ESPRITAL 30

Depressiooni ravi täiskasvanutel.

Täiskasvanud
Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt 15 ja 45 mg vahel; algannus on 15 või 30 mg.
Mirtasapiin hakkab tavaliselt toimet avaldama pärast 1...2-nädalast ravi. Piisava annusega ravi peab
andma positiivse vastuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava vastuse korral võib annust suurendada
maksimaalse annuseni. Kui vastus puudub järgneva 2...4 nädala jooksul, tuleb ravi lõpetada.

Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja - vähemalt 6 kuu jooksul, tagamaks, et neil ei
ole enam sümptomeid.

Ravi mirtasapiiniga soovitatakse ärajätusümptomite vältimiseks lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

Eakad
Soovitatav annus on sama mis täiskasvanutel. Rahuldava ja ohutu ravivastuse tagamiseks tuleb
vanuritel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Neerukahjustusega patsiendid
Mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) patsientidel võib
mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb selle kategooria patsientidele mirtasapiini määramisel
arvestada (vt lõik 4.4).

Maksakahjustusega patsiendid
Maksakahjustusega patsientide mirtasapiini kliirens võib olla vähenenud. Seda tuleb arvestada, kui
määrata mirtasapiini selle kategooria patsientidele, eriti raske maksakahjustuse korral, sest raske
maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Lapsed
Mirtasapiini ei tohi kasutada alla 18-aastastel lastel ja noorukitel, sest efektiivsust ei näidatud kahes
lühiajalises kliinilises uuringus (vt lõik 5.1) ning ohutuskaalutlustel (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1).

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi ja seetõttu sobib mirtasapiin
manustamiseks üks kord ööpäevas. Soovitatavalt tuleb ravimit manustada ühekordse õhtuse annusena
enne magamaminekut. Mirtasapiini võib manustada ka kahes jagatud annuses (üks kord hommikul üks kord õhtul, suurem annus tuleks manustada õhtul).
Tabletid tuleb sisse võtta suu kaudu, koos vedelikuga ja neelata alla ilma katki närimata.

Esprital on saadaval 30 mg poolitusjoonega tablettidena. mis võimaldab täpset annustamist.

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise lõigus 6.1 loetletud abiaine suhtes.
Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

Lapsed
Mirtasapiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastandlikku
käitumist ja viha).
Kui kliinilise vajaduse alusel alustatakse siiski ravi, tuleb patsienti suitsidaalsete sümptomite tekke
osas hoolikalt jälgida.
Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja
noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.
Seoses suitsiidivõimalusega, eriti ravi alguses, tuleb patsiendi kätte anda ainult vähim arv Esprital’i
tablette, mis on kooskõlas patsiendi heade ravitavadega, et, vähendada üleannustamise ohtu.

Luuüdi supressioon
Ravi korral mirtasapiiniga on täheldatud luuüdi supressiooni, mis väljendub tavaliselt
granulotsütopeenia või agranulotsütoosina. Pöörduvat agranulotsütoosi täheldati mirtasapiiniga tehtud
kliiniliste uuringute käigus harva. Turuletulekujärgselt on mirtasapiini puhul teatatud väga harvadest
agranulotsütoosi juhtudest, enamus neist on olnud pöörduvad, kuid mõned juhud on lõppenud
fataalselt. Fataalsed juhud esinesid peamiselt patsientidel vanuses üle 65 aasta. Arst peab olema
tähelepanelik, kui tekivad sellised sümptomid, nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud nakkusele
viitavad nähud; selliste nähtude ilmnemise korral tuleb ravi katkestada ja teha vereanalüüs.

Ikterus
Ikteruse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Jälgimist vajavad seisundid
Ettevaatlik annustamine ja tähelepanelik jälgimine on vajalikud patsientide puhul, kellel esineb:
-
epilepsia ja orgaaniline ajusündroom. Kuigi kliiniline kogemus näitab, et nii ravi ajal
mirtasapiiniga kui ka teiste antidepressantidega esinevad epileptilised krambid harva, tuleb
nende patsientide ravi mirtasapiiniga alustada ettevaatlikult, kellel on anamneesis krambid.
Kõikidel patsientidel, kellel tekivad krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb,
tuleb ravi lõpetada.
-
maksakahjustusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli
mirtasapiini kliirens ligikaudu 35 % vähenenud kerge kuni mõõduka maksakahjustusega
patsientidel võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine
plasmakontsentratsioon oli suurenenud ligikaudu 55 % võrra.
-
neerukahjustusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli
mõõduka (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens < 10 ml/min)
neerukahjustusega patsientidel mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30 % ja 50
% võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Keskmine mirtasapiini
plasmakontsentratsioon oli suurenenud vastavalt ligikaudu 55 % ja 115 % võrra. Olulist
erinevust ei leitud kerge neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) patsientidel
võrreldes kontrollrühmaga.
-
südamehaigused, nagu juhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, millega seoses
tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid ja kaasuvaid ravimeid manustada ettevaatlikult.
- madal vererõhk.
-
suhkurtõbi: suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid muuta kontrolli veresuhkru
sisalduse üle. Insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annus võib vajada
kohandamist, soovitatav on tähelepanelik jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide puhul, tuleb arvesse võtta järgmist
-
Patsientidel, kes põevad skisofreeniat või teisi psüühikahäireid, võivad psühhootilised
sümptomid antidepressantide manustamisel süveneda; süveneda võivad paranoilised mõtted.
-
Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib see üle minna maaniliseks faasiks.
Mania/hüpomania anamneesiga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Kõigil patsientidel,
kellel algab mania faas, tuleb mirtasapiinravi katkestada.
-
Kuigi mirtasapiin ei tekita sõltuvust, näitab turuletulekujärgne kogemus, et ravi järsk
katkestamine pärast ravimi pikaajalist kasutamist võib vahel põhjustada ärajätunähtude
tekkimist. Enamus ärajätureaktsioone on kerged ja iseenesest mööduvad. Erinevatest
ärajätusümptomitest on kõige sagedamini teatatud pearinglusest, erutusest, ärevusest,
peavalust ja iiveldusest. Hoolimata sellest, et neist on teatatud kui ärajätusümptomitest, tuleb
mõista, et need sümptomid võivad olla seotud foonhaigusega. Nagu soovitatud lõigus 4.2,
tuleb ravi mirtasapiiniga lõpetada järk-järgult.
-
Tähelepanelik tuleb olla urineerimishäiretega patsientidega, kes põevad eesnäärme
hüpertroofiat, ning ägeda suletudnurga glaukoomi ja silma suurenenud siserõhuga patsientide
puhul (kuigi mirtasapiiniga seotud probleemide võimalus on väike tema nõrga
antikolinergilise aktiivsuse tõttu).
-
Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia
tekkega, mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus,
millega kaasneb võimetus paigal istuda või seista. See ilmneb kõige tõenäolisemalt esimese
paari ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel need sümptomid tekivad, võib annuse
suurendamine olla kahjulik.

Turuletulekujärgselt on mirtasapiini kasutamisel teatatud QT-intervalli pikenemise,
-
Torsade
de pointes’i, ventrikulaarse tahhükardia ja äkksurma juhtudest. Enamik juhtudest esinesid
seoses üleannustamisega või patsientidel, kellel olid teised QT-intervalli pikenemise
riskitegurid, sealhulgas samaaegne QTc-intervalli pikendavate ravimite kasutamine (vt lõigud

ja 4.9). Ettevaatus on vajalik mirtasapiini väljakirjutamisel patsientidele, kellel on
teadaolev südame-veresoonkonna haigus või perekonna anamneesis QT-intervalli pikenemine
ning samaaegsel kasutamisel teiste ravimpreparaatidega, mis arvatavalt pikendavad QTc-
intervalli.

Hüponatreemia
Mirtasapiini kasutamisel on väga harva teatatud hüponatreemiast, mis on tõenäoliselt tingitud
antidiureetilise hormooni liignõristusest (SIADH). Suurenenud riskiga patsientidel, nagu eakatel
patsientidel või patsientidel, keda ravitakse samaaegselt ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad
hüponatreemiat, tuleb rakendada ettevaatust.

Serotoniinisündroom
Koostoime serotonergiliste toimeainetega: serotoniinisündroom võib esineda siis, kui selektiivseid
serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRId) kasutatakse samaaegselt teiste serotonergiliste
toimeainetega (vt lõik 4.5). Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire
kõikumisega, vaimse seisundi muutused, sealhulgas segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis
võivad progresseeruda deliiriumi ja koomani. Kui neid toimeaineid kombineeritakse mirtasapiiniga, on
soovitatav ettevaatus ja hoolikas kliiniline jälgimine. Mirtasapiin-ravi tuleb selliste juhtude esinemisel
katkestada ja alustada toetava raviga. Turuletulekujärgse kogemuse kohaselt esineb
serotoniinisündroom väga harva ainult mirtasapiiniga ravitud patsientidel (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid on sageli tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes. Mirtasapiiniga
tehtud kliiniliste uuringute käigus ei teatatud kõrvaltoimetest eakate patsientide hulgas sagedamini kui
teistes vanuserühmades.

Abiained
See ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoosi talumatust,
laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohiks seda ravimit võtta.

4.5


Farmakodünaamilised -
Mirtasapiini ei tohi kasutada samaaegselt MAO inhibiitoritega või kuni kahe nädala jooksul
pärast ravi lõppu MAO inhibiitoritega. Vastupidisel juhul peab ligikaudu kaks nädalat
mööduma, enne kui mirtasapiinravi saanud patsiente võib ravida MAO inhibiitoritega (vt lõik
4.3).
Lisaks, nagu SSRI-dega, võib manustamine koos teiste serotonergiliste toimeainetega (L-
trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüleensinine, SSRI-d, venlafaksiin, liitium ja
liht-naistepuna - Hypericum perforatum - preparaadid) viia serotoniiniga seotud mõjude
(serotoniinisündroom: vt lõik 4.4) ilmnemiseni. Neid toimeaineid tuleb mirtasapiiniga
kombineerida ettevaatusega ja vajalik on põhjalikum kliiniline jälgimine.
-
Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite (antipsühhootikumid,
antihistamiinsed H -antagonistid, opiaadid) sedatiivset toimet. Nende ravimite määramisel
1
koos mirtasapiiniga tuleb olla ettevaatlik.
-
Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pidurdavat toimet. Seetõttu tuleb
patsientidele soovitada alkohoolsete jookide vältimist mirtasapiinravi ajal.
-
Mirtasapiin annuses 30 mg üks kord ööpäevas põhjustas väikese, kuid statistiliselt olulise
rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) suurenemise varfariiniga ravitud patsientidel. Ei
saa välistada, et mirtasapiini suuremate annuste korral on see toime rohkem väljendunud,
seega on varfariini ja mirtasapiini samaaegse ravi korral soovitatav kontrollida patsiendi INRi
taset.
- QT-intervalli pikenemise ja/või ventrikulaarsete arütmiate (näiteks Torsade de pointes) risk
võib suureneda samaaegsel kasutamisel ravimitega, mis pikendavad QTc-intervalli (näiteks
mõned antipsühhootikumid ja antibiootikumid).

Farmakokineetilised koostoimed
-
CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin, suurendavad mirtasapiini kliirensit
ligikaudu kaks korda, mille tulemuseks on plasma mirtasapiinikontsentratsiooni vähenemine
vastavalt 60 % ja 45 % võrra. Kui karbamasepiin või mõni teine maksa metabolismi
indutseerija (nt rifampitsiin) lisatakse mirtasapiinravile, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini
annuse suurendamine. Kui ravi selliste ravimitega katkestatakse, võib osutuda vajalikuks
mirtasapiini annuse vähendamine.
-
Tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooli samaaegne manustamine suurendas mirtasapiini
maksimaalset plasmakontsentratsiooni ja AUCd ligikaudu 40 % ja 50 % võrra.
-
Kui tsimetidiini (nõrk CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor) manustatakse koos
mirtasapiiniga võib mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon suureneda enam kui 50%.
Mirtasapiini samaaegsel manustamisel koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, HIV proteaasi
inhibiitorite, asoolsete seentevastaste ravimite, erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooniga
tuleb rakendada ettevaatust ja vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine.
-
Koostoimeuuringud ei viidanud olulisele farmakokineetilisele toimele mirtasapiini
manustamisel koos paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumiga.

Lapsed
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Rasedus
Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei näita kaasasündinud väärarengute
suurenenud riski. Loomkatsed ei ole näidanud mingeid kliiniliselt olulisi teratogeenseid toimeid, kuid
siiski on täheldatud arengutoksilisust (vt lõik 5.3). Epidemioloogilised andmed näitavad, et SSRI-de
kasutamine, eriti raseduse hilises järgus, võib suurendada vastsündinu pulmonaalse hüpertensiooni
tekke riski (PPHN). Kuigi uuringuid PPHN seosest SSRI raviga ei ole läbi viidud, ei saa seda
võimalikku riski ka mirtasapiini puhul välistada, võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini
sisalduse suurenemine).
Rasedatele naistele tuleb määrata ettevaatusega. Kui mirtasapiini kasutatakse kuni sünnituseni või
vahetult enne sünnitust, on vajalik vastsündinu sünnijärgne jälgimine, arvestades võimalikke
ärajätunähte.

Imetamine
Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud mirtasapiini eritumist rinnapiima ainult
väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada ravi
mirtasapiiniga, tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja mirtasapiin-ravi kasu naisele.

Fertiilsus
Mittekliinilised reproduktiivtoksilisuse loomkatsed ei näidanud mingit mõju viljakusele.

Mirtasapiinil on vähene kuni mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Mirtasapiin võib vähendada kontsentratsioonivõimet ja erksust (eriti ravi alguses). Patsiendid, keda
ravitakse antidepressantidega, peavad vältima potentsiaalselt ohtlike, tähelepanu- ja head
kontsentratsioonivõimet nõudvate ülesannete täitmist, nagu mootorsõiduki juhtimine ja masinatega
töötamine.

Depressiivsetel patsientidel esineb seoses haiguse endaga palju sümptomeid. Seetõttu võib mõnikord
olla raske kindlaks teha, millised sümptomid on põhjustatud haigusest ja millised on Esprital-ravi
tulemus.
Kõige sagedasemad kõrvaltoimed, mis esinesid enam kui 5 % mirtasapiiniga ravitud patsientidest
randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes (vt allpool), olid unisus, sedatsioon, suukuivus,
kehakaalu tõus, söögiisu suurenemine, pearinglus ja kurnatus.

Kõigis platseebokontrollitud uuringutes (sealhulgas muudel näidustustel peale depressiooni) on
hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimeid. Metaanalüüs vaatles 20 uuringut planeeritud kestusega kuni 12
nädalat 1501 patsiendiga (134 patsiendiaastat), kes said mirtasapiini annuseid kuni 60 mg, ja 850
patsiendiga (79 patsiendiaastat), kes said platseebot. Nende uuringute laiendusfaasid on välja arvatud,
et säilitada võrreldavust platseeboga.

Tabel 1 näitab kategooriatesse jagatud kõrvaltoimete esinemissagedust, mis esinesid kliinilistes
uuringutes statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga kui platseeboga. Tabelisse on
samuti lisatud spontaansetest teadetest pärinevad kõrvaltoimed. Spontaansetest teadetest pärinevate
kõrvaltoimete sagedused põhinevad kliinilistes uuringutes nendest kõrvaltoimetest teatamise
sagedusel. Spontaansetest teadetest pärit kõrvaltoimete sagedus, mille puhul mirtasapiini
randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui
"teadmata".

Tabel 1. Mirtasapiini kõrvaltoimed
Organsüsteemi
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata ( ei saa
klass
(≥ 1/10)
(≥ 1/100
(≥ 1/1000
(≥ 1/10 000
hinnata
kuni < 1/10)
kuni < 1/100)
kuni< 1/1000)
olemasolevate
andmete alusel)
Vere ja




Luuüdi supressioon
lümfisüsteemi
(granulotsütopeenia,
häired
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
trombotsütopeenia)
Eosinofiilia
Endokriin-




Antidiureetilise
süsteemi häired
hormooni liignõristus
Ainevahetus- ja
Kehakaalu



Hüponatreemia
toitumishäired
suurenemine 1
Söögiisu
suurenemine 1
Psühhiaatrilised

Ebanormaalsed
Luupainajad 2
Agressiivsus
Suitsiidimõtted 6
häired
unenäod
Mania
Suitsidaalne
Segasus
Agiteeritus 2
käitumine 6
Ärevus 2, 5
Hallutsinat-
Unetus 3, 5
sioonid
Psühho-
motoorne
rahutus (sh
akatiisia,
hüperkineesia)
Närvisüsteemi
Unisus 1, 4
Letargia 1
Paresteesia 2
Müokloonus
Konvulsioonid
häired
Sedatsioon 1, 4
Pearinglus
“Rahutute”
Serotoniinisündroom
Peavalu2
Treemor
jalgade
Oraalne paresteesia
sündroom
Düsartria
Sünkoop
Vaskulaarsed

Ortostaatiline
Hüpotensioon2

häired
hüpotensioon

Seedetrakti
Suukuivus
Iiveldus 3
Oraalne
Pankreatiit
Suu turse
häired
Kõhulahtisus 2
hüpoesteesia
Suurenenud
Oksendamine2
süljeeritus
Kõhukinnisus 1

Maksa ja



Seerumi trans-

sapiteede häired
aminaaside
aktiivsuse tõus
Naha ja

Eksanteem2


Stevensi-Johnsoni
nahaaluskoe
sündroom
kahjustused
Bulloosne dermatiit
Multiformne erüteem
Epidermise toksiline
nekrolüüs
Lihas-skeleti ja

Artralgia



sidekoe
Müalgia
kahjustused
Seljavalu 1
Üldised häired ja
Perifeersed


Somnambulism
manustamiskoha
tursed 1
Generaliseerunud
reaktsioonid
Väsimus
tursed
Lokaalsed tursed
1 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga
võrreldes platseeboga.
2 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused sagedamini ravi ajal platseeboga võrreldes mirtasapiiniga, kuid
statistiliselt oluliselt mitte sagedamini.
3 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini platseebo puhul võrreldes
mirtasapiiniga.
4 NB! Annuse vähendamine ei põhjusta tavaliselt väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib ohustada
antidepressantide tõhusust.
5 Ravi korral antidepressantidega üldiselt võivad ärevus ja unetus (mis võivad olla depressiooni sümptomid)
tekkida või süveneda. Mirtasapiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
6 Mirtasapiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja
gammaglutamüültransferaasi tõusu (siiski ei ole sellega seotud kõrvaltoimetest teatatud sagedamini
mirtasapiini korral võrreldes platseeboga).

Lapsed
Kliinilises uuringus täheldati lastel sageli järgmisi kõrvaltoimeid: kehakaalu suurenemine, urtikaaria ja
hüpertriglütserideemia (vt ka lõik 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Senised kogemused mirtasapiiniga üleannustamisega näitavad, et sümptomid on tavaliselt kerged. On
täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise sedatsiooniga, millega
kaasneb tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon. Siiski on terapeutilistest annustest palju
suuremate annuste manustamisel võimalus ka tõsisemateks juhtudeks (sealhulgas surmajuhud), eriti
kui üleannustatakse mitmeid ravimeid. Sellistel juhtudel on teatatud ka QT-intervalli pikenemise ja
Torsade de pointes’i juhtudest.
Üleannustamise korral tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja toetavat ravi elutähtsate
funktsioonide jaoks. Tuleb teostada EKG. Tuleb kaaluda ka aktiivsöe või maoloputuse võimalust.

Lapsed
Üleannustamise puhul lapsel tuleb tegutseda vastavalt nii, nagu on kirjeldatud täiskasvanute osas.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid, ATC-kood: N06AX11

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed
Mirtasapiin on tsentraalselt toimiv presünaptiline α2-antagonist, mis suurendab tsentraalset
noradrenergilist ja serotonergilist neurotransmissiooni. Serotonergilise neurotransmissiooni
suurenemist vahendatakse spetsiifiliselt 5-HT1-retseptorite kaudu, sest 5-HT2- ja 5-HT3- retseptorid
blokeerib mirtasapiin. Mõlemal mirtasapiini enantiomeeril on eeldatavasti antidepressiivne toime, nii
et S(+) enantiomeer blokeerib α2 ja 5-HT2 retseptorid ning R(-) enantiomeer blokeerib 5-HT3
retseptorid.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Mirtasapiini histamiini H1-antagonistlik toime on seotud tema sedatiivsete omadustega. Tal puudub
praktiliselt antikoliinergiline toime ja terapeutilistes annustes on sellel ainult piiratud mõju (nt
ortostaatiline hüpotensioon) kardiovaskulaarsüsteemi.

Lapsed
Kaks randomiseeritud topeltpimedat, platseeboga kontrollitud depressiooniga lastel (n=259) (vanuses
7…18 aastat) läbi viidud uuringut, kus esimesel 4 nädalal kasutati paindlikku annustamist (15…45 mg
mirtasapiini), millele järgnes fikseeritud annuse manustamine (15, 30 või 45 mg mirtasapiini) järgmise
4 nädala jooksul, ei näidanud esmases ja kõikides teisestes tulemusnäitajates statistiliselt olulist
erinevust mirtasapiini ja platseebogrupi vahel. Olulist kehakaalu tõusu (≥ 7%) täheldati 48,8 %
mirtasapiiniga ravitud isikutest võrreldes 5,7% platseebogrupis. Sageli täheldati ka urtikaaria (11,8%
vs 6,8%) ja hüpertriglütseerideemia (2,9% vs 0%) esinemist.

Imendumine
Pärast mirtasapiini suukaudset manustamist imendub toimeaine mirtasapiin kiiresti ja täielikult
(biosaadavus ligikaudu 50 %) ning maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub ligikaudu 2
tunni pärast. Söömine ei mõjuta mirtasapiini farmakokineetikat.

Jaotumine
Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega peaaegu 85 % ulatuses.

Biotransformatsioon
Biotransformatsiooni peamised teed on demetüleerimine ja oksüdatsioon, millele järgneb
konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450
ensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 osalevad mirtasapiini 8-hüdroksü-metaboliidi moodustumises, samas
kui CYP3A4 peetakse vastutavaks N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliitide tekkimise eest.
Demetüleeritud metaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ja tal on ilmselt samasugune
farmakokineetiline profiil nagu lähteainel.

Eritumine
Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning elimineerub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul.
Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi; pikemaid poolväärtusaegu kuni 65 tunnini
on juhuslikult täheldatud ja lühemad poolväärtusajad on esinenud noortel meestel. Eliminatsiooni
poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et õigustada manustamist üks kord ööpäevas. Tasakaalustaadium
saabub 3...4 päeva jooksul, mille järel kumulatsiooni enam ei toimu.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Mirtasapiinil on soovitatavas annuste vahemikus lineaarne farmakokineetika.

Patsientide erigrupid
Neeru- või maksakahjustuse puhul võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja
arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Rottide ja küülikutega tehtud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei täheldatud mingeid
teratogeenseid toimeid. Inimese maksimaalse terapeutilise ekspositsiooniga võrreldes kaks korda
suurema süsteemse ekspositsiooni juures esines rottide puhul implantatsioonijärgse kao suurenemist,
vähenes poegade sünnikaal ja vähenes poegade ellujäämisprotsent esimese kolme imetamispäeva
jooksul.
Mitmest geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA-kahjustuse testist ilmnes, et mirtasapiin ei ole
genotoksiline. Rottidega tehtud kantserogeensuskatsetes avastatud kilpnäärmekasvajaid ja hiirte
kantserogeensuskatsetes avastatud hepatotsellulaarseid kasvajaid peetakse liigispetsiifiliseks
mittegenotoksiliseks vastuseks, mis on seotud pikaajalise raviga suurte annuste maksaensüümide
indutseerijatega.

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Hüdroksüpropüültselluloos LH 21
Maisitärklis
Mikrokristalne tselluloos
Preželatiniseeritud tärklis
Veevaba kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Talk

Polümeerikate
Hüpromelloos

Makrogool 6000
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Talk

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVDC/Al blister, pakendi infoleht, pappkarp
Pakendi suurus: 30 tabletti (3 blistrit)

Erinõuded puuduvad.