Kas abielukriis ?! 20.09.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes aasta aega tunnen, et meie suhe ei ole õige, mehel on nagu igasugune huvi minu vastu ja koostegemiste vastu kadunud, tahab eraldi magada, ei soovi koos kuhugi välja minna, isegi sel ilusal suvel koos lapsega järve äärde. Alati oli ettekäändeks, et maja juures palju tööd, muru vaja niita, tööl rasked ajad jne. Mõtlesingi, et tal raske, kui aga hakkas enne magama minekut välja minema ja vannituppa telefoni kaasa võttis, polnud asi enam õige. Kui ta oli end ühel õhtul täis joonud, võtsin ta telefoni ja sealt leidsin sõnumid, mis oligi tõde - tal on suhe kellegi teisega. See oli valus hetk, sest uskusin ikka tema öeldud sõnu, et ta on juba sellises eas, et pole enam mingit ärevust vaja. Tema reageering oli ka pigem süüdistav, et olen olnud halb naine ja pole olnud temaga kõiges ühel meelel, aga see uus on väga tubli, tark ja tore-see viis veel rohkem masendusse, sest mina olen tõesti pühendanud end ainult oma lihtsasse töösse ja meie ühisesse kodusse (meil on oma maja suure aiaga), see ongi minu ambitsioon olnud. Tema on jah firma omanik ja aktiivselt tegev kohalikus volikogus.
Kuna see oli mulle suur löök ja mina olen teda ikka kogu aeg imetlenud ja armastanud, siis palusin andeks kõige halva eest, mida enda teadmata olen talle põhjustanud, kirjutasin isegi sellele naisele kirja ja palusin, et ta annaks meile meie pere tagasi. Ega ma sealt mingit tarka vastust saanud, et olen ikka ise süüdi, kui mees pea kõrvale pöörab.
Olen juba vahepeal arsti poole pöördunud ja antidepressante saanud, aga elu nagu tahaks edasi elamist, aga ma ei saa mehega enam kuidagi vestelda. Tegin ettepaneku, et perenõustaja juurde pöörduda,ta oli nagu nõus ja küsis kas panin aja. Üritangi Kiira Järvega ühendust saada, aga telefonitsi ta ei saa kirja panna, meilile pole vastust saatnud, pean nüüd vist uue meili saatma, aga aeg muudkui venib. Kodus koos on nii raske olla, lubab küll nüüd juba enda juurde voodi tulla, saan talt ümbert kinni võtta, aga vastu sealt ei tule midagi. Hommikul kodust äraminekul väldib nagu isegi otsa vaatamist.
Ühel õhtul, kui ta jälle purjus oli, ütles et nüüd tema hakkab oma tegemata jäänud unistusi täitma ja teeb omale tätoveeringu, olin sõnatu, ta nagu provotseeris mind, ütles et nüüd lähen koerale vett andma, ärgu ma kahtlustagu jälle ei tea mida jne.
Pöördungi Teie poole, kuidas käituda, kas on ikka lootust kuidagi suhe parandada, kuidas teada, mida tema tegelikult mõtleb?!

Arst vastas:

Tõnu Ots

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi traagikat, et hakka või uskuma, et meie ühiskonna suurim julmus, vihkamine, ükskõiksus, hoolimatus pole mitte militaarselt väljenduv, vaid peidetud meie kodude nelja seina vahele. Sedalaadi kirjale, nagu ülaltoodu, on mul tulnud vastata juba korduvalt ja et mitte ennast taas korrata, on kasulik need varasemad kirjad-vastused läbi lugeda.
Kuidas oma lagunevat peret päästa? Suhetes ei juhtu midagi üleöö. Kindlasti tuleb kõigepealt mõelda suhete halvenemise põhjuste peale. Millal ja kuidas tekkisid need väikesed mõrad, mis nüüd suure lõhena kõike puruks ähvardavad rebida. Põhjused ei saa peituda ainult ühes pooles, kuigi mõlemale tunduvad just nende seisukohad õigemad ja käitumine veatum olema. See arusaam ongi tüüpiline sobimatus, lahkukasvamine, suhete ühisosa kadumine. Hästi toimiv abielu on kompromiss. Ja parim võrdlus on kahe hammasratta kompromiss – seal, kus ühel on hammas, seal peab teisel sälk olema. On muidugi ka niinimetatud friktsioonabielu, kus inimesed lohisevad ja libisevad teineteise pinda mööda nagu siledad kummirattad. Sellises elus ei areneta koos, ei veeta teineteist kaasa, ei toetata teineteist ja lõpuks tekibki küsimus – aga mis meid üldse seob abieluks? Mis on meie kummagi abi elada teineteisele?
Tagantjärgi vigu parandada on väga raske, kuid uute vältimine tekkinud olukorras on kuigivõrd siiski võimalik. Kuna kirja kirjutaja on naine, siis räägin mõne sõna meestest üldisemalt, nagu kogemustest tean neid sellises situatsioonis käituvat. Mida ta võib praegu läbi elada? Lahutada pärast kümneaastast kooselu pole kerge ja valikut teha on raske. Ta ootab tuge lähimalt inimeselt – oma naiselt. Selleks toeks peab mees mõistmist. Isegi siis, kui mehel on uus suhe ja alternatiivabielugi tekkimas, ootab mees oma naiselt mõistmist. Üldiselt on mehel üldse väga raske ära minna mõistva naise juurest. See on vist pärit lapsepõlvest, kui poeg peab tõeliselt heaks emaks just mõistvat ema. Teie praeguses olukorras oleks mõistmise ilmutamine ja sellega seonduva käitumise juhtimine selge eneseületamine või ohvergi. Aga parim ongi vist käituda emana ja võtta oma mehe uut suhet kui paratamatut ja usutavasti mööduvat keskea kriisi, nagu ema suhtub oma poja läkaköhasse – turtsud, mis sa turtsud, kunagi saad ikka terveks. Kui sobival hetkel, mil muidu riidu kisuksite, silitate lihtsalt mehe pead ja ütlete midagi taolist „küll sul võib praegu .raske olla, ma tahaksin sind kangesti aidata, aga ei oska“. Uskuge mind, mehe üks esimesi mõtteid, mis peast läbi käivad, on „kuidas ta järsku nii mõistev on“. Mõistva naise juurest on mehel raske ära minna. Kakleva, skandaalitseva, tülitseva, süüdistava naise juurest on see hoopis kergem.
Mulle õpetas üks hotelli toapois psühholoogiat: kui naise kohver on segamini ja asjadest punnis, siis on ta pikemale komandeeringule tulnud, sest ta on veel viimasel hetkel talle vajalikuna tunduvaid asju kohvrisse toppinud. Naine, kes ütleb, et ei tea, kauaks jääb ja endal kohver väga hoolikalt pakitud, on suure tõenäosusega kodunt ära putkanud. Mehega olevat vastupidi – kui tal on kohver hoolikalt pakitud, on seda teinud hoolitsev naine, kes on mehe komandeeringusse saatnud. Kui mehe kohver on segamini särke-sokke täis tuubitud, on ta põgenenud nagu tulekahjult. Tõsi, abieluga lõpparvet tegev naine võib pärast rahulikku hommikukohvi lauast tõusta ja öelda „ma otsustasin sinu juurest ära minna“, võtab oma pakitud kohvri ja ongi läinud. Mehele on äraminekuks vaja afekti, tüli, karjumist, et oleks põhjust uksi paugutada ja mööbeldada. Sellega ta sisendab iseendale, et sellise naisega ei saagi koos elada ja õige tegu ongi ära minna. Võib-olla ootab mõni mees juba mitu aastat ühte korralikku tüli, et saaks naise juurest ära minna. Aga naine, kavalpea , mõistab meest ja ütleb „ma näen küll, et sa millegipärast muretsed, aga ära hooli, näed ma tegin sulle ilusa võileiva, söö, küllap oskad oma probleemidest üle olla.“
Ka Balzaci tarkus ütles kunagi aegu tagasi, et naine võib kaastundest elada haletsusväärse või isegi joodikust mehega põhimõttel „no kuhu sul vaesekesel ikka minna on, kes sinu eest peale minu ikka hoolitseb, ja kes sind sellisena üldse tahabki“. Mees loobub haletsusväärsest, oma väärikuse kaotanud naisest põhimõttel „ei taha keegi teine sind, miks mina peaksin see loll olema“. Uhkest ja eneseväärikast naisest ei saa mees loobuda juba hirmus, et keegi teine võib ta rõõmuga endale saada.
Ega ma teisiti, kui nendes mõistukõnedes öelduga ei oskagi purunevate abielude naisi kirja teel aidata. Kindlaid käitumisreegleid, mis igas olukorras raudselt töötavad, olemas ei ole, pealegi on mul ainult ühe poole nägemus asjast. Nii et perenõustaja juures peaksite ära käima.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

abielukriis

Sooviksin Teie abi sellises küsimuses nagu abielukriis: oleme elanud mehega koos 23 aastat, meil on 2 last ja vanavanemad. Abikaasa käis töökoha poolt korraldatud puhkusel Tais 2 nädalat ja minul oli väga ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Soovitan oma energi panna enda heaolu teenimiseks. Tehke kõik selleks, et suudaksite säilitada rahulikkuse. Lõõgastuge mõnes SPA-s ja tehke kõik selleks, et Te näeksite hoolitsetud ja kaunis ...

Loe edasi

abielukriis

Tere
Olen oma abikaasaga koos olnud 6 a sellest 4 a abielus. Oleme väga hästi läbi saanud, mina olen tugevam natuur ja elavam, tema aga selline kinnisem. Kui olid tülid, siis need vaibusid ruttu, ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere Eerika!
Miks Te arvate, et mees Teid ei usalda? Tuleb mehega pidada kõnelus, kus Teie räägite oma tunnetest ja ootustest mehe rollile. Paluge, et tema räägib Teile oma ootustest ja plaanidest. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi