

Annuse suurendamine leiab aset eelistatult hommikul.
Tabletid võetakse sisse koos veega.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Hiljuti põetud müokardiinfarkt. Südame erutusjuhtehäired. Südame rütmihäired ja südame
isheemiatõbi.

Noritren on vastunäidustatud maaniaga patsientidele.

Vastunäidustatud on samaaegne ravi MAO (monoamiini oksüdaasi) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).
Nortriptüliini ja MAO inhibiitorite samaaegne manustamine võib põhjustada serotoniinisündroomi
(mille sümptomite hulka kuuluvad agiteeritus, segasus, treemor, müokloonus ja hüpertermia).

Nagu ka teisi tritsüklilisi antidepressante, ei tohi nortriptüliini manustada MAO inhibiitoreid saavatele
patsientidele. Nortriptüliinravi võib alustada 14 päeva pärast mitteselektiivsete MAO inhibiitorite ja
vähemalt üks päev pärast selektiivse MAO inhibiitori moklobemiidi ärajätmist. Ravi MAO
inhibiitoritega võib alustada 14 päeva pärast nortriptüliinravi lõppu.

Nortriptüliini ei tohi kasutada koos MAO inhibiitoritega (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Suurte annuste kasutamisel tekivad tõenäoliselt südame rütmihäireid. Nimetatud kõrvaltoime võib
tekkida ka olemasoleva südamehaigusega patsientidel, kes võtavad tavalisi annuseid.

Nortriptüliini kasutamisel peab ettevaatlik olema krambiseisundite, uriinipeetuse, eesnäärme
hüpertroofia, hüpertüreoidismi, paranoiasümptomite ja raske maksa- või kardiovaskulaarse haiguse
korral.

Väga ettevaatlik peab olema nortriptüliini manustamisel kilpnäärme ületalitlusega patsientidele või
patsientidele, kes saavad kilpnäärmeravimeid, kuna võivad tekkida südame rütmihäired.

Eakad patsiendid on predisponeeritud ortostaatilise hüpotensiooni suhtes. Nortriptüliin põhjustab
üldiselt vähem ortostaatilist hüpotensiooni kui teised tritsüklilised antidepressandid.


2
Maniakaal-depressiivse psühhoosiga patsientidel võib toimuda nihe maniakaalse faasi suunas; maania
sümptomite tekkimisel tuleb nortriptüliin ära jätta.

Kui nortriptüliini kasutatakse skisofreeniaga kaasneva depressiooni korral, võivad süveneda
psühhootilised sümptomid. Nortriptüliini tuleb kasutada kombinatsioonis neuroleptikumiga.

Harvaesineva silma madala eeskambri ja kambri kitsa nurga korral võib pupilli laienemise tõttu
tekkida äge glaukoom.

Anesteetikumide manustamine ravi ajal tri/tetratsükliliste antidepressantidega võib suurendada südame
rütmihäirete ja hüpotensiooni riski. Võimalusel tuleb nortriptüliin mitu päeva enne operatsiooni ära
jätta; kui erakorraline operatsioon on vältimatu, tuleb nortriptüliinravist informeerida anestesioloogi.

Nagu on kirjeldatud teiste psühhotroopsete ravimite korral, võib nortriptüliin muuta organismi
tundlikkust insuliini ja glükoosi suhtes, mistõttu võib olla vajalik antidiabeetilise ravi korrigeerimine
diabeetikutel; ka depressioon ise võib mõjutada patsiendi veresuhkrusisaldust.

Tritsükliliste antidepressantide kasutamisel koos antikoliinergiliste ravimite või neuroleptikumidega
on kirjeldatud hüperpüreksiat, eriti kuuma ilmaga.

Ravi järsk katkestamine pärast ravimi pikaajalist manustamist võib põhjustada ärajäämanähtusid, nt
peavalu, halba enesetunnet, unetust ja ärrituvust. Need sümptomid ei viita sõltuvusele.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine.
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18aastastel noorukitel
Nortriptüliini (nagu teisigi tritsüklilisi antidepressante) ei tohi kasutada depressiooni raviks lastel ja
alla 18aastastel noorukitel. Depressiooni uuringud selles vanusegrupis ei ole näidanud tritsükliliste
antidepressantide kasulikku toimet. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja
noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja -mõtteid) ja
vaenulikkust (peamiselt agressiivsust, vastanduvat käitumist ja viha). Riski ei saa välistada
nortriptüliini kasutamisel.Lisaks on tritsüklilised antidepressandid seotud kardiovaskulaarsete
kõrvaltoimete riskiga kõigis vanusegruppides.

Abiained
Tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati. Seda ravimit ei tohi kasutada patsientidel, kellel on
harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, Lapp’i laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsioon.

Farmakodünaamilised
3

Koosmanustamine vastunäidustatud.

MAO inhibiitorid (nii mitteselektiivsed kui selektiivsed A (moklobemiid) ja B (selegiliin)) -“serotoniinisündroomi” tekkimise risk (vt lõik 4.3).

Koosmanustamist ei soovitata.

Sümpatomimeetikumid. Nortriptüliin võib tugevdada adrenaliini, efedriini, isoprenaliini,
noradrenaliini, fenüülefriini ja fenüülpropanolamiini (sisalduvad nt lokaal- ja üldanesteetikumides
ning ninakinnisusevastastes preparaatides) kardiovaskulaarseid toimeid.

α-adrenoblokaatorid. Tritsüklilised antidepressandid võivad mõjutada guanetidiini, betanidiini,
reserpiini, klonidiini ja metüüldopa vererõhku langetavat toimet. Ravi ajal tritsükliliste
antidepressantidega soovitatakse üle vaadata antihüpertensiivse ravi skeem.

Antikoliinergilised ained. Tritsüklilised antidepressandid võivad tugevdada nende ravimite poolt
silmadele, kesknärvisüsteemile, sooletraktile ja kusepõiele avaldatavat toimet; ravimite samaaegsest
manustamisest tuleb hoiduda paralüütilise iileuse, hüperpüreksia jms suurenenud riski tõttu.

QT-intervalli pikendavad ravimid, sh antiarütmikumid,nt kinidiin, antihistamiinikumid astemisool ja
terfenadiin, mõned antipsühhootikumid (eriti pimosiid ja sertindool), tsisapriid, halofantriin ja sotalool
võivad koos tritsükliliste antidepressantidega manustamisel suurendada ventrikulaarse arütmia
tekkevõimalust.

Seentevastased ravimid, nt. flukonasool ja terbinafiin, suurendavad tritsükliliste antidepressantide
kontsentratsiooni seerumis ning sellega kaasnevat toksilisust. Tekkinud on minestus ja torsade de
pointes.

Koosmanustamine nõuab ettevaatust.
Kesknärvisüsteemi pärssivad ained. Nortriptüliin võib potentseerida alkoholi, barbituraatide ja kesknärvisüsteemi pärssivate ainete sedatiivset toimet.

Farmakokineetilised koostoimed.

Teiste ravimite toime tritsükliliste antidepressantide farmakokineetikale.

Tritsüklilised antidepressandid (sh nortriptüliin) metaboliseeruvad maksa tsütokroom P450 isoensüümi
CYP2D6 poolt. CYP2D6 on polümorfne ja seda võivad inhibeerida mitmesugused psühhotroopsed jt
ravimid, nt neuroleptikumid, serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (v.a tsitalopraam, mis on väga nõrk
inhibiitor), β-adrenoblokaatorid ja uuemad antiarütmikumid. Nende ravimite toimel võib oluliselt
väheneda tritsükliliste antidepressantide metabolism ja märkimisväärselt suureneda
plasmakontsentratsioon.

Barbituraadid ja teised ensüümi indutseerijad võivad langetada tritsükliliste antidepressantide
plasmataset ja vähendada nende antidepressiivset toimet.

Tsimetidiin, metüülfenidaat ja kaltsiumikanali blokaatorid suurendavad tritsükliliste antidepressantide
kontsentratsiooni plasmas ja sellega kaasnevat toksilisust.

Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid inhibeerivad teineteise metabolismi; selle
tagajärjeks võib olla krambiläve alanemine ja krampide teke. Vajalik võib olla nende ravimite annuste
korrigeerimine.

Seentevastased ravimid nagu flukonasool ja terbinafiin suurendavad amitriptüliini ja nortriptüliini
kontsentratsiooni seerumis.


4

Rasedus.
Nortriptüliini tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu patsiendile ületab teoreetilise
ohu lootele.

Tritsükliliste antidepressantide suurte annuste kasutamine raseduse viimasel trimestril võib viia
närvisüsteemi ja käitumishäirete tekkimiseni vastsündinul.

Vastsündinutel on kirjeldatud ainult letargiat amitriptüliini ja uriinipeetust nortriptüliini (amitriptüliini
metaboliit) manustamisel rasedatele kuni sünnituseni.

Imetamine.
Kuna nortriptüliin eritub rinnapiima vähe, ei ole terapeutiliste annuste kasutamisel toime imikule
tõenäoline: lapseni jõudev annus moodustab u 2% ema annusest (mg/kg baasil).
Rinnaga toitmist võib nortriptüliinravi ajal vajadusel jätkata, kuid imikut tuleb hoolikalt jälgida, eriti
esimese 4 nädala jooksul pärast sündi.

Nortriptüliinil puudub oluline sedatiivne toime.
Kuid patsientidel, kes saavad psühhotroopset ravi, võib väheneda tähelepanu- ja keskendumisvõime,
mis võib mõjutada nende sõidukijuhtimise ja masinatega töötamise võimet.

Nortriptüliin põhjustab sarnaseid kõrvaltoimeid teiste tsükliliste antidepressantidega. Mõned allpool
nimetatud kõrvaltoimetest, nt peavalu, treemor, keskendumisraskused, suukuivus, kõhukinnisus ja
libiido vähenemine võivad olla ka depressiooni sümptomiteks ja taanduvad tavaliselt koos
depressiivsete seisundite paranemisega.

Alljärgnevalt on kõrvaltoimed loetletud MedDRA organsüsteemi klassi / eelistatud termini järgi.
Kõrvaltoimete esinemissagedus: väga sage (>1/10), sage (>1/100, <1/10), aeg-ajalt (>1/1000, <1/100),
harv (>1/10000, <1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)..

MedDRA organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Eelistatud termin
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv (>1/10000,
Luuüdi depressioon, agranulotsütoos,
<1/1000)
leukopeenia, eosinofiilia,
trombotsütopeenia.
Ainevahetus- ja toitumishäired Harv (>1/10000,
Söögiisu langus.
<1/1000)
Psühhiaatrilised häired
Sage (>1/100, <1/10) Segasusseisund, libiido langus.

Aeg-ajalt (>1/1000,
Hüpomaania, maania, ärevus, unetus,
<1/100)
hirmuunenäod

Harv (>1/10000,
Deliirium (eakatel patsientidel),
<1/1000)
hallutsinatsioonid (skisofreeniaga
patsientidel).

Teadmata (ei saa
Suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine1
hinnata
olemasolevate
andmete alusel)
Närvisüsteemi häired
Väga sage (>1/10)
Treemor, pearinglus, peavalu.

Sage (>1/100, <1/10) Tähelepanuhäired, maitsehäired.
paresteesia, ataksia.

Aeg-ajalt (>1/1000,
Krambid.
<1/100)

5
Silma kahjustused
Väga sage (>1/10)
Akommodatsioonihäired.

Sage (>1/100, <1/10) Müdriaas.
Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt (>1/1000,
Kohin kõrvus.
<1/100)
Südame häired
Väga sage (>1/10)
Südamepekslemine, tahhükardia

Sage (>1/100, <1/10) Atrioventrikulaarne blokaad, Hisi kimbu
blokaad.

Harv (>1/10000,
Südame rütmihäired.
<1/1000)
Vaskulaarsed häired
Sage (>1/100, <1/10) Ortostaatiline hüpotensioon.

Aeg-ajalt (>1/1000,
Hüpertensioon
<1/100)
Seedetrakti häired
Väga sage (>1/10)
Suukuivus, kõhukinnisus, iiveldus.

Aeg-ajalt (>1/1000,
Kõhulahtisus, oksendamine, keele turse.
<1/100)

Harv (>1/10000,
Süljenäärmete suurenemine, paralüütiline
<1/1000)
iileus.
Maksa ja sapiteede häired
Harv (>1/10000,
Ikterus.
<1/1000)
Naha ja nahaaluskoe
Väga sage (>1/10)
Suurenenud higistamine.
kahjustused

Aeg-ajalt (>1/1000,
Lööve, urtikaaria, näo turse.
<1/100)

Harv (>1/10000,
Alopeetsia, valgustundlikkusreaktsioonid.
<1/1000)
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt (>1/1000,
Uriinipeetus.
<1/100)
Reproduktiivse süsteemi ja
Sage (>1/100, <1/10) Erektsioonihäired
rinnanäärme häired

Harv (>1/10000,
Günekomastia.
<1/1000)
Üldised häired ja
Sage (>1/100, <1/10) Väsimus.
manustamiskoha reaktsioonid

Harv (>1/10000,
Palavik.
<1/1000)
Uuringud
Sage (>1/100, <1/10) Kehakaalu suurenemine.
Muutused elektrokardiogrammis: QT-
intervalli pikenemine, QRS-kompleksi
laienemine.

Aeg-ajalt (>1/1000,
Silmasisese rõhu tõus.
<1/100)

Harv (>1/10000,
Kehakaalulangus.
<1/1000)
Kõrvalekalded maksafunktsiooni testides:
alkaalse fosfataasi ja maksaensüümide
aktiivsuse suurenemine.
1 Noritreenravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4)

Epidemioloogilised uuringud, mis viidi peamiselt läbi patsientide hulgas vanusega 50 aastat ja enam,
näitavad suurenenud luumurdude riski patsientidel, kes tarvitavad SSRIsid ja TCAsid. Riski
mehhanism on tundmata.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab
jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võiamlikest
kõrvaltoimetest riiklikku teavitamissüsteemi Ravimiameti kodulehe www.ravimiamet.ee kaudu.

6

Sümptomid.
Sümptomid võivad tekkida aeglaselt ja hiilivalt või järsku ja ootamatult. Esimeste tundide jooksul
esineb unisust või rahutust, agiteeritust ja hallutsinatsioone. Antikoliinergilised toimed: müdriaas,
tahhükardia, uriinipeetus, limaskestade kuivus, soolemotoorika nõrgenemine. Krambid. Palavik.
Järsku tekkiv kesknärvisüsteemi pidurdus. Teadvusehäired kuni koomani. Hingamisdepressioon.
Kardiaalsed sümptomid: südame rütmihäired (ventrikulaarsed tahhüarütmiad, torsade de pointes,
vatsakeste fibrillatsioon). EKG leiule on iseloomulik PR-intervalli pikenemine, QRS-kompleksi
laienemine, QT-intervalli pikenemine, T-saki lamenemine või inversioon, ST-segmendi depressioon
ning erineva raskusega südameblokaad, mis progresseerub südameseiskuseni. Tavaliselt esineb seos
QRS-kompleksi laienemise astme ja mürgistuse raskuse vahel pärast ägedat üleannustamist.
Südamepuudulikkus, vererõhu langus, kardiogeenne šokk. Metaboolne atsidoos, hüpokaleemia.
Teadvuse taastumisel võivad uuesti tekkida segasus, agiteeritus ning hallutsinatsioonid ja ataksia.

Ravi.
Hospitaliseerimine (intensiivravi osakond). Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Maoloputust võib teha
ka juhul, kui ravimi sissevõtmisest on rohkem aega möödunud, samuti võib manustada aktiivsütt.
Hoolikas jälgimine on vajalik isegi komplitseerumata näivatel juhtudel. Teadvuse seisundi,
pulsisageduse, vererõhu ja hingamissageduse jälgimine. Seerumi elektrolüütide ja veregaaside sage
kontroll. Vajadusel intubeerimine ja juhitav hingamine. Pidev südametegevuse (EKG) jälgimine on
soovitatav 3...5 päeva jooksul. Laia QRS-kompleksi, südamepuudulikkuse ja ventrikulaarsete
arütmiate puhul võib aidata vere pH alkaliseerimine (bikarbonaadi manustamine või mõõdukas
hüperventilatsioon) ja hüpertoonilise naatriumkloriidilahuse (100...200 mmol Na+) kiire infusioon.
Kasutada võib tavalisi antiarütmikume, nt ventrikulaarsete arütmiate puhul lidokaiini 50...100 mg
(1...1,5 mg/kg) i.v., seejärel 1...3 mg/min veeniinfusiooni teel.
Vajadusel kardioversioon, defibrillatsioon. Vereringe puudulikkuse korral manustada
plasmaasendajaid ja rasketel juhtudel dobutamiini - infusiooni kiirus alguses 2...3 µg/kg/min, annuse
suurendamine sõltub ravivastusest. Rahutuse ja krampide raviks võib kasutada diasepaami.

Reaktsioon üleannustamisele on individuaalselt erinev.
Lastel tekivad kergemini südamekahjustus ja krambid.
Täiskasvanutel on üle 500 mg annuste manustamine viinud keskmise raskusega ja raske mürgistuse
tekkeni ning alla 1000 mg annuste manustamine lõppenud surmaga.

Farmakoterapeutiline grupp:
Antidepressandid, mitteselektiivsed monoamiini tagasihaarde inhibiitorid (tritsükliline antidepressant),
ATC-kood. N06AA10.

Toimemehhanism.
Nortriptüliin on tritsükliline antidepressant. Nortriptüliin (sekundaarne amiin) on ka amitriptüliini
aktiivne põhimetaboliit ning erinevalt viimasest inhibeerib nortriptüliin tugevamalt noradrenaliini kui
serotoniini tagasihaaret. Nortriptüliinil on nõrgem kolinoblokeeriv toime kui amitriptüliinil, kuid
suhteliselt tugev histaminoblokeeriv toime. Nortriptüliin potentseerib katehhoolamiinide toimet.

Kiirete silmaliigutuste ehk REM-une pärssimist loetakse antidepressiivse toime prognoosijaks.
Tritsüklilised antidepressandid, samuti serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ja MAO inhibiitorid
pärsivad REM-und ning suurendavad sügava aeglaste lainetega une osakaalu.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus.

7
Nortriptüliin tõstab patoloogiliselt alanenud meeleolu, mistõttu seda kasutatakse depressiivsete
seisundite ravis. Tsentraalse stimuleeriva toime tõttu on nortriptüliin eelistatav depressiooni korral,
millega kaasneb pidurdus, apaatia ja initsiatiivipuudus. Ravimi antidepressiivne toime avaldub
tavaliselt 2...4 nädalat pärast ravi alustamist, stimuleeriv toime algab kiiremini.
Tritsükliliste antidepressantide seas on nortriptüliini puhul eriti väike risk ortostaatiliste muutuste
tekkeks.

Imendumine.
Suukaudse manustamise järgselt saavutatakse maksimaalne kontsentratsioon plasmas u 5 tunni pärast
(T
=5,5
max
±1,9 tundi; vahemik 4,0...8,8 tundi). Keskmine absoluutne biosaadavus on 51%
(F =0,51
abs
±0,05; vahemik 0,46...0,59).

Jaotumine.
Jaotusruumala (V ) pärast intravenoosset manustamist on 1633
d β
±268 l; vahemik 1460...2030 l
(21±4 l/kg). Seonduvus plasmavalkudega on u 93%.
Nortriptüliin läbib platsentaarbarjääri.

Biotransformatsioon.
Nortriptüliin metaboliseerub demetüülimise ja hüdroksüülimise teel, millele järgneb konjugatsioon
glükuroonhappega. Metabolismi iseloomustab geneetiline polümorfism (CYP2D6).
Aktiivseks põhimetaboliidiks on 10-hüdroksünortriptüliin, mis eksisteerib nii cis- kui trans-vormina,
millest organismis on ülekaalus trans-vorm. Teatud määral moodustub ka N-demetüülnortriptüliini.
Metaboliitidel on sarnane, kuid mõnevõrra nõrgem toime kui nortriptüliinil. Trans-10-
hüdroksünortriptüliin on tugevam toimega kui cis-vorm. Plasmas on ülekaalus 10-
hüdroksünortriptüliin, kuid enamik metaboliite konjugeeritakse.

Eritumine.
Nortriptüliini eliminatsiooni poolväärtusaeg (T
) pärast suukaudset manustamist on u 26 tundi
1/2β
(25,5±7,9 tundi; vahemik 16...38 tundi). Keskmine süsteemne kliirens (Cl ) on 30,6
s
±6,9 l/h; vahemik
18,6...39,6 l/h.

Nortriptüliin eritub peamiselt uriiniga. Muutumatul kujul leidub nortriptüliini uriinis vähesel määral (u
2%).
Nortriptüliin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Kontsentratsioonide suhe rinnapiimas ja plasmas on
1:2. Imikuni jõuab keskmiselt 2% ema annusest (mg/kg baasil).

Ravimi püsiv plasmakontsentratsioon saavutatakse enamikel patsientidel 1 nädala jooksul.

Eakad patsiendid.
Eakatel patsientidel on aeglasema metabolismi tõttu ravimi poolväärtusaeg pikenenud ja kliirens
vähenenud.

Maksafunktsiooni häired.
Teatud raskusega maksakahjustus võib aeglustada ravimi metaboliseerumist, mille tulemuseks on
ravimi kõrgemad plasmakontsentratsioonid.

Neerufunktsiooni häired.
Neerupuudulikkus ei mõjuta ravimi kineetikat.

Polümorfism.
Metabolismi iseloomustab geneetiline polümorfism (CYP2D6).

Farmakokineetilised / farmakodünaamilised toimed.

8
Terapeutiline plasmakontsentratsioon endogeense depressiooni korral on 50...140 ng/ml
(≈190...530 nmol/l). Kontsentratsioone üle 170...200 ng/ml seostatakse südame erutusjuhtehäirete -QRS-kompleksi laienemise ja atrioventrikulaarse blokaadi - suurenenud riskiga.

.

Äge toksilisus.
Tritsüklilistel antidepressantidel (sh nortriptüliinil) on kõrge ägeda mürgistuse potentsiaal.
Rottidel oli nortriptüliinvesinikkloriidi LD 502 mg/kg p.o.
50

Nortriptüliini on kliiniliselt kasutatud alates 1963. aastast.

Tableti sisu
Maisitärklis
Laktoosmonohüdraat
Kopovidoon
Glütserool (85%)
Mikrokristalliline tselluloos
Talk
Magneesiumstearaat.

Tableti kate
Hüpromelloos 5,
Makrogool 6000.
Värvaine: Titaandioksiid (E 171).

Ei kohaldata.

5 aastat.
Kõlblikkusaeg on märgitud ravimi pakendile.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

25 mg: 100 tk polüpropüleenpakendis või kõrgtihedusega polüetüleenist (HDPE) pudelis.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.