HERZASS-RATIOPHARM 100MG

Koronaartromboosi profülaktika:
- müokardiinfarkti kahtluse korral ja järgselt;
- stenokardia korral;
- pärast südame pärgarterite revaskularisatsiooni protseduuri;
- esmase müokardiinfarkti riski vähendamine kardiovaskulaarsete riskitegurite kaasnemisel.
Ajuarterite tromboosi profülaktika:
- mööduva ajuisheemia järgselt;
- isheemilise ajuinsuldi järgselt.

Tavaliselt kehtib järgmine annustamisskeem:
- trombotsüütide agregatsiooni pärssimine mittestabiilse stenokardia, ägeda müokardiinfarkti,
infarktide profülaktika puhul, samuti pärast veresoonte kirurgilisi operatsioone 100…300 mg
ööpäevas ühe annusena.
- trombotsüütide agregatsiooni pärssimine mööduvate ajuverevarustushäirete (transitoorsed
isheemiahood) korral ja ajuinfarkti profülaktika 50…300 mg ööpäevas ühe annusena.

Tabletid võetakse sisse rohke vedelikuga. Soovitatav on lasta tablettidel väheses vedelikus laguneda.
Ravimit manustada koos toiduga või pärast sööki.
HerzASS-ratiopharm on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks. Ravi võib alustada pärast arstiga
konsulteerimist.
Alla 16-aasta vanustel lastel ja noorukitel tohib ravimit kasutada ainult arsti ettekirjutusel (vt lõik 4.4).

- Ülitundlikkus (sh astma, riniit, urtikaaria) atsetüülsalitsüülhappe, teiste salitsülaatide, teiste
prostaglandiinide sünteesi pärssivate ainete suhtes või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Anamneesis astmahoog või angioneurootiline ödeem, mille põhjuseks oli atsetüülsalitsüülhappe
või mõne muu põletikuvastase valuvaigisti kasutamine;
- Hiljuti esinenud veritsus seedetraktist või äge peptiline haavand;
- Hiljutine ajuverejooks;
- Soodumus veritsuse tekkeks (trombotsütopeenia, vitamiin K defitsiit, hemofiilia);
- Raske maksapuudulikkus, maksatsirroos;
- Raske neerupuudulikkus (GFR<10 ml/min);
- Raske südamepuudulikkus;
- Kombinatsioon metotreksaadi annustega 15 mg nädalas või rohkem (vt lõik 4.5);
- Raseduse kolmas trimester (annus >100 mg/ööpäevas).

Ettevaatlik tuleb olla järgmiste seisundite/haiguste puhul:
- antikoagulantide samaaegne kasutamine;
- kerge ja mõõdukas maksa-, neeru- või südamepuudulikkus;
- maksahaigus;
- seedetrakti haigused;
- anamneesis seedetrakti haavand või seedetrakti verejooks;
- bronhiaalastmat või kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust põdevad patsiendid
(atsetüülsalitsüülhappe kasutamine võib esile kutsuda astmahoo)
- anamneesis ülitundlikkuse sümptomid, nt nahareaktsioonid või riniit, mis tekkisid
põletikuvastaste valuvaigistite kasutamisel

HerzASS-ratiopharm 100 mg pikemaaegset kooskasutamist mitte-steroidsete põletikuvastaste ainetega
(MSPVA) tuleks vältida kõrvaltoimete sagenemise tõttu.

Atsetüülsalitsüülhappel on trombotsüütide agregatsiooni vastane toime, mis avaldub juba väga
väikeste annuste kasutamisel ja kestab mitmeid päevi. Seetõttu tuleb patsiente teavitada suurenenud
verejooksu riskist kirurgiliste protseduuride ajal, isegi kui on tegemist väikese protseduuriga (nt
hamba ekstraktsioon).

Atsetüülsalitsüülhappe regulaarne kasutamine võib halvendada ajuhemorraagiaga patsientide
prognoosi. Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust atsetüülsalitsüülhappe manustamisel patsientidele,
kellel on suurenenud risk ajuverejooksu tekkeks, nt kõrgvererõhutõve korral. Atsetüülsalitsüülhappe
puhul on täheldatud ka ajuhemorraagia riski suurenemist ninaverejooksu kalduvustega patsientidel.

Kui ravi ajal tekib pika-ajaline oksendamine, teadvusekaotus või käitumishäire, tuleb
atsetüülsalitsüülhappe manustamine lõpetada.

Atsetüülsalitsüülhapet ei ole soovitatav lastel ja alla 16-aastastel noorukitel kasutada palavikuga
kulgevate viirusinfektsioonide (sh tuulerõuged, gripp) korral, kuna võib tekkida Reye’ sündroom
(kauakestev oksendamine, maksafunktsiooni häired, entsefalopaatia, kooma).
Väikestes annustes vähendab atsetüülsalitsüülhape kusihappe eritumist ja võib eelsoodumusega
patsiendil esile kutsuda podagrahooge.

Atsetüülsalitsüülhappe kasutamine võib kahjustada naiste fertiilsust, seepärast ei ole ravimit soovitatav
kasutada naistel, kes soovivad rasestuda. Viljastumisraskustega või infertiilsusuuringuid läbivate
naiste puhul tuleb kaaluda atsetüülsalitsüülhappe ravi lõpetamist.

Suukaudsed antikoagulandid: trombotsüütide aktiivsuse pärssimisest ning mao ja kaksteistsõrmiku
limaskesta kahjustustest tingitud verejooksu riski suurenemine. Eriti tähtis on jälgida veritsusaega.

Tiklopidiin, klopidogreel: suurenenud risk verejooksu tekkeks (sünergiline mõju trombotsüütide
agregatsioonivastasele toimele). Kui kombinatsiooni kasutamisest ei saa loobuda: hoolikas kliiniline ja
laboratoorne jälgimine (sh veritsusaeg).

Teised mittesteroidsed põletikuvastased valuvaigistid: samaaegsel kasutamisel võivad tugevneda
seedetrakti kõrvaltoimed.

Metotreksaat: metotreksaadi suurenenud hematoloogilise toksilisuse tõttu tuleb samaaegsest
kasutamisest hoiduda.

Kortikosteroidid: suurenenud risk seedetrakti verejooksu tekkeks.

Atsetasoolamiid: atsetüülsalitsüülhape suurendab atsetasoolamiidi kontsentratsioone, mis suurendab
metaboolse atsidoosi riski.

Naatriumvalproaat/valproehape: atsetüülsalitsüülhape suurendab valproaadi kontsentratsioone
plasmas, tugevdades ravimi toimeid ja kõrvaltoimeid.

Diabeedivastased ained (insuliin, sulfonüüluurea preparaadid): salitsülaadid tugevdavad
diabeedivastaste ainete hüpoglükeemilist toimet.

Fenütoiin: salitsülaadid vähendavad fenütoiini kontsentratsiooni plasmas, vähendades fenütoiini
seondumist plasma albumiinidele. Vaba fenütoiini kogus siiski tavaliselt ei suurene, mistõttu see
koostoime ei mõjuta fenütoiini annustamist.

Samaaegsel kasutamisel atsetüülsalitsüülhappega võivad suureneda digoksiini, barbituraatide ja
liitiumi tasemed plasmas.

Samaaegne kasutamine atsetüülsalitsüülhappega võib vähendada aldosterooni antagonistide,
lingudiureetikumide ja probenetsiidi efektiivsust.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin II antagonistid: põletikuvastased valuvaigistid
nõrgendavad diureetikumide ja teiste hüpertensioonivastaste ainete vererõhku langetavat toimet. AKE
inhibiitori/angiotensiin II antagonisti samaaegne manustamine tsüklo-oksügenaasi inhibiitoriga
põhjustab neerufunktsiooni kahjustusi olemasoleva neerufunktsiooni kõrvalekaldega patsientidel (nt
dehüdratsiooniga või eakad patsiendid). Selle tagajärjeks võib olla äge neerupuudulikkus, mis
tavaliselt on pöörduv. MSPVA ja AKE inhibiitori/angiotensiin II antagonisti kombineerimisel on
soovitav ettevaatus, eeskätt eakate patsientide puhul. Patsientidele tuleb manustada piisavalt vedelikke
ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni kontrollimist kombineeritud ravi alustamisel ning regulaarsete
intervallide järel kogu ravi jooksul.

Probenetsiid: urikosuurilise toime vähenemine.

Alkohol: samaaegne alkoholi tarbimine suurendab riski seedetrakti verejooksu tekkeks.

Ibuprofeen: katseandmed näitavad, et ibuprofeen võib pärssida väikeseannuselise aspiriini toimet
trombotsüütide agregatsioonile, kui neid ravimeid manustatakse korraga. Et vastavaid andmeid on
vähe ning ex vivo andmete ekstrapoleerimine kliinilisse situatsiooni on ei ole kindel, siis ei ole
võimalik teha kindlaid järeldusi regulaarse ibuprofeeni kasutamise kohta. Ibuprofeeni ebaregulaarsel
kasutamisel ei ole kliiniliselt olulised toimed tõenäolised.

Rasedus
Raseduse viimasel trimestril on atsetüülsalitsüülhape annuses üle 100 mg/ööpäevas vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).

Mitmes epidemioloogilises uuringus on salitsülaatide kasutamist esimesel kolmel raseduskuul
seostatud väärarengute (suulaelõhe, südame väärarengud) tekke suurenenud ohuga. Tavaliste
terapeutiliste annuste kasutamisel on see risk väike: prospektiivses uuringus, kus osales umbes 32000
ema-lapse paari, ei ilmnenud seost väärarengute esinemissageduse suurenemisega.

Salitsülaate tohib raseduse ajal kasutada ainult pärast hoolikat riski ja kasu suhte hindamist.

Salitsülaatide suurte annuste (>300 mg/ööpäevas) kasutamine viimasel kolmel raseduskuul võib viia
gestatsiooniaja pikenemiseni, arterioosjuha enneaegse sulgumiseni ja emakakontraktsioonide
pärssimiseni. Nii emal kui lapsel on täheldatud suurenenud eelsoodumust verejooksu tekkeks.

Atsetüülsalitsüülhappe suurte annuste (>300mg/ööpäevas) manustamine vahetult enne sünnitust võib
põhjustada koljusiseste verevalumite teket, eriti enneaegsetel imikutel.
Väikesed annused (100 mg ööpäevas või vähem): Kliiniliste uuringute alusel peetakse ohutuks
ööpäevaseid annuseid 100 mg või vähem, mida kasutatakse piiratud tingimustel sünnitusabis koos
patsiendi spetsiaalse jälgimisega.
100 kuni 500 mg ööpäevas: Kliiniline kogemus ööpäevaste annustega 100 kuni 500 mg ei ole piisav,
seetõttu kehtivad siinkohal samad soovitused nagu annuste puhul, mis ületavad 500 mg ööpäevas.
Imetamine
Salitsülaadid ja nende metaboliidid erituvad väikestes kogustes rinnapiima. Kuna seni ei ole
täheldatud ravimi aeg-ajalt kasutamise ebasoodsat mõju lapsele, ei ole tavaliselt vaja rinnaga toitmist
katkestada, kui kasutatav annus on väiksem kui 300 mg päevas.

Ei ole täheldatud.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed - seedetrakti sümptomid ja suurenenud kalduvus seedetrakti
verejooksule - on annusest sõltuvad. Suurenenud kalduvus seedetrakti verejooksule on harva
sümptomaatiline.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni
< 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage:
Suurenenud kalduvus verejooksude tekkeks
Harv:
Intrakraniaalne verejooks, trombotsütopeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia

Immuunsüsteemi häired
Harv:
Anafülaktilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv:
Hüpoglükeemia

Närvisüsteemi häired
Harv:
Peavalu, pearinglus, segasus, kuulmise halvenemine, tinnitus, mis tavaliselt viitab
üleannustamisele

Vaskulaarsed häired
Harv:
Hemorraagiline vaskuliit

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt:
Riniit, düspnoe
Harv:
Bronhospasm, astmahoog

Seedetrakti häired
Sage:
Düspepsia, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõrvetised, kõhulahtisus
Harv:
Tugev seedetrakti verejooks, mao või soolte haavandid, mille tagajärjeks võib väga
harvadel juhtudel olla perforatsioon

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv:
Maksaensüümide aktiivsuse tõus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
Urtikaaria
Harv:
Stevens-Johnsoni sündroom, Lyell’i sündroom, purpur, nodoosne erüteem,
multiformne erüteem, Quincke ödeem

Neerude ja kuseteede häired
Väga harv:
Neerufunktsiooni häired

Ägedale atsetüülsalitsüülhappe mürgistusele kaasuvad rasked happe-leelise tasakaalu häired.
Ägeda mürgistuse kergemad sümptomid (atsetüülsalitsüülhappe kontsentratsioon plasmas
200…400µg/ml): hüperventilatsioon, kohin kõrvus, iiveldus, oksendamine, kuulmise ja nägemise
kahjustus, peavalu, pearinglus, segasusseisund.
Raskete mürgistuse korral (atsetüülsalitsüülhappe kontsentratsioon üle 400µg/ml) võib tekkida
deliirium, treemor, hingeldus, higistamine, eksikoos, hüpertermia ja kooma. Letaalse lõppega
mürgistuse korral saabub surm hingamisseiskuse tõttu.
Surmav annus on täiskasvanule 10 g, lapsele 3 g atsetüülsalitsüülhapet. Letaalse lõppega mürgistuse
korral saabub surm hingamisseiskuse tõttu.

Mürgistuse ravi.
Spetsiifilist antidooti ei ole. Intoksikatsiooni ravi sõltub manustatud ravimi kogusest, patsiendi
seisundist ja kliinilistest sümptomitest. Ravimi imendumist on võimalik ennetada
standardprotseduuride abil nagu maoloputus ja korduv aktiivsöe manustamine. Alustatakse
maoloputusega (ettevaatust, veritsuse oht!). Forsseerida, diureesida, normaliseerida happe-leelise
tasakaal. Uriini reaktsioon peab olema aluseline, sellega salitsülaatide ionisatsiooni aste kasvab ja
kahaneb tagasidifusiooni hulk tuubuluses. Raske mürgistuse ravi peab toimuma intensiivravi
statsionaaris. Kui plasma salitsülaatide sisaldus ületab 700 mikrogrammi/ml, on vajalik hemodialüüs.
Tundlikumad patsiendid nagu lapsed ja vanurid võivad vajada hemodialüüsi juba varem. Lisaks võib
olla vajalik sümptomaatiline vedelike ja elektrolüütide tasakaalu taastamine, termoregulatsiooni
normaliseerimine ja hingamisfunktsiooni säilitamine.

Farmakoterapeutiline rühm: Tromboosivastased ained, trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid;
ATC-kood: B01AC06

Atsetüülsalitsüülhape toimib analgeetiliselt, antipüreetiliselt ja antiflogistiliselt. Lisaks on
atsetüülsalitsüülhappel tugev pärssiv toime trombotsüütide agregatsioonile.
Atsetüülsalitsüülhape muutub organismis aktiivseks metaboliidiks - salitsüülhappeks.
Eksperimentaalsed andmed näitavad, et ibuprofeen võib pärssida väikeses annuses aspiriini mõju
toimet trombotsüütide agregatsioonile kui nad doseeritakse üheskoos.
Ühes uuringus, kui ühekordne annus ibuprofeen 400 mg võeti 8 tundi enne või 30 minutit pärast
aspiriini doosi manustamist (81mg), vähenenud atsetüülsalitsüülhappe toimet, tromboksaanide
formuleerimist või trombotsüütide agregatsiooni ei toimunud. Kuid piirangud nende andmete ja
ebatäpsusi ekstrapoleerimisel ex vivo andmeid kliinilistes situatsioonides ei tähendata, eeldavad, et
kindlaid järeldusi on võimalik teha regulaarselt ibuprofeeni kasutades ja kliiniliselt oluline toime
peetakse ebatõenäoliseks juhuslikul ibuprofeeni kasutamisel.

Atsetüülsalitsüülhape imendub kiiresti ja täielikult. Atsetüülsalitsüülhape hüdrolüüsub organismis
kiiresti salitsüülhappeks. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub atsetüülsalitsüülhappel
10...20 min pärast ja salitsülaatidel 40…120 min pärast (salitsülaadid kokku). Seonduvus
plasmavalkudega 49…70% atsetüülsalitsüülhappel ja 66…98% salitsüülhappel. Pärast
atsetüülsalitsüülhape manustamist leidub salitsüülhapet rinnapiimas, liikvoris ja sünoviaalvedelikus,
toimeaine läbib platsentaarbarjääri.
Atsetüülsalitsüülhappe peamised metaboliidid peale salitsüülhappe on glütsiinkonjugaat
(salitsüluurhape), salitsüülhappe eeter - ja esterglükuroniidid (salitsüülfenoolglükuroniid ja
salitsüülatsetüülglükuroniid), aga ka salitsüülhappe oksüdatsioonil tekkiv gentisiinhape ja selle
glütsiinkonjugaat.
Atsetüülsalitsüülhappe poolväärtusaeg on ainult mõni minut, salitsüülhappel pärast 0,5 g
atsetüülsalitsüülhappe manustamist 2 tundi, 1 g korral 4 tundi ja 5 g puhul pikeneb see 20 tunnini.
Metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu.

Krooniline toksilisus
Atsetüülsalitsüülhape ja tema metaboliit salitsüülhape toimivad oma toimemehhanismi kaudu
limaskesti ärritavalt. Ja seetõttu võib juba terapeutilistes annustes tekkida veritsus mao - ja
sooletraktis. Krooniline kasutamine võib viia aneemia tekkimiseni. Haavandid mao- ja sooletraktis
võivad viia ohtliku verekaotuseni. Loomkatsetes on ilmnenud ägeda ja kroonilise kasutamise korral
suurtes annustes neerukahjustused.

Mutageenne toime
In vivo ja in vitro katsetes ei omanud mutageenset toimet. Pikaajalisel uuringul hiirtel ja rottidel ei
ilmnenud atsetüülsalitsüülhappe tumorigeenne toime.

Reproduktsioonitoksilisus.
Mitmetes loomkatsetes on salitsülaadid omanud teratogeenset toimet.
Salitsülaadid ja tema metaboliidid erituvad vähesel määral rinnapiima. Kuna toime imikule ei ole
selge, tuleks pikemaajalisel ravimi kasutamisel rinnaga toitmine katkestada. Ravimi lühiajalisel
kasutamisel ei katkestamine vajalik.

Maisitärklis, mikrokristalliline tselluloos, pulbristatud tselluloos

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

PVC/Alumiinium blister, mis sisaldab 50 tabletti.
PVC/Alumiinium blister mis sisaldab 100 tabletti.

Ei kohaldata.