BUPIVACAINE-GRINDEKS SPINAL

Intratekaalne spinaalanesteesia operatsioonidel ja sünnitusel.
Alajäsemete operatsioonidel, sealhulgas puusa operatsioonidel, kestusega 1,5...4 tundi.

Täiskasvanud
Vajaliku annuse määramisel tuleb arvestada patsiendi füüsilise seisundi ja teiste kasutatavate
ravimitega. Anesteesiaks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Anesteesia kestus sõltub
annusest, siiski võib anesteesia leviku ulatus olla raskesti ennustatav, eriti isobaarilise (tavalise) lahuse
puhul.
Annuseid peab vähendama eakatel ja hilises raseduse staadiumis patsientidel.

Alljärgnevas tabelis on toodud keskmised soovitatavad annused, mis on juhised kasutamiseks
täiskasvanutel. Tuleb arvesse võtta anesteesia leviku ja kestuse individuaalseid erinevusi.

Anesteesia
Süste
Patsiendi asend
Annus
Toime
Toime
Näidustus
ülemine
koht
avaldumine
kestus

tase
ml mg (minutid)
(tunnid)
L1
L3/4/5
Horisontaalne
2...3 10...15 5...8
2...3
Alajäseme ja
perineumi
operatsioonid
T10
L3/4/5 Horisontaalne
3...4 15...20 5...8
3...4
Puusa alakõhu
operatsioonid
Soovitatav süstekoht on alla L3.

Lapsed kehakaaluga kuni 40 kg
BUPIVACAINE-GRINDEKS SPINAL 5 mg/ml sobib kasutamiseks lastel.


Võrreldes täiskasvanutega on imikutel ja vastsündinutel pea- ja seljaaju vedeliku maht suhteliselt suur.
Seetõttu vajavad nad suhteliselt suuri annuseid kg kehamassi kohta, et esile kutsuda samasuguseid
blokaade võrreldes täiskasvanutega.

Kehakaal (kg)
Annus (mg/kg)
< 5 kg
0,40...0,50 mg/kg
5...15 kg
0,30...0,40 mg/kg
15...40 kg
0,25...0,30 mg/kg

Ülitundlikkus amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või ükskõik millise abiaine suhtes.

Vastunäidustused, mis on seotud intratekaalse anesteesiaga:
- kesknärvisüsteemi äge haigus, nagu meningiit, kasvajad, poliomüeliit ja intrakraniaalne
hemorragia;
- seljaaju stenoos ja äge haigus (nt spondüliit, kasvaja) või hiljutine trauma (nt murd) lülisambas;
- septitseemia;
- pernitsioosne aneemia koos seljaaju alaägeda degeneratsiooniga;
- manustamiskoha või selle ümbruse mädane infektsioon;
- kardiogeenne või hüpovoleemiline šokk;
- vere hüübivushäired või ravi antikoagulantidega.

Intratekaalset anesteesiat võivad läbi viia vaid vajalike teadmiste ja kogemustega arstid.
Regionaalanesteesia protseduuride läbiviimiseks peab olema vastav sisustus ja personal.
Elustamiseks vajalik varustus ja ravimid peavad olema koheselt kättesaadavad ning anestesioloog
peab pidevalt kohal viibima.
Intratekaalset anesteesiat kasutades peab enne süstimist olema loodud veenitee.
Protseduuri läbiviivad arstid peavad võtma tarvitusele vajalikud ettevaatusabinõud vältimaks
veresoonesisest manustamist, peavad olema saanud vastava koolituse ja olema kursis kõrvaltoimete,
üldiste mürgistusnähtudeja teiste tüsistuste diagnoosimise ning ravi põhimõtetega. Ägeda
üldmürgistuse või täieliku seljaaju blokaadi nähtude ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi
manustamine viivitamatult lõpetada (vt lõik 4.9).
Vanuse või mõne teise ohuteguri, nt osalise või täieliku südame blokaadi, kaugelearenenud maksa- või
neerufunktsiooni häire tõttu halvas üldseisundis patsiendid vajavad erilist tähelepanu, kuigi
regionaalanesteesia võib olla nende patsientide jaoks optimaalne valik operatsiooni puhul. Patsiente
tuleb eelnevalt teavitada eelpoolnimetatud haiguste/seisundite spetsiifilistest riskidest, veendumaks, et
nad räägivad oma kõigist kaebustest arstile.
Nii nagu kõik lokaalanesteetikumid, võib bupivakaiin põhjustada ägedaid mürgistusnähte
kesknärvisüsteemis ja südame-veresoonkonnas, kui paikse kasutamise korral saavutatakse veres
ravimi kontsentratsiooni tõus. Eriti iseloomulik on see ekslikul veresoonesisesel manustamisel.
Täheldatud on ventrikulaarset arütmiat, ventrikulaarset fibrillaatsiooni, südame-veresoonkonna
kollapsit ja surma, mis on seotud bupivakaiini kõrge süsteemse kontsentratsiooniga. Intratekaalses
anesteesias pole siiski tavaannuste kasutamisel oodata kõrgeid süsteemseid kontsentratsioone.
Spinaalanesteesia tagajärjel harva esinev, ent raske kõrvaltoime on suurenenud kõrge või täieliku
seljaaju blokaadi oht, mille tagajärjeks on südame-veresoonkonna ja hingamise pärssumine.
Südameveresoonkonna talitluse pärssumine on põhjustatud sümpaatilise blokaadi ulatusest, mis võib
lõppeda raskekujulise hüpotensiooni ja bradükardia või isegi südame seiskumisega. Hingamise
pärssumine võib olla põhjustatud hingamislihaste või diafragma innervatsiooni blokaadist.
Eakatel ja hilises raseduse staadiumis patsientidel suureneb oht kõrgeks või täielikuks
seljaajublokaadiks, mistõttu tuleb antud patsientidel annuseid vähendada (vt ka lõik 4.2).
Patsientidel, kellel on vere hulk vähenenud, võib hoolimata kasutatavast lokaalanesteetikumist
ilmneda intratekaalse anesteesia ajal ootamatu ja raskekujuline vererõhu langus. Lastel vanuses alla 8
aastat esineb hüpotensiooni intratekaalse blokaadi ajal harva.


Harvaesinevad intratekaalse anesteesia komplikatsioonid on närvikahjustused, mis võivad põhjustada
paresteesiat, anesteesiat, motoorset nõrkust ja halvatust. Vahel harva võivad nimetatud kahjustused
kujuneda püsivaks.
Intratekaalse anesteesia kõrvaltoimete kohta närvisüsteemi haiguste (nagu sclerosis multiplex,
hemipleegia, parapleegia ja närvilihaste haigused) kulule puuduvad andmed. Siiski peaks
intratekaalset anesteesiat kasutama nendel patsientidel ettevaatusega.
Enne ravimi manustamist peab patsiendile saadava kasu ja riski suhet hoolikalt kaaluma.

Bupivakaiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi
lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on keemiliselt stuktuurilt sarnased amiidi tüüpi
lokaalanesteetikumidega (nt teatud antiarütmikumid nagu lidokaiin ja meksiletiin), kuna nende
ravimite süsteemsed toksilised toimed on aditiivsed. Kuigi spetsiifilisi uuringuid bupivakaiini ja III
klassi antiarütmikumide (näiteks amiodaroon) koostoimete hindamiseks pole läbi viidud, on soovitav
olla ettevaatlik.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Bupivakaiini on kasutatud suurel hulgal rasedatel ja sünnitusealistel naistel. Seni ei ole raseduse kulus
häireid (nagu väärarendite tekke esinemissageduse tõus) täheldatud (vt ka lõik 5.2). Annuseid peab
vähendama hilises raseduse staadiumis patsientidel (vt ka lõik 4.2).

Imetamine
Bupivakaiin eritub rinnapiima, kuid niivõrd väikestes kogustes, et see vastsündinut tõenäoliselt ei
ohusta.

Lisaks otsesele anesteetilisele toimele, võivad lokaalanesteetikumid põhjustada mõningast toimet
vaimsele talitlusele ja koordinatsioonile ning ajutiselt kahjustada liikumis- ja reaktsioonikiirust, isegi
kui ilmsed kesknärvisüsteemi kahjustusele viitavad nähud puuduvad.

Üldised
Bupivakaiini kõrvaltoimed on sarnased teistele samasugustele pikaajalise toimega intratekaalselt
manustatavatele lokaalanesteetikumidele. Ravimist tingitud kõrvaltoimeid on raske eristada tema
toime iseloomuga seotud närviblokaadiga kaasnevatest füsioloogilistest nähtudest (nt vererõhu langus,
südame löögisageduse langus, ajutine kusepeetus), nõelatorkest esilekutsutud nähtudest (nt seljaaju
hematoom), nõela torkega kaudselt seotud nähtudest (nt meningiit, epiduraalabstsess) või pea- ja
seljaaju lekkega seotud nähtudest (nt peavalu).

Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA süsteemi organite klassifikatsioonile ja MedDRA
esinemissageduse konventsioonile:
Väga sage (≥1/10)
Sage (≥1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (≥1 /1000 kuni < 1/100)
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000)
Väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Südame häired
Vererõhu langus, südame löögisageduse langus
Väga sage
Seedetrakti häired
Iiveldus
Sage
Närvisüsteemi häired
Pärast dura mater’i punktsiooni peavalu
Seedetrakti häired
Oksendamine


Neerude- ja kuseteede häired
Kusepeetus, kusepidamatus
Närvisüsteemi häired
Paresteesia, parees, düsasteesia
Aeg-ajalt
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused Lihasnõrkus,
seljavalu
Südame häired
Südame seiskumine
Immuunsüsteemi häired
Ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaktiline šokk
Harv
Närvisüsteemi häired
Täielik seljaaju blokaad (ettekavatsematu),
parapleegia, paralüüs, neuropaatia, arahnoidiit
Respiratoorsed häired
Hingamise pärssumine

Manustades BUPIVACAINE-GRINDEKS SPINAL süstelahust nagu soovitustes ettenähtud, on
ebatõenäoline, et plasma kontsentratsioonid tõusevad tasemeteni, mis põhjustaks süsteemset
toksilisust. Siiski, kui samaaegselt manustatakse teisi lokaalanesteetikume, võivad toksilised toimed
summeeruda ja põhjustada süsteemset toksilisust.
Ägeda toksilisuse tunnuste või täieliku seljaaju blokaadi ilmnemisel tuleb anesteetikumi süstimine
viivitamatult lõpetada ning alustada vastavalt kardiovaskulaarsete ja neuroloogiliste sümptomite
(krambid, kesknärvisüsteemi talitluse pärssumine) raviga.

Farmakoterapeutiline grupp: lokaalanesteetikumid.
ATC-kood: N01BB01

Bupivakaiin on pika toimeajaga amiidi tüüpi lokaalanesteetikum. Intratekaalse anesteetikumina on
tema toime algus kiire ja keskmise kestusega. Toime kestus on annusest sõltuv. Bupivakaiin, nagu
teised lokaalanesteetikumid, pidurdab pöörduvalt närviimpulsside ülekannet, pärssides
naatriumioonide transporti läbi närviraku membraani. Amiidi tüüpi lokaalanesteetikumid toimivad
arvatavasti rakumembraani naatriumikanalitele. Lokaalanesteetikumid võivad blokeerida
naatriumikanalid ka aju- ja südamelihasrakkude membraanides.

Bupivakaiinil on väga suur lipiidlahustuvus.
Metaboliitidel on väiksem farmakoloogiline aktiivsus kui bupivakaiinil.
Bupivakaiini kontsentratsioon plasmas sõltub annusest, manustamisviisist ja süstekoha
verevarustusest.
Bupivakaiini eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast täielikku ja kahefaasilist imendumist
subarahnoidaalruumist on vastavalt 50 ja 408 minutit. Bupivakaiini eliminatsiooni kiirust limiteerivaks
teguriks on aeglane imendumisfaas. Seetõttu täheldatakse ravimi manustamisel epiduraalruumi
pikemat eliminatsiooni poolväärtusaega võrreldes veenisisese manustamisega. Kuna intratekaalsel
anesteesial kasutatakse väiksemaid annuseid, siis on intratekaalse blokaadi järgselt bupivakaiini
kontsentratsioon plasmas madalam, kui teiste regionaalanesteetiliste blokaadide järel. 100 mg ravimi
süstimisel saavutatakse plasmakontsentratsiooni tõus kuni ligikaudu 0,4 mg/L. See tähendab, et 20 mg
süstimisel on plasmakontsentratsioon ligikaudu 0,1 mg/L. Bupivakaiin seondub plasmavalkudega 96%
ulatuses.
Pärast veenisisest manustamist on bupivakaiini plasmakliirens 0,58
l/min, jaotusruumala
tasakaaluseisundis 73 l, eliminatsiooni poolväärtusaeg 2,7 tundi ja keskmine ekskretsioonikoefitsient
maksast 0,40. Bupivakaiini kliirens sõltub peaaegu täielikult maksas toimuvast metabolismist, samuti
nii maksa verevastustusest kui maksaensüümide aktiivsusest.
Bupivakaiin metaboliseerub peamiselt maksas, eelkõige aromaatsel hüdroksüleerumisel 4-hüdroksü-
bupivakaiiniks ja N-dealküleerumisel pipekolüülksülidiiniks (PPX), vahendatuna tsütokroom


P4503A4 poolt. PPX ja 4-hüdroksü-bupivakaiini plasmakontsentratsioon bupivakaiini pideva
manustamise järgselt ja ajal on madal võrreldes lähteravimiga.
Ligikaudu 5...6% bupivakaiinist eritub muutumatul kujul uriiniga.
Bupivakaiin läbib kergesti platsentaarbarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi
kontsentratsioonide ühtlustumine ema ja loote veres. Plasmavalkudega seondumise tase on lootel
väiksem kui emal, mistõttu on lootel kogu plasmakontsentratsioon madalam, kuigi seondumata ravimi
kontsentratsioonid on võrdsed.
Bupivakaiin eritub rinnapiima, kuid sedavõrd väikestes kogustes, et sellega ei kaasne üldjuhul ohte
lapsele.

Bupivakaiini farmakokineetika on sarnane 1…7-aastastel lastel ja täiskasvanutel.

Bupivakaiini ohutuse, reproduktsioonitoksilisuse ja lokaalse toksilisuse ning kartsinogeensuse
pikaajalisi uuringuid loomadel ei ole läbi viidud. Turuletulekujärgsetes seireuuringutes on ilmnenud
lokaalse toksilisuse ja neurotoksilisuse juhte täiskasvanutel ja lastel.

Naatriumkloriid,
naatriumhüdroksiid või vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks),
süstevesi.

Bupivakaiinvesinikkloriidi lahustumine pH >6,5 juures on piiratud. Kui bupivakaiinile lisatakse
leeliselisi lahuseid (nt karbonaate), võib tekkida sadestumine.
Spinaalsetele süstelahustele ei soovitata lisada teisi ravimeid.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda.

4 ml lahust 5 ml klaasampullis; 5 ampulli PVC-kotis; 1 kott karbis.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

BUPIVACAINE-GRINDEKS SPINAL süstelahus ei sisalda säilitusaineid ja on mõeldud ainult
ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata lahus tuleb hävitada.
Korduvat steriliseerimist ei soovitata.