HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER

Kroonilise skisofreenia jt krooniliste psühhooside pikaajaline säilitusravi.

HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER on mõeldud kasutamiseks kroonilise psühhoosiga
patsientidele, kes vajavad pikaaegset parenteraalset antipsühhootilist ravi. Nende patsientide seisund
tuleb enne ravi alustamist HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'iga stabiliseerida
antipsühhootilise haloperidool-raviga.

HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER on mõeldud kasutamiseks ainult täiskasvanutel. Depoo
ravimvorm võimaldab tagada enamusele patsientidele pärast ühekordset sügavat intramuskulaarset
süsti sügavale tuharalihasesse üheks kuuks vajaliku raviannuse. HALOPERIDOL DECANOATE-
RICHTER'it ei tohi manustada intravenoosselt! Et rohkem kui 3 ml manustamine on patsiendile
ebamugav, siis ei soovitata nii suurt ravimikogust manustada.

Kuna individuaalne reageerimine neuroleptikumidele on väga varieeruv, tuleb annus määrata
individuaalselt ja ravi tuleb alustada ning annust tiitrida range kliinilise järelevalve all. Algannus iga
patsiendi puhul sõltub nii haigussümptomite tõsidusest kui ka enne depoopreparaadiga ravi alustamist
patsiendi stabiliseerimiseks kasutatud suukaudse ravimi annusest.

Soovituste kohaselt võiks HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'i algannus olla 10…15 korda
suurem kui varem kasutatud haloperidooli ööpäevane annus.
Soovitatav algannus on 50 mg haloperidooli (1 ml haloperidooldekanoaati) iga 4 nädala järel. Annust
võib suurendada 50 mg kaupa kuni optimaalse terapeutilise toime saavutamiseni, maksimaalselt kuni
300 mg iga 4 nädala järel.

Mõned patsiendid võivad vajada suuremaid annuseid. HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'i
optimaalne kuuannus on sageli umbes 20 korda suurem kui suukaudse haloperidooli ööpäevane annus.

Annuse kohandamisel või psühhootiliste sümptomite ägenemise korral võib HALOPERIDOL
DECANOATE-RICHTER'i ravi täiendada regulaarse haloperidooliga.

Tavaline ajavahemik süstide vahel on 4 nädalat. Kui kliinilistel põhjustel on vajalik 2-nädalane
annustamisintervall, tuleb annused poolitada.

Eakatel ja halvas üldseisundis patsientidel soovitatakse alustada väikeste annustega, alguses 12,5…25
mg haloperidooli (0,25...0,5 ml haloperidooldekanoaati) iga 4 nädala tagant. Seda annust võib
sõltuvalt patsiendi ravivastusest suurendada.

Madalal temperatuuril võib toimeaine lahusest välja sadeneda. Sademe saab kõrvaldada ampulli
soojendamisel käes. Kasutada võib ainult selget lahust. Vt lõik 6.6.

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

• Komatoosne seisund.
• Alkoholist või teistest ravimitest tingitud tõsine KNS-i depressioon.
• Parkinsoni tõbi ja teised ekstrapüramidaalsed häired.
• Basaalganglionide kahjustus.
• Kliiniliselt väljendunud südamehaigused (nt hiljutine äge müokardiinfarkt, kompenseerimata
südamepuudulikkus, klass I A ja III rütmihäirete ravimitega ravitavad arütmiad).
• QT intervalli pikenemine.
• QT intervalli pikenemist põhjustavate ravimite samaaegne kasutamine.
• Anamneesis ventrikulaarsed arütmiad või torsade de pointes, bradükardia, II või III astme
südameblokaad.
• Korrigeerimata hüpokaleemia.
• Alla 18-aastased lapsed ja noorukid.

Neuroleptikumid võivad feokromotsütoomiga haigel vallandada hüpertensiivse reaktsiooni,mistõttu
nimetatud patsientide puhul on vajalik ettevaatus.

Patsientidel, kellele soovitakse määrata ravi HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'iga,
soovitatakse esialgu kasutada suukaudset haloperidooli, et välistada ootamatu ülitundlikkusreaktsioon
haloperidooli suhtes.

Antipsühhootikume (sealhulgas haloperidooli) saavatel psühhiaatrilistel patsientidel on väga harva
esinenud äkksurmajuhtumeid. Et seoses haloperidool-raviga on täheldatud QT-intervalli pikenemist,
tuleb olla ettevaatlik nende patsientide ravimisel, kellel esineb QT-intervalli pikenemise risk (nt QT-
sündroom, hüpokaleemia, teiste QT-intervalli pikendavate ravimite manustamine).

Enne ravi alustamist haloperidooliga tuleb teha EKG (vt lõik 4.3). Ravi ajal tuleb EKG tegemise
vajadust iga patsiendi puhul hinnata individuaalselt.
Haloperidooli annust tuleb vähendada, kui ravi ajal QT intervall pikeneb ja ravi tuleb lõpetada, kui
QT-intervall on > 500 ms.
Soovitatav on ka perioodiline elektrolüütide plasmatasemete kontroll.

Kuna haloperidool metaboliseeritakse maksas, on kahjustunud maksafunktsiooni korral ettevaatus
soovitatav. Pikaajalise ravi ajal soovitatakse regulaarselt kontrollida verepilti ja maksafunktsiooni.

Ettevaatlik tuleb olla raske hingamiselundkonna haiguse, müasteenia, eesnäärme hüpertroofia,
glaukoomi, subarahnoidaalse hemorraagia, hüpokaltseemia ja hüpomagneseemiaga patsientidel ning
samuti ka eakatel patsientidel, kes on eriti tundlikud posturaalse hüpotensiooni ja hüpotermia või
hüpertermia suhtes väga kuuma või külma ilma korral.

On kirjeldatud juhte, kus haloperidool on esile kutsunud krampe. Seetõttu, epilepsiaga patsiendid ja
patsiendid, kellel on seisundid, tänu millele on neil eelsoodumus krampideks (nt alkoholi
võõrutusnähud ja ajukahjustus), peaksid haloperidooli saama ainult erilise ettevaatusega.

Türoksiin võib suurendada haloperidooli toksilisust. Seetõttu, tohib hüpertüreoidismiga patsientidele
manustada haloperidooli ainult koos adekvaatse türeostaatilise raviga.

Haloperidooli tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on metabolism ensüümi CYP2D6 kaudu
aeglane. Samuti tuleb ettevaatlik olla samaaegsel ravil tsütokroom P450 inhibiitoritega.

Skisofreeniahaigete reageerimine antipsühhootilisele ravile võib olla aeglustunud. Nendel patsientidel
taasilmnevad sümptomid tavaliselt alles mitu nädalat või kuud pärast ravi lõpetamist.

Patsientidel, kes põevad samaaegselt psühhoosiga ka depressiooni, tuleb haloperidool-ravi
kombineerida antidepressantidega.

Kui samaaegselt on vaja kasutada parkinsonismivastast ravi, võib vajalikuks osutuda HALOPERIDOL
DECANOATE-RICHTER’i väga pika poolväärtusaja tõttu parkinsonismivastase ravi jätkumine veel
nädalaid pärast HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER’i viimast süsti, et vältida
ekstrapüramidaalsete toimete ägenemist.

Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna
patsientidel, keda ravitakse antipsühhootikumidega, esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb
kõik võimalikud VTE riskitegurid identifitseerida HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER 70,52
mg/ml süstelahusega ravi alustamise eelselt ning jooksvalt ravi ajal, samuti tuleb tarvitusele võtta VTE
ennetavad abinõud.

Suremuse tõus dementsusega eakatel
Kahest laialdasest jälgimisuuringust saadud andmed näitavad, et antipsühhootikumidega ravitavatel
dementsusega eakatel on suremuse risk kergelt tõusnud võrreldes ravi mittesaanutega. Riski täpse
suuruse hindamiseks on andmed ebapiisavad ning suurenenud riski põhjus ei ole teada.

HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER 70,52 mg/ml süstelahus pole registreeritud dementsusega
seotud käitumishäirete raviks.

Raviarst peab meeles pidama, et silmasisene rõhk võib tõusta kui antikolinergikume (sealhulgas
parkinsonismivastaseid aineid) manustatakse koos haloperidooliga.

Koostoimeid on täheldatud QT-intervalli pikendavate ravimitega (nt IA ja III klassi antiarütmikumid,
arseentrioksiid, halofantriin, levometadüülatsetaat, mesoridasiin, tioridasiin, pimosiid, sparfloksatsiin,
gatifloksatsiin, moksifloksatsiin, dolansetroonmesülaat, meflokviin, sertindool, tsisapriid) ja
elektrolüütide häireid põhjustavate ravimitega.

Haloperidool võib tugevdada kesknärvisüsteemi depressantide (sealhulgas alkoholi, trankvilisaatorite,
rahustite või tugevate valuvaigistite) toimet. Haloperidooli ja ülalnimetatud depressantide
koosmanustamine võib viia isegi hingamisdepressioonini. Haloperidool kombineerituna koos
metüüldopaga võib tugevdada kesknärvisüsteemile avaldatavat toimet. Haloperidool võib kahjustada
levodopa toimet.

Haloperidool inhibeerib tritsükliliste antidepressantide metabolismi, mis võib viia suurenenud
plasmakontsentratsioonideni ja toksilisuseni (antikolinergilised toimed, kardiovaskulaarne toksilisus).

Farmakokineetilistes uuringutes täheldati kinidiini, buspirooni ja fluoksetiiniga koosmanustamisel
haloperidooli plasmatasemete kerget kuni mõõdukat suurenemist. Sellistel juhtudel tuleb haloperidooli
annuseid vähendada.

Pikaajaline samaaegne ensüüme indutseerivate ravimite (nagu karbamasepiini, fenobarbitaali ja
rifampitsiini) manustamine vähendab haloperidooli kontsentratsiooni plasmas. Seetõttu, selliste
kombineeritud ravide korral tuleb haloperidooli annust suurendada ja hiljem, pärast nende ensüüme
indutseerivate ravimite manustamise lõpetamist, võib haloperidooli annust taas vähendada.

Harvadel juhtudel, kui haloperidooli manustati samaaegselt koos liitiumiga, täheldati järgmisi
sümptomeid: entsefalopaatia, ekstrapüramidaalsed sümptomid, tardiivdüskineesia, pahaloomuline
neuroleptiline sündroom, ajutüve kahjustus ja kooma. Enamik nendest sümptomitest on pöörduvad,
kuid selle fenomeni põhjus on teadmata. Kui ilmnevad sarnased sümptomid, tuleb ravi koheselt
lõpetada.

Haloperidool võib antagoniseerida suukaudsete antikoagulantide toimet.

Haloperidool vähendab epinefriini (adrenaliin) ja teiste sümpatomimeetikumide toimet ning
antagoniseerib adrenoblokaatorite (nagu guanetidiin) vererõhku alandavaid toimeid.

Rasedus ja imetamine

Ulatuslikes populatsiooniuuringutes ei esinenud haloperidooli kasutamisel loote väärarendite hulga
olulist suurenemist. Üksikjuhtudel on täheldatud sünnidefekte pärast loote eksponeerimist
haloperidoolile, enamasti kombinatsioonis teiste ravimitega. Haloperidooli võib raseduse ajal kasutada
üksnes juhul, kui sellest saadav kasu emale kaalub üles võimaliku ohu lootele.
Vastsündinutel, kes on antipsühhootikumidega (sh haloperidool) kokku puutunud raseduse kolmanda
trimestri ajal, on kõrvaltoimete tekkerisk, sh ekstrapüramidaalsed ja/või ärajätunähud, mille raskusaste
ja kestus võivad pärast sünnitust olla erinevad. Täheldatud on rahutust, hüpertooniat, hüpotooniat,
värinaid, uimasust, respiratoorseid häireid või häireid toitumisel. Seetõttu tuleb vastsündinuid
hoolikalt jälgida.

Haloperidool eritub rinnapiima. Mõnedel juhtudel on haloperidooli saavate emade rinnaga toidetavatel
vastsündinutel täheldatud ekstrapüramidaalsümptomeid. Kui haloperidooli kasutamine on
möödapääsmatu, tuleb kaaluda rinnaga toitmisest saadava kasu ja võimaliku riski vahekorda.

Haloperidool-ravi algfaasis on autojuhtimine ja ohtlike masinatega töötamine keelatud. Hiljem tuleks
piirangu ulatus määrata individuaalsete reaktsioonide alusel.
Ilmneda võib mõningane sedatsioon või tähelepanuvõime vähenemine (eriti suurtes annustes ja ravi
alguses kasutamisel), mida võib alkohol veelgi võimendada.
Haloperidoolravi ajal on alkohoolsete jookide tarvitamine keelatud.

HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'i manustamisele järgnevad kõrvaltoimed on üldiselt
samasugused kui teistel haloperidooli ravimvormidel. Nagu kõikide süstitavate ravimitega, on ka
HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'iga teatatud paiksetest koereaktsioonidest.

Haloperidooli lühiajalisel manustamisel väikestes annustes (1…2 mg ööpäevas) on kõrvaltoimed
mööduvad ja kerged. Pikaajaline manustamine suurtes annustes võib põhjustada kõrvaltoimed
sagedamini.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Agranulotsütoos, trombotsütopeenia - sagedamini juhul, kui koos haloperidooliga manustatakse teisi
ravimeid.

Immuunsüsteemi häired
Ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaktiline reaktsioon.
Endokriinsüsteemi häired
Hüperprolaktineemia.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Hüpoglükeemia
Psühhiaatrilised häired
Depressioon, agitatsioon, unetus, segasusseisund, rahutus, hirmutunne, eufooriline tuju ja
psühhootiliste sümptomite süvenemine.
Närvisüsteemi häired
Sedatsioon, grand mal krambid, peavalu, unisus, letargia.
Pahaloomuline neuroleptiline sündroom (PNS)
Haloperidooli kasutamine võib põhjustada PNS-i. Seda harvaesinevat idiosünkraatilist reaktsiooni,
iseloomustavad hüpertermia, üldine lihasjäikus, autonoomne ebastabiilsus, teadvuse muutused.
Hüpertermia on sageli selle sündroomi varajaseks ilminguks. Sellistel juhtudel tuleb antipsühhootiline
ravi viivitamatult lõpetada ja alustada sobiva toetava raviga, samal ajal patsienti hoolikalt jälgides.
Ekstrapüramidaalsed sümptomid
Pikaajalisel manustamisel võivad ilmneda treemor, rigiidsus, bradükineesia, akatiisia, äge düstoonia,
okulogüüriline kriis või larüngeaalne düstoonia. Sellistel juhtudel võib määrata antikolinergilisi
parkinsonismivastaseid ravimeid, kuid seda ei tohiks teha rutiinselt, sest nende manustamine võib
haloperidooli efektiivsust vähendada.

Tardiivdüskineesia
Nagu teiste antipsühhootiliste ainetega, võib ilmneda patsientidel pikaajalise ravi korral või pärast ravi
lõpetamist tardiivdüskineesia. Seda sündroomi iseloomustavad peamiselt keele, näo, suu ja lõualuude
tahtmatud rütmilised liigutused. Need sümptomid võivad mõnedel patsientidel jääda püsivalt. Ravi
taasalustamine, annuse suurendamine või üleminek teisele antipsühhootikumile võib selle sündroomi
avaldumist maskeerida. Kui need sümptomid ilmnevad, tuleb ravi esimesel võimalusel lõpetada.

Silma kahjustused
Ähmane nägemine, okulogüratsioon, eakatel võib tekkida kitsa nurga glaukoomi episood.

Südame häired
Tahhükardia, hüpotensioon. QT-intervalli pikenemine ja/või ventrikulaarsed arütmiad (peamiselt
haloperidooli parenteraalsel manustamisel). Need kõrvaltoimed võivad ilmneda sagedamini suurte
annustega ja soodumusega patsientidel.

Vaskulaarsed häired
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia, sealhulgas
kopsuemboolia ja süvaveenide tromboosi juhtudest.

Seedetrakti häired
Mõnedel juhtudel on teatatud iiveldusest ja oksendamisest, isukaotusest, düspepsiast. Ilmnenud on
kõhukinnisust, sülje hüpersekretsiooni ning suukuivust.

Maksa ja sapiteede häired
Erandjuhtudel on teatatud maksahäiretest või hepatiidist, sagedamini kolestaatilisest.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Hüperhidroos, valgustundlikkusreaktsioon, lööve, urtikaaria.

Neerude ja kuseteede häired
Uriinipeetus.

Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid
Ravimi ärajätusündroom vastsündinul (vt lõik 4.6)

Reproduktiivsüsteemi ja rinnanäärme häired
Priapism, erektsioonihäired, amenorröa, oligomenorröa, galaktrorröa, günekomastia.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Ilmenda võivad perifeersed tursed, kehatemperatuuri kõikumised.

Uuringud
Ajutine ja kerge vererakkude arvu vähenemine. Vere antidiureetilise hormooni vähenemine,
elektrokardiogrammi QT-aja pikenemine, punavereliblede arvu vähenemine, kehakaalu vähenemine,
kehakaalu suurenemine, valgevereliblede arvu vähenemine.

Üleannustamise tähtsaimateks sümptomiteks on tõsised ekstrapüramidaalsed reaktsioonid,
hüpotensioon ja sedatsioon. Ekstrapüramidaalsed reaktsioonid võivad avalduda lihasjäikuse ja üldise
või lokaalse treemorina. Ilmneda võib ka hüpertensioon.
Äärmuslikel juhtudel võivad tekkida komatoosne seisund ja hingamisdepressioon koos
hüpotensiooniga viies šokisarnase seisundini. Arvesse tuleb võtta vatsakeste arütmiat, koos QT-
intervalli pikenemisega.
Üleannustamise ravi: Spetsiifilist antidooti ei ole. Komatoosse patsiendi puhul on vajalik hoida
hingamisteed avatuna ja hingamisdepressiooni korral on vajalik kunstlik ventileerimine. EKG-d ja
elutähtsaid näitajaid tuleb jälgida. Hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi korral tuleb manustada
intravenoosselt vedelikke, plasmat või kontsentreeritud albumiini ning vasopressorit nagu dopamiin
või noradrenaliin. Tsirkulatoorse toetusravi käigus tuleb vältida epinefriini (adrenaliini) kasutamist,
sest see võib koostoimes haloperidooliga põhjustada tugevat hüpotensiooni. Tõsiste
ekstrapüramidaalsete sümptomite korral on soovitatav manustada parenteraalselt antikolinergilisi
parkinsonismivastaseid ravimeid. Siiski, nende manustamine tuleb lõpetada väga ettevaatlikult, sest
vastasel juhul võivad ilmneda ekstrapüramidaalsed sümptomid.

Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained, butürofenooni derivaadid
ATC-kood: N05AD01

HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER on depoovorm - haloperidooli ja dekaanhappe ester.
Haloperdiool on butürofenooni derivaatide rühma kuuluv neuroleptikum. Lihasesse süstituna vabaneb
haloperidooldekanoaat järk-järgult lihaskoest ja hüdrolüüsub aeglaselt vabaks haloperidooliks, mis
siseneb süsteemsesse tsirkulatsiooni. Haloperidool on tugev dopamiini antagonist ja seega väga tugeva
toimega antipsühhootikum.

Ajus on haloperidoolil meelepetteid ja hallutsinatsioone blokeeriv toime (tõenäoliselt tingituna
interaktsioonist mesokortikaalsete ja limbilise süsteemi dopamiiniretseptoritega) ning basaalganglione
(näiteks nigrostriaalsed juhteteed) pärssiv toime, millega on ilmselt seotud ekstrapüramidaalsete
motoorsete kõrvaltoimete (näiteks düstoonia, akatiisia ja parkinsonism) teke. Haloperidoolil on tõhus
psühhomotoorne sedatiivne toime, mis seletab ravimi soodsat toimet mania ja teiste erutusseisundite
korral. Emotsionaalselt enesessetõmbunud patsientide puhul on täheldatud resotsialiseerivat toimet.
Perifeersemad antidopaminergilised toimed selgitavad haloperidooli iiveldus- ja oksendamisvastast
toimet (kemoretseptorite trigger-tsooni vahendusel), seedetrakti sfinkterlihaste lõõgastamist ja
prolaktiini suurenenud vabanemist [prolaktiini inhibeeriva faktori (PIF-dopamiin) aktiivsuse
inhibeerimise kaudu adenohüpofüüsi tasemel].

HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'i manustamine sügava intramuskulaarse süstena
põhjustab vaba haloperidooli aeglase ja püsiva vabanemise. Plasmakontsentratsioon suureneb järk-
järgult, saavutades maksimumi 3…9 päeva pärast süstimist ning väheneb seejärel näiva
poolväärtusajaga ligikaudu 3 nädalat. Plasma tasakaalukontsentratsioon saavutatakse üks kord kuus
manustamise korral 2…4 kuu jooksul. HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER'i
farmakokineetika intramuskulaarsel süstimisel on annusest sõltuv. Annuse ja vereplasma
haloperidoolisisalduse vaheline seos on enam-vähem lineaarne kuni haloperidooli annuseni 450 mg.
Haloperidool läbib kergesti hematoentsefaalbarjääri. Seonduvus plasmavalkudega on 92%.
Haloperidool metaboliseeritakse maksas ja eritub peamiselt uriini (40%) ja väljaheitega (60%).
Ligikaudu 1% manustatud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Metaboliitidel ei ole
neuroleptilist toimet.

Tabelis I toodud andmed viitavad laiadele ohutuspiiridele katseloomadega tehtud ägeda toksilisuse
uuringus leitud DL väärtuse ja inimesele soovitatavate annuste vahel: väikseim (koerad: 90 mg/kg) ja
50
suurim (rotid: 850 mg/kg) suukaudne DL annus on vastavalt 300 korda ja 2833 korda suurem kui
50
maksimaalne soovitatav suukaudne ööpäevane annus keskmise kehakaaluga täiskasvanule (0,3
mg/kg).

Tabel I
DL50 (mg/kg) väärtused ägeda toksilisuse uuringutes erinevate manustamisviiside korral
Liigid Intravenoosne
Subkutaanne
Suukaudne
Hiired
13 54 144
Rotid
22 63 850
Hamstrid
Andmed puuduvad
Andmed puuduvad
405
Küülikud
Andmed puuduvad
Andmed puuduvad
Koerad
18 >80
90

Pärast 12-kuulist suukaudset ravi haloperidooliga annuses 1,5 mg/kg esinesid rottidel KNS-i
degeneratiivsed muutused.

Hiirtel, rottidel ja koertel läbi viidud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes, kus tiinuse erinevatel
perioodidel manustati haloperidooli erineval viisil annuses 0,5…9 mg/kg, täheldati nii
implantatsioonieelset kui ka -järgset suremust, loote surma, järglaste vähenenud suurust,
elulemusindeksi vähenemist ja harvadel juhtudel arenguhäireid, sealhulgas käitumishäireid.

Mutageensuse uuringutes in vitro ei leitud haloperidoolil mutageenset toimet. 24-kuulistes
kartsinogeensusuuringutes ei leitud haloperidoolil annustes 0,31 mg/kg, 1,25 mg/kg ja 5 mg/kg
kartsinogeenseid toimeid.

Bensüülalkohol, rafineeritud seesamiõli.

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

Hoida ampulle välispakendis, valguse eest kaitstult.
Mikrobioloogilisest seisukohast tuleb lahus koheselt ära kasutada.

1 ml pruun ampull. Viis 1 ml ampulli on pakendatud ühte volditud pappkarpi.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.